Elegants võidab frivoolsuse

Estonia teatris on kõigil Johann Straussi muusika sõprdel võimalus nautida, kõrvutada ja võrrelda kaht Straussi muusikalavastust: operetti “Nahkhiir” ja sama loo balletiversiooni “Rosalinde”. Peagi pärast valmimist 1874. aastal Euroopa vallutanud operett ja 1978. aastal lavavalgust näinud balletietendus toovad meieni küll ühe ja sama loo abielulisest armastusest ja flirdist, segi ajamisest ja ära tundmisest, väikestest vimkadest ja suurtest segadustest, kuid kasutavad selleks nii žanriliselt kui visuaalesteetiliselt väga erinevat keelt.

19. sajandi glamuurse ja üliküllusliku Viini asemel on “Rosalinde” tegevus kantud mitte vähem glamuursetesse 1920ndatesse. Kui operetis näib kujundus ja kostüümikunst kandmas mõtet “suurem kui elu”, siis balletis pigem “peenem kui elu” – kunstnik Peter Docherty lavakujundus ja kostüümid lummavad rafineerituse ja väljapeetusega. Iga detail laval kannab heaolu ja külluslikkuse pitserit, aga seda ajastule omases peenetundelises, hoolega valitud ja äärmiselt šikilt välja kantud võtmes. Kui subjektiivselt mängib “Rosalinde” kujunduse imetlemise juures kindlasti rolli, et 20. sajandi 20-30ndad kuuluvad mu enda lemmikute hulka nii stiili- kui ajastuloos, siis objektiivselt on ikkagi tegu väga tervikliku, ühtsest ja läbivast stiilitajust ja hingamisest kantud visuaalse maailmaga. Üksjagu on ilmselt 1920ndate maailm ja tegelased publiku jaoks lähedasemad ja reaalsemad kui 19. sajandi keskpaiga high society ehkki olme ja mentaliteedi poolest oleme art deco ja charlestoni, kübarate ja käesuudlemise ajajärgust juba väga kaugele jäänud. Seda enam võlub, et koreograafiasse on põimitud mitte otseselt tantsulisi, aga ajastu käitumismalle edasi andvaid väikesi žeste ja maneere.

Ronald Hyndi loodud koreograafia on saanud inspiratsiooni 20. sajandi alguse kinokunstist – tummfilmidest, aga ka pantomiimist ja üksjagu kindlasti 1920ndate ekspressionistlikust teatrist sellele omaste laiade masinlike liigutuste ja “katkise nuku” esteetikaga. Ehkki liikumise hulka on humoorikaid stseene lihtsam põimida kui operetivormi sisse, ei lasku Hynd liigsesse vallatlemisse, vaid jääb humoorikate elementide kasutamisel lavamaailma ajastule vastavalt üsna väljapeetuks. Mis ei tähenda, et lustlik ja naljakaski ei oleks – on küll, aga maitsekalt ja peenelt.

Alena Shkatula sobib Rosalinde ossa kui valatult: pikk ja natuke nurgeline kehastab ta 1920ndate naise ideaalkuvandit, liikumises graatsiline ja täpne illustreerib ajastu etiketti ja olemise viisi. Teenijanna Adele Eve Andre kehastuses on pisike, kiire ja tegus teenijanna-nähvits – lusti ja huumorit pakkuv vaheldus Andre üldiselt lüüriliste kangelannade galeriis. Anatoli Arhangelski (Gabriel von Eisenstein) ja Sergei Upkin (Dr. Falke) moodustavad etenduse avastseenis dünaamiline duo, aga järgnevates stseenides (ja lavastustes üldisemaltki) ületab Upkini lavaline sarm ja näitlejameisterlikkus kaugelt kaastantsijate oma, röövides mitmegi stseeni.

“Rosalindes” on õnnestunud üsna tavaline lugu flirdist, kelmustest, maskeerumisest ja südametunnistuspiinadest elegantsesse ja stiilipuhtasse vormi valada. Etendusest jääb kerge ja helge meeleolu. Üksjagu on küsimus ilmselt ka meediumis – see, mis lopsaka kujunduse ja kostüümide keskel otsesõnu välja laulduna võib mõjuda veidi labaseltki, omandab küll füüsilises, aga stiilselt välja peetud tantsukeeles kargema ja peenendunud tähenduse. 1:0 “Rosalinde” kasuks.

Ronald Hyndi ballett “Rosalinde” Johann Straussi muusikale

Muusikaline juht ja dirigent: Jüri Alperten. Koreograafi assistent: Marilyn Vella-Gatt. Kunstnik: Peter Docherty. Valguskunstnik: Tiit Urvik.

Osades: Alena Shkatula (Rosalinde), Anatoli Arhangelski (Gabriel von Eisenstein), Eve Andre (teenijanna Adele), Sergei Upkin (Dr. Falke), Vitali Nikolajev (viiuldaja Alfredo), Bruno Micchiardi (vangivalvur Frosch), Sergei Fedosejev, Daniel Kirsipuu, Heidi Kopti, Galina Lauš, Marika Muiste, Triinu Leppik, Maigret Peetson, Sam Brown, Aleksandr Kanapljov, Jonathan Hanks, Eesti Rahvusballett.

Esietendus Rahvusooper Estonias 2. detsember 2011.

Nähtud etendus 4. detsember 2011.

Published in: on 1. jaan. 2012 at 19:36  Lisa kommentaar