Alustada tasub ikka üldtuntud tõdede ja klišeedega: klassikud on klassikud, sest nad kõnetavad iga põlvkonda uuesti. Arusaadavalt tekib seejuures kiusatus tuua klassikud meie oma kaasaega, et näha kas sajandeid vanad lood tõepoolest endiselt meie üle väge omavad. Enamasti jääb üle vaid tõdeda, et on lugusid, mis on sisse kirjutatud meie kultuuriruumi alateadvusesse, millest on saanud ühtaegu meie maailma- ja kultuuritunnetuse juur ja tüvi ja õis ning mille sõnum suudab olla korraga ajatu ja päevakajaline. On ühtaegu rõõm ja nukrus ära tunda, et inimloomus ja sellest tulenevad teod on sajandite jooksul väga vähe muutunud ning võim ja iha, lootus ja armastus valitsevad endiselt inimeste otsuste ja saatuste üle. Selle tõdemuseni jõudmises on oma võlu, mis aga kaob, kui äratundmine liiga lihtsalt tuleb, kui tõdemus serveeritakse hõbekandikul puust ja punaseks tehtuna. Just see nähe kipubki kummitama klassikute kaasaega ülekandmise katseid: kõik laval nähtav osutub liiga äratuntavaks, kaob pingutamis- ja äratundmispõnevus ja-rõõm, valitsema pääseb enamasti ainult loo üks valitud kihistus. Kokkuvõttes võib materjal mõjuda provotseerivalt päevakajalise, poleemilise, mureliku, ärritavana, aga see, mis mõjub, on ainult üks, tegijate valitud tahk. Klassikud on klassikud veel seetõttu, et neis leidub nüansse, pooltoone, vihjeid, kõrval- ja alateemasid, mille mitmekesisus moodustab lõpliku kunstilise terviku. Olles teravmeelselt, murelikult ja avarapilguliselt nüüdisaegne on Roman Baskini „Hamlet“ pisut liiga ühemõtteliselt päevakajaline. Loomulikult on „Hamlet“ poliitilise sisuga näidend, aga ta ei ole AINULT seda. Ja mõisted „võim“ ja „poliitika“ ei ole nii üks-üheselt kokkulangevad (ei ole seda ajalooliselt olemuselt olnud) nagu meile tänasel päeval tundub.
Rakvere linnuse kapiitlisaal oma lakoonilisuses ja rustikaalsuses on võrdväärne partner ja mängupind suurtele süngetele lugudele; lugudele, mille üldtuntus ja kõnekus ahvatleb neist vormima mastaapseid vaatemänge, mis tegelikult aga võidaksid ilmselt just kammerlikumast formaadist. Kapiitlisaalis juhtub see, et igasugune ruumimõju nullitakse ära publiku liigtihedusega. Oma isikliku mõju kehtestamiseks nõuaks ruum, et inimene oleks pisike ja põrandal – siis pääsevad mõjule karedad valged seinad, kõrgusse võlvuvad laed ja kitsukesed aknaorvad sisse voogava valgusega. Ruumi maht ja mõju läheb astmelisena lae alla tõusva, viimseni täis pakitud publikutsooniga kaduma. Ruum, mis lavaruumi osana on kõnekas ja lugu võimendav keskkond, on paindumatu kui asi puudutab publikutsooni – ei lase ennast funktsioonist ja õilsast eesmärgist hoolimata kuigivõrd vormida, kohandada.
Olles üldiselt vaataja, kes soovib lavakujundusse pigem pudipadi kui puhast pinda, läksid käesoleva lavastuse veepudelite pakid ja arvutid ja fiktsionaalset kohvipausi ootav kruuside kuhi minu jaoks liiale. Hästiistuvad ülikonnad ja pseudoluksuse järele kisendavad kostüümid edastasid piisavalt selgelt kaasaegsuse, siin-ja-praegu sõnumit. Iga korraliku võimupartei peakorteris on kindlasti automaatkohvimasinad ja rikkalik konverentsitehnika park, mis ei tähenda, et kujunduses, mis kujutab võimupartei peakorterit peaksid need füüsiliselt olemas olema. Ilmselt on minu rahulolematus seotud liigse lavastusliku otsekohesuse, sõnumi liiga sirgjoonelise esitamisega. Tühjem, ambivalentsem ruum oleks vaatajale pisut rohkem individuaalset tõlgendamis- ja fantaasiaruumi jätnud.
Roman Baskin on ilmselgelt väga täpselt teadnud, mida ta „Hamletiga“ teeb, millised liinid selgelt ja üheselt esile mängib, millisesse konteksti oma lavastuse paigutab, millist sõnumit esitab. Lavastaja roll ja tahe, selle struktureeriv ja dikteeriv käekiri on tunda läbi etenduse. Materjal ei mängi iseennast (ehkki kui mõni näidend üldse võiks ise mängida ja kõnetada, siis just „Hamlet“) ja lavastuslikult on Baskini töö materjaliga konkreetne, nähtav ja lugupidamist vääriv.
Ja nüüd siis…Hamlet! Saaremäe Hamlet on temperamentne ja tormakas, tuline igas sõnas ja teos, mille ütleb ja korda saadab. Vaidleksin vastu kommentaarile ajaleheveergudel nagu võinuks Hamlet ja Ophelia poliitbroileriteks jääda. Saaremäe Hamlet on mees, kelle sisemised väärtushinnangud, au- ja õiglustunne on sedavõrd paigas, et midagi muud kui silmade avanemist ja süsteemile vastu astumist ei saa tema saatusesse kirjutatud ollagi. Selles valguses jääb lavastuse kõige väheusutavamaks Hamleti kuulsaim monoloog: „olla või mitte olla“ ei ole küsimus, mida selline isiksus küsiks – vastus saab olla ainult – olla: kompromissitult, jäägitult, lõpuni. Sama lugu unenägudele andumisega – keegi meist pole elukogenud ja selgepilguline sünnist saadik, arenemine ja aru saamine ei kuulu mitte ainult Hamleti vaid laiemalt inimeseks olemise tõelisusse. Kõnealune Hamlet on tegude Hamlet, kõhklusi-kahtlusi ja raskemeelsust on tas vähem, raevu ja tülgastust seda rohkem. Ja milline sarkasm! Saaremäe intonatsioon ja hoiak annavad mõnelegi näidendi fraasile läbini mürgise alatooni; ilmneb uus teravmeelsus, mida muidugi särava Shakespeare’i näidendist ei mäletanudki. Ja siiski lööb jõulisest ja robustsestki Hamletist kord või paar läbi edvistavat teatraalsust, vari ühest Saaremäe varasemast suurrollist.
Nii, nagu me räägime Saaremäe Hamletist, tuleb antud lavastuse kontekstis rääkida ka Tõnis Mägi ja Kärt Johansoni Hamletist, sest nemad on need, kes toovad lavastusse ajatust ja sugestiivsust. Mägi jõuline vokaal kannab ürgsust ja Johansoni oma algehedust, mis vaatajat lummavad ja tõstavad kaasajastatud Hamleti korraks ajast väljapoole. Iseenesest on ju läbinähtav (et mitte öelda odav) võte Mägi lavale tuua ja laulma panna – samas, efekt on garanteeritud. Ja olgem ausad, kes sellele mõjule vastu suudaks panna?
Jääb mulje, et kõigile teistele on selles „Hamletis“ rohkem kohta kui Opheliale. Mis on ka loogiline, arvestades lavastaja valitud raskuskeset. Ja mis toob tagasi käesoleva sõnavõtu alguse juurde – klassikud ja materjali kihilisus. Mari-Liis Lille Ophelial pole võimalustki ennast lavastuses kehtestada. Isegi kõnekaimas, hullumisstseenis domineerivad tema üle ülikonnastatud-kostüümistatud Claudius ja Gertrud, keda jätab Ophelia hukkumine sama külmaks kui vaatajat.
Teatav jahedus, distantseeritus, mida annavad multimeedialahendused, võiks olla veel üks antud lavastuse märksõnu. Mitmegi stseeni kohal hõljub küsimus, kas ja kuivõrd saab säilida inimlikkust, kui suurem osa meie elust ja tegelikkust eksisteerib digitaalmaailmas ja me jälgime sealseid arenguid kõrvaltvaatajana otsekui ei puudutaks need meid? Või kitsamalt: kas ja kuidas muutub stseenide meeleolu ja mõjuvus, kui viia need lavaruumist videoekraanile? – kas me võtame seda infot vastu teisiti: ajakirjanduslikumana? tõele pretendeerivamana?
Eesti „Hamletite“ rida on juurde saanud ühe väga selge ja konkreetse lavastajasõnumiga „Hamleti“. Ja ühe maise ja tegusa Taani printsi.
W. Shakespeare „Hamlet“
Projektiteater Kell Kümme.
Lavastaja Roman Baskin. Kunstnik Ervin Õunapuu. Kostüüm Anu Lensment.
Tegelased: Indrek Saar (Claudius), Üllar Saaremäe (Hamlet), Peeter Tammearu (Polonius), Eduard Salmistu (Horatio), Robert Annus (Laertes), Tarvo Sõmer (Rosenckrantz), Veljo Väli (Guildenstern), Indrek Appnis (Osric), Tõnis Mägi (Esimene Muusik), Kärt Johanson (Teine Muusik), Epp Eespäev (Gertrud), Mari-Liis Lill (Ophelia).
Esietendus Rakvere linnuse kapiitlisaalis 16. juulil 2013.
Nähtud etendus 9. augustil 2013.
Susapesa's Weblog 