Igasugune kunst on täiesti kasutu

Ei ole võimalik mitte armastada raamatut, kus leiduvad sellised kalambuuripärlid, nagu „Ainuke erinevus üürikese kapriisi ja elupikkuse kire vahel on see, et kapriis kestab pisut kauem“, „Toorest jõudu suudan ma veel kuidagi taluda, aga toores arukus on väljakannatamatu“, „Naised on dekoratiivne sugu. Neil pole kunagi midagi öelda, aga nad ütlevad seda võluvalt“, „Me elame ajajärgul, kus loetakse liiga palju, et tark olla, ja mõeldakse liiga palju, et ilus olla.“ Oscar Wilde. „Dorian Gray portree“. Loomulikult.

Enne etenduse külastamist raamatut 10 aasta järel üle lugedes avastasin, et pool raamatust on hariliku pliiatsiga alla joonitud ja servad nii tihedalt kommentaare täis kirjutatud, et pakuvad tekstimahult vaat et konkurentsi Wilde´i šedöövrile. Rõõm oli tõdeda, et eneseirooniast ei olnud juba toona puudus: eespool toodud tsitaadi naiste ja nende mõtlemisvõime kohta olen irooniliselt ja täiesti ebafeministlikult heaks kiitnud  Lugemismuljeid teatrikaaslasega võrreldes avastasime, kui erinevalt ikka lugejate fantaasia töötab ja kui erinevad elemendid narratiivis selle käivitada võivad. Minu teatrikaaslase suurimaks elamuseks oli „Grayd“ lugedes ette kujutada maali muutumist: kuidas lõuend lokib ja värvikiht kobrutab, kuidas siledale pildipinnale tekivad krakleed ja lõhed, mis muudavad portreteeritu monstrumi taoliseks. Mind jättis maali muutumise saatuslik ümberpööramatu teisenemine suhteliselt külmaks, küll aga suutsin küllaldase elavusega ette kujutada vihmaläikelisi Londoni kõrvaltänavaid, heitlikult vilkuvaid tänavalaternaid ja uimastavate rohtude magushaput, iiveldamaajavat hõngu ning imetleda pingpongina kulgevaid teravmeelsustest üleküllastunud vestlusi. Sõber Freudil oleks siinkohal ilmselt paar sooja sõna öelda fantaasia ja selle käivitajate kohta.

Nukuteatri „Dorian Gray portree“ pakub pisut rohkem neile, keda elu ja inimlikkuse tumedam pool enam paelunud ja inspireerinud on (lord Henry torkaks selle kohapeal vahele, et tema kehastab kõiki neid patte, mida meie, teised teha pole julgenud). Lavastus on väga visuaalne, aga kas selle tõttu kohe automaatselt visuaalteater? Visuaalia on suuremalt jaolt ikkagi illustreerivas, draamanarratiivi toetavas funktsioonis; puhast, abstraktset ja iseseisvaid tähendusseoseid loovat visuaali tegelikult ei esine. Aga see, mis on, on kahtlemata mõjuv, nutikalt ja tasakaalustatult (video, projektsioon ja reaalesemeline kujundus) lahendatud. Isegi mustades tunkedes lavatöölised ei häiri, ehkki lõhuvad illusiooni (lord Henry pillaks siinkohal kommentaari, kuidas teater on palju reaalsem kui elu). Üldse mõjub lavastus pisut antiiktragöödialikult. Võib-olla annab sellesse oma panuse asjaolu, et publik ei näe lavapõrandat, mistõttu tunduvad tegelased rõhutatult mingis teises ruumis ja maailmas tegutsevat ja vaataja on sunnitud nende (mitte just kõige õilsamate) tegude poole alt üles vaatama. Antiikteatris vaadata muidugi proskeenioni poole ülevalt alla, aga ehk on siinkohal suunast olulisem distantsi rõhutatus. Pea kergelt kuklas oli piisavalt ebamugav laval toimuvat jälgida, aga ehk on siingi olmetegelikkuse kõrval pisike peidetud irooniakübe – vaatajaskond on sunnitud äärmusliku hedonismi, ülima estetiseerituseni viidud elu ja inimloomuses sisalduva põrgulikuma poole suunas alt üles vaatama!

Halli varjundeid on laval kindlasti rohkem kui viiskümmend. Kavaleht toob välja toonivaliku seotuse Doriani perekonnanimega Gray ja sellega omakorda seotud soovi hallusest, keskpärasusest välja murda, mis toob kaasa nii äärmise kunstilembuse kui äärmise pahelisuse – piirolekud, mis on turvalisest hallist keskmisest nii kaugel kui võimalik. Ise kahtlustan, et väike viibe populaarkultuuri suunas on siiski ka sellesse koloriiti sisse kirjutatud – ei ole midagi uut siin päikse all ja paljutki, mida käsitleti šokeerivalt uudsena „Halli varjundite“ puhul on implitsiitselt juba rohkem kui 100 aastat tagasi Dorian Gray seiklustesse sisse kirjutatud. Nagu kipub juhtuma, on pooleldi väljaütlemata pahede kujutamine laval või filmilinal enamasti oluliselt proosalisem ja fantaasiavaesem kui lugeja kirjutatud ja kirjutamata sõnade pingestatud dünaamikast oma peas luua suudab. Olgu tegu Doriani külastustega bordellidesse ja oopiumimajadesse või Basili loodud portree silmnähtava muutumisega, ilmselt on lugejate-vaatajate fantaasiad loonud oluliselt teravamai kujutlusi kui need, mida Vahur Kelleri lavastus pakkuda tihkab.

Aga tegelikult oli jututeemaks hall värvitoon. Ja materjalid! Kunstnik Britt Urbla Keller on rõivastanud tegelasgalerii mahedasse hallikasse värvigammasse. Doriani rõivastuse puhul tulevad eriti selgelt, peaaegu aistitavalt esile erinevate materjalide kvaliteedid: brokaadi külma hõbedase läikega kangast püksid, liigagi lihtsa tegumoega, aga kašmiiri pehmusega särk, sensuaalse mati läikega sametvest ja karusnaha pillav luksuslikkus. Materjalide kombineerimine ja kontrast muudab kostüümi meeleliselt väga hästi tajutavaks, sõrmeotsad mäletavad, mis tunne on ühte või teist laval nähtavat materjali puudutada. Lavaaja piiratuse tõttu on välja jäänud üsnagi mahukas osa raamatust, mis samuti materjalide ja nende sensuaalse retseptsiooniga tegeles – nimelt kirjeldus Doriani kollektsionääri-tegevusest, mille käigus jõudis tema kätte kõige imelisemaid kangaid, vääriskive ja mineraale ning kunstiteoseid. Ühtlasi on see osa raamatust, mis tegeleb mitte kogemise, hedonismi ja moraali, vaid esteetikaga, mis Wilde´i on vähemalt sama oluline kui kolm eespool nimetatut. Kollektsionäär-Dorian esindab teadmistele, maailma süstematiseerimisele ja tüpologiseerimisele suunatud karakteri poolust, kelle juures kogemise ja kogemuste jahtimisega ühineb pühendumine, intellektuaalne pingutus ja objektide mõtestamine nende ainelistest ja esteetilistest kvaliteetidest lähtuvalt. Antud tasakaalustatum, luksuslikum ja intellektuaalsem eluepohh jääb laval kujutamata; laval on vähem ainelist rikkust, luksust ja glamuuri, aga ka ühe iseloomutahu võrra vaesem Dorian.

Veel enam Dorian Gray tegelaskujust on mind isiklikult alati paelunud lord Henry Wotton. Andres Roosileht mängib Henry Wottoni luust ja lihast inimeseks – Wotton ei ole teravmeelsuste kuuldavale toomise masin, vaid päris inimene oma temperamendisööstude ja äärmuslikkusele vaatamata sümpaatse olemisega. Dramatiseerimise ja teksti tihendamise tõttu on juhtunud, et peaaegu iga lause, mille Roosileht Henryna kuuldavale toob on teravmeelselt filosoofiline torge või seltskondlik kalambuur. See paneb aga näitleja mõnevõrra tänamatusse olukorda – tema tegelaskuju on see, kelle sõnade küljes publik peaks rippuma, pahaselt pead raputama või lõbustatult muigama; kelle sõnades õigupoolest peitub kogu teose idee, aga vaatajate vastuvõtuvõime ületav tekstitihedus ei lase Henry tegelaskujul vajalikul määral särama pääseda. Kui iga lause oleks väärt püüdmist ja memoreerimist, siis annab publik ühel hetkel alla ega püüa enam ühtki pärlit, mis nende pihta suunatakse. See ei ole näitleja süü, kes minu meelest annab Henry Wottoni kohalolekule soliidse ja veenva kuju, vaid dramatiseerimis- ja lavastamistehniline asjaolu, millega on soovitud küll vaatajani tuua võimalikult palju materjali teravmeelsust, vastolulisust ja sisulist essentsi, kuid mis etenduse jooksul hakkab terviku vastu töötama.

Henry Wottoniga seostub lavastuses üks tõlgendusotsus, millega ma põhimõtteliselt nõus ei ole. Raamatus on lord Henry oma väljaütlemistes rõhutatult ja suureliselt paheline, oma tegelikus käitumises aga üsna keskpäraselt korralik, et mitte öelda pisut igav. Oma abikaasat võib ta ju erinevate sõbrataride ja näitlejannadega petta, jääb oma patukestega aga seltskonnas aktsepteeritud piiridesse ning on revolutsionäär ja hedonismi apostel pigem filosoofilisel tasandil, sõnades. Henry sõnad võivad olla Doriani (ja ilmselt teistegi oma lähikonna isikute) pahesid käimalükkavaks jõuks, lord Henry ise jääb aga pigem passiivseks tegelaskujuks, kelle puhul on huvitav jälgida just eelkõige sõnamängulist külge: kui kaalukaks võivad kellegi teise elus osutuda sõnad, millele nende väljaütleja mingit olulist väärtust ei omista. Mitte kusagil Wilde´i teoses ei mainita, nagu oleks lord Henry saatnud Dorian viimase seiklustel elu hämarpoolele. Henry mängumaaks jäävad turvalised klubi, teater ja seltskonnadaamide elutoad, kus suurimaks patuks on lasta võõrustajal igavleda. Lavastuses on otsustatud lõhkuda Wilde´i teose loogikat ja tegelaste vahelist tasakaalu näidates lord Henryt Dorianiga koos bordellistseenis teravaid elamusi otsimas. Kui Doriani karakterist oli maha vaikitud uuriv-intellektuaalne tahk, siis lord Henry iseloom on juurde saanud aktiivsust ja julgust, mida selles osavasti sõnu seadvas filosoofilises teravmeelitsejas algselt ei ole olnud.

On veel teinegi tegelane, kellega ei ole just kõige õiglasemalt ümber käidud või kelle roll on lavale jõudnud oluliselt lihtsustatud kujul võrreldes raamatuga – Gladys. Ainuke naine, kellel tõepoolest on midagi öelda ja kes suudab pakkuda ligilähedaseltki samaväärset vaimunõtkust lord Henry mõttemängudele on lavastuse muudetud seksobjektiks, kellel lubatakse küll küsida paar enam-vähem adekvaatset küsimust, aga kelle nutikad märkused ja lord Henryga peetud sõnavahetused on välja kärbitud. Gladyse roll raamatus on lord Henryt tasakaalustav, nende partnerluses nähtub, et mõtlemine ei ole ainuliselt meeste maailm ja lord Henry hedonismi tase ei ole väljaspool vabama meele ja ärksama mõttega seltskonna taluvuspiire, vaid talle leidub võrdväärseid vastuvaidlejaid ja/või mõttekaaslasi. Ja Kaisa Selde Gladysena kantav kostüüm oma polstri ja patjadega ületab kaugelt groteski ja naeruväärsuse piiri ning muudab kogu stseeni Herny, Doriani ja Gladysega nihestatuks nagu Alice Imedemaal.

Kui ka kogu ülejäänud rollisooritus kõrvale jätta, siis ühe, iseenesest lihtsa liigutusega on Mart Müürisepp suutnud edasi anda kogu Doriani karakteri muutumise: liigutus, millega ta esimeses vaatuses õlgadele heidetud karusnahka kohendab on lihtne, funktsionaalne, pisut ettevaatlik; teises vaatuses, oma enesehävituse ja hedonismi tipul on sama liigutus meelas, rõhutatult hoolimatu, teadlikult elegantselt lohakas. Poisikeselikkus selle natuke naiivses ja südimatus vormis lööb Müürisepa mängust mitut puhku läbi ja paneb isegi peaaegu soovima, et Doriani jaoks võiks eksisteerida mõni teistsugune lõpp kui see, mille poole mäng traagilise paratamatusega liigub.

Lõpetuseks veel paar tsitaati, et meil ei läheks meelest, et „Kunst on alati abstraktsem, kui meie seda kujutleme. Vorm ja värv räägivad meile ainult vormist ja värvist – see on kõik“, „Inimsugu võtab end liiga tõsiselt. See on maailma pärispatt“, „Igaühel meist on Taevas ja Põrgu südames“.

„Dorian Gray portree“ NUKU
Dramatiseerija ja lavastaja Vahur Keller. Kunstnik Britt Urbla Keller. Helilooja ja –kujundaja Liina Kullerkupp. Valguskujundaja Madis Kirkmann. Videokujundaja Kristin Pärn. Koreograaf RenateKeerd.
Osades: Mart Müürisepp (Dorian Gray), AndresRoosileht (Henry Wotton), Tarmo Männard (Basil Hallward), Jaune Kimmel (Sibyl Vane), Ringo Ramul (James Vane), Liivika Hanstin (proua Vane), Riho Rosberg (Alan Campbell), Kaisa Selde (Gladys), Lee Trei (sadamanaine), Are Uder (Romeo), Riho Tammert (amm).

Esietendus Heliose kinos 14. juunil 2015. Nähtud etendus 26. juunil 2015.

Tehtud!

MA Theol cum laude

🙂

pin-up, punased kingad ja protsess

Kainikueas Tallinn Treff Festival pakkus 4.-7. juunini 9 erinevas mängukohas lugematus koguses maagilisi teatrimuljeid, mis kinnitavad, et alati on õige ilm, aeg ja iga vaadata natuke nukuteatrit 🙂

 

Yael Rasooly „Väljalõige“ 5. juunil kell 18 Von Krahli saalis

„Väljalõige“ on heas mõttes naistekas: sedasorti etendus, mida läheks vaatama arenenud huumorimeele ja vintage´i lembusega sõbrannadega. Paneks kõrge kontsaga kingad jalga, värviks huuled veripunaseks, vaataks etendust ja pärast läheks kokteile jooma.

Arenenud huumorimeel on oluline, sest arvukate naljade sihtmärgiks on romantika-klišeed: ülemusesse armunud sekretär, kes tundub kõigile halli hiirekesena, aga varjab endas rohkem iseloomu kui arvata võiks; enese unistamine romantilise draama peakangelannaks, partneriks loomulikult jumaldatud härra, kes on imetabasel kombel omandanud ühtlasi ajastu suurima meesstaari näojooned; imaginaarsed reisid Euroopa idüllilisematesse linnadesse – loomulikult Pariisi; lopsaka aiaga villa, prints valges Lincolnis ja happily ever after. Kõik need aastakümneid kinnistunud romantiliste süžeede stereotüübid, mida võib pilada, aga mis ikka aeg- ajalt meelitavad jäätisetopsi ja taskurätikupakiga teleri ette või kinosaali.

Vintage´i lembus tuleb kasuks, sest kogu lavastus on kantud mustvalge kino keelde, järgib maailmasõdade vaheliste aastate esteetikat ning autor-esitaja Yael Rasooly on jumestuse ja soengu abil saavutanud märkimisväärse sarnasuse  Barbara Stanwyckiga. “Väljalõige” tuletab meelde Hollywoodi kuldaega, kui daamid veel vajadusel õigel hetkel minestada oskasid, härrasmehed kandsid kaabusid, filmid olid mustvalged ja emotsioonid suuremad kui elu. Et asi liiga magusaks ei läheks näitab lavastus ka romantiliste illusioonide ahistavat, ohtlikku, kinnisideedeks väändunud maailma, kus moodsa muinasjutu roosadest fantaasiatest areneb kriipiv painaja. Sellega tehakse väike kummardus Hitchcockile, kelle karjäär samuti just II MS alguses Hollywoodis tõeliselt tuule tiibadesse sai.

Lavastaja-näitelaja-laulja Yael Rasooly lavastus on võluvalt ja nutikalt low-tech, kasutamist leiavad ajaleheväljalõigetena mõjuvad pabernukud ja argiobjektid (laualamp, lillepott); suur rõhk on näitleja väljendusvahenditel (miimika, hääl), mis kohati sekkuvad pabernukkude etendatavasse vaatemängu, tõmbavad tähelepanu nukk-tegelaselt enesele, et siis sekund hiljem taas assisteerivale positsioonile asuda. Tähelepanu pendeldamine pabernukkude ja näitleja vahel loob humoorika, samal ajal pingestatud atmosfääri. Kord näikse näitleja oma häält ja maneere pabernukkudele tõesti ainult laenavat, kohati toimub teatav nuku-näitleja-hääle-miimika ühtesulamine, mis omakorda lööb segi etendus etenduses või fantaasia fantaasia sees struktuuri. Sest lõppude lõpuks on see ju üks lugu, mis – paljusid romantilisi filme jäljendades ja eeskujuks võttes – sünnib ühe sekretäripreili peas ja mida meile pabernukkude vahendusel ette mängitakse. Aga kui nii romantika kui horror saavad läbi mängitud, juhtub see, et fantaseeritud elud, olukorrad ja läbielamised on jätnud jälje ka vaiksele sekretäripreilile, kelle silmades etenduse lõpul vilksab femme fatale´ilik säde. The night is young indeed…

 

Lichtbende „Tutu“ 6. juunil kell 12 Kanuti Gildi saalis

Punased kingad ei pea alati needust ja õnnetut saatust kaasa tooma nagu Anderseni muinasjutus või Powelli filmis. Punased kingad võivad olla lihtsalt punased kingad, milles tantsida teatripublikule ette 20. sajandi maailma ajalugu. „Tutu“le on see täiesti jõukohane ülesanne: publik kuuleb helisid 19. ja 20. sajandi vahetusest – grammofoni ja šellak-plaatide sünniajast, näeb sajandi alguse vodevillide stepptantsu, Anna Pavlova õrnust ja I MS eelset aristokraatia viimast hingetõmmet, sõja-aastatel Euroopa ärevas õhustikus kodunenud tangosid, sõjajärgse depressiooni väljendumist nii kehalises kui muusikalises ekspressionismis, suure majanduskriisiga toimetulekut lustakalt laulu ja tantsu lööva Shirley Temple´i seltsis, 1930. aastate enesekindlust, elurõõmu ja elegantsi Josephine Bakeri, Fred Astaire´i ja Ginger Rogers´i lava- ja filmimaailmas, kirge ja kannatust 1946. aastal maailmakuulsaks saanud „La vie en rose“ meloodias.

Kõik kaasaegsem oleks „Tutu“ jaoks juba liiga moodne. See on lavastus, mis nii tehniliselt kui sisuliselt mängib nostalgial, kuldse kadunud maailma meeleoludel, mida loomulikult ei esitajad ega vaatajad pole oma silmaga näinud, aga mille kuvandit pühendunult elus hoitakse. Ja see kuvand on maagiline ja mänguline. Esiteks on juba laterna magica projektorite kasutamine – mis siis, et väheke modifitseeritud kujul – nostalgiahõnguline ja vanamoeliselt käsitöölik. Ka publiku ette ekraanile manatavad visuaalid on armsalt kodused: vaba käega joonistatud punased kingad (mis näevad välja pigem nagu papud), narmendavatest pitsiribadest ja sulgedest kombineeritud nukud, natuke lopergune värvide ja varjude maailm. Laterna magica ja kinokunsti algusega kooskõlas on muusikute ja elava muusika kasutamine projektsioon-etenduse saateks, mis lisab vahetust ja ehedust veelgi.

Ainus mõnevõrra häirinud element oli laterna magica tehnika tutvustamine etenduse lõpul. Ma saan aru selle pedagoogilisest ja turunduslikust aspektist, eriti pidades silmas, et etendus on nauditav kogu perele, aga suunatud siiski väiksematele vaatajatele. Mitte et laterna magica tööprintsiibis nüüd mingit erilist saladust oleks, mõjus lavastustehniliste võtete ja projektorite tutvustamine siiski teatrimaagia halastamatu paljastamisena. Õnneks ei lase teater ja maagia ennast päriselt reeta, nii et veel pool päeva sai ümiseda etenduses kõlanud meloodiajuppe ja õhtul punased kingad välja otsida.

 

Maribori Nukuteater „Protsess“ 6. juunil kell 20 Patarei merekindluses

Franz Kafka “Protsessil” põhineva lavastuse etenduskohaks oleks raske välja mõelda miljöölt sobivamat kohta kui Patarei vangla (mõni lagunenud ja ääri-veeri varisemisohtlik tööstushoone või haigla sobiks ehk ka) – sobivat, aga ka õõvastavat ja vastakaid emotsioone esile kutsuvat. Ma ei ole konservatiivne, aga ikkagi oli kummaline sellisesse kohta teatrit vaatama minna – ühe väga valesti läinud ajaloolise tõsieludraama lavale. Uskumatu, häiriv, ehmatav, jäle on mõelda selle kompleksi ajaloo peale ja selle peale, et ametlikult lõpetas kindlus vanglana funktsioneerimise aastal 2002. 21. sajandil! Et muljed ikka maksimaalsed oleksid, alustasime ringivaatamist poomiskambrist, siis nõgestesse kasvanud jalutusboksidest ja vaieldamatult kõige kriipivama tunde jättis 7. osakonna pikk hämar luuni tungivat jahedat niiskust õhkuv koridor.

Lavastus ise ei ole pooltki nii segadust ja kõhedust tekitav kui ümbrus, milles see aset leiab. Võiks isegi öelda, et “teatrisaalis” pehme valge pleedi all Franz K. juhtumi kulgu jälgida on tundub turvaline… või noh, suhteliselt. Kui välja arvata kurdistada ähvardav plekkkastruli kolkimine, kapiuste paugutamine ja kottpime saal, kus ühtäkki tunned näitleja sooja hingeõhku oma kaela vastas, kui ta valvuriks kehastunult publikut üle nuusutab. Kafka sümbolistlikus romaanis valdava äreva segaduse asemel võib laval nähatavat pigem kergelt kaootiliseks humoorikaks asjatamiseks nimetada. Tegelaskujude karakteersed jooned on võimalust mööda äärmuseni võimendatud ja see vindi kergelt üle keeramine muudab nad ähvardava asemel muhedalt karikatuurseteks. Ka Franz K. surma ettevalmistamine saavutab naeruväärse varjundi: esiteks tuleb Kafka raamatust järele vaadata, kuidas see täpselt käis ja siis on mustades mantlites tegelastel raskusi sobiva relva leidmisega.

Tagantjärele sugeneb mõte, et kas muiati “Protsessi” tegelaste ja nende tegutsemise üle või vaadati huumoriga kogu Kafka teose peale, selle legendaarsuse, kirjandusteaduslike ja psühholoogiliste tõlgenduskatsete, salapära aura ja aukartuse peale, millega teosele tänaseni fännide ja realugejate poolt lähenetakse. Ehk võib seda vaadelda ka katsena demütologiseerida Kafkat ja “Protsessi”, tunnistada, et see on sümboolne ja et me nagunii ei saa kogu selle sümboolsusest aru, aga julgeda samal ajal nende sümbolitega vabalt ümber käia ja fantaasiarikkalt mängida. Et “Protsess” ei oleks heidutav, maine poolest hiilgav, aga arusaamatu, vaid see, mis ta on – üks segane lugu, mille keerdkäikudes ja vastuolused sisaldub annus absurdi. Mille omakorda võib pöörata huumoriks. Sest meenutagu nad välimuselt kõige ehtsamaid tšekiste – asjatavaid näpunukkusid ikka päris tõsise näoga ei vaata 🙂

Aitäh! Järgmisel kevadel jälle!

 

TREFFama

Meeldetuletus: Tallinnas on sel nädalalõpul rahvusvaheline visuaalteatri festival TREFF.

Minu TREFFi kavas ootavad reedel “Väljalõige”, kus tõotab olla võrdses koguses glamuuri ja horrorit; laupäeval “Tutu” oma värviliste varjude, laterna magica ja nostalgiliste grammofonihelidega ja laupäeva õhtul “Protsess” Patarei vanglas. Selle viimase peale vaatas mu teatrikaaslane mulle väga pikalt otsa ja küsis väga aeglaselt: “Kas me tõesti (!) läheme teatri (!) pärast Patarei vanglasse?”

Jah, mida kõike me kunsti nimel ei tee…! 🙂