Olge rahulik, härra Jumal! Te olete kindlates kätes.

“Armas Jumal, siin Anna” on raamat väikesest tüdrukust ja suurtest mõtetest; tavalisest, naeru- ja mänguhimulisest lapsest, mitte mingist inglikesest, kes lühikeseks jäänud eluteele vaatamata suudab lahendada absoluutselt kõik maailma ja jumalat puudutavad küsimused enda jaoks ja avardada maailma ka nende jaoks, kellega oma toimetustes kokku puutub.

On üks laulutekst, mis esitab küsimuse: mis oleks, kui jumal oleks lihtsalt üks võõras meie kõrval bussis? Kas me tunneksime ta ära? Ja kui tunneksime (mis on sügavalt kaheldav), mida me temalt küsiksime? Väikese Anna jumalakäsitlust iseloomustavad kaks üsna vastandlikku omadust: Jumal on tema jaoks ühtaegu absoluutselt igapäevane ja lähedane, teisalt võrreldamatult suur ja ülimuslik. Jumala poole võib pöörduda samade sõnadega, millega kõnetaks pooltuttavat vanahärrat tänavanurgal või kodukohvikus; Jumal on sõber, usaldusmees ja vanaisa, kellaga suhtlemiseks pole vaja uhket kirikuhoonet, teenistust ega paatoslikku retoorikat. Selle kodususega samaaegselt on Jumal oma suuruses ja võimsusest absoluutselt hoomamatu. Ja nii see peabki olema. Alles siis, kui inimene on valmis tunnistama, et ta Jumalast tegelikult mitte midagi aru ei saa, et Jumal on tema jaoks üle mõistuse ja tunnetuse suur – alles siis on ta Jumalast tegelikult aru saanud. Enamik inimesi üritab aga Jumalat enda jaoks hoomatavate suuruste süsteemi paigutada, on selleks loonud talle inimnäolise kuvandi ja olemuse. Anna teadmises (sest ta ei kujuta ette, ta teab, kuidas on) ei tekki nende kahe sageli ühildamatu pooluse vahel mingit konflikti – Jumal on absoluut ja just tema kõikehõlmavus, kõiges kohalolemine lubab temaga vahetult suhelda. Peale kõige muu on Jumal veel nutikas ja teravmeelne võlur, kelle looming Annat pidevalt üllatab ja suisa uhkust tundma paneb nagu tuntakse uhkust sõbra üle, kes on mõne asjaga erakordselt vahvasti hakkama saanud. Anna jaoks ei ole vaja suuri imesid (ei mingeid veeuputusi ega oma poja ristile surema saatmist), sest kogu maailm on üks erakordselt kavalasti kokku sobitatud ime. Olgem nüüd ausad – kui paljud meist suudaksid oma igapäevast elu ja ümbrust sellise imetluse ja austusega vaadata?

Esimest-korda-nägemise trikk on see, millega raamat lummab ja oma arutlustesse kaasa haarab. Kui maailma jumala loominguks ja hingestatuks pidamist tuleb ikka ette, siis jumala olemasolu kõigi asjade keskpunktis – inimese puhul siis kusagil naba kandis – ei ole just päris tavaline. Ja see on Anna arutluste puhul alles algus. Appi võetakse keeleteooria ja optikaseadused, et avastada üha uusi tahke meid ümbritsevas maailmas ja selle maailma loojas. Anna arutlustega ei pea nõustuma, aga kuna enamik neist tugineb raudsele loogikale ja üksjagu ka teaduslikule mõtlemisele, siis tuleb need mõttekäigud enda jaoks lahti harutada ja selgeks mõelda. Lapselikus uudishimus ja imestuses, faktide ja meetodite vaba käega kokku segamises on silmi ja meeli avardavat värskust.

Esimesel lugemisel tundus üks revolutsioonilisemaid arutlus surma üle. Ajalooliselt on surm olnud hädavajalik ja oodatud vaheetapp enne Viimset Kohtupäeva ja ülestõusmist; kaasaja peaaegu kõikevõitva meditsiini tingimustes nähakse selles liigagi sageli suurt õnnetust ja elutee ebaõiglaselt varast katkemist (isegi kui inimene on jõudnud elada igati arvestatava pikkusega elu). Nende kahe äärmuse vahel mõjus käsitlus surmast kui Jumala suurimast kingitusest inimestele omamoodi vabastavana – see ei ole mingi õnnetus, see on väljateenitud puhkus, pühapäev. Noorelt surnud inimeste puhul räägitakse alati sellest, kui palju neil tegemata jääb – aga kes meist omab teavet, kas ja kui palju meile teha on ette nähtud? Katkeb Annagi elu raamatus väga varakult ja ometi võib öelda, et kui inimene üldse saab midagi oma elus lõpetada, siis Anna elu on lõpuni elatud elu. Miks me arvame, et midagi suurt ja olulist jääb kindlasti tegemata? Mis siis, kui Anna elu kõige tähtsam ja säravam ülesanne oli Fynni ja teiste lähikondsete silmade avamine maailma imedele ja edasine elu oleks toonud vaid kannatusi või igapäevasusse mandumist – sellisel juhul sai tal ju 8 eluaastaga kõige olulisem tehtud, läbi mõeldud, endalt, maailmalt ja Jumalalt küsitud.

Fynn “Armas Jumal, siin Anna”. Kujundanud Papas. Eesti keelde aidanud Eve Laur. Välja andnud kirjastus Tiritamm 2000. aastal.

Published in: on 29. aug. 2010 at 22:06  Comments (1)  

Õhtu Rue de Fleurus 27-s

Pean tunnistama, et suhtusime teatrikaaslastega Mõisateatri projekti mõningase eelarvamusega – eelmise aasta „Armas luiskaja” jättis sedavõrd kustumatu mälestuse (ja kahjuks mitte positiivse), et mõtisklesime tõsiselt, kas tasub jälle minna Palmsesse ainult selleks, et tõdeda, et koht on ju ilus. Argument, mis meid lõpuks veenis, oli Kersti Kreismanni osalemine – mõjus kvaliteedigarantiina, sest etendus, kus tema kaasa lööb, ei saa päriselt aia taha minna. Ja hea oli, et me pelgusest võitu saime, sest etendus oli igati vaatamist väärt.

Mõisatuba on kohandatud 20. sajandi alguse Pariisi salongiks, kus esimesena püüavad pilku ja valitsevad visuaalselt kogu lavaruumi üle Picasso kunstiteoste reproduktsioonid. Loo arenedes hakkavad sama kõnekalt rääkima üha tühjenevad seinad – suur osa G. Steini muljetavaldavast kunstikogust – peamiselt toonaste progressiivsete loojate ja preili Steini sõprade-mõttekaaslaste teosed – said maha müüdud tema teoste kirjastamise finantseerimiseks. Ehkki daamid ise maalide müümist dramaatiliselt ei võta, mõjuvad need plasssinised tühjad seinad minule rüüstatult, paljaks riisutult ja märgivad ühe ajastu ja maailmakorra allakäiku, isegi vaatamata asjaolule, et selle rahaga viidi ellu midagi kirjanduslooliselt suurt ja murrangulist – toodi publiku ette Gertrude looming. Väga kaunid, elegantsed ja ajastu hõngu loovad on näiteljannade kostüümid, milles väljendub kenasti nende karakterite erinevus: Alice kui maailmaga igapäevaselt läbi käiv persoon on moeteadlikum ja naiselikult kohanev, Gertrude on stabiilselt ja muutumatult eristuva individuaalse stiiliga.

Etendus algab Kreismanni deklaratsiooniga, et tema, Gertrude Stein suri sellel-ja-sellel kuupäeval. Siit edasi jutustatakse Steini ja 20. sajandi alguse Pariisi seltskonna lugu kord Gertrude mälestusena, kord tema vaimu ja Alice’i kõnelusena, kord tagasivaate ja taasesitamisena. Kõik erinevad võtted sulanduvad ja kombineeruvad, nii et ajalist eristust raamloo ja minevikupildikeste vahel õieti ei tajugi. Esimene vaatus on aeglasem, lüürilisem, aga kultuurilooliselt põnevam – käsitleb see ju daamide kohtumist ja Pariisi salongi aegu, meenutustes figureerivad Picasso ja Hemingway, eluviis on intellektuaalne ja boheemlikult dekadentlik. Kui me saamegi vähem teada peategelaste ja nende suhte kohta, siis seda rohkem väljendab vaatus seda maailma, mille luigelaulu päevil Gertrude ja Alice kohtusid. Teine vaatus keskendub rohkem naiste suhtele ja rollidele suhtes ja avalikus elus, on karakterite ja iseloomude kesksem.

„Gertrude Stein saatjaga” on eelkõige lugu armastusest, inimlikust hoolivusest ja toeks olemisest. Kui keegi otsib intriigi ja dekadentlikku patusust asjaolus, et lugu käsitleb kahe naise vahelist suhet, siis otsigu edasi – etendus on väga delikaatne ja maitsekas, rõhuasetused on absoluutselt ja vääramatult eelpool mainitud piirideta armastusel ja samavõrra sootul austusel ja inimlikkusel. Teine märksõna on vananemine ja loobumine – vananemine koos ja eraldi, loobumine kallitsest asjadest veel kallimate unistuste nimel.

Kersti Kreismann Gertrude Steini osas on sarmikas. Kammerlik koosseis ja ruum lubavad hästi avalduda ta hääle väljendusrikkusel ja nüanseeritusel. Tema osatäitmine pulbitseb positiivsest ja elurõõmsast energiast, just mingit ootamatut elavus ja särtsakus iseloomustab tema Steini rolli. Kreismanni peen ja kvaliteetne näitlejatöö on ootuspärane, ei üllata uute dimensioonide ega ennenägematute näitlejatehniliste võtetega. Üllataja, positiivne üllataja on seekord Veesaar! Tema Alice B. Toklas on küll kohati pisut rabe, aga helgematel hetkedel väga siiras ja Kreismanni Steinile dünaamiliselt sekundeeriv. On omamoodi fenomen, et Veesaar on väga ehe neis stseenides, kus ta võib emotsioonid täiega valla päästa. Kahjuks on just need enamasti stseenid, mis kehva ohjamise korral piinlikuks ja ülepakutuks kipuvad muutuma. Seetõttu tulebki kiita duot tervikuna, sest Kreismann suudab Veesaare mängulaadi ohjes hoida ja Veesaar liikuvust ja maisust lisada. Saaligi on tunda, et Veesaar väga tahab seda rolli mängida, et ta tunneb endas midagi olevat, mida selle rolliga vahendada – et see vahendamine-väljendamine alati sada protsenti ei õnnestu, on selles kontekstis isegi täiesti andestatav. Kõige õnnestunumad on koosmängimise stseenid, kus daamidevaheline hoolivus ja teineteise kalliks pidamine väga liigutavalt ja soojalt nähtavaks mängitakse.

Win Wells „Gertrude Stein saatjaga”

Lavastaja Vilja Nyholm-Palm, kunstnik Ann Lumiste. Osades Kersti Kreismann (G. Stein) ja Anne Veesaar (Alice B. Toklas).

17. augustil 2010 Palmse mõisas.

PS Kui juhtute Palmse kandis ringi liikuma, siis külastage kindlasti Lahemaa Kohvikannu – söögikohta pisut enne Palmse mõisat, mida peab sakslastest abielupaar. Saate võrratu vaate, kvaliteetrestorani väärilise maitseelamuse ja siiralt sõbraliku teeninduse osaliseks.

Published in: on 21. aug. 2010 at 13:05  Lisa kommentaar  

Vargamäe varjust üle ei hüppa

Mäletan oma esimesest Vargamäe külastusest muljet, et kui ahtake see maanurk tegelikult on. “Tõe ja õiguse” I osa (ja olin tolleks hetkeks ainult esimest lugenud) lugedes tundusid need maa-alad avaramad, üksteisest eraldatumad, et kui Krõõda hele jaal kostis, siis kostis see kusagilt silmale nägematutest kaugustest helge kajana, mitte proosaliselt siitsamast teiselt poolt tara. Seekord Vargamäed külastades, õhtupoolikune lämbus hinge matmas mööda rohumaad kõmpides, venisid kõik kaugused ja vahemaad ootamatult välja, halastamatult palava suvepäeva õhtul sai Vargamäe minu silmis tagasi oma raamatuliku, peaaegu müütilise mastaapsuse.

Kui alustada kohe päris algusest ehk autor-lavastaja kontseptsioonist ja selle eeltutvustamisest, siis ilmselgelt on väga palju võimalikke erinevaid ootusi materjali suhtes, mis peaks olema tõlgenduslik, naise keskne ja uue vaatenurgaga. Mina, klassikute suhtes üldiselt sügava pieteeditunde ja väga väljakujunenud arvamusega ses osas, kuidas mõnda autorit tohib mängida, ootasin seekord midagi palju raputavamat, jõulisemat. Rõhuasetused on jah nihkunud, aga midagi murrangulist Lennuki näidend-lavastus endaga kaasa ei too, kõik pakutavad tõlgendused jäävad turvaliste lahenduste piiridesse. Lavastus ei anna vastuseid ega esita küsimusi, mida üks intelligentne “Tõe ja õiguse” esimese osa läbi lugenud inimene iseendale esitanud ei oleks. Pakutav vaatepunkti muutus ei too kaasa alternatiivseid tõlgendusi – ikka tehakse lavalaudadel puust ette ja punaseks, et tõeline oli ikka Mari armastus Jussiga, Mari ja Andres aga… Aga armastus, õnn ja õigus on Vargamäel nii ambivalentsed mõisted, et neid antud lavastuse ja siinse arvamusavalduse formaadis lahkama hakates ei saagi tulemus tulla muusugune kui lame ja lihtsustav. Mari oma tunnete ja valikutega peaks olema lavastuse keskmes ja keskmeks ja tema südamevalu Ülle Lichtfeldti mängus on kahtlemata väga professionaalselt ja ausalt läbi tunnetatud ja esitatud, aga ta ei pääse mõjule. Ühest küljest tahaks öelda, et vähemaks seda kõike: melu ja mehi silmapiiril ja lavalaudadel, rohkem ruumi ja üksi oma kõhkluste ja tunnetega olemist Mari tegelaskujule. Teisalt, kellel ikka oli maa- ja majapidamistöö vahele aega uhkes üksinduses oma tundeid vaagida. Mari tegelaskuju ja tema valikud (mõned neist tänaseski päevas väga kaasaegsena mõjuvad) väärivad kindlasti lähivaatlust ja võimaldavad väga erinevaid (ilmselt ka ärritavaid) tõlgendusi, seekordne on üsna truuks jäänud soo- ja sotsiaalsetele rollidele ja “tõelise” armastuse kontseptsioonile.

Teatrikaaslastega arutades jõudsime tõdemuseni, et ootamatult köitvad olid meie jaoks hoopis Andrese ja Pearu stseenid. Velvo Väli ja Tarvo Sõmer moodustavad oma vastandlike omadustega lavalise kohalolekuga väga dünaamilise ja tasakaalustatud lavapaari. Minu jaoks tõeliseks kompvekiks kogu selle lavastuse juures oli Pearu karakteri tõlgendus! Juba esimest korda raamatut lugedes kujunes mul selle tegelaskujuga omalaadne love and hate relationship – Pearus on absoluutselt rohkem sügavust kui ülejäänud Vargamäe meestes kokku, mõnes teises stseenis on ta jälle nii õel, et lugedes hakkab füüsiliselt halb. Lennuki tõlgenduses on õelused pehmenenud kelmusteks, sentimentaalsushood üldistunud tundlevaks loomuseks. Velvo Väli liugleb hõlsti sahinal üle lava, viipab poollõdva randmega ja mängib Pearu ühtaegu kaunishingeks, esteediks ja sindrinahaks.

Olgu materjal tugev või nõrk, Ülle Lichtfeldti ja Indrek Saart laval vaadates kaotab see peaaegu tähtsuse. Säde nende silmis on nii ehe, partneri tunnetamine laval nii loomulik nagu see olekski ainuke olemise viis. Mõnel hetkel tundub nagu ei mängiks nad paarisajale inimesele saalis, vaid ainult teineteisele, puhtast mängimise rõõmust.

Ülle Lichtfeldt on vaieldamatult väga hea näitleja ja Mari roll on tal ilmselgelt naise, abikaasa ja emana läbi mõeldud ja karakterteatri seisukohast laitmatult loodud ja esitatud. Mis puudu jääb, ei ole absoluutselt näitlejanna viga – lisadimensioone ja sleppe, õhku jäävaid väljaütlemata mõtteid saab tegelaskuju juurde pookida teatud piirini, aga kui materjal neid ikka ette ei näe, siis pole parata. Ülle Lichtfeldt oleks võimeline palju sügavamaks traditsiooniliseks või ka totaalselt norme lõhkuvaks tõlgenduseks Marist.

Tammsaare ja pikk lavapoodium vaatajate vahel käivad sel suvel käsikäes – sarnast lahendust kasutas ka Iir Hermeliin “Põrgupõhja uue Vanapagana” kujunduses, ainult et kui Jürka vedas kände ja ajas vagusid, siis Mari küürib põrandaid. Olgu põld või põrandad -otsa ei saa kumbki ja tööd jätkuks või viimsepäeva laupäevani. On avanevad uksed, lakka viiv redel ja valitud valgus. On napp kujundus, mis suudab ühtviisi edukalt märkida Mäe ja Oru poolt, avarust ja ahast ahistatust. Kostüümid tekitasid natuke nõutust: minu meelest oli väga hea leid kroonilaadne peakate Mari peas teises vaatuses ja vaatuse lõpu valge linane särk/kleit oli lihtsalt väga kaunis, siis mis mõlkus kujundajal peas esimese vaatuse pükskostüümi kangast valides ja Jussi kostüümi kavandades, jääb mulle natuke müstiliseks. Visuaalselt on teine vaatus rahulikum ja väljapeetum, lahendustelt klassikalisem, aga oma ühtluses nauditavam.

On olemas oma tugeva auraga koht, on ilusad inimesed ja väga hästi sooritatud rollid laval, olid meeldivad teatrikaaslased ja kena õhtupoolik – ja ometi jättis laval nähtu mind üsna ükskõikseks. Miski selle etenduse juures ei olnud otseselt vale või halb, aga mingit tunnet ja laengut minu jaoks selles materjalis ja lavastuses ei peitunud.

Urmas Lennuk “Vargamäe varjus”

Dramaturg Siret Paju, kunstnik Mihkel Ehala, kostüümid Liisa Soolepp, muusikaline kujundus Tarmo Kesküll, tantsujuht Tatjana Mihhailova.

Osades: Ülle Lichtfeldt (Mari), Indrek Saar (Juss, Indrek), Tarvo Sõmer (Andres), Velvo Väli (Pearu), Ülar Kütismaa, Maria Kraav, Agatha-Dooni Murro (Juku, Kata, Anni).

Esietendus 30. juulil 2010 Vargamäel. Nähtud etendus 14. augustil 2010.

PS Soovitan võtta aega ja lugeda järjest läbi kõik viis “Tõe ja õiguse” osa. Mitte kiirustades ja elu eest raamatuid neelates, küll aga nii, et ühtki muud teost sinna vahele ei loe – uskuge, Tammsaare stiil ja tema maailmatunnetus avanevad hoopis sügavamal, inimlikumal, vastuolulisemal, terviklikumal moel.

Published in: on 18. aug. 2010 at 00:17  Lisa kommentaar  

Hoffmanni “Uneliivamees” sefiiritordi-võtmes

Leo Delibes’i ballett “Coppelia” Estonia teatris 15. juulil 2010.

E. T. A. Hoffmanni novelle võib ette kujutada erinevates instseneeringutes ja visuaalsetes lahendustes, aga kui esietenduse-järgsed kajastused poleks rõhutanud käesoleva lavastuse rõõmsust ja lastepärasust, siis oleks käesolev lahendus küll rabanud.

Minu jaoks on Hoffmann ikka seostunud millegi tumeda ja natuke kriipivaga, sünge romantilisusega, pigem valguse ja varju kirgliku vahekorra (must-valge-hall söejoonis) kui värvide pillerkaarega. Tema looming on musternäide gootika mõjutustega romantilisest õuduskirjandusest. Kõike eelnevat arvesse võttes võib öelda, et Hoffmanni meeleoludest on “Coppelias” õige vähe järele jäänud ja seda juba originaallibreto autorite A. Saint-Leoni ja C. Nuitteri ning helilooja L. Delibes’i käe all – süngest ja kõhedusttekitavast novellist on saanud emotsionaalne ja humoorikas ballett. Meloodiad on kerged ja helisevad, meeleolud helged, konfliktid pealiskaudsed ja mööduvad. Etendust jälgides imestasin, et probleemi kui sellist peaaegu ei ole või ei tooda seda jõuliselt nähtavale – ka armukadedus ja vihahood mööduvad kauneid poognaid võttes kui möödaminnes. Konflikti kui sellist sisuliselt ei ilmne – isegi Estonia lasteballetis “Lumivalgeke” olid draama ja sündmustiku sõlmpunktid jõulisemalt esile toodud. Seega on nii faabula, dramatiseeringu kui kujunduse poolest tegu kogupere, et mitte öelda suisa lastele suuantud lavalooga.

Lugu ise käib nii: külanoored Swanilda ja Franz on kihlatud, aga Swanildas tärkab armukadedus, kui Franz pöörab liiga palju tähelepanu veidrikust nukumeistri maja rõdul istuvale tütarlapsele. Leides õhtul teelt kõrtsi läinud nukumeistri maja võtmed, otsustavad külaneiud tundmatu tütarlapsega tutvust tegema minna. Akna kaudu tungib majja ka Franz. Leitakse ainult erinevaid nukke, nende hulgas ka tütarlapse sarnane nukk, kes rõdul istus ja keda kõik päris inimeseks pidasid. Vahepeal koju jõudnud nukumeister ehmatab noored minema. Majja jäävad Swanilda ja Franz. Nukumeister püüab noormehe kinni, et tema elujõu abil oma looming ellu äratada.Swanilda kehastub nukk-Coppeliaks, “ärkab ellu” ja kui nukumeistri tähelepanu on hajutatud, põgeneb koos oma armastatuga majast. Järgmise päeva pulmapeo ajal tuleb pahandatud nukumeister kättemaksu otsima, aga ta lepitatakse kähku raha ja veiniga. Üleüldine suur tants ja trall.

Rõõmsat romantilisust ja värviküllast lastepärasust rõhutab ka kujundus. Nii “Lumivalgekeses” kui “Coppelias” on kasutusel jõuliselt värvilised natuke hüperrealistlikud dekoratsioonid, tundub, et digitrüki tehnikas. Esimese ja kolmanda vaatuse linnaväljaku purskkauvud ja fassaadid on kõik väga kaunid ja idüllilised, aga võtavad ruumi ning muudavad Estonia niigi mitte väga ruumika lava tantsulavastuse jaoks kohatult kitsaks. Pas de deux’de puhul see kuigi ei häiri, aga suurema tantsijate arvuga numbrites on selgelt märgata, kuidas esinejatel ei ole ruumi, liiga kitsas lavaruumis läheb kaduma tantsuline lavajoonis ja kompositsioon, napiks jääb klassikalise numbriballeti mõjus nii olulist haprust, eeterlikkust ja õhulisust. Traditsioonilisest roosa-romantilisest kujundusest omapärasemaid võimalusi pakub teine vaatus, kus tegevus toimub veidrikust ja inimvihkajast nukumeistri Coppeliuse töökojas. Kui üldse kusagil, siis siin leidub kauget kaja Hoffmanni süngetest toonidest ja müstilisusest. Tantsutehniliselt seguneb selles vaatuses liigutustesse nukulikku mehaanilisust-automatismi muutes tantsukeele huvitavaks ja mitmekesisemaks: nurgelised katkestatud liigutused, pausid ja kordused. Minu jaosk hälbisid tervikust ja lõhkusid illusiooni lavastuses ette tulevad pantomiimielemendid, mis esitatakse otse publikusse pöördudes. Teisalt jälle on just need elemendid siin-seal sündmuste arengu selgitusena omal kohal ja kindlasti ka väiksematele vaatajatele kergesti mõistetavad.

Kolmas vaatus oma sädelevate pastelltoonides kleitidega ja roosigirlandidega võlub kindlasti balletti vaatama toodud pisikesi preiliseid, aga on sisu poolest kõige kasinam. Pulmapeo üldisesse ilulemisse toob hetkeks intriigi pahane nukumeister, aga seegi konflikt lämmatatakse eos ja pidu võib täie hooga edasi minna. 19. sajandi numbriballeti omadusi silmas pidades on kolmas vaatus oma solistide ja peategelaste pas de deux’dega kahtlemata oluline, aga kordused koreograafias ja intriigivaba idüll muudavad selle natuke venivaks ja väsitavaks.

Märkimisväärsest karakteriloomest “Coppelia” puhul rääkida ei saa. Mõnevõrra huvitavam ja intrigeerivam on nukumeister Coppeliuse kuju, keda balletis nähakse küll toriseva inimpõlgurist veidra vanamehena, aga kelles võiks sama hästi olla ka kurja geeniuse ja alkeemiku jooni, saatanlikkust ja saatuslikkust. Mänguliselt ja esituslikult on Coppelius lahendatud sedavõrd sümpaatselt, et selgusetuks jääb külaelanike tõrjuv suhtumine temasse ning selle asemel, et noorte uudishimule ja pilgetele kaasa elada, kujuneb pigem sümpaatia üksiku nukumeistri suhtes. Coppelius toriseva ringi tatsava vanamehena pakub rohkelt võimalusi koomiliste liikumiste ja elementide sisse toomiseks.

Osatäitmistest rääkides tuleb loomulikult ära märkida Eve Andre Swanilda rollis – nähtud etendusel küll mitte päris puhtalt ja filigraanselt tantsitud partii, aga Andre on nii ilus ja habras, et talle võib mõned kobamiseda andeks anda küll. Sergei Upkin on nagu loodud “esimese armastaja” osadeks (d’Artagnan, Romeo, Pähklipureja-Prints) ja Franzi roll ei ole siinkohal erandiks. Midagi silmakriipivat ei märganud ka sõbrannade ja kavaleride tantsunumbrites peale juba mainitud küünarnukitunde, mida panna mitte tantsijate, vaid lavaruumi kituse arvele.

Iseenesest ju mõnus muinasjutuline ja lapsemelne meelelahutus, aga see totaalne intriigi, pinge ja kulminatsiooni puudumine/vähene eksponeerimine tundub tagantjärele kuidagi kummastav ja jätab kogu loost ja etendusest eriti pealiskaudse ja iluleva mulje.

Leo Delibes “Coppelia”

Koreograaf-lavastaja Ronald Hynd (Inglismaa), kunstnik Roberta Guidi di Bagno (Itaalia), valguskunstnik Tiit Urvik. Muusikaline juht ja dirigent Mihhail Gerts.

Osades: Eve Andre, Sergei Upkin, Vitali Nikolajev (Coppelius), Oksana Krasnopjorova (nukk-Coppelia), Sergei Fedosejev (linnapea) jt Eesti Rahvusballeti artistid ja Tallinna Balletikooli õpilased.

Published in: on 4. aug. 2010 at 16:26  Lisa kommentaar  

šampanja on kirgede paradiis patusel maal

Johann Straussi operett “Nahkhiir” Rahvusooper Estonias 20. juulil 2010.

Käesoleva aasta 13. mail esietendunud operetis on teatud elemente ülearu ja teistest vajaka. Nagu arvata võib, tuleb selliste tingimuste juures kokku natuke hämmingut tekitav pudru ja kapsad. Loost, vokaal- ja näitlejatehnilistest sooritustest ning isegi visuaalsest virrvarrist tõuseb jõuliselt üle ja esile orkester, kes seob natuke kaootiliseks kiskuva lavastuse Straussi kaasakiskuvate meloodiatega dünaamiliseks tervikuks; orkester šarmantse Mihhail Gertsi dirigeerimisel hoiab kogu seda hajevil seltskonda ja lavastust oma kindlas (ja päästvas) haardes.

Alustada passib lavakujundusest, mis ühlasi on üks lavastuse mõjusamaid aspekte – ning ehkki dekoratiivsus kuulub ooperi, balleti ja operetižanri juurde, siis juba asjaolu, et kujundus on lavastuse kõige jõulisem osa, peaks ütlema nii mõndagi lavastuse kui terviku kohta. Estonia teatrisaali lavale on konstrueeritud uus ruum – hele mugandatav lavakarp. See toob aga paratamatult kaasa lavaruumi mahu vähenemise, eriti laiuses, mis eriti traagiliselt torkab silma massistseenide puhul. Kui solistid mahuvad veel hädavaevu teineteist trügides eeslaval oma numbreid tegema, siis kooril ja kordeballetil on ruumi täpselt nii palju, et natuke vasakule ja paremale kõikuda ning tantsunumbrite niigi rüsinaks kiskuvat muljet veelgi võimendada. Kuna esinejatel ei ole absoluutselt ruumi, siis on samahästi kui võimatu rääkida stseenide ja tantsuliste numbrite kompositsioonist visuaalses mõttes. Avameelselt frivoolsetel numbritel oleks potentsiaali mõjuda erootilistena, kui nad pääseksid mõjule – praegu mattub igasugune hedonism, erootika ja meelelisus mingisse üldisesse absoluutselt mitteerutavasse madinasse, millel võib olla ühiseid jooni täistuubitud klubisaaliga, aga mis glamuurist jääb valgusaastate kaugusele.

Õnnestunuks võib pidada valguskunstnik Bas Berenseni valguslahendusi, mis koloreerivad valget seina stseenide iseloomust lähtuvalt patusest punakasroosast karge siniseni. Kogu koloriiti iseloomustab küll natuke läila tonaalsus, aga üldiselt on valguse ja meeleolude vaheldumist nauditav jälgida. Kuid jällegi – valgus looks stseenile toetavat meeleolu palju mõjuvamalt, kui melu ja ülekuhjatust vähem oleks.

Teravmeelne ja ilmekas on dr. Falke kostüüm, mis koos grimmi ja osatäitja (René Soom) hoiakuga toob tahtmatult meelde Mefistofelese – ühtaegu paheline, aga väljapeetud, kirglik, aga hillitsetud ja ääretult elegantne. Omamoodi nutikas on ka krahv Orlofsky riietamine nahka ja maikasse ilmselge viitega lähimineviku ja tänase hedonistlikele (pseudo) jõukuritele. Orlofsky puhul on lastud aga käest võimalus mängida rabavatele kontrastidele: mina lootsin kogu aeg kui krahv orkestrilt muusikat tellis, et nüüd tuleb üks valss, see tahumatu ja rämedavõitu kuju lööb kannad kokku ja viib mõne baleriini klassikalisele valsile 😀 Olnuks väga kontrastne stseen. Paraku – mida ei juhtu, seda ei juhtu. Eelnimetatud stiliseeritud meestekostüümide kõrval valmistasid naiste kleidid oma traditsioonilisuse ja igavusega mõningase pettumuse ja muutsid visuaalide keelt taaskord segasemaks.

Opereti sisu on kavalehel teravmeelselt paari lausega kokku võetud: “Esimene vaatus: kõigil on probleem. Teine vaatus: kõik probleemid uputatakse alkoholi. Kolmas vaatus: kõik probleemid ilmnevad taas. Õnneks leitakse süüdlane: šampanja” (tsitaat kavalehelt). Ega palju suuremat ja sügavamat sisu sellest etendusest otsida tasu. Küll on huumorit ajakohastatud tuues sisse mõnedki päevapoliitilised ja ühiskondlikud pilked. Modernsemat, hedonismi tänapäevase käsitlusega haakuvat ilmet on püütud anda ka tantsunumbritele ja üldisele meeleolu loovale tegevusele laval – koreograafiasse on põimitud mitmeid MTV-generatsiooni liigutusi ja samme. Kogu pidu, pillerkaar ja flirtimine püsib enam-vähem hea maitse piirides, langedes sellest välja neil hetkedel, kui asi totaalselt kitšiks muutub. Nagu juba eespool mainitud, ei aita ka tihedalt rahvast ja dekoratsioone täis lava teps mitte kaasa naudiskleva-dekadentliku elegantly wasted atmosfääri loomisele.

Mõningaid pretensioone on ka peategelaste vokaalsete saavutuste suhtes. Gabriel von Eisensteini osas üles astunud Urmas Põldma esinemisega võib igati rahule jääda nagu ka tema kompanjoni dr. Falke osas olnud René Soomiga. Soom ja Mati Turi prints Orlofsky rollis mõjusid nii rollilahenduste kui vokaalsete võimete poolest kõige küpsemate, terviklikumate ja jõulistena. Hästi oli tegelaskuju karakterit tabanud ning suutis seda nii näitlejatehniliselt kui vokaalselt piisava intensiivsusega edasi anda Kristina Vähi teenijanna Adelena. Oliver Kuusik (tenor Alfred) ja Heli Veskus (Rosalinde von Eisenstein) jäid kahvatuks ning nende sündmustikku käivitav armulugu jäi teisejärguliseks. Väga musikaalse ja värskendavalt mõjuva rolli teeb Tõnu Kark purjus vangivalvur Froschina. Kolmanda vaatuse algus tuterdava Froschi ja tema elufilosoofiaga mõjub nagu siiras täpne energiasüst algusest peale üsna leiges ja hajevil armuromaanikeste maailmas.

Johann Straussi operett “Nahkhiir”

Dirigent Mihhail Gerts. Lavastaja ja kunstnik Michiel Dijkema (Holland). Kostüümikunstnik Claudia Damm (Saksamaa). Valguskunstnik Bas Berensen (Holland). Koreograaf Marina Kesler.

Osades: Urmas Põldma, Heli Veskus, Mart Laur, Mati Turi, Oliver Kuusik, René Soom, Aleksander Arder, Kristina Vähi, Kädi Kosenkranius, Tiiu Laur, Tõnu Kark, Ervin Green.

Published in: on 2. aug. 2010 at 09:07  Lisa kommentaar