mäss – lihtsaim lahendus?

Roy Strider “Mässajad”

Dramaturgia, lavastus, lava- ja muusikaline kujundus Andres Noormets. Valgus Karmen Tellisaar. Video Argo Valdmaa.

Osades Sten Karpov, Tambet Seling, Liis Laigna, Marta Pulk, Priit Loog, Jaanus Mehikas, Lauri Kink.

Esietendus 7.11.2010 Endla teatri küünis.

Nähtud viimane etendus 2. veebruaril 2011 Tallinas Kanuti gildi saalis.

Siim Nurklik “Kas ma olen nüüd elus”

Lavastaja Lauri Lagle. Kunstnik Liisi Eelmaa. Muusikaline kujundaja Lauri Lagle ja Tauno Makke. Valgus Airi Eras.

Mängivad Mari-Liis Lill, Jan Uuspõld, Margus Prangel, Sten Karpov.

Esietendus 11.04.2010 Eesti Draamateatri väikeses saalis.

Nähtud etendus 16. veebruaril 2011.

Tänaseks mängukavast maha võetud “Mässajad” mõjus värskendavana nii Endla repertuaari kui teatri üldpilti silmas pidades. Natuke toores ja roheline kogu see lugu ju oli, aga eks see käi värskusega paratamatult kaasas.

“Mässajate” suurim erinevus eesti sotsiaalse teatri traditsioonist oli selle tegevusele, sündmusele orienteeritus – kui Karusoo ja NO trupi lavastusted on ideekesksed ja tegevused-sündmused kasvavad välja vajadusest ideid illustreerida-näitlikustada, siis “Mässajad” keskendus sündmusele, tegutsemisele. Nagu autor ühes intervjuus ise tunnistanud on, mõlkus tal meeles roadnäidend – roadmovie lavaversioon, täis tegutsemist ja liikumist. Ka kavalehel antud määratlus reisikiri sobib suurepäraselt materjali iseloomustamiseks.Liikumine, teel olemine kui keskne karakteristik on seotud staatilisusega: näitlejad istuvad/seisavad suurema osa ajast paigal. Dünaamika luuakse vaataja pea – illusiooni loomisele aitavad kaasa videotaust Poola maanteedest ja dokkaadrid G8 sündmustest, ärevust kruviv helitaust ja näitlejate pingestatud deklamatsioon. Lõpptulemus on ühtaegu paigalseisev ja samas väga filmilik. Napp urbanistlik lavakujundus tõstab mässajad tellingutele: kõrgemale positsioonile inimkonna üldmassist, ehitama uut paremat tulevikku, aga ka jalad maast lahti hõljumas sinisilmselt omaenese idealistlikes romantilistes unistustes paremast maailmast. Monokroomse kujunduse ja dokumentalistliku alatooniga karjuvas kontrastis on stseen salapärasest metsamajast täis luuredeadmeid, kust kaks peategelast ummisjalu põgenevad: siin joonistub ekraanile rõõmsavärviline lapsekäega joonistatud maja ja aed. Stseeni olemus ja ekraani visuaal rõhutavad olukorra üle võlli uskumatust, kalamehejuttude suurustlevat iseloomu ja heidavad kogu eelnenud tõsielulisele sündmustele ja ideestikule mitte kuigi tõsiseltvõetava varjundi. Tekkib küsimus, kui palju sellest kõigest siis üldse tõsiselt võtta – võib ju ka olla, et noored tahtsid lihtsalt lahedad olla ja mõtlesid kollektiivselt kogu ägeda meeleavaldusel käimise loo koos kõigi detailidega välja.

Kõige ambivalentsemaks momendiks osutub aga etenduse lõpp, kus üks tegelastest, õigustades oma teguviisi niigi õrna igapäevase elukorra kaitsmisega, tunnistab publikule üles ülejäänud meeleavaldajateseltskonna tapmise. Puhkenud aplausitorm haakub edamugavust tekitavalt eelnenud ülestunnistusega otsekui kiites takka sõnavabadust kasutavate idealistlike noorte kõrvaldamisele. Lavastuslikult kõige huvitavam hetk etenduses.

Väga positiivselt üllatas, kui vähe jäi kõrva slängi kasutamist. Päevakajalistele sündmustele reageeriva materjali miinuseks kipub olema, et tahtes veelgi rõhutada siin-ja-praegu kvaliteeti, noorust ja ägedust, puistatakse teksti rohkelt kirjutamise hetkel populaarseid slängisõnu. Poole aasta pärast mõjub selline tekst juba naeruväärselt iganenuna mitte oma ideede poolest, mille svõib olla vägagi palju üldistusjõudu, aga just kõnekeele ja popide väljendite kiire muutumise tõttu. Teatav žargoon käib mõttekaasluse ja gruppi kuulumise juurde, muus osas on keel aga suhteliselt neutraalne ja seega üsna aegumatu kvaliteediga.

Anarhiahõnguline idealism on ilmselt faas, mis tuleb läbi põdeda – olen isegi põdenud ja seepärast on kuratlikult raske võtta sõna Strideri poolt kirjutatu ideelise tasandi kohta. Ütleme siis nii, et maailma pärast muretseda on õilis, eriti kui enne mässamist tehtaks endale põhjalikult, juurteni, tuumani selgeks probleemi olemus (autoril on see kahtlemata tehtud, aga kas ka kõigil teistel, kes võtavad õiguse süüdistavalt näpuga näidata). Aga kui keegi võtab nõuks pühendada oma elu mitte Aafrika nälgivate laste või hävivate metsade, vaid kahe, viie, kümne endale kõige lähedasema ja kallima inimese elu õnnelikumaks ja mugavamaks tegemisele, heites kõrvale kõik globaalsed probleemid – siis on see tema absoluutne õigus ega ole millegi poolest halvam valik.

***

Autori ja lavastajaga samasse põlvkonda kuulumine ei anna veel vähimatki garantiid, et a)laval nähtu sind emotsionaalselt kõnetaks-puudutaks b)vastaks sinu esteetilistele, eetilistele ja moraalsetele veendumustele c)mõjuks intellektuaalselt huvitava/lähedase/intrigeerivana – “Kas ma olen nüüd elus” on selle (kahjuks) järjekordseks veenvaks näiteks. Tuttava pillatud etendusejärgsele küsimusele, et “kuidas siis tundus?” vastates olin sunnitud tõdema, et see oli täpselt nii hull kui ma arvasin ja ei pooltki nii elus kui lootsin.

Ei tea, on see õppimisvõimetus või kohusetunne eesti teatri ees, mis on mind viinud vaatama kõiki nelja Lagle lavastust. Isiklikult pean lemmikuks “Portselansuitsu”, mis tol hetkel (3-4 aastat tagasi) – ehkki harjumatu ja võõristust tekitav – mõjus vormiliselt huvitavana; kulges masendava aeglusega, aga selles täiesti isikupärases tempos ja lavamaailmas oli mingi oma nihestatud lummus; tekstiliselt kohati ülepaisutatud, paiskas õhku siiski mõned säravaks kristalliseerunud ideekillud. Kõik see, mis muutis “Portselansuitsu” vaatamise harjumatuks ja natuke segadusttekitavaks kogemuseks, on tänaseks tüdimuseni ekspluateeritud: müra ja vaikus, möll ja staatilisus, järsud vastandlikud tempovahetused, steriilsus ja kehalikkus. Puht visuaalsest küljest jättis päris intensiivse elamuse NO-s lavale jõudnud “Untitled”, aga audio-visuaalne mõjuvus oli ka ainus, mida sellest etendusest kaasa võtsin.

Olulistest asjadest räägitakse vaikselt. Kõige kandvamaks ja mõttestatumaks, kogu selle “Kas ma olen nüüd elus”-segaduse ainsaks tõeliselt küünlaid väärivaks stseeniks on “Mina tahan…” mäng ehk pimeduses unistamine. Kild killu, lause lause haaval, väikestest, kohati klišeelikest, kohati trafaretsetest ja isegi banaalsetest soovidest liitub kokku pilt selles, mis on inimlikkus, mis on tegelikult, päriselt, reaalselt elus inimeseks olemine – ja mõnikord ei olegi see midagi suuremat ega kõrgelennulisemat kui kalorivaba burger ja natuke siirust. Kogu suuresõnaline ja valjuhäälne sõnadetulv majanduskriisist, meediakuvandist ja virtuaalreaalsusest kaotab igasuguse jõu nende vaikselt pimedusse öeldud sõnade kõrval.

Ei ole midagi tüütavamat kui mäss, mis nimetab ennast kunstiks. Või kunst, mis üritab olla (kujutada) mäss(u). Destruktsioon ilma alternatiivide, lootuse ja lunastuseta. Kahjuks kipub suurem osa sellest, mida võib nimetada sotsiaalseks, päevakajaliseks, nooreks ja värskeks kunstiks tegema just seda – avaldama meelt ja viibutama näpuga, ise samas võimetu pakkuma lahendusi või vähemalt lootust. Tänavatel võib mäss erandkorras olla loov, kunstis on see pigem meeleheitlik.

Ses lavastuses on tugev koreograafiline allhoovus – ilmselt on see Lagle kui lavastaja ruumitajule iseloomulik. Näitlejad on pandud hõivama kogu lavaruumi, liikuma mööda lavadiagonaale, end ruumi hõivamiseks sirutama ja venitama. Kui “kontoritöötajad” hetkeks tarduvadki, jääb Ahv, kes püsivat liikumist, dünaamikat edasi kannab. Miski liigub ja muutub kogu aeg: näitlejate asendid, esemed, visuaalid ekraanidel. Ja kogu selle liikumise keskel jutlustatakse seisakust, stagnatsioonist ja igavlev-roidunud jõuetust katsest sellest välja murda.

Teksti autoriga samasse põlvkonda kuuluv Mari-Liis Lill tabab ilmselt kõige paremini materjali ja lavastuse põhikoesse sisse kirjutatud distantseerunud naiiv-kriitilist tooni. Väljenduses pigem napp, karge, olmeline ja teatraalne üheaegselt ja sellisena silma torkav, sest sobib ilmselgelt lavastuse kontseptsiooniga. Hoopis vastasmärgilistel põhjustel jääb silma Jan Uuspõld, kellest ehedat päris elulisust isegi materjali ja terviku huvides maha kraapida pole õnnestunud. Uuspõllu mäng on selgelt rohkem psühholoogiline kui lavastuse üldist tooni arvestades kasuks tuleks, aga just see inimlikkus, hingestatus päästab mõnegi lavahetke.

Elus olemisega kipub olema nii, et kõrgelennulisi küsimusi sel teemal on tore küsida, kui ära elamise küsimus kuklasse ei hinga.

Published in: on 19. veebr. 2011 at 11:52  Lisa kommentaar  

The URI to TrackBack this entry is: https://susapesa.wordpress.com/2011/02/19/mass-lihtsaim-lahendus/trackback/

RSS feed for comments on this post.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: