käsi püsti, kelles pole kübetki eskapismi!

Rakvere teatri noore kaardiväe lavastus “Kunstveri ja -pisarad” on värviline, hingetuksvõtvalt tempokas ja ülevoolav naeru- ja energiasüst poripruunis ja jäävalges talves, mille peamine võlu on jälgida näitlejate mängimislusti. Rõõmuvitamiin.

Poolteise tunni sisse on mahutatud ühe õnneootamise ja -otsimise kolm redaktsiooni – äärmisest kirevusest ja teatraalsusest üha tõisemaks ja tumedamaks muutuvates toonides. Lavastuse lähtekohaks on telenovelade tüüpsüžee ja lavastamise võtmesõnaks nihestamine. Esimest korda mängitakse lugu ette ülevõimendatud teatraalses, parodeerivas laadis: tehislik ahastus ja kunstlikud pisarad toovad publikule naerust ehtsad pisarad silma (ja vähemasti viibitud etendusel reageerib publik kogu raha eest). Iga järgmine läbimäng hakkab esitama küsimusi loo tõepärasuse, näitlejaks/inimeseks olemise tõsiduse, postmodernistlike arhetüüpide ja suurte narratiivide, kunsti ja käsitöö (pean sellega ilmas konkreetsete ametioskuste kogumit) kohta. Life can change in a blink of an eye ja täpselt nii, poole hingetõmbe pealt, muutub mängumaneer ja meeleolu; on toimunud järgmine nihestamine (see võib toimuda nii dada kui naturalismi suunas), joonitakse alla mõni järgmine tahk novelasüžee/maailma toimimise absurdsusest. Fraas “Ma armastan sind” võib kõlada kõige teatraalsema klišeena, aga võib kõlada ka ühe haprama ja elulisema tõena – kõik sõltub ütlemise ja vastuvõtmise koodist. Piir klišee, kaose ja tegelikkuse vahel on haprake.

Energiatulv lavalt publikuruumi on suisa füüsiliselt tuntav; näitlejates on lusti ja indu antud etendust mängida. 24. lennu lõpetanud noorte näitlejate hulka sobitub võrratult hästi Tiina Mälberg, kelles paistab kohati hasarti ja powerit isegi rohkem olevat kui kaaslastes. Kogenud näitlejana on Mälberg kogu mänguhoo juures siiski väga täpne ja suudab paari peene nüansiga väga võimsaid karakterijooni luua – asi, mida noored veel natuke treenima peavad, neil kipub seda “värvi” läbivalt natuke liiga paksult olema. Käesolevas lavastuses ei tee pastoosne laad (maaliterminoloogia – vabandan, professionaalne kretinism) küll kahju, aga arenguruumi selgelt on. Mälbergi kõrval suudab oma karakteri igas uues, muutunud maneeris kõige kindlamalt positsioneerida ja välja mängida Mait Joorits. Teistest pisut pinnalisemaks ja karikeerivaks jäävad Marko Leht ja Lauri Kaldoja. Liis Haab köidab liikuvuse ja miimikaga – eriti silmavaade: see võib sädemeid pildudes tappa, see võib asjade olemusest läbi vaadata.

Kogumulje etendusest oli nagu oleks kõverpeeglite saalis viibinud: ühelt küljest õudselt lõbus, teisalt oma nihestatuses ja moonutatuses natuke üles ürritav ja kriipima jääv ka; tahtmine veenduda, et reaalne elu ei ole vahepeal endale paari vinti peale keeranud. Etendust jälgisin pigem kui lustilist mängutuhinat ja kõverpeegeldust seebikate ületeatraliseeritud maailma aadressil…Ja siis asusin lugema etenduse kohta ilmunud kirjutisi, mis keerasid isiklikule retseptsioonile umbes kolm vinti peale. 2010. aasta novembris Sirbis ilmunud artiklit lugedes jääb mulje nagu olnuks tegu semiootilise ajugümnastikaga, mis päädib ärkamisega halli ja lootusetusse (!?) kollektiivsesse kultuuriteadvusesse. Natuke liiga palju suuri ja keerulisi sõnu koodidest, dekonstruktsioonist ja esteetikast ühe tempoka, pigem mängulise kui filosoofilise etenduse kohta. Mis ei tähenda, et mõtet, kandvat läbivat ideed ei oleks – on idee, on isegi teatav sotsiaalne probleem selle kõige taustal, aga ma ei leia, et antud materjal väga suurte abstraktsete ideede edastamiseks kõige sobivam oleks.

Erinevatest kommentaaridest kostis läbi kui mitte põlastus, siis üleolek seebikate ja nende vaatajate suhtes. Mis toob meid pealkirjas mainitud üleskutse juurde: mina pole veel kohanud inimest, kes ei vajaks põgenemist reaalsest maailmast – mõni suurte tunnete ja muinasjutuliste lugude, teine üsna igapäevaste, samastamisvõimalusega süžeede vahendusel. Tunnistan siinkohal ausalt, et tüdrukust, kes luges vabal ajal Dostojevskit on saanud naine, kes kahe töökoha ja magistriõppe kõrvalt ei suuda mõnel õhtul mitte midagi muud, kui teleka suunas vahtida – sõna otseses mõttes. Ei kiida siinkohal takka Ladina-Ameerika novelade naiiv-mustvalgele-üledramatiseerimisele, aga Eestis toodetud seriaalide suhtes – ehkki näen neidki väga lünklikult – tunnen küll suurt poolehoidu juba puht põhimõtteliselt – need on ikkagi originaalstsenaariumid ja meedium, mille kaudu eesti näitlejad väga laia publiku teadvusesse jõuavad. Pilt, mis näitlejast sarjade vahendusel kujuneb ei pruugi olla adekvaatne, aga ka metsakülas elav vanatädi saab uhkustada, kui mitut eesti näitlejat ta teab.

“Kunstveri ja -pisarad” jääb minu arvates ikkagi pigem tükiks, mida minna vaatama energia ja huumoriannuse saamiseks. Ja nagu igas heas komöödias leidub soovijatele kogu selle möllu keskel piisavalt järelemõtlemisainest.

Rakvere teatri noor kaardivägi “Kunstveri ja -pisarad”

Lavastaja Kerttu Moppel. Kunstnik Arthur Arula. Muusikaline kujundaja Lauri Kaldoja. Valgus Arne Maasi.

Tegelased: Liis Haab, Marko Leht, Mait Joorits, Tiina Mälberg, Lauri Kaldoja.

Esietendus 22.10.2010. Nähtud külalisetendus Tallinnas 7.01.2011.

Published in: on 9. veebr. 2011 at 21:02  Lisa kommentaar