unenägude usku

Rakvere teatris materialiseeruv unenäomaailm ei ole võib-olla päris see, mis esimesena pähe turgatab, kui kuulda sõnu Doris Kareva ja luuleetendus – ja seda parem. Läheneda Kareva loomingule nii nagu seda teeb lavastaja Jaanika Juhanson, on tavatu, üllatav ja publiku (eel)arvamustega leebelt polemiseeriv. Luule sünnib kahtlemata paljuski lugeja peas, ettekujutustes, aga ilmselt on Karevast saanud juba niipalju elav klassik, et meis on kinnistunud mingi stamp tema luule lugemisel ja tõlgendamisel. Juhanson heidab stambid kõrvale, nihutab emotsionaalseid rõhkusid ja eirab Kareva loomingu soospetsiifilisust. Tulemus on harjumatu, tekkivad seosed värsked ja retseptsiooni avardavad ning kogemus totaalne.

Rakvere Pangamaja lokaaliks kohandatud saalis ei pakuta luulekava ega isegi mitte etendust – seal pakutakse maailma – unenäomaailma. Vürtsitatud tee ja magus liköör klaasis ei ole turundustrikk, vaid kogemuse orgaaniline osa; kaunites vanamoodsates kleitides ettekandjapreilid on sama väärtuslikud unenäo asukad kui näitlejad lavakõrgendikel. Mõnel eredamal hetkel tundub, et see maailm eksisteeriks ka ilma ühegi vaatajata, mingite omaenese seaduste ja seaduspärade toel. Ja eks ta mõnes mõttes eksisteeribki, ainult et peaosaliseks pole sel juhul mitte Ülle Lichtfeldt, vaid meie ise, oma isikliku unenöomaailma keskmes.

Nagu unenäomaailm ei ole ainult rahulik ja lüüriline, nii pole seda ka “Unenäokohvik”. Rohkem ja vähem sürrealistlikke detaile on koha leidnud lavakujunduses, misanstseenides, liigutustes. Nagu sürrealismile ja unenäole kohane, on objektid-olukorrad tuttavad, aga mingi häiriva nihestatud nüansiga, seosega. Mis täpselt nihkes on, ei pruugi alati selguda – ju see jääb meie alateadvusesse tiksuma. Lavaplatvormid piiravad ruumi ja lavakõrgendikud on paigutatud aiali. Ei ole ühte õiget suunda, kuhu vaadata: tegevus toimub nii ees kui seljataga, vannis ja kirstus, kapi otsas ja baarileti peal. Vaatajat sunnib see kas toolil nihelema või leppima tõsiasjaga, et nii nagu elus ja unenäos võib paljutki olulist nägemata jääda, pelgalt vihjelisena eksisteerida, nii võib osa etendusest samuti meile nähtamatuna toimuda, andes peegeldusi teiste tegelaste vahendusel nende ilmetes, reaktsioonides. Tõeliselt kohvikulik moment – kuulda kusagil seljataga paiknevate võõraste inimeste vestluskatkeid üle kohvikumelu.

Omaette tasub mainida võrratut muusikalist- ja valguskujundust, mõlemad üliolulised, et huvitavatest kostüümidest ja mitmetähenduslikest kujundusdetailidest vormuks terviklik, jäägitult lummav ja oma unenäosalli mähkiv maailm.

Juhanson on Kareva luulest kokku pannud äärmuseni ambivalentse kompositsiooni. On samahästi kui võimatu konkreetselt ja enam-vähem neutraalselt kokku võtta, mis on see lugu või sõnum, mida teatriõhtu sisaldab – sest sõnumeid, emotsioone, äratundmisi on ilmselt täpselt nii palju kui saalis vaatajaid. Kes tunneb ära soovi oma vanemate elust ja armastusest endale sobivaid mudeleid otsida; kes mõistab hukka noore kirgliku naise või vanema mehe; kes mõistab nad õigeks… Ses osas säilitab lavastaja suurepäraselt luule funktsiooni ja eripära – nii nagu igaüks võib enesele vaikslet luulet lugedes sellega individuaalselt suhestuda, nii annab samavõrra personaalse suhestumisvõimaluse ka teatriõhtu.

Kõik on suhteline – samavõrra kui tervik ka üksikud tegelaskujud. Volli Käro (suurepärane lavaline kohalolek!!!) tegelaskuju võib silmapilgu jooksul muutuda isast armukeseks, elegantsest vanahärrast groteskseks kojanarriks; Natali Lohk Tüdrukuna jõuab kehastada Surma ja Iha pimedat kütkestavat jõudu kui ka eluparatamatuse ja andeksandmise lunastavat väge. Ülle Lichfeldti Naine on aga kõverpeegel – kõik toimuv kajab vastu tema küsimusi ja paineid täis hinges ja sama huvitav kui ümber möllavat melu, on vaadata tema reaktsioone sellele.

Siit-sealt publiku hulgast kostab nurinat, et “Kareva ei ole ju üldse selline”. Aga milline siis? Kes soovib rõhutada Kareva kargust ja (eriti viimaste kogude) luuletuste nappi, kristalliseerunud vormi ja mõttetäpsust, ei tohiks unustada, et Kareva luule ei ole mingi elukauge ilulemine või filosofeerimine : tema luule on tundlik, olemata tundlev; eluline ja eluterve; maine ja kehaline. Kirglik – nii armastuse kui argipäeva, teise keha kui maailmakõiksuse suhtes. Ja see elamise kirg (ja paine) – koos kõige juurdekuuluvaga – on “Unenäokohvikus” vägagi olemas. Ülle Lichfeldt vahetab kiirelt ja kergelt kleite nagu me vahetame elus riideid, elukohti, e-kirju, kallimaid, lemmik bändi või kohvikut. Metafooride mäng. Tekst paisatakse publikusse intensiivsusega, mis ei luba igat värsirida, igat võrdlust ja kujundit analüüsima hakata. Aga kas unenäos antakse järelemõtlemisaega? Otsused toimuvad alateadvuse, sisetunde alusel, nii ka etenduses – instinktiivselt haarad järgmiste visuaalsete kujundite või ridade järele, eelmised ladestuvad kuhugi sisimasse. Tähendused sünnivad hiljem, tagantjärele “Unenäoseletaja” või luulekogu appi võttes.

Mina leidsin “Unenäokohvikust” kirge, leebet paratamatust, tundmatuse pahelist võlu, erootilisust, maiset argisust, andestamise lunastuslikku jõudu. Aga see oli minu unenägu. Ja kahte ühesugust unenägu vaevalt et leidub.

PS Silmanurgast märkasin ja jäin mõtlema, et meie viis kirjaümbrikuid avada (kavalehed on šikis mustas ümbrikus) iseloomustab meid ilmselt samavõrd kui meie unenäod– minu lauanaabri oma oli liimiriba kohalt ettevaatlikult ja puhtalt lahti sikutatud, minu oma paari hoogsa liigutusega sakiliselt ja konarlikult katki rebitud.

“Unenäokohvik” Rakvere teatris, kesklinna pangamajas.

Luule: Doris Kareva. Lavastus: Jaanika Juhanson. Muusika: Tarmo Kesküll. Kujundus ja kostüümid: Erki Kasemets ja Jaanika Juhanson. Valguskujundus: Priidu Adlas. Liikumine: Jaanika Juhanson, Hellar Bergmann ja Henri Hütt.

Unenäikohvikus rändavad: Ülle Lichfeldt, Natali Lohk, Helgi Annast, Volli Käro, Margus Grosnõi, Lauri Kaldoja, Tarmo Kesküll.

Esietendus 10. detsember 2010.

Nähtud 5. märtsil 2011.

Published in: on 8. märts 2011 at 21:26  Lisa kommentaar