isegi käsikirjad põlevad

Viljandi kultuuriakadeemia 8. lennu tudengite “Hedda Gabler” on ootamatult traditsiooniline, kontseptsioonilt intrigeeriv, aga lõppkokkuvõttes natuke lahja – nagu keegi oleks hõrgule espressole kraanivett sisse kallanud.

Lava

Lavakujundus on suurepärane. Mitte liiga minimalistlik – kunstnik Epp Kubu on lavale lubanud päris palju “vidinaid” (kaste, lampe jms); näitlejatel on, kuhu istuda, mille vastu toetada ja mida käes keerutada – nagu eluski, kus otsime olles ja rääkides sageli toetuspunkti mingist esemest. Siin ei jäta lava näitlejat kurva kuju rüütlina, käes rippus, keset tühjust seisma; ruum on konkreetne ja enese positsioneerimine selles ruumis kõnekas. Lava, kostüümide ja muusika koosmõjul tekkib mulje maitsekast üldistatud historitsismist: mitte 19. sajandi lõpp (Ibseni ajastu), aga mitte ka päris tänapäev, vaid võluv vihjeline vanamoodsus (vineerist reisikohvrid, sigaretipitsid, kleidilõiked).

Klaas on kujunduses oluline märksõna: klaasakvaariumid, milles tehakse tuld ja kuhu heidetakse surema, pakuvad arvukalt tõlgendusvõimalusi: Hedda Gableri lugu on pealtnäha selge ja läbipaistev kui klaas (aga ainult pealtnäha); igavleva naise ümber keerlevat armunelinurka võib suurte eksistentsiaalsete küsimuste mastaabis vaadata kui tormi veeklaasis; kogu tegelasgalerii oma elulugudega on meie ette toodud nagu roomajad akvaariumis või mannekeenid vaateaknal.

Osatäitjad

Andmaks kõigile tudengitele võimaluse mängida, on roll jaotatud kahe näitleja vahel: vahel on nad laval kõrvuti, vahel üksi, räägivad kordamööda ja korraga, aga soleerimisvõimalus antakse selgelt ühele.

Olin rollide säärase jagamisega eelnevalt kursis ja see tundus intrigeeriva lahendusena. Kahjuks on tulemus mõnevõrra nõrgem, kui ootasin. Esiteks toob duettide kasutamine kaasa selle, et kui laval on kolm tegelast, siis on seal kuus inimest, see tähendab – täielik melu. Intiimsed stseenid, milles peaks toimima hakkama peenpsühholoogilised nüansid kaotavad intensiivsuse, pingestatuse ja mõjuvad kui kergemeelne sädistamine mõnes lounge’is.

Ainus tegelaskuju, kelle puhul tekstimaht ja rolli raskuspunktid näitlejate vahel võrdselt jaotatud on, on Jorgen Tesman: Tesmani osatäitjad Ivo reinok ja Tõnis Niinemets saavad enam-vähem ühe palju rääkida ning on tegevuslikult võrdselt rakendatud. Või oskavad ennast võrdselt nähtavaks ja kohal olevaks mängida. Teiste tegelaste puhul tundub duubli kasutamine vähe põhjendatud ja vähe efektiivne. Eks meis kõigis ole mitu erinevat “mina” peidus ja ühe tegelaskuju erinevaid “minasid” lahku lüües peaks nüanseeritus, karakteri erinevate tahkude väljamängimine olema väga peen, samas jõuline. Seda “Hedda Gableris” kahjuks ei juhtu – vaataja ei näe, et erinevad näitlejad esitaksid tegelase erinevaid, teineteist täiendavaid iseloomujooni. Seega kujuneb tegelaskujust, rolli tõlgendusest pilt ikka ainult selle näitleja järgi, kes antud õhtul soleerida saab.

Hea pildi lavastuse terviklikkusest, läbitöötatusest annab see, kui pöörata pilk peategelastelt, keskselt tegevuselt kõrvalseisjate peale. Mõnikord on mõnda tagaplaanil oma tegelaskuju asja ajavat näitlejat isegi põnevam vaadata, kui peaosalisi. Ja üldiselt on nii, et lavastus pakub elamuse ja terviklikkuse tunde just siis, kui näitlejad suudavad ka need tähelepanu mitte kandvad stseenid oma karakterile omaste tegevustega täita. See noortel näitlejatel veel päris hästi välja ei tule – konstantne suhtlemine-suhestumine-kohalolek oma rolli raamistikus. Kui üks Hedda on tähelepanu keskmes ja pilk teisele heita, siis teda vaadata ei ole huvitav – sa näed laval näitlejat, aga sa ei näe heddalikkust, sa ei näe, et ta oleks sel hetkel sama palju rollis, kui see, kellele on suunatud peatähelepanu. Ilmselt tahan ma siinkohal liiga palju; võib-olla on selline rolli ja terviku tunnetamine asi, mis tuleb palju pikema kogemuse ja praktika jooksul. Ja kui see tõesti nii on, kui minu unistatud teineteist täiendav ja kogu aeg vastastikku tunnetav osatäitmine ongi tudengitelt liiga palju nõutud, siis ei tohiks neid sellisesse olukorda ülepea asetadagi.

Lavastus

On suur rõõm, et Ibseni 19. sajandi lõpus valminud näidendit ei ole üritatud vägivaldselt kaasajastada. Kõrv püüab kinni küll mõned karjuvalt kaasaegsed kõnekeelsed väljendid, aga üldises plaanis, sotsiaalsete normide ja heade tavade seisukohast on Ibseni ajastust üsna truult kinni peetud. Ja see on ka ainuõige lahendus, sest ehkki Ibsen “ei kirjutanud rolle, vaid kirjeldas inimesi” (ja üldinimlik peaks olema ka ajastuliselt universaalne), on kontekst, ajastulooline taust tema näidendite lavastustes väga oluline (nagu ka Tšehhovi omades) – see ei anna kätte absoluutset tõde ja kohtuotsust nende inimeste suhtes, aga annab ühe võtme materjali täiuslikumaks tõlgendamiseks.

On üksjagu hämmastav, et lavastuses, kus leidub rohkem kui üks intriig, ei tekki pinget. Kogu etendus kulgeb tempokalt ja nooruslikult intensiivselt, aga emotsionaalset pingestatust, ärevust, vaataja tähelepanu ja emotsioonide järkjärgulist üleskruvimist ei ole. Isiklikult ajan selle vähemalt teatud määral näitlejaterohkuse ja üldise lavalise melu süüks – Ibseni psühholoogiline pinge vajab rohkem intiimsust.

Aga see mõningane kriitika ei ole kirjutatud paha pärast. Elu ja teatrivaatamiskogemus on näidanud, et Ibsenist ei hammusta alati läbi ka suure kogemusega näitlejad. Nii et tudengid saavad “Hedda Gableriga” igati ausalt hakkama ilma, et materjali suupärasemaks, kaasaesemaks või muul moel üle võlli väänama peaks.

Henrik Ibsen “Hedda Gabler”

Lavastaja Mara Kimele. Kunstnik Epp Kubu. Lavastaja assistent Loore Martma. Valgus Oliver Kulpsoo. Heli Janno Jaanus.

Mängivad: Tõnis Niinemets ja Ivo Reinok (Jorgen Tesman), Liis Lindmaa ja Ragne Veensalu (Hedda tesman), Mari Pokinen ja Kirsti Villard (Thea Elvsted), Kait Kall ja Siim Sups (Brack), Ott Kartau ja Madis Mäeorg (Eilert Lovborg), Loore Martma ja Katre Kaseleht (Berte).

Esietendus 5. veebruar 2011.

Nähtud etendus 3. märts 2011 VonKrahli teatris.

Published in: on 4. märts 2011 at 00:05  Lisa kommentaar  

The URI to TrackBack this entry is: https://susapesa.wordpress.com/2011/03/04/isegi-kasikirjad-polevad/trackback/

RSS feed for comments on this post.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: