üks küla kõik

Rootsi kirjaniku ja filmirežissööri Maria Blomi tekstil põhinev Ugala “Maakad” on väga kihiline lavastus: siin on karaktereid ja tüüpolukordi, mis on vaadeldavad eelkõige maakeskkonna tingimustes ja teisi, mille üldistusjõud ja universaalsuse tase märgatavalt suuremad.

Kirjutatud Rootsis, inspiratsiooniks Kesk-Rootsi oma kõige “rootsipärasema” mentaliteediga, võiksid samasugused pildikesed elust avaneda mistahes Eesti nurgas – geograafial on olulisust suhtelisel tasandil, perifeeria ja keskuse kontrasti markeerijana. Geograafiline paiknemine keskus – kolgas teljel saab psühholoogia nurgakiviks.

Ettevalmistused külakogukonna liikme juubelipeoks. Rohkem või vähem tegusalt leiavad põhjust ettevalmistuste juures asjatada arhetüüpsed “maainimese” galerii esindajad: tugev ja tegus, valju hääle ja robustse olemisega maanaine; irooniline šovinistlik külamees; külakomöödia kohustuslik äpu jne. Esimese vaatuse karakteritest tuleneva koomika kõrvale paigutub teise vaatuse mitte ainult konkreetsetes tegelaskujudest, vaid mentaliteedist, elu- ja mõttelaadist alguse saav traagika. Ühe mehe katse ennast maha lasta ja teise märatsemishoog on samapalju kui nende isiklikus psühholoogias kinni endassesulgunud kogukonna stampides, kus lahutus tähendab alandust, kus memmepoeg ei ole uuteks algusteks ja iseseisvuseks võimeline, kus eksistents peab tähendama armutut rügamist, sest nii on see alati olnud. Linna vabameelsusesse – juurtetusse, pealiskaudsusesse – üleolekuga suhtuv maakogukond käärib omaenda piiratuses, suletuses.

Isa juubelipeole saabunud kolme õe kohtumine ja mitte päriselt kokkusaamine moodustab maahõnguliste karakterosade keskel loo selgroo ja universaalse tasandi. Need kolm naist – enesehävituslikult rabelev pereema, identiteedikriisis lahutatud naine ja linnadaam – on vähem kui ülejäänud tegelasgalerii seotud geograafia ja keskkonnaga. Siin ei ole küsimus pelgalt selles, et üks on läinud linna (Karina – Carita Vaikjärv) ja teine hambad ristis maal lapsi kasvatab ja majapidamist veab (Eerika – Terje Pennie) – samasugune lahkukasvamine, mittemõistmine võiks juhtuda mistahes oludes: Eerika võiks korterit,koeri ja lapsi pidada ka linnatingimustes ja oma õesti ikka sama vähe aru saada. Linnas ennast hävitaval Karinal aga pole vaja kogu seda kogukonda oma veidruste ja taagaga, vaid ühte inimest, ühte tugipunkti – oma õde. Lähenevad aga hoopis need, kes kogukonda erinevatel põhjustel ei haagi: linnainimene Karina ja Jaan-Olev, kes võib-olla oleks mõnes teises keskkonnas hoopis rohkem omas elemendis, aga kellele kogukond on 35 aastat sisendanud, et ta on selleks (linna minekuks) liiga arg ja saamatu. Konkreetsete karakterite pühholoogia saab võtmeks inimliku võõrandumise universaalsete küsimuste juurde. Publik pannakse vaatama ja eneselt küsima: kellega mina samastun ja kellest võõrdun?

Mihkel Ehala kujundus on eklektiline. Arhetüüpsetele tegelaskujudele sekundeerivad stereotüüpsed lahendused: liiga palju tegelaskujusid lugematutes lavastustes ja filmides on surmastseenis valgusvihku kõndinud, et seda kujundit tõsiselt võtta. Teisest küljest – millega veel kui mitte klišeega peaks lahkuma üks tõeline “maakas”. Värske ja emotsionaalne on lavastuse muusikaline kujundus – Svjata Vatra trombonisti Ruslan Trochynskyi konstantne lavalolek ei taga mitte ainult tundliku ja mõjuva muusikalise tausta, vaid loob kõigele laval olevale mingi metafüüsilise lisamõõtme.

Närvilise naeru ja ingliskeelsete käibefraaside tagant kostab Karina appikarje millegi püsiva, mõistva, aktsepteeriva järele – ja selle allasurutud karje toob Carita Vaikjärve osatäitmine imeliselt esile: rabe ja hoogne murdumispunkti ja ülbuse piiri peal. Vaikjärv joonistab karakteri peenelt ja tuliselt, paigas on iga närviline liigutus, iga ohe, iga tuksatus suunurgas. Kõrvu Vaikjärve tegelaskuju avanemisega toimub väike ja vaikne areng ka Meelis Rämmeldi kehastatud Jaan-Olevis. Tuntud headuses elustavad oma rolle Luule Komissarov ja Andres Tabun mängides mõjuvalt lahti esmapilgult pelgalt humoorikate karakterosade pained ja sisekonfliktid.

Taago Tubina “Maakad” on lavastus, mis ilma glamuuri ja efektitsemiseta, väga lihtsalt, vaikselt ja inimlikult haarab oma mõjuvälja. Lihtne ja siiras, olemata lihtsakoeline. Eluline ja elus

Maria Blom “Maakad”

Lavastaja Taago Tubin. Kunstnik Mihkel Ehala. Kostüümid Liisa Soolepp. Muusikaline kujundus Ruslan Trochynskyi ja Taago Tubin.

Osades: Terje Pennie, Carita Vaikjärv, Vilma Luik, Meelis Rämmeld, Luule Komissarov, Andres Tabun, Ruslan Trochynskyi

Esietendus 18.09.2010 Ugala suures saalis.

Nähtud etendus 14.02.2011 Eesti Draamateatri saalis.

mäss – lihtsaim lahendus?

Roy Strider “Mässajad”

Dramaturgia, lavastus, lava- ja muusikaline kujundus Andres Noormets. Valgus Karmen Tellisaar. Video Argo Valdmaa.

Osades Sten Karpov, Tambet Seling, Liis Laigna, Marta Pulk, Priit Loog, Jaanus Mehikas, Lauri Kink.

Esietendus 7.11.2010 Endla teatri küünis.

Nähtud viimane etendus 2. veebruaril 2011 Tallinas Kanuti gildi saalis.

Siim Nurklik “Kas ma olen nüüd elus”

Lavastaja Lauri Lagle. Kunstnik Liisi Eelmaa. Muusikaline kujundaja Lauri Lagle ja Tauno Makke. Valgus Airi Eras.

Mängivad Mari-Liis Lill, Jan Uuspõld, Margus Prangel, Sten Karpov.

Esietendus 11.04.2010 Eesti Draamateatri väikeses saalis.

Nähtud etendus 16. veebruaril 2011.

Tänaseks mängukavast maha võetud “Mässajad” mõjus värskendavana nii Endla repertuaari kui teatri üldpilti silmas pidades. Natuke toores ja roheline kogu see lugu ju oli, aga eks see käi värskusega paratamatult kaasas.

“Mässajate” suurim erinevus eesti sotsiaalse teatri traditsioonist oli selle tegevusele, sündmusele orienteeritus – kui Karusoo ja NO trupi lavastusted on ideekesksed ja tegevused-sündmused kasvavad välja vajadusest ideid illustreerida-näitlikustada, siis “Mässajad” keskendus sündmusele, tegutsemisele. Nagu autor ühes intervjuus ise tunnistanud on, mõlkus tal meeles roadnäidend – roadmovie lavaversioon, täis tegutsemist ja liikumist. Ka kavalehel antud määratlus reisikiri sobib suurepäraselt materjali iseloomustamiseks.Liikumine, teel olemine kui keskne karakteristik on seotud staatilisusega: näitlejad istuvad/seisavad suurema osa ajast paigal. Dünaamika luuakse vaataja pea – illusiooni loomisele aitavad kaasa videotaust Poola maanteedest ja dokkaadrid G8 sündmustest, ärevust kruviv helitaust ja näitlejate pingestatud deklamatsioon. Lõpptulemus on ühtaegu paigalseisev ja samas väga filmilik. Napp urbanistlik lavakujundus tõstab mässajad tellingutele: kõrgemale positsioonile inimkonna üldmassist, ehitama uut paremat tulevikku, aga ka jalad maast lahti hõljumas sinisilmselt omaenese idealistlikes romantilistes unistustes paremast maailmast. Monokroomse kujunduse ja dokumentalistliku alatooniga karjuvas kontrastis on stseen salapärasest metsamajast täis luuredeadmeid, kust kaks peategelast ummisjalu põgenevad: siin joonistub ekraanile rõõmsavärviline lapsekäega joonistatud maja ja aed. Stseeni olemus ja ekraani visuaal rõhutavad olukorra üle võlli uskumatust, kalamehejuttude suurustlevat iseloomu ja heidavad kogu eelnenud tõsielulisele sündmustele ja ideestikule mitte kuigi tõsiseltvõetava varjundi. Tekkib küsimus, kui palju sellest kõigest siis üldse tõsiselt võtta – võib ju ka olla, et noored tahtsid lihtsalt lahedad olla ja mõtlesid kollektiivselt kogu ägeda meeleavaldusel käimise loo koos kõigi detailidega välja.

Kõige ambivalentsemaks momendiks osutub aga etenduse lõpp, kus üks tegelastest, õigustades oma teguviisi niigi õrna igapäevase elukorra kaitsmisega, tunnistab publikule üles ülejäänud meeleavaldajateseltskonna tapmise. Puhkenud aplausitorm haakub edamugavust tekitavalt eelnenud ülestunnistusega otsekui kiites takka sõnavabadust kasutavate idealistlike noorte kõrvaldamisele. Lavastuslikult kõige huvitavam hetk etenduses.

Väga positiivselt üllatas, kui vähe jäi kõrva slängi kasutamist. Päevakajalistele sündmustele reageeriva materjali miinuseks kipub olema, et tahtes veelgi rõhutada siin-ja-praegu kvaliteeti, noorust ja ägedust, puistatakse teksti rohkelt kirjutamise hetkel populaarseid slängisõnu. Poole aasta pärast mõjub selline tekst juba naeruväärselt iganenuna mitte oma ideede poolest, mille svõib olla vägagi palju üldistusjõudu, aga just kõnekeele ja popide väljendite kiire muutumise tõttu. Teatav žargoon käib mõttekaasluse ja gruppi kuulumise juurde, muus osas on keel aga suhteliselt neutraalne ja seega üsna aegumatu kvaliteediga.

Anarhiahõnguline idealism on ilmselt faas, mis tuleb läbi põdeda – olen isegi põdenud ja seepärast on kuratlikult raske võtta sõna Strideri poolt kirjutatu ideelise tasandi kohta. Ütleme siis nii, et maailma pärast muretseda on õilis, eriti kui enne mässamist tehtaks endale põhjalikult, juurteni, tuumani selgeks probleemi olemus (autoril on see kahtlemata tehtud, aga kas ka kõigil teistel, kes võtavad õiguse süüdistavalt näpuga näidata). Aga kui keegi võtab nõuks pühendada oma elu mitte Aafrika nälgivate laste või hävivate metsade, vaid kahe, viie, kümne endale kõige lähedasema ja kallima inimese elu õnnelikumaks ja mugavamaks tegemisele, heites kõrvale kõik globaalsed probleemid – siis on see tema absoluutne õigus ega ole millegi poolest halvam valik.

***

Autori ja lavastajaga samasse põlvkonda kuulumine ei anna veel vähimatki garantiid, et a)laval nähtu sind emotsionaalselt kõnetaks-puudutaks b)vastaks sinu esteetilistele, eetilistele ja moraalsetele veendumustele c)mõjuks intellektuaalselt huvitava/lähedase/intrigeerivana – “Kas ma olen nüüd elus” on selle (kahjuks) järjekordseks veenvaks näiteks. Tuttava pillatud etendusejärgsele küsimusele, et “kuidas siis tundus?” vastates olin sunnitud tõdema, et see oli täpselt nii hull kui ma arvasin ja ei pooltki nii elus kui lootsin.

Ei tea, on see õppimisvõimetus või kohusetunne eesti teatri ees, mis on mind viinud vaatama kõiki nelja Lagle lavastust. Isiklikult pean lemmikuks “Portselansuitsu”, mis tol hetkel (3-4 aastat tagasi) – ehkki harjumatu ja võõristust tekitav – mõjus vormiliselt huvitavana; kulges masendava aeglusega, aga selles täiesti isikupärases tempos ja lavamaailmas oli mingi oma nihestatud lummus; tekstiliselt kohati ülepaisutatud, paiskas õhku siiski mõned säravaks kristalliseerunud ideekillud. Kõik see, mis muutis “Portselansuitsu” vaatamise harjumatuks ja natuke segadusttekitavaks kogemuseks, on tänaseks tüdimuseni ekspluateeritud: müra ja vaikus, möll ja staatilisus, järsud vastandlikud tempovahetused, steriilsus ja kehalikkus. Puht visuaalsest küljest jättis päris intensiivse elamuse NO-s lavale jõudnud “Untitled”, aga audio-visuaalne mõjuvus oli ka ainus, mida sellest etendusest kaasa võtsin.

Olulistest asjadest räägitakse vaikselt. Kõige kandvamaks ja mõttestatumaks, kogu selle “Kas ma olen nüüd elus”-segaduse ainsaks tõeliselt küünlaid väärivaks stseeniks on “Mina tahan…” mäng ehk pimeduses unistamine. Kild killu, lause lause haaval, väikestest, kohati klišeelikest, kohati trafaretsetest ja isegi banaalsetest soovidest liitub kokku pilt selles, mis on inimlikkus, mis on tegelikult, päriselt, reaalselt elus inimeseks olemine – ja mõnikord ei olegi see midagi suuremat ega kõrgelennulisemat kui kalorivaba burger ja natuke siirust. Kogu suuresõnaline ja valjuhäälne sõnadetulv majanduskriisist, meediakuvandist ja virtuaalreaalsusest kaotab igasuguse jõu nende vaikselt pimedusse öeldud sõnade kõrval.

Ei ole midagi tüütavamat kui mäss, mis nimetab ennast kunstiks. Või kunst, mis üritab olla (kujutada) mäss(u). Destruktsioon ilma alternatiivide, lootuse ja lunastuseta. Kahjuks kipub suurem osa sellest, mida võib nimetada sotsiaalseks, päevakajaliseks, nooreks ja värskeks kunstiks tegema just seda – avaldama meelt ja viibutama näpuga, ise samas võimetu pakkuma lahendusi või vähemalt lootust. Tänavatel võib mäss erandkorras olla loov, kunstis on see pigem meeleheitlik.

Ses lavastuses on tugev koreograafiline allhoovus – ilmselt on see Lagle kui lavastaja ruumitajule iseloomulik. Näitlejad on pandud hõivama kogu lavaruumi, liikuma mööda lavadiagonaale, end ruumi hõivamiseks sirutama ja venitama. Kui “kontoritöötajad” hetkeks tarduvadki, jääb Ahv, kes püsivat liikumist, dünaamikat edasi kannab. Miski liigub ja muutub kogu aeg: näitlejate asendid, esemed, visuaalid ekraanidel. Ja kogu selle liikumise keskel jutlustatakse seisakust, stagnatsioonist ja igavlev-roidunud jõuetust katsest sellest välja murda.

Teksti autoriga samasse põlvkonda kuuluv Mari-Liis Lill tabab ilmselt kõige paremini materjali ja lavastuse põhikoesse sisse kirjutatud distantseerunud naiiv-kriitilist tooni. Väljenduses pigem napp, karge, olmeline ja teatraalne üheaegselt ja sellisena silma torkav, sest sobib ilmselgelt lavastuse kontseptsiooniga. Hoopis vastasmärgilistel põhjustel jääb silma Jan Uuspõld, kellest ehedat päris elulisust isegi materjali ja terviku huvides maha kraapida pole õnnestunud. Uuspõllu mäng on selgelt rohkem psühholoogiline kui lavastuse üldist tooni arvestades kasuks tuleks, aga just see inimlikkus, hingestatus päästab mõnegi lavahetke.

Elus olemisega kipub olema nii, et kõrgelennulisi küsimusi sel teemal on tore küsida, kui ära elamise küsimus kuklasse ei hinga.

mere ja meeste julmad mängud

Mind varja vana Põhjataevas

nii kaua kuni kestab öö…

(H. Runnel)

Minu jaoks on hea teater see, kus mulle jutustatakse lugusid – suuremaid või väiksemaid, naljakaid või traagilisi, globaalseid või personaalseid. Ja see ongi kohe esimene põhjus, miks “Umb ehk Hirmus veretöö Läänemerel” liigitub mu silmis heaks lavastuseks – lugusid voolab siin veel ohtramalt kui viina. Esimene pits on kange ja läheb raskelt alla, nii tulevad ka esimesed sõnad raskelt üle huulte. Lood on isiklikud ja tihtipeale julmad, viimast nii füüsiliselt (jala mahasaagimine) kui hingeliselt (kummituslikuks korjuseks joodud laev). Juttusid alustatakse muhedalt, tekkib isegi lootus, et nüüd tuleb selline saba, sarvede ja habemega lustakas luiske või lorilugu, aga meeleolud on pigem rõhuvad. Need lood, kui sünged need ka oleks, on siiski nagu kauge hiilgus, mis mehi tänaseni soojendab – mehed olid mehed, viin oli kange, sõnal oli kaal…ja vist oli veel natuke lootust ja unistusi. Nüüdseks, nagu pootsman All ütleb, pole sest kõigest enam suurt jäänud – nüüd tehakse seda, mida alati on tehtud, minnakse, sest meestele on nende koht päikese ja Põhjatähe all otsaette kirjutatud.

Kapten laevas kui jumal taevas ehk pardal on omad reeglid, sageli karmimad kui kuival maal. Karmimad, sest kõik, nii halb kui hea võimendub laeva kokkusurutud tingimustes ühiskonna kvintessentsiks: toorus on siin toorem, ülekohus ülekohtusem, karistus füüsilisem, hierarhia rangem. Meeste jutustused loovad karakteritele tausta – ei õigusta, aga põhjendavad, vähemalt osaliselt, miks nendes meestes armulikkust ei leidu…või leidub liiga hilja.

“Veretöö” on peategelase ja kangelaseta lugu. Peategelaseta, sest ehkki kogu lavastustervik räägib Jaan Umbi merereisist ja tapatööst, ei asetu see lugu – mis küll moodustab lavastuse raami – teiste meremeeste elulugudest kõrgemale positsioonile – lihtsalt teisi lugusid meile jutustatakse, Umbi lugu mängitakse ette. Samahästi võinuks kogu loo vormistada kellegi kolmanda mälestuseks või ette loetud ajaleheartikliks. Umb ei ole peategelane või on sama palju peategelane kui kõik ülejäänud meeskonnaliikmed. Samuti ei suuda ma meeste seast leida ühtki kangelast selle sõna üllas ja ülevas tähenduses. See, et Umb kodustele laevaelu kohta ühtki paha sõna ei kirjuta, ei tee teda veel kangemaseks ega tõsta kõrgemale ülejäänud meeskonna rämedusest. Ei suuda ma temas näha üllast kannatajat. Ka ei pühitse eesmärk abinõud ehk mitte miski loo finaalis ei õigusta Umbi tapatööd – ainus koht, kuhu see ta viib on kohtu ette ja sunnitööle, mitte lähemale unistustele oma laevast ja Londonist. Väga palju kohutavaid asju valetamisest, varastamisest kuni sõdadeni võib andeks anda (eriti laval, aga ka elus), kui nende tulemusel sünnib midagi suurt – antud koledusest ei kasva aga välja midagi üllast ega ülevat.

Näitlejatööd on kõik väga tasemel. “Veretöö” on meestekeskne ja mehed möllavad väljapeetult, aga himuga. Kaks laval olnud naist – Ülle Kaljuste Umbi emana ja Kersti Heinloo Liisina – on taustsüsteemi loojatena üliolulised, samas ununeb nende olemasolu, hetkel kui nad lavalt lahkuvad, jäägitult, nagu poleks neid ses loos olnudki.

Rääkides näitlejatööst ja tegelaskuju kehastamisest – mind ühtaegu lummavad ja hirmutavad näitlejad, kes veel teisel ja kolmandal korral kummardama tulles mitte enda, vaid tegelaskuju pilguga vaatavad – Lauri Lagle kuulub nende hulka. Vanadest merekarudest on karakteri poolest põnevaim pootsman All, kelle tarkusele, jõhkrusele ja halastamatusele Ain Lutsepa kui näitleja inimlik soojus ja südamlikkus – konfliktis eelnimetatud karakterijoontega – mingi huvitava lisamõõtme loob. Uku Uusbergi kehastatud madrus Johan on noor ja uljas: veel unistab, veel ihkab kuhugi jõuda ja selle kuhugi välja jõudmise nimel on valmis olema veel siiramalt ja lõpuniminevalt jõhkram kui vanad, juba elu näinud ja sellest igas mõttes tuimestatud meremehed.

Suurim sümpaatia kuulub Taavi Teplenkovile ja lipukapteni karakterile. Karakteri poolest on lipukapten ainus, kellest lavastuse 2/3 ulatuses veel võib inimlikkust loota. Ehkki ta meeste omakohtusse ei sekku ja Umbi peksmises isegi osaleb, säilib üsna lavastuse lõpuni lootus, et tema kui võõras, kui merekarude süsteemist väljaspool seisev tegelane võiks (kui ta ainult tahaks) mingil määral halastust üles näidata ja merekarudele koha kätte näidata. Alles viimases suurimas jõhkruses – irvitamises Umbi kirja üle kodustele – langeb mask lõplikult ja saab selgeks, et ega ole ka ses lipukaptenis mingit humaansust varjul. Näitlejana on Teplenkov täpne, plastiline, elegantne…nagu alati. Suudab väikesed olukorrad suureks mängida, olla huvitav mitte ainult tegelaskujuna, vaid visuaalselt – liigutustes, miimikas.

Kogu trupi kiituseks tuleb märkida, et murdekeel kõlab väga “õigesti”. Päris etenduse alguses läheb küll natuke teksti kaduma, aga siin on vaataja murdekeelega harjumatul kõrval samapalju süüd kui näitlejate diktsioonil. Ja üldiselt, olles kogenud, kui keeruline on tegelikult murdekeelt nö võõrkeelena omandada, arvan, et sellega ülesandega on väga hästi hakkama saadud ja lõpptulemus on voolav.

Pedajas on lavastaja, kelle lavastustes jutustatakse lugusid ja lavade kujundustes luuakse maailmaid. On isegi natuke groteskne, kui elegantselt ja esteetiliselt nauditavalt finaali tapatöö lavastatud ja kujundatud on: täiskuu mustas taevas, uduvihm, pimedusse uppunud laevamaailm – nii klišeelik, et muutub teistpidi juba stiilseks. Iga mehe kohta üks löök – nagu kellalöök täistunnil, nagu tilk, mis ajab karika üle ääre.

Villem Tuun “Umb ehk Hirmus veretöö Läänemerel”

Lavastaja Priit Pedajas. Kunstnik Riina Degtjarenko. Muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres. Valgus Priidu Adlas.

Osades: Lauri Lagle, Ülle Kaljuste, Kersti Heinloo, Jaan Rekkor, Ain Lutsep, Tõnu Oja, Uku Uusberg, Taavi Teplenkov.

Esietendus 30.01.2011. Eesti Draamateatri suures saalis.

Vaadatud etendus 11.02.2011.

käsi püsti, kelles pole kübetki eskapismi!

Rakvere teatri noore kaardiväe lavastus “Kunstveri ja -pisarad” on värviline, hingetuksvõtvalt tempokas ja ülevoolav naeru- ja energiasüst poripruunis ja jäävalges talves, mille peamine võlu on jälgida näitlejate mängimislusti. Rõõmuvitamiin.

Poolteise tunni sisse on mahutatud ühe õnneootamise ja -otsimise kolm redaktsiooni – äärmisest kirevusest ja teatraalsusest üha tõisemaks ja tumedamaks muutuvates toonides. Lavastuse lähtekohaks on telenovelade tüüpsüžee ja lavastamise võtmesõnaks nihestamine. Esimest korda mängitakse lugu ette ülevõimendatud teatraalses, parodeerivas laadis: tehislik ahastus ja kunstlikud pisarad toovad publikule naerust ehtsad pisarad silma (ja vähemasti viibitud etendusel reageerib publik kogu raha eest). Iga järgmine läbimäng hakkab esitama küsimusi loo tõepärasuse, näitlejaks/inimeseks olemise tõsiduse, postmodernistlike arhetüüpide ja suurte narratiivide, kunsti ja käsitöö (pean sellega ilmas konkreetsete ametioskuste kogumit) kohta. Life can change in a blink of an eye ja täpselt nii, poole hingetõmbe pealt, muutub mängumaneer ja meeleolu; on toimunud järgmine nihestamine (see võib toimuda nii dada kui naturalismi suunas), joonitakse alla mõni järgmine tahk novelasüžee/maailma toimimise absurdsusest. Fraas “Ma armastan sind” võib kõlada kõige teatraalsema klišeena, aga võib kõlada ka ühe haprama ja elulisema tõena – kõik sõltub ütlemise ja vastuvõtmise koodist. Piir klišee, kaose ja tegelikkuse vahel on haprake.

Energiatulv lavalt publikuruumi on suisa füüsiliselt tuntav; näitlejates on lusti ja indu antud etendust mängida. 24. lennu lõpetanud noorte näitlejate hulka sobitub võrratult hästi Tiina Mälberg, kelles paistab kohati hasarti ja powerit isegi rohkem olevat kui kaaslastes. Kogenud näitlejana on Mälberg kogu mänguhoo juures siiski väga täpne ja suudab paari peene nüansiga väga võimsaid karakterijooni luua – asi, mida noored veel natuke treenima peavad, neil kipub seda “värvi” läbivalt natuke liiga paksult olema. Käesolevas lavastuses ei tee pastoosne laad (maaliterminoloogia – vabandan, professionaalne kretinism) küll kahju, aga arenguruumi selgelt on. Mälbergi kõrval suudab oma karakteri igas uues, muutunud maneeris kõige kindlamalt positsioneerida ja välja mängida Mait Joorits. Teistest pisut pinnalisemaks ja karikeerivaks jäävad Marko Leht ja Lauri Kaldoja. Liis Haab köidab liikuvuse ja miimikaga – eriti silmavaade: see võib sädemeid pildudes tappa, see võib asjade olemusest läbi vaadata.

Kogumulje etendusest oli nagu oleks kõverpeeglite saalis viibinud: ühelt küljest õudselt lõbus, teisalt oma nihestatuses ja moonutatuses natuke üles ürritav ja kriipima jääv ka; tahtmine veenduda, et reaalne elu ei ole vahepeal endale paari vinti peale keeranud. Etendust jälgisin pigem kui lustilist mängutuhinat ja kõverpeegeldust seebikate ületeatraliseeritud maailma aadressil…Ja siis asusin lugema etenduse kohta ilmunud kirjutisi, mis keerasid isiklikule retseptsioonile umbes kolm vinti peale. 2010. aasta novembris Sirbis ilmunud artiklit lugedes jääb mulje nagu olnuks tegu semiootilise ajugümnastikaga, mis päädib ärkamisega halli ja lootusetusse (!?) kollektiivsesse kultuuriteadvusesse. Natuke liiga palju suuri ja keerulisi sõnu koodidest, dekonstruktsioonist ja esteetikast ühe tempoka, pigem mängulise kui filosoofilise etenduse kohta. Mis ei tähenda, et mõtet, kandvat läbivat ideed ei oleks – on idee, on isegi teatav sotsiaalne probleem selle kõige taustal, aga ma ei leia, et antud materjal väga suurte abstraktsete ideede edastamiseks kõige sobivam oleks.

Erinevatest kommentaaridest kostis läbi kui mitte põlastus, siis üleolek seebikate ja nende vaatajate suhtes. Mis toob meid pealkirjas mainitud üleskutse juurde: mina pole veel kohanud inimest, kes ei vajaks põgenemist reaalsest maailmast – mõni suurte tunnete ja muinasjutuliste lugude, teine üsna igapäevaste, samastamisvõimalusega süžeede vahendusel. Tunnistan siinkohal ausalt, et tüdrukust, kes luges vabal ajal Dostojevskit on saanud naine, kes kahe töökoha ja magistriõppe kõrvalt ei suuda mõnel õhtul mitte midagi muud, kui teleka suunas vahtida – sõna otseses mõttes. Ei kiida siinkohal takka Ladina-Ameerika novelade naiiv-mustvalgele-üledramatiseerimisele, aga Eestis toodetud seriaalide suhtes – ehkki näen neidki väga lünklikult – tunnen küll suurt poolehoidu juba puht põhimõtteliselt – need on ikkagi originaalstsenaariumid ja meedium, mille kaudu eesti näitlejad väga laia publiku teadvusesse jõuavad. Pilt, mis näitlejast sarjade vahendusel kujuneb ei pruugi olla adekvaatne, aga ka metsakülas elav vanatädi saab uhkustada, kui mitut eesti näitlejat ta teab.

“Kunstveri ja -pisarad” jääb minu arvates ikkagi pigem tükiks, mida minna vaatama energia ja huumoriannuse saamiseks. Ja nagu igas heas komöödias leidub soovijatele kogu selle möllu keskel piisavalt järelemõtlemisainest.

Rakvere teatri noor kaardivägi “Kunstveri ja -pisarad”

Lavastaja Kerttu Moppel. Kunstnik Arthur Arula. Muusikaline kujundaja Lauri Kaldoja. Valgus Arne Maasi.

Tegelased: Liis Haab, Marko Leht, Mait Joorits, Tiina Mälberg, Lauri Kaldoja.

Esietendus 22.10.2010. Nähtud külalisetendus Tallinnas 7.01.2011.

elu võimalikkusest (ja unistuste võimatusest) musta maa ja halli taeva vahel

Vaino Vahingu kirjutatud ja Ingo Normeti lavastatud „Pulmade” kõrval hakkab veebruarikuine üksluine ja räpane Tallinn tunduma päris helge ja heleda nurgakesena. Nii palju pruuni ja halli varjundeid, nagu etenduses jooksul lavalt leida võib, ei tohiks olemas olla.

Rohkem kui kolmkümmend aastat tagasi kirjutatud näidend ei jõudnud tookord esimeste proovidenigi – tsensor pidas sobimatuks. Nüüd, kus juba paarkümmend aastat enam tsensori pärast muretsema ei pea, ei ole ilmselt liiga julgustavalt mõjunud autori enese veendumus, et tegelikult on „Pulmad” lavastamiseks täiesti sobimatu materjal. Ja tuleb tunnistada, et ehkki Ingo Normet on autorile võla tasunud (ka tookord, kolmkümmend aastat tagasi pidanuks Normet antud materjali lavastama hakkama) ja näidendi lavale toonud – seejuures väga haaravate misanstseenide ja psühholoogilise lummusega – mõjub Vahingu tekst isegi lavalt näitlejate esituses pigem suurepärase lugemisdraamana. Vahingu, kes ennast rõhutatult apoliitiliseks pidas, sotsiaalne ja poliitiline karje väljendub kõige suure, eluülese vältimises: kõik on hall ja hoiab madalalt maaligi; isegi Jaani (Ivo Uukkivi) viinauimas kõrgelennuline monoloog Maast ja Veskist ja Omandist ja Oma Elust on ju seesama filosofeerimine, mida kümnete ja sadade viinalaudade ääres on peetud – ei midagi enamat. Ja sellest – väiksusest, hallusest, rutiinist ja silmnähtavast lootusetusest saab kõige võimsam statement, mis üldse võimalik.

Enda jaoks leidsin etenduses kolm raskuskeset: poliitiline  kese esimeses vaatuses – hirm küüditamise – ja laeimalt kogu tuleviku ja tegelikkuse – ees, mis viib pereema (Mari Lill) meelemõistuse kaotuseni; lüüriline kese pulmapeo stseenis, kus noorte unistuste haprus ja lootuse lootusetus peaaegu haiget teevad; inimlik kese viimases pildis, kus on selge, et lootused ega elunälg ole eelnevat joomist, töörügamist ja vihastamist üle elanud, et jäänud ei ole isegi mitte aktiivset kibestumist; see ei ole elu, see on eksisteerimine.

Kõige suurem üllataja oli Merle Palmiste Jaani naise Hilda rollis: tema äärmine täpsus ja partneri tunnetamine pulmapeo stseenis, aga veelgi enam see absoluutne lõpetatuse tunne, mida temast viimases pildis õhkub – siis kui öelda ega elada ei ole enam midagi, aga edasi elada tuleb. Ivo Uukkivi on oma rollis psühholoogiliselt usutav, täpne ja tugev. Eelmise hooaja leidlike, natuke karakteersete tegelaskujude kehastamise kõrvale on kindlasti vaja ka sellist naturalistlikumat osa, aga seda sädet ja põlemist, mis Uukkivis „Vassiljevis ja Bubõris” või „Kaevuritest kunstnikes” oli, antud suurepärane realistlik roll siiski üles ei kaalu. Mari Lill Jaani emana, palitu seljas ja pesupamp käes, püsib isiksusena veel hädapärast koos, aga on hapra kokkuvarisemise piiri tegelikult juba ületanud. Kui ema ütleb, et hullumajast ta enam tagasi ei tule, siis on selles sügav seesmine – ja väga mõistuspärane – arusaamine, et hirm on temast võitu saanud, et seda hirmu endas kandes reaalses maailmas enam edasi elada ei ole võimalik. Lembit Ulfsakist õhkub samasugust stoilisust nagu tema püsikundest „Lõputus kohvijoomises”, aga natuke liiga vähe taluperemehelikkust – ei suudagi otsustada, on see antud rolli lahendamisel miinus või pigem leidlik ja stereotüübist eristuv pluss.

„Pulmad” ei ole kindlasti kergesti vaadatav etendus. Ja võib juhtuda, et kohe pärast etendust ei oskagi seisukohta võtta selle osas, mida näha sai või kuidas sellega suhestuda. See veendumus, et tegu on suurepäraste näitlejatöödega ja neid näitlejatöid sütitab ei miski muu kui Vahingu tekst (järelikult peab olema väärt tekst), võib tulla alles hiljem. Aga tulemata ei jää.

Vaino Vahing “Pulmad”

Lavastaja Ingo Normet. Kunstnik Liina Unt. Osades Mari Lill, Merle Palmiste, Lembit Ulfsak ja Ivo Uukkivi.

Esietendus Eesti draamateatri väikeses saalis 16. jaanuar 2011. Nähtud etendus 30. jaanuaril 2011.