elu võimalikkusest (ja unistuste võimatusest) musta maa ja halli taeva vahel

Vaino Vahingu kirjutatud ja Ingo Normeti lavastatud „Pulmade” kõrval hakkab veebruarikuine üksluine ja räpane Tallinn tunduma päris helge ja heleda nurgakesena. Nii palju pruuni ja halli varjundeid, nagu etenduses jooksul lavalt leida võib, ei tohiks olemas olla.

Rohkem kui kolmkümmend aastat tagasi kirjutatud näidend ei jõudnud tookord esimeste proovidenigi – tsensor pidas sobimatuks. Nüüd, kus juba paarkümmend aastat enam tsensori pärast muretsema ei pea, ei ole ilmselt liiga julgustavalt mõjunud autori enese veendumus, et tegelikult on „Pulmad” lavastamiseks täiesti sobimatu materjal. Ja tuleb tunnistada, et ehkki Ingo Normet on autorile võla tasunud (ka tookord, kolmkümmend aastat tagasi pidanuks Normet antud materjali lavastama hakkama) ja näidendi lavale toonud – seejuures väga haaravate misanstseenide ja psühholoogilise lummusega – mõjub Vahingu tekst isegi lavalt näitlejate esituses pigem suurepärase lugemisdraamana. Vahingu, kes ennast rõhutatult apoliitiliseks pidas, sotsiaalne ja poliitiline karje väljendub kõige suure, eluülese vältimises: kõik on hall ja hoiab madalalt maaligi; isegi Jaani (Ivo Uukkivi) viinauimas kõrgelennuline monoloog Maast ja Veskist ja Omandist ja Oma Elust on ju seesama filosofeerimine, mida kümnete ja sadade viinalaudade ääres on peetud – ei midagi enamat. Ja sellest – väiksusest, hallusest, rutiinist ja silmnähtavast lootusetusest saab kõige võimsam statement, mis üldse võimalik.

Enda jaoks leidsin etenduses kolm raskuskeset: poliitiline  kese esimeses vaatuses – hirm küüditamise – ja laeimalt kogu tuleviku ja tegelikkuse – ees, mis viib pereema (Mari Lill) meelemõistuse kaotuseni; lüüriline kese pulmapeo stseenis, kus noorte unistuste haprus ja lootuse lootusetus peaaegu haiget teevad; inimlik kese viimases pildis, kus on selge, et lootused ega elunälg ole eelnevat joomist, töörügamist ja vihastamist üle elanud, et jäänud ei ole isegi mitte aktiivset kibestumist; see ei ole elu, see on eksisteerimine.

Kõige suurem üllataja oli Merle Palmiste Jaani naise Hilda rollis: tema äärmine täpsus ja partneri tunnetamine pulmapeo stseenis, aga veelgi enam see absoluutne lõpetatuse tunne, mida temast viimases pildis õhkub – siis kui öelda ega elada ei ole enam midagi, aga edasi elada tuleb. Ivo Uukkivi on oma rollis psühholoogiliselt usutav, täpne ja tugev. Eelmise hooaja leidlike, natuke karakteersete tegelaskujude kehastamise kõrvale on kindlasti vaja ka sellist naturalistlikumat osa, aga seda sädet ja põlemist, mis Uukkivis „Vassiljevis ja Bubõris” või „Kaevuritest kunstnikes” oli, antud suurepärane realistlik roll siiski üles ei kaalu. Mari Lill Jaani emana, palitu seljas ja pesupamp käes, püsib isiksusena veel hädapärast koos, aga on hapra kokkuvarisemise piiri tegelikult juba ületanud. Kui ema ütleb, et hullumajast ta enam tagasi ei tule, siis on selles sügav seesmine – ja väga mõistuspärane – arusaamine, et hirm on temast võitu saanud, et seda hirmu endas kandes reaalses maailmas enam edasi elada ei ole võimalik. Lembit Ulfsakist õhkub samasugust stoilisust nagu tema püsikundest „Lõputus kohvijoomises”, aga natuke liiga vähe taluperemehelikkust – ei suudagi otsustada, on see antud rolli lahendamisel miinus või pigem leidlik ja stereotüübist eristuv pluss.

„Pulmad” ei ole kindlasti kergesti vaadatav etendus. Ja võib juhtuda, et kohe pärast etendust ei oskagi seisukohta võtta selle osas, mida näha sai või kuidas sellega suhestuda. See veendumus, et tegu on suurepäraste näitlejatöödega ja neid näitlejatöid sütitab ei miski muu kui Vahingu tekst (järelikult peab olema väärt tekst), võib tulla alles hiljem. Aga tulemata ei jää.

Vaino Vahing “Pulmad”

Lavastaja Ingo Normet. Kunstnik Liina Unt. Osades Mari Lill, Merle Palmiste, Lembit Ulfsak ja Ivo Uukkivi.

Esietendus Eesti draamateatri väikeses saalis 16. jaanuar 2011. Nähtud etendus 30. jaanuaril 2011.

Published in: on 2. veebr. 2011 at 10:43  Lisa kommentaar