mere ja meeste julmad mängud

Mind varja vana Põhjataevas

nii kaua kuni kestab öö…

(H. Runnel)

Minu jaoks on hea teater see, kus mulle jutustatakse lugusid – suuremaid või väiksemaid, naljakaid või traagilisi, globaalseid või personaalseid. Ja see ongi kohe esimene põhjus, miks “Umb ehk Hirmus veretöö Läänemerel” liigitub mu silmis heaks lavastuseks – lugusid voolab siin veel ohtramalt kui viina. Esimene pits on kange ja läheb raskelt alla, nii tulevad ka esimesed sõnad raskelt üle huulte. Lood on isiklikud ja tihtipeale julmad, viimast nii füüsiliselt (jala mahasaagimine) kui hingeliselt (kummituslikuks korjuseks joodud laev). Juttusid alustatakse muhedalt, tekkib isegi lootus, et nüüd tuleb selline saba, sarvede ja habemega lustakas luiske või lorilugu, aga meeleolud on pigem rõhuvad. Need lood, kui sünged need ka oleks, on siiski nagu kauge hiilgus, mis mehi tänaseni soojendab – mehed olid mehed, viin oli kange, sõnal oli kaal…ja vist oli veel natuke lootust ja unistusi. Nüüdseks, nagu pootsman All ütleb, pole sest kõigest enam suurt jäänud – nüüd tehakse seda, mida alati on tehtud, minnakse, sest meestele on nende koht päikese ja Põhjatähe all otsaette kirjutatud.

Kapten laevas kui jumal taevas ehk pardal on omad reeglid, sageli karmimad kui kuival maal. Karmimad, sest kõik, nii halb kui hea võimendub laeva kokkusurutud tingimustes ühiskonna kvintessentsiks: toorus on siin toorem, ülekohus ülekohtusem, karistus füüsilisem, hierarhia rangem. Meeste jutustused loovad karakteritele tausta – ei õigusta, aga põhjendavad, vähemalt osaliselt, miks nendes meestes armulikkust ei leidu…või leidub liiga hilja.

“Veretöö” on peategelase ja kangelaseta lugu. Peategelaseta, sest ehkki kogu lavastustervik räägib Jaan Umbi merereisist ja tapatööst, ei asetu see lugu – mis küll moodustab lavastuse raami – teiste meremeeste elulugudest kõrgemale positsioonile – lihtsalt teisi lugusid meile jutustatakse, Umbi lugu mängitakse ette. Samahästi võinuks kogu loo vormistada kellegi kolmanda mälestuseks või ette loetud ajaleheartikliks. Umb ei ole peategelane või on sama palju peategelane kui kõik ülejäänud meeskonnaliikmed. Samuti ei suuda ma meeste seast leida ühtki kangelast selle sõna üllas ja ülevas tähenduses. See, et Umb kodustele laevaelu kohta ühtki paha sõna ei kirjuta, ei tee teda veel kangemaseks ega tõsta kõrgemale ülejäänud meeskonna rämedusest. Ei suuda ma temas näha üllast kannatajat. Ka ei pühitse eesmärk abinõud ehk mitte miski loo finaalis ei õigusta Umbi tapatööd – ainus koht, kuhu see ta viib on kohtu ette ja sunnitööle, mitte lähemale unistustele oma laevast ja Londonist. Väga palju kohutavaid asju valetamisest, varastamisest kuni sõdadeni võib andeks anda (eriti laval, aga ka elus), kui nende tulemusel sünnib midagi suurt – antud koledusest ei kasva aga välja midagi üllast ega ülevat.

Näitlejatööd on kõik väga tasemel. “Veretöö” on meestekeskne ja mehed möllavad väljapeetult, aga himuga. Kaks laval olnud naist – Ülle Kaljuste Umbi emana ja Kersti Heinloo Liisina – on taustsüsteemi loojatena üliolulised, samas ununeb nende olemasolu, hetkel kui nad lavalt lahkuvad, jäägitult, nagu poleks neid ses loos olnudki.

Rääkides näitlejatööst ja tegelaskuju kehastamisest – mind ühtaegu lummavad ja hirmutavad näitlejad, kes veel teisel ja kolmandal korral kummardama tulles mitte enda, vaid tegelaskuju pilguga vaatavad – Lauri Lagle kuulub nende hulka. Vanadest merekarudest on karakteri poolest põnevaim pootsman All, kelle tarkusele, jõhkrusele ja halastamatusele Ain Lutsepa kui näitleja inimlik soojus ja südamlikkus – konfliktis eelnimetatud karakterijoontega – mingi huvitava lisamõõtme loob. Uku Uusbergi kehastatud madrus Johan on noor ja uljas: veel unistab, veel ihkab kuhugi jõuda ja selle kuhugi välja jõudmise nimel on valmis olema veel siiramalt ja lõpuniminevalt jõhkram kui vanad, juba elu näinud ja sellest igas mõttes tuimestatud meremehed.

Suurim sümpaatia kuulub Taavi Teplenkovile ja lipukapteni karakterile. Karakteri poolest on lipukapten ainus, kellest lavastuse 2/3 ulatuses veel võib inimlikkust loota. Ehkki ta meeste omakohtusse ei sekku ja Umbi peksmises isegi osaleb, säilib üsna lavastuse lõpuni lootus, et tema kui võõras, kui merekarude süsteemist väljaspool seisev tegelane võiks (kui ta ainult tahaks) mingil määral halastust üles näidata ja merekarudele koha kätte näidata. Alles viimases suurimas jõhkruses – irvitamises Umbi kirja üle kodustele – langeb mask lõplikult ja saab selgeks, et ega ole ka ses lipukaptenis mingit humaansust varjul. Näitlejana on Teplenkov täpne, plastiline, elegantne…nagu alati. Suudab väikesed olukorrad suureks mängida, olla huvitav mitte ainult tegelaskujuna, vaid visuaalselt – liigutustes, miimikas.

Kogu trupi kiituseks tuleb märkida, et murdekeel kõlab väga “õigesti”. Päris etenduse alguses läheb küll natuke teksti kaduma, aga siin on vaataja murdekeelega harjumatul kõrval samapalju süüd kui näitlejate diktsioonil. Ja üldiselt, olles kogenud, kui keeruline on tegelikult murdekeelt nö võõrkeelena omandada, arvan, et sellega ülesandega on väga hästi hakkama saadud ja lõpptulemus on voolav.

Pedajas on lavastaja, kelle lavastustes jutustatakse lugusid ja lavade kujundustes luuakse maailmaid. On isegi natuke groteskne, kui elegantselt ja esteetiliselt nauditavalt finaali tapatöö lavastatud ja kujundatud on: täiskuu mustas taevas, uduvihm, pimedusse uppunud laevamaailm – nii klišeelik, et muutub teistpidi juba stiilseks. Iga mehe kohta üks löök – nagu kellalöök täistunnil, nagu tilk, mis ajab karika üle ääre.

Villem Tuun “Umb ehk Hirmus veretöö Läänemerel”

Lavastaja Priit Pedajas. Kunstnik Riina Degtjarenko. Muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres. Valgus Priidu Adlas.

Osades: Lauri Lagle, Ülle Kaljuste, Kersti Heinloo, Jaan Rekkor, Ain Lutsep, Tõnu Oja, Uku Uusberg, Taavi Teplenkov.

Esietendus 30.01.2011. Eesti Draamateatri suures saalis.

Vaadatud etendus 11.02.2011.

Published in: on 12. veebr. 2011 at 01:13  Lisa kommentaar  

The URI to TrackBack this entry is: https://susapesa.wordpress.com/2011/02/12/mere-ja-meeste-julmad-mangud/trackback/

RSS feed for comments on this post.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: