Helilooja. Suures plaanis.

Kui filmiõhtu korraldaja asub hingeliigutuse ja pisaratega võideldes tänama režissöör Dorian Supinit tema värskeima portreefilmi „Arvo Pärt – isegi kui ma kõik kaotan…“ eest ning avaldama ehedat, aga suuresõnalist imetlust Arvo Pärdi isiku üle, lausub Supin vaevukuuldavalt „Väga hea, et Arvo teid praegu ei kuule…“.

See lause annab nii filmi loomise kui vaatamise võtme – see on portree päris (!) inimesest. Kogu tema mitmeplaanilisuses. Portree vaieldamatult geniaalsuseni andekast heliloojast, vaimselt ja hingeliselt äärmiselt arenenud isiksusest, aga mitte müstifitseeritud legendist ega kättesaamatust pühamehest, vaid abikaasast, kolleegist, meistrist, sõbrast, vanaisast. Pärdi puhul oleks eriti lihtne takerduda (ja eks seda on ka juhtunud) tema religioossesse mõõtmesse, mis on kahtlemata eeskujuks võtmist ja austamist väärt, aga mis ei ole samas inimese ainuke definitsioon. Õigemini, vaimsus ja vaimulikkus on definitsioon, millega ja millest kõik muud nimetajad on läbi põimunud ja just seetõttu – vaimsus kogu inimeseks olemise terviku orgaanilise osana- oleks eriti kahetsusväärne, kui need muud väljundid (sõber, muusik, vanaisa) samas kujutamata jääksid. Õnneks on ligi 40 tutvus- ja sõprusaastat võimaldanud Supinil vaadata läbi neist kõige ilmsematest kuvanditest, neid mitte portreteeritavale peale suruda, jätta ruumi ja õhku üllatusteks, isiksuse avaldumisteks kogu tema paleti rikkuses. Nii ongi kaadrid sellest, kuidas Pärt taskulambi valgel lapselastega peitust mängib tema persoonini jõudmisel ja selle mõtestamisel sama olulised kui vaimulik-filosoofilised mõttekatked „töövihikutes“, mida kommenteerida ja mille rolli loometee kontekstis avada; jalutuskäik rabas sama elamusväärtuslik kui riikliku ordeni pälvimine. Supin on tunnistanud, et kui esimeses kahes filmis oli küllalt tugevasti tunda tema kui autori, dokumentalisti ja režissööri tahet ja kätt (need võiksid siis olla Pärt üldplaanis ja keskplaanis), siis kolmas film on Pärt suures plaanis, lähivõttes, kus midagi kõrvalist-välist kaadrisse eriti ei mahu ja kogu fookus on isikul. Sellele lähivõttele vaatamata on suur osa filmi ka paaris- või grupiportree, sest kõige puudutavamalt, kõige ehedamalt tulevad portreteeritava omadused välja just mõnes suhtlusolukorras, olgu siis lapselapse klaveripatsutamise peale „Krasivo“ öeldes või muusikute-dirigentidega suheldes. Dostojevski kirjutab, et inimese iseloomust saab aru tema naeru järgi – muid maneere on võimalik võltsida, aga naerus lööb tegelik iseloom ja olemus läbi. Mulle väga meeldib see mõte, sest Pärdi naerus – mida kõlab filmis päris palju -, kõrges, natuke kuivas itsitamises on minu meelest ühtaegu rikkalt südamlikkust, siirast lapselikkust ja natuke krutskilist poisikeselikkust. See on väga hea inimese naer.

Filmi rütm ja tempo on õnnestunult paigas – sobivalt rahulik ja aeglane, et jätta ruumi nähtu-kuuldu üle mõtisklemiseks, kaadritesse sisse elamiseks ja nendega samas rütmis hingamiseks, samas piisavalt dünaamiline, et vaatajat kogu aeg oma lummuses hoida, laskmata mõttel ja tähelepanul muudele radadele eksida. Väga sümpaatsena mõjub, et heliloojat ei ole jäetud üksi kaamera ette oma “töövihikuid” kommenteerima, tehislikus kaamera-portreteeritav vastanduses loengut pidama; Immo Mihkelsoni äärmiselt delikaatne kohalolek, paar üksikut suunavat küsimust-sõna loovad vajaliku inimliku kontakti, muudavad kogu seletamise-jutustamise loomulikumaks ja ka filmi vaataja seisukohast tegelikult vahetumaks – palju orgaanilisemana mõjub vaadata filmis kahe inimese vestlust kui kõnelejat, kes otse kaamerasse nö meie, vaatajatega kõneleb.

Kombineerides värskeid ja arhiivikaadreid, annoteerimata seejuures kohta ja aega, mõjub film eeterlikuna – see hõljuks nagu kusagil eilse, tänase ja ajatu vahel. Tähtsad polegi ju niivõrd kohad ja ruumid, olgu sügisene rahulik raba või inimmelus Rooma Peetri kirik, kui ikka inimene oma ideede, mõtete ja tunnetega, mis vahel võivad teda siduda mineviku, tuleviku või ajatusega rohkemgi kui käesoleva hetkega. Narratiivse arengu asemel kinnitab selline ajahüppeid tegev fragmentaarne ülesehitus pigem portreteeritava isiksuse läbivaid, põhiväärtusi: rõõmsameelsus, südamlikkus, perekesksus, alandlikkus, pühendumus.

Väga ilus film väga ilusast inimesest.

“Arvo Pärt – isegi kui ma kõik kaotan…”

Režissöör-stsenarist Dorian Supin. Produtsent Reet Sokmann. MontaažKadri Kanter. Minor Film.

 

 

aruanne

Kultuuri ja kunstidega suhestumise kohalt on 2010 olnud üks huvitav aasta. Külastatud etenduste arv (86) ei lase kahelda, et tugevasti teatri poole kaldus on kogu see kultuuritarbimine olnud. Samas olen tihedamalt kui mitmel eelnenud aastal olnud seotud oma eriala külge: oktoobrisse 2010 jääb seminar, mille ettekande soovitas Professor artikliks vormida; läbi sügise on kestnud ja veebruaris peaks lõpusirgele jõudma rahvusvahelise erialaajakirja erinumbri koordineerimine; rääkimata õpetajatööst, mis on pannud mitmeid pedagoogilisi, erialaseid ja üldelulisi küsimusi täiesti uuest perspektiivist vaatama. Keeruline, aga valgustuslik aasta.

Aasta helgeim hetk:

Kevad Zürichis:ilusad inimesed, ilusad ilmad, head sõbrad, suurepärased muuseumid, puhtad tänavad. Selgus, kainus, rahulikkus.

Minu tutvusringkonnas, mille liikmed on avastanud maailma Ladina-Ameerikast Kagu-Aasiani, on ainult kaks inimest, kes on Zürichis käinud (üks neist puhtalt tööga seonduvalt) – niisiis mitte just kõige levinum koht pika nädalavahetuse veetmiseks.

Võib olla, et oma prantsuse kultuuriruumi kesksele haridusele reaktsiooniks olen hakanud avastama üha enam saksakeelset Euroopat. Ja kuigi grammatilisest aspektist koosneb minu saksa keel peamiselt vigadest, tunnen ennast just saksa keele-ja kultuurikeskkonnas väga koduselt ja turvaliselt. Turvaline, stabiilne, kindel on märksõnad, mis iseloomustavad tabavalt nii Zürichi arhitektuuri, tänavamoodi kui elanike mentaliteeti; sisutühjal sädistamisel ja sädelemisel siin kohta olevat ei paista.

Õhtune piknik maasikate, šokolaadi ja veiniga Zürichsee ääres, vestlusteemad uuemast kirjandusest finantsmaailmani; business hoteli rahulik-asjalik atmosfäär; lustlik hommikupoolik moodsa kontseptsiooniga Landesmuseum’is ja pikk pärastlõuna Kunsthaus’is postimpressionistide näitusel.

Minu temperamentsele loomusele läheks pikemalt nii rahulikus ja väljapeetud keskkonnas viibimine ilmselt raskeks, aga lühiajaliselt mõjus väga rahustavalt – ei mingit tühja sebimist ja tõmblemist, igasugune tegutsemine toimub väljapeetud ja -mõõdetud tempos rahulikult ja efektiivselt; silm puhkab ühtlasel fassaadijoonel ja hall-beežis gammas tänavarõivastusel

Aasta eksootika:

Oberammergau Passionsspiele – iga kümne aasta tagant külaelanike poolt etendatav Kristuse kannatuslugu, mis toob viie tuhande elanikuga Baieri külakesse inimhorde Ameerikast Uus-Meremaani. Etendused toimuvad maist oktoobri alguseni 3-5 korda nädalas, ühele etendusele müüakse natuke üle 4000 pileti.

Teiste liturgiast välja kasvanud etendusetüüpide seas mainivad teatriajaloo käsitlused enamasti ära Kannatusmängu traditsiooni, mida mitmel pool Euroopas kui teatriajaloolist fenomeni pärast II MS taaselustama on hakatud. Samas on viljatu läheneda Oberammergau vaatemängule (modernse) teatrietenduse analüüsimise vahenditega: ei karakterite loome (kujutatud dogmaatiliselt), tekstiandmine (hiiglasliku ruumi ja väljas rabiseva vihma ülerääkimine ei õnnestu mitte kõigil) ega lavaruumi kujundus (kontrast tingliku ja naturalistliku vahel) ole võrreldavad harjumuspärase teatrikogemusega.

See võib kõlada ketserlikult, aga mingit teatrialast ilmutust selle vaatemängu nägemine kaasa ei toonud. Isegi olulisem, kui see, mis toimus laval, oli jälgida-kuulata publikut: piinamise ja ristilöömise stseenis kostis siit-sealt nuukseid; 80-aastased Austraalia vanaprouad rääkisid, et see on aastakümneid nende eluunistus olnud; hilises keskeas paar rääkis, et nad käivad juba mitmendat korda Oberammergaus ja on külastanud jõudumööda teisi Kannatusloo etendusi mujal Euroopas. Etendus kui selline võib meeldida või mitte meeldida, aga selleks, et saada päriselt aru, kui sügavalt põimuvad (ajalooline) katoliiklik maailmapilt, teater, traditsioon, külaelanike pühendumus – selleks tuleb ise selle sündmuse keskel viibida.

Aasta raamatuelamus:

Jaak Jõerüüt “Muutlik” – küsimusele “millest see raamat räägib” ei ole lihtne vastata: see räägib kõigest sellest, mis lugejas endas vastu kajama hakkab. Need võivad olla muljed talvisest Riiast või lämbest Eestimaa suvest, lennujaama rahutusest või tühja korteri eeterlikust vaikusest, igatsemisest ja kohale jõudmisest. Teel olemisest. Kronoloogilise järjepidevuseta ja üheste vastusteta inimeseks olemise lähivaatlus.

Aasta filmielamus:

“Polli päevikud” (režissöör Chris Kraus, osades Paula Beer, Tambet Tuisk, Edgar Selge, Jeanette Hain jt) – film, milles sisu on vähem kui visualsust ja tundeid rohkem kui poliitikat. 2009. aasta sügisel – üsna vahetult pärast filmimise lõppu – Matsi rannas mahajäetud dekoratsioonide vahel turnides elustusid väga jõuliselt ühe hääbunud maailma meeleolud ja tunnetus. Sünk-kauni visuaalsuse kõrval ja dramaatilise finaali kiuste jääb filmis kõlama lootusrikkus ja usk inimlikkusesse. Ja kes soovib põhjalikumalt süüvida Balti mentaliteeti ning valitsenud ühiskondlik-sotsiaalsete olude kirevasse ja komplitseeritud maailma võib ju lugeda lisaks nii ajastuloo kui kirjandusteosena kõrgtasemelist S. von Vegesacki “Balti tragöödiat” või E. von Keyserlingi “Õhtuseid maju”.

Aasta muusikaelamus:

Trio Sooäär-Ruben-Tafenau kontsert “Pinge” Mikkeli muuseumis samanimelisel näitusel 30. oktoobril …osaliselt ilmselt seetõttu, et mina selle kontserdi korraldasin 😀 (ei ole tagasihoidlik, ei ole). Kasutusse läksid kõik majas leiduvad toolid, pingid, tumbad; muusikud plaksutati 2 korda tagasi ning nõuti välja 4 lisalugu. Purustatud said kõik hirmud napi reklaami, lühikese etteteatamise, kesklinnavälise asukoha jms osas. Saksa ekspressionistliku graafika keskel kõlasid nii keskmisest ekspressiivsemad helid kui ka akvarellilikult pehmed impressionistlikud meloodiad; muuseumisaal kontserdipaigana lisas annuse intellektuaalsust, piiratud kohtade arv eksklusiivset kliki-tunnet. Kui jumal ja kulka annavad, siis kordame kindlasti algatust 😀

Muusikalised avastused: X-Panda (millest ka blogis juttu tehtud) ja Xpress Quartet – põnev kõla, suurepärane sound, väga hea õhustikuga kontserdid.

Ja muidugi teater:

JAANUAR

1) Kivid Sinu taskutes… (Tallinna Linnateater)

2) Lõputu kohvijoomine (Eesti Draamateater)

3) Metspart (Eesti Draamateater)

4) Sügissonaat (Eesti Draamateater)

5) Meie, mehed (Rakvere Teater)

6) Armastus kolme apelsini vastu (Rahvusooper Estonia)

7) Ma armastasin sakslast (Tallinna Linnateater)

VEEBRUAR

1) Don Juan (Vene Teater)

2) Kuidas seletada pilte surnud jänesele (Teater NO99)

3) Testosteroon (Endla)

4) Elu ja kuidas sellega toime tulla (Rakvere Teater)

5) Fööniks (Theatrum)

6) Vahepeatus (R.A.A.A.M.)

MÄRTS

1) Perikles (Teater NO99)

2) Rida on raha (Varius)

3) Mängurid (Nuku- ja Noorsooteater)

4) Tiramisu (Endla)

5) Lõputu kohvijoomine (Eesti Draamateater)

6) Koidula veri (Vanemuine)

7) Hiilgav (Eesti Draamateater)

8 ) Augustikuu (Eesti Draamateater)

9) Kirsiaed (Eesti Draamateater)

10) Mina, naine (Rakvere Teater)

11) Wallenberg (Rahvusooper Estonia)

12) Huntluts (Vanemuine)

APRILL

1) Praht, linn, surm (Teater NO99)

2) Johannese passioon (Rakvere Teater)

3) John Gabriel Borkman (Eesti Draamateater)

4) Isa (Monoteater)

5) Keskööpäike (Tallinna Linnateater)

MAI

1) Arkaadia (Ugala Teater)

2) Homme näeme (Tallinna Linnateater)

3) Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia… (Eesti Draamateater)

4) Kõik on täis (Eesti Draamateater)

5) Eikellegimaa (Rakvere Teater)

6) Lumivalgeke ja 7 pöialpoissi (Rahvusooper Estonia)

7) Ohtlikud suhted (Vene Teater)

JUUNI

1) Kes kardab Virginia Woolfi? (Teater NO99)

2) Mask (Emajõe Suveteater)

3) Toatüdrukud (Rakvere Teater)

4) Kadunud tsirkus (Rakvere Teater)

5) Augustikuu teemaja (Kell 10)

JUULI

1) Kaevuritest kunstnikud (Eesti Draamateater)

2) Põrgupõhja uus Vanapagan (Emajõe Suveteater)

3) Eesti asi (R.A.A.A.M.)

4) Coppelia (Rahvusooper Estonia)

5) Nahkhiir (Rahvusooper Estonia)

6) Kivist külalised (Kaks Musketäri)

AUGUST

1) Oberammergau Passionspiel

2) Vargamäe varjus (Albu projekt)

3) Hulkur Rasmus (Viimsi Suveteater)

4) Antigone (Theatrum)

5) Gertrude Stein saatjaga (Mõisateater)

6) Kaos (Vanemuine)

SEPTEMBER

1) Nii nagu taevas…(Ugala Teater)

2) Paanika (Vanemuine)

3) Kuningas Richard III (Vanemuine)

4) Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia… (Eesti Draamateater)

5) Equus (Vene Teater)

OKTOOBER

1) Quevedo (Vanemuine)

2) Aabitsakukk (Eesti Draamateater)

3) Keisrinna hull (Pärimusteater LOOMINE)

4) Tuulte pöörises (Rakvere Teater)

5) Peeter Volkonski viimane suudlus (Tartu Uus Teater)

6) Papagoide päevad (Rakvere Teater)

7) Valged ööd (Theatrum)

8 ) Minu tädi (Tallinna Linnateater)

9) Don Juan (Vene Teater)

10) Nimetu – NO74 (Teater NO99)

11) Boulgakoff (Eesti Draamateater)

12) Augustikuu (Eesti Draamateater)

NOVEMBER

1) Frederik ehk Kuritöö bulvar (Vene Teater)

2) Nukitsamees (Vanemuine)

3) 39. astet (Rakvere Teater)

4) Boheem (Rahvusooper Estonia)

5) Alasti tõde (Vene Teater)

6) Krappi viimane lint (Eesti Draamateater)

DETSEMBER

1) Panso (Eesti Draamateater)

2) Jumala Narride Vennaskond (Tallinna Linnateater)

3) Suur mees juba (Tallinna Linnateater)

4) Cosi fan tutte (Rahvusooper Estonia)

5) Väike Mukk (Rakvere Teater)

6) Üsna maailma lõpus (Tallinna Linnateater)

7) Pähklipureja (Rahvusooper Estonia)

Üks väga hea teatrikuu oli oktoober – mitte, et kõik ses kuus nähtu otse lemmiku staatusesse tõusnuks, aga väga kõrge tasemega etendused koondusid nende 31 päeva sisse ja nii saigi sellest kokkuvõttes ehk keskeltläbi kõige tugevama tasemega teatrivaatamise periood.

Lavastusterviku ja trupi koostöö poolest jätsid kõige eredama mulje: “Keskööpäike”, “Augustikuu”, “Arkaadia”, “Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia…”, “Kaevuritest kunstnikud”, “Antigone”, “Equus”, “Quevedo”, “39 astet”, “Jumala Narride Vennaskond”.

Meesnäitlejatest jäid silma: Mait Malmsten (“Kirsiaed”, “Vassiljev ja Bubõr…” ja loomulikult “Panso”. Viimast vaadates tabasin natuke skisofreenilise momendi, kus vaatad ja tundub nagu oleks tõesti laval vanameister panso ise: intonatsioon, žestid. Samas ma ju tean, et see ei ole Panso ja kusagilt hääle registritest kostab läbi Malmsteni tämbrit.), Peeter Rästas (väga jõuline kirglik roll “Tuulte pöörises” ja muhe osade täitmine “39 astmes”) ning 2010. aasta lemmik Ivo Uukkivi (“Kirsiaed”, “Vassiljev ja Bubõr…”, “Kaevuritest kunstnikud”) – hoopis teise iseloomuga ja tehniliselt teistmoodi lahendatud rollid, kui Uukkivi senised elu- ja rock’n’rolli-mehe tegelaskujud. Uukkivi on “lahti läinud” – täpsemaks, nüansseeritumaks, lüürilisemaks – ja väga huvitavaks nii kandvates kui väiksemates toetavates rollides.

Naisnäitlejatest: Laura Peterson (“Valged ööd”, “Peeter Volkonski viimane suudlus”) – tema lavaline sarm ja mängumaneer viiksid nagu hoopis mingisse teise ajastusse; oma tegelaskujudesse suudab ta korraga panna nii õrnust kui kirglikkust, Vana Maailma naiivset unistavust ja väljapeetud väärikust; Larissa Savankova (“Ohtlikud suhted”, “Alasti tõde”, “Frederick ehk Kuritöö bulvar”) – ürgnaiselik, igidaamilik, õrn, jõuline. Ideaalne osatäitja mänglevate-manipuleerivate-diivalike daamide rollidesse, kus tema isiklik sära ja sarm karakteri naiselikke võlusid, aga ka sügavat kogemuslikku elutarkust ainult võimendavad; ja loomulikult ei saa rääkida 2010. teatriaastast mainimata Ita Everit – tableti- ja võimusõltlasest Violeti osatäitmine “Augustikuus” näitab publikule sellist Everit nagu hiilgeaegadel (millest mina seni ainult kuulnud olin ja mõningaid telelavastusi näinud) – täielikult kaasa haarav ja kaasa elama panev oma intensiivses kohalolekus ja ümberkehastumise psühholoogilises realistlikkuses, täpne, peenelt vaheldusrikas.

Kujunduslik-kunstiline lahendus: Ervin Õunapuu “Kirsiaed”, Kristiina Põllu “Quevedo” ja Kristi Leppik “Kadunud tsirkus” – kujundused, mis muutuvad meediumiks; sõnumi, meeleolu ja ideestiku orgaaniliseks, muude vahenditega samaväärseks kaaskandjaks. Kunstilised lahendused, milles tõepoolest sünnivad terved maailmad.

kuidas portreteerida Heliloojat?

Pour faire le portrait d’un compositeur

Prenez une pièce de terre au milieu des eaux

au desous des cieux infiniment bleus.

Prenez quelque chose simple

et complètement humain.

Prenez un peu de chagrin,

un peu de paix et d’espoire,

quelques salles de concert,

quelques symphonies et du rock,

la poesie des phrases jamais terminees,

un peu de joie et surprise de trouver

le monde dans une perle de pluie.

Prenez tout cela et ajoutez

de temps en temps

un costume noir.

Et maintenant – qu’est- ce que vous avez?

Un homme.

Un seul homme

qui met le miroir de note devant les gens

qui ecoutent.

Portreefilmi õnnestumise eelduseks on sümpaatia ja pieteeditunne portreteeritava suhtes – kui need on materjalis tajutavad, siis jõuab see emotsioon ka vaatajani. Et filmimisprotsess on nagunii tungimine inimese privaatsfääri, tuleb au anda Marianne Kõrverile, kes on kandnud nii stsenaristi, režissööri, operaatri kui monteerija rolli – ikka selleks, et portreteeritavat Erkki-Sven Tüüri võimalikult vähe filmimistegevusega häirida. Ometi on isegi sellise lahenduse puhul selgelt märgatavad hetked, kui kaamera juuresolek ikkagi kammitseb, sunnib portreteeritavale peale teatava esinduslikkuse, ametlikkuse. Nii näiteks on väga loomulikud kaadrid heliloojast raamaturiiuli ees oma maailmavaadet avamas. Laused jäävad küll lõpetamata, aga formaat on tuttav ja rollid osapooltele selged ning kindlapiirilised: kaamera – intervjueeritav. Ebamugav ja ebakindel näib aga olemine komponeerimisstseenis – kaamera on liiga lähedal, liiga personaalses ruumis ja kontekstis. Samavõrra kui peategelase koostöövalmidust tuleb hinnata ka kommentaare jaganud sõprade esinemist – ei ole lihtne en face kaamerasse rääkida nii, et see tehislik ja pingutatud ei paistaks. Õnnepalu ja Sibul saavad aga ülejäänud filmiga haakuva koduse tooni hoidmisega kenasti hakkama.

Võib-olla isegi natuke üllatav on, et Erkki-Sven Tüür on olnud nõus endast filmi väntamisega – omaettehoidev, isegi eraklik mees. Või vähemasti on meedia temast sellist pilti kujundanud. Sama liini jätkab ka Kõrveri film. Erakluse, munkluse motiiv on küll ühtlase niidina läbi filmi kantud ja välja peetud, tundub minu jaoks aga natuke forseeritud ja antud kontekstis pisut liiga banaalne samastamine. See kõik ei vähenda aga põrmugi helilooja öeldud ja ütlemata jäävate sõnade kaalu. Või helikeele kõla kaalu, mis jääb täitma tühimike seal, kus sõnadest puudu tuleb. Looja püüdlused ja pettumused, otsingud ja lootused sulavad filmis teatavaks tõsimeelseks, veidi nukrakski alatooniks.

Mainimata ei saa jätta dokumentaalse portreefilmi visuaalset lahendust. Loodusel ja merel on oma väga tähtis koht nii filmi visuaalsuses kui Tüüri loomingulisuses. Vahepeatustega mõne suurlinna kontserdisaalis, kulgeb rännak läbi aastaaegade jääkamakatest kirjude liblikateni, progest sümfooniateni. Veidi värisevad kohati off focus kaadrid sisendavad sedasama vahetust, loomulikkust, mida ülejäänud pildikeel. Pildis on palju valgust – nii päikese kui hinge oma. Visuaali ja heli kooslusel on kokkuvõttes kandev roll – kõik, mis sõnades ütlemata, on muusikas ja loodusvaadetes olemas – vaja osata see vaid leida ja välja lugeda.

Portreefilm “Erkki-Sven Tüür. 7 etüüdi piltides”

Stsenarist, režissöör, operaator, monteerija Marianne Kõrver (Exitfilm 2009).

naine, mees ja dekadents

Filmi “Chéri” puhul saab rääkida kolmest peategelasest: kurtisaan Lea (Michelle Pfeiffer), tema ametikaaslase ja sõbranna 19-aastane elunautlejast poeg hüüdnimega Chéri (Rupert Friend) ja ajastu – Euroopa viimane belle époque oma hedonistlike salongimängude, filigraansuseni lihvitud seltskonnakommete ja suurejoonelise mode de vie’ga.

Kavalalt ja kasumlikult elumere lainetel seilanud kurtisaan Lea pole kunagi teinud viga, mis nii paljudele tema ametikaaslastele saatuslikuks sai – ta pole kunagi armunud. Seda kuni päevani, mil ta kutsub elupõletamisest kurnatud Chéri oma maaresidentsi. Alguse saab 6 aastat kestev afäär – pikem ja kulukam kui ükski varasem Lea elus, millele teeb lõpu Chéri ja noore aruka tütarlapse organiseeritud abielu. Väliselt rahulikuks jäädes ja olukorda pealtnäha kerglaselt suhtudes taluvad mõlemad Chéri abielu, mis lööb segi nende elu ja maailma. Meeleheitlikud püüdlused leida iseennast ja hingerahu väljaspool teineteise armastust on aga määratud läbikukkumisele.

Pfeifferi osatäitmine on lihtsalt lummav: jälgida, kuidas sekundi jooksul vahetuvad näos emotsioonid hirmust ja üllatusest seltskondliku võluvuseni, kuidas naeratus kiirgub üle terve näo, kuidas irooniliselt torkavad fraasid kaetakse mahedaima hääle ja leebeima naeratusega. Ainult harvadel üksioleku ja lõõgastushetkedel lubab Lea oma vanusel, minevikul, kogemustel ja tõelisel loomusel pinnale virvendada. Ja see, mis siis nähtavale tuleb on nii päris ja tõeline, et hirmutab ära kerge elu ja veel kergema armastusega harjunud Chéri. Kui Lea tegelaskujus on kihte, varjatud hellust ja praktilist elukogemust, siis noormees näib tema kõrval tühja ja tundetu kestana, liiga harjunud imetluse ja mugavusega. Alles finaal toob Chéri iseloomu dünaamikat, esile pulbitsevat emotsionaalsust. Teda võib pidada argpüksiks, aga võib pidada ka konformistlikuks pragmaatikuks. Ja kui ta viimast korda Lea juurest lahkub, on temast isegi üksjagu kahju, sest ta ilmselgelt valib elu, mida ta sügaval sisimas põlgab, aga mis on mugavam ja seltskondlikult aktsepteeritum kui suhe Leaga. Armastuse nõue on absoluutne – kas see ja ainult see või mitte midagi. Nii ei tule afääri võimalus enam isegi küsimuse alla ehkki selles polnud jõukama rahva korraldatud abielude maailmas midagi erakordset.

Kolmandas peaosas on kõhklematult draama toimumisajastu ning selle imekaunis konstrueerimine kunstnike Alan MacDonald ja Denis Schnegg poolt. Kujundus ei pea mitte ainult tegelaskujudele idüllilist tausta pakkuma – see loob tingimused sääraste tegelaskujude eksistentsiks üleüldse. Absoluutselt iga kaader filmis on esteetiliselt maksimaalselt ilus j mõjus. Vaataja haaratakse šampanjakarva siidist voodipesu ja veinpunaste sametkardinate, orhideedest üleküllastunud talveaedade ja seitsmekümneaastase konjaki, hapra portselani ja mustlasviiulitest kõlavate kõrtside maailma. Pole olemas midagi, mis oleks liiga kallis või liiga peen; iga väikseimgi detail kõneleb luksusest ja elu nautimise oskusest.

“Chéri” (2009)

Režissöör Stephen Frears, stsenarist Christopher Hampton, operaator Darius Khondji, kunstnikud  Alan MacDonald ja Denis Schnegg.

ükski heategu ei jää karistamata

Ma ei teagi kuhu ma jõudsin

Ma ei teagi mis inglist sai

(L. Ojamaa)

“Püha Tõnu kiusamine”

Stsenarist-režissöör Veiko Õunpuu. Operaator Mart Taniel. Kunstnikud Markku Pätilä ja Jaagup Roomet. Helikujunduse autor Janne Laine. Nimiosas Taavi Eelmaa, teistes osades Tiina Tauraite, Hendrik Toom­pere, Ravšana Kurkova, Harry Kõrvits, Sten Ljunggren, Denis Lavant, Rain Tolk, Juhan Ulfsak, Taavi Teplenkov jt

“Püha Tõnu kiusamise” kohta võib öelda, et see on film juhtivtöötaja Tõnu Ploomipuust, kes, püüeldes headuse poole, kaotab vara, pere ja selge mõistuse – see võtab kokku kõik ,ütlemata samas mitte midagi. Õunpuu film pole niivõrd lugu (faabula) kui kogum motiive ja sümboleid, mille seostamine ja tõlgendamine sõltub rohkem vaataja religioossest/kunstilisest/filmiloolisest ettevalmistusest kui otseselt ekraanil nähtavast.

Pildiliselt on tegu absoluutselt ja jäägitult lummava filmiga. H. Matisse seadis maalikunsti eesmärgiks olla väsinud vaimuga vaataja jaoks sama, mis pehme mugav tugitool füüsiliselt väsinule.Kummalisel ja kummastaval kombel omab sarnast mõju Õunpuu loodud filmimaailm, mis haarab oma sametisesse, kuid raudsesse embusesse ja hoiab vaataja masohhistliku naudinguga jälgimas õõvastavaid, samas visuaalselt imekauneid kaadreid. Et teatud kaadrite puhul võib märgata peaaegu üks-ühest seost Rammsteini viimase albumi “Liebe ist für Alle Da” kujundusega, tekib küsimus: ons mingi õõva esteetika üleüldisemalt ja internatsionaalsemalt õhus?, on vastav esteetika universaalne? või on kunstfilmis koha leidnud (sel juhul, kas iroonilises võtmes?) mainstream ettekujutus hukutavast hedonismist? Kiire on tekkima seos ka P. Lauritsa “Mullatoidu restoraniga”. Kui viimase puhul räägiti, et tegu ei ole mitte niivõrd fotodega, kui ülesvõtetega, lõikude ja kristalliseerunud stseenidega lavastusest/filmist/videost, siis “Püha Tõnu” puhul on olukord pöördvõrdeline – tegu ei ole niivõrd filmiga, kui filmilisse seosesse asetatud maalide ja fotode, märkide ja kunstiliste sümbolitega. Osalt just maalilisuse tõttu mõjub must-valge ainuvõimaliku lahendus antud filmi puhul: võimenduvad valguse ja varju vahekorrad, mõjule pääsevad kaadrite kompositsioonilised struktuurid (paljuski just kompositsiooni selgema loetavuse huvides kasutab tänanegi kunstiteadus sageli maalide mustvalgeid reproduktsioone). Iseenesest hakkan nähtud kaadreid lugema-tõlgendama  (religioosse!)maalikunsti analüüsimise võtetega. Nii näiteks hõljuv naine, kaelas suur pead ja kaela eraldav krae, samastub omal moel Ristija Johannesega, kelle pead kandikul kujutatakse. Või viimase osa õgimisstseen, mis näib tegevat äraspidise ja grotseskse viite kümnetele ja sadadele kunstiteostele, mis kujutavad viimast õhtusöömaaega, mis omakorda seostub armulaua ja transsubstantsiatsiooniga (oblaat kui issanda ihu ja vein kui tema veri). Nadežda (lootus) ihu söömine omakorda võib kõige muu kõrval viidata ka teooriale kannibalismist kui ülimast armastuse vormist, mille puhul inimest ihaldatakse nii väga, et ainus viis seda iha rahuldada, on teist inimest tarbida. Kirjandust abiks võttes – Das Goldene Zeitalter pole ju muud kui Wolandi ball “Meistris ja Margaritas”, samas ka sodiaakide hukk ehk tähtede allakukkumine Johannese Ilmutusraamatus, või tagasihoidlikumas võtmes tõlgendatuna mistahes pidu katku ja hävingu ajal kas või Remarque’i korduvates restoranistseenides.    

Must-valge koloriidiga lugu ise ei ole kaugeltki must-valgelt tõlgendatav. Leidub kõvera naeratusega iroonilisi pilke kaasaegsele Eesti ühiskonnale: moodne maja kesk tühermaad alles valmimisjärgus uues prestiižikas piirkonnas; edukas peoseltskond, kes asotsiaali nähes pilgu ära pöörab ja loodab, et olukord laheneb iseenesest; teater, kus needsamad jõukad ja edukad rahulolevalt toolidel tukuvad samal ajal, kui laval mängitakse teiste teenimist, kuuletumist ja lunastust käsitlevat klassikalist näidendit (viited annavad alust uskuda, et tegu on “Onu Vanjaga”, aga kuna peast ei tea ja näidendit käepärast pole, et üle kontrollida, siis kindlalt öelda ei julge, kas oli tegu Tšehhoviga või filmi autori osava vimkaga). Samas oleks liigne lihtsustus taandada kogu film valitsevate ühiskondlik-sotsiaalsete olude kriitikaks – antud teos on kaugelt mitmekihilisem (kihid ja sfäärid nagu Dante “Jumaliku komöödia” – millest ju laenatud filmi moto –  põrgus ja taevas).

Nii ei ole ju peategelane Tõnu Ploomipuu kaugeltki halb inimene, vastupidi – ta püüdleb igati headuse poole, jäädes samas ikka (pudu)kaupmehe hinge ja mentaliteedi kehastuseks. Stereotüüpne kaupmees on aga juba nii üdini mäda ja rikutud inimene, et teda tõrjub ohutava liigutusega isegi kirikuõpetaja, kes, mõjudes küll Kristusega kehastusena, ei kutsu siiski patust mitte enda juurde, vaid ajab endast ära. Või ons tegu üldse jumalasulasega – õige ja hea tee otsijate teele satub/saadetakse ikka valeprohveteid ja mööda seina üles kõndiv preester võib olla nii kurjast vaimust vaevatu kui ise issandast lahti ütelnu (preestri sõnad valguse ja lunastuse mitte nägemise kohta võrdluseks Juuda sõnad millega reedab Jeesuse). Sama küsitavus kerkib lunastuse puhul – saab “kaupmehe hingega” Tõnu lunastatud? Valge puhas lumeväli, mis peategelase endasse haarab, valge lume alla maetud must koer – kas saatana sümbol? (ilmus ju Mefistofeles ja mäletamist mööda vist ka Woland musta koera kujul) – annavad alust seda oletada. Tõlgendades maagilist realismi ja nägemuslikkust peategelase ümber kui mõistuse hägustumist, siis eks ole seegi üks lunastuse vorme – mõistuse kaotus kui seisund mitte enam tajuda maailma ebaõiglust ja mitte olla sunnitud selle üle juurdlema ja selle pärast kannatama.

Näitlejatööde osas erilisi üllatusi ei esine (aga kogu muu erilisuse kõrval oleks seda juba ka palju tahta): Tauraite kehastab ilusat tüdinud abielunaist, kelles seekord on küll rohkem selgroogu ja isemõtlemisvõimet kui “Sügisballi” sarnases karakteris. Eelmaa mängu puhul võlub just teatav sordiini all mängimine, napp, aga täpne miimika. Vahvad väikesed karakterosad teevad Puustusmaa ja Volkonski filosofeeriva aiapaigaldusmeeskonnana. Traditsiooniliselt head on Toompere ja Teplenkov.

Teadlikuna autori soovimatusest anda vaatajale valmistõlgendusi ja tähendusi tundub siiski, et mõningad kommentaarid ja selgitused oleksid vajalikud – need aitaksid tähelepanu juhtida detailidele, mida võib-olla muidu ei märkaks ega oskaks seostada ja treeniksid vaataja silma edaspidiseks tähendusvarjundite märkamiseks.

Nii või teisiti – kunstiline elamus on garanteeritud!

kui sa saaksid teha elus mida tahes, mida sa teeksid?

“Kaks armukest” (Two Lovers, R. James Gray. O: Gwyneth Paltrow, Vinessa Shaw, Joaquin Phoenix) on vastakaid emotsioone tekitav film – ühest küljest nagu meeldiks väga, teisalt tundub uskumatult naiivne ja nõrk

Visullaselt on lugu väga kaunilt vormistatud. Meeldib see filmi läbiv hall toon: hallid majad, hallid tänavad, piimjashall talvevalgus, hõõglampidest valgustet toad, mille nurkadesse ja diivanitagustesse jääb ometi hämarust (nagu nende tubade elanike eludessegi), must-valged fotod (mille eelistamine pole lihtsalt showoff nagu on vihjanud ühe kultuuriväljaande kriitik, vaid mida hinnatakse tänaseni näiteks kunstiteaduses, sest must-valgel pildil on kompositsioon väljendusrikkam ja kergemini loetav). Meeldis kaameratöö, see, kuidas mulle üsna aeglaselt liikuvas pildikeeles antud lugu jutustatakse.

Lugu ise ja tegelaskujud on psühholoogiliselt uskumatult pealiskaudsed ja naiivselt käsitletud. Kerge depressiooniga inimene ei teeks korduvaid enesetapukatseid, kaskmise ja raske depressiooniga inimene jällegi eemaldub seltskonnast täielikult ja alanenud libiido vaevalt et innustaks kahe naisega sebima. Jõukate ja edukate meestega on reaalses elus paraku nii, et kuigi mõned seda teevad, siis rõhuv enamus neist ei jäta noore blondiini pärast oma perekonda lõplikult maha (armukest võib muidugi pidada, aga naine ja lapsed on tagala ja osa usaldusväärsest kuvandist, mida juba niisama heast peast ei lõhuta). On väga armas, kui naine ütleb, et tahab mehe eest hoolitsed, aga on väga vähe inimesi, kes tõesti kogu elu suudaksid kellegi eest hoolitseda ja nende heaolu eest vastutada, ilma väsimata, ilma pettumata, ilma varem või hiljem süüdistusi esitamata.

Olen kohanud arvamust, et filmi lõpp on lootusrikas. Olen kohanud ka arvamust, et kurvemat lõppu annab otsida. Omajagu nii üht kui teist. Alati jääb võimalus, et vaikse hella hoole all muutub Mees taas elurõõmsamaks ja nad elavad rahulikult ja harmooniliselt elupäevade lõpuni. Alati jääb võimalus, et Naine ja Mees lasid käest selle “suure armastuse”, mis võib tuua nii õnne kui hävingut ja mis on toonud palju kirjandus- ja muusikateoseid.

Ise leian, et Mees võinuks üksi ära sõita, sõrmuse maha müüa, vanematele oma asupaigast teada anda ja natuke elu ja ilma vaadata (vähem ekstreemne – üritada kodulinnas iseseisvalt hakkama saada). Katsuda iseendaga sõbraks saada ja hakkama saada enne, kui asuda suhtesse kellegagi, kes võib küll tahta ja lubada Mehe eest hoolitseda, aga kes ju ometi isegi hoolitsust ja tähelepanu vajab.

Pealkirjas oleva küsimuse esitas Naine Mehele metroos. Kui ka kõik muu kõrvale jätta, siis ainult selle küsimuse meelde tuletamise ja  taas tõstatumise pärast tasus antud film ära vaadata.

1930ndad kahes erinevas kastmes

Easy Virtue (“Kerglased kombed”) ja Public Enemies (“Populaarsed vaenlased”)

Easy Virtue räägib sellest, mis juhtub, kui kaunis, intelligentne ja iseseisev ameeriklanna saabub oma vastse abikaasaga tolle vanematekoju Inglismaa maahäärberis, kui põrkuvad mitte ainult väärtused ja käitumistavad, vaid terved maailmad ja kuidas lõpuks üks tango võib muuta elusid…

Pildiliselt väga ilus ja suurepärase montaažiga film. Britilikult teravmeelset teksti lendab (vaid paar üksikut nalja on Hollywoodlikult labasemat sorti), lugu areneb ja kulgeb fokstroti ja quickstepi hoo ja tempokusega. Meedias ilmunud arvustuses kommenteeriti soundtracki valikut – kõlavat liiga moodsalt. Autentesm olnuks kindlasti kasutada näiteks Brian Ferry “As time Goes By” laadis töötlusi, aga minu meelest on leitud meeldiv kesktee ragisevate šellakplaatide helide ja Max Raabe laadi vahel. Pala “Let’s Misbehave” kutsub mind igatahes palju tungivamalt jalga keerutama kui mistahes poplugu.

Hoolimata kergest laadist pakkus film siiski mõtlemisainet – nimelt traditsioonide ja neisse klammerdumise osas. Ühest küljest on traditsioonid ja minevikupärandi mäletamine , mis teevad meist need, kas me oleme. Teisalt – kas ja kuivõrd on õigustatud traditsioonidest kinni hoidmine isikliku õnne hinnaga? Kus jookseb piir, millal tavad toetavad inimest ja millal need teda piirama hakkavad?

Võrratu näitlejateansambel ja rollide ampluaa, kus ülemteener on sama oluline ja karakteerne kuju kui peategelased pluss briti häärberi atmosfäär pluss võrrrrratu muusika – ei ole vist vaja rohkem selgitada, miks sellesse filmi ära armusin 🙂

Public Enemies näitab 30ndaid hoopis teistes, oluliselt hallimates värvides. Jhonny Depp kehastab elegantset robinhoodlikku pangaröövlit John Dillingeri, kes, perfektselt istuv ülikond seljas, põgeneb vanglatest, röövib panku, hakkab vastu kartellileppele ja üritab selle kõige keskel täita elu pealisülesannet – hoolitseda oma armastatu eest.

Isiklikult oleksin eelistanud rohkem tempot ja vähem draamat, aga mõne väga tundliku stseeni ja Diana Kralli laulude  nimel olen valmis tempo venivuse andestama.

Tegu on teineteist hästi täiendavate filmidega: mõisahäärberid ja Chicago tänavad, suitsused lokaalid ja aakrite kaupa karjamaad, jaht ja gängsterite tulevahetus, võrratud kleidid ja veel võrratumalt istuvad ülikonnad ja suurepärane muusika igal sammul.

Helgema meeleolu saamiseks tasub alustada Deppi omast ja jätta Easy Virtue glamuurseks šampanjana kihisevaks magustoiduks.

kodanlise maailma meeleoludes

Täna ärkasin vara – pool 11 on vara minu jaoks…nagu laulab Smilers.

Laupäeval võisin enda kohta sama öelda. Kui köögist ei oleks tulnud kohvi ja natuke kõrbenud omleti lõhna, siis oleks õndsalt edasi maganud. Ja kogu päev möödus samases laisklemises: hommikumantlist sain välja alles õhtu eel, kui teatrisse minekuks sättima hakkasin. Nii et üks tõeliselt laisk puhkepäev oli.

Teatriks seekord “Keiserlik kokk” Viinistus.

Etendusepäeva hommikul lõpetasin kaks teemaga haakuvat raamatut: Elo Tuglase Tartu päevaraamat ja Tuglase ja Underi kirjavahetus. Esimene käsitleb Tuglaste ja EV kultuuriinimeste eluolu ja tegemisi 1930ndatel (päevik lõpeb sõjasündmustega 1941). Teine koosneb Tuglase ja Underi vahetatud kirjadest nende tutvumisest kuni 1971. aastani. Kui kirjavahetus on nauditav korrespondentide suurepärase keelekasutuse ja väljendusoskuse pärast (lisaks muidugi suuri tundeid), siis Elo tartu päevikud on põnevad just ajastuloolise materjalina. Esimene EV on ju väga põnev ajajärk oma kommete, rikka kultuurielu, kohvikute ja seltsidega ning kõigest sellest ja paljust muust kõneleb ka Elo Tuglas. Lisaks teadmisi eesti kirjameeste ja teatritegelaste kohta, mis kooliõpikutesse üldiselt ei jõua (ja õigustatultki): kes laaberdas, kes võlgu tegi jne. Aga huvitav on lugeda.

Kogu see eelteadmine andis õige võtme ka lavastusele lähenemiseks. Taas kord tegu ühega neist etendustest, mida võib ju vaadata ka ilma, aga palju parem ja põnevam on vaadata, omades taustteadmisi. “Keiserlik kokk” kujutab küll Tuglaste elu 1950ndatel, aga varasema perioodi tundmine lõi sellele konkreetsele loole keskkonna ja konteksti ümber. Lisaks veel asjaolu, et majast, kus elas Under ja Adson ja hiljem Tuglased sõidan ma Täpikese juurde minnes tihti mööda, nii et ka reaalne keskkond, milles tegevus aset leiab, pole läbinisti võõras.

1950ndate igavhalli ja kulunud keskkonna ja meeleolu keskel torkab silma, kuivõrd hästi sobivad näitlejad visuaalselt oma tegelaskujudega. Isiklikult pole ma seda teatris kuigivõrd tähtsaks pidanud, aga mingi lisaväärtuse ja nauditavuse annab selline kooskõla juurde.

Tuglaste-paari kõrval teeb särava rolli Jaak Prints jutustajana (ja igas muus vajalikus kõrvalosas). Tema esituses on midagi kerget, väga loomulikku ja säravat. Ja hoogsat ja vahetut. Mingist retsensioonist jäi kõlama nagu oleks tegu negatiivse karakteriga. Tegelikult on nii nõukogude korda tagav kui uudiseid lugev hääl ja tegelane ju lihtsalt oma ajastu peegeldus ja kehastus. Vähemasti Printsi rollilahendus sel õhtul oli täiesti neutraalne, tema roll oligi kehastada kogu valitsenud tegelikkust kogu selle absurdsuses ja enesekindluses. Sujuvalt ja meeleolulalt täidab ta kõiki fragmentaarseid kõrvalosi. Ma ei ole NO teatri fänn, aga selle noore näitleja rollilahendusi tahaks veelgi näha, nii et vist tuleb ka NO lavastused plaani võtta.

Ajastuliselt ja temaatiliselt haakub etenduse ja lektüüriga minu viimane suurem meelelahutuslik tegevus: “Wikmani poiste” telelavastuse vaatamine. See jooksis kordusena minu esimesel Tartu-talvel, pühapäeva õhtuti vist, kui me seda korterinaabriga koos vaimustunult vaatasime, sest esiteks nägime häid eesti näitlejaid ja teiseks seda võrratut atmosfääri, mis lavastuses taasloodud on. Nüüd vaatasingi umbes nädala jooksul kõik osad järjest läbi. Muidugi on erilisteks lemmikuteks esimesed 6-8/9 osa, kus tegevus toimub kooliseinte vahel ja meeleolugi on koolipoisilikult kerge. Sõjaaastate kujutamine enam meelelahutust ei paku, aga näitlejate tõttu tasub neidki seeriaid vaadata. Ühe ja kahe ja kolme sõnaga: väga hea asi. Võtsin käsile ka krossi raamatu. vanameister pole just mu lemmikute hulka kuulunud, aga selle raamatu lugemise teevad ilmselt nauditavaks just need näod ja ilmed, mis mul lavastuse vaatamise järel teksti lugedes silme ees kuju võtavad. Nii et antud juhul oli minu jaoks vist järjekord film enne, raamat pärast ainuõige.

Järgmine kultuur juba laupäeval – siis Tartus Ruja etendus.