Täna ärkasin vara – pool 11 on vara minu jaoks…nagu laulab Smilers.
Laupäeval võisin enda kohta sama öelda. Kui köögist ei oleks tulnud kohvi ja natuke kõrbenud omleti lõhna, siis oleks õndsalt edasi maganud. Ja kogu päev möödus samases laisklemises: hommikumantlist sain välja alles õhtu eel, kui teatrisse minekuks sättima hakkasin. Nii et üks tõeliselt laisk puhkepäev oli.
Teatriks seekord “Keiserlik kokk” Viinistus.
Etendusepäeva hommikul lõpetasin kaks teemaga haakuvat raamatut: Elo Tuglase Tartu päevaraamat ja Tuglase ja Underi kirjavahetus. Esimene käsitleb Tuglaste ja EV kultuuriinimeste eluolu ja tegemisi 1930ndatel (päevik lõpeb sõjasündmustega 1941). Teine koosneb Tuglase ja Underi vahetatud kirjadest nende tutvumisest kuni 1971. aastani. Kui kirjavahetus on nauditav korrespondentide suurepärase keelekasutuse ja väljendusoskuse pärast (lisaks muidugi suuri tundeid), siis Elo tartu päevikud on põnevad just ajastuloolise materjalina. Esimene EV on ju väga põnev ajajärk oma kommete, rikka kultuurielu, kohvikute ja seltsidega ning kõigest sellest ja paljust muust kõneleb ka Elo Tuglas. Lisaks teadmisi eesti kirjameeste ja teatritegelaste kohta, mis kooliõpikutesse üldiselt ei jõua (ja õigustatultki): kes laaberdas, kes võlgu tegi jne. Aga huvitav on lugeda.
Kogu see eelteadmine andis õige võtme ka lavastusele lähenemiseks. Taas kord tegu ühega neist etendustest, mida võib ju vaadata ka ilma, aga palju parem ja põnevam on vaadata, omades taustteadmisi. “Keiserlik kokk” kujutab küll Tuglaste elu 1950ndatel, aga varasema perioodi tundmine lõi sellele konkreetsele loole keskkonna ja konteksti ümber. Lisaks veel asjaolu, et majast, kus elas Under ja Adson ja hiljem Tuglased sõidan ma Täpikese juurde minnes tihti mööda, nii et ka reaalne keskkond, milles tegevus aset leiab, pole läbinisti võõras.
1950ndate igavhalli ja kulunud keskkonna ja meeleolu keskel torkab silma, kuivõrd hästi sobivad näitlejad visuaalselt oma tegelaskujudega. Isiklikult pole ma seda teatris kuigivõrd tähtsaks pidanud, aga mingi lisaväärtuse ja nauditavuse annab selline kooskõla juurde.
Tuglaste-paari kõrval teeb särava rolli Jaak Prints jutustajana (ja igas muus vajalikus kõrvalosas). Tema esituses on midagi kerget, väga loomulikku ja säravat. Ja hoogsat ja vahetut. Mingist retsensioonist jäi kõlama nagu oleks tegu negatiivse karakteriga. Tegelikult on nii nõukogude korda tagav kui uudiseid lugev hääl ja tegelane ju lihtsalt oma ajastu peegeldus ja kehastus. Vähemasti Printsi rollilahendus sel õhtul oli täiesti neutraalne, tema roll oligi kehastada kogu valitsenud tegelikkust kogu selle absurdsuses ja enesekindluses. Sujuvalt ja meeleolulalt täidab ta kõiki fragmentaarseid kõrvalosi. Ma ei ole NO teatri fänn, aga selle noore näitleja rollilahendusi tahaks veelgi näha, nii et vist tuleb ka NO lavastused plaani võtta.
Ajastuliselt ja temaatiliselt haakub etenduse ja lektüüriga minu viimane suurem meelelahutuslik tegevus: “Wikmani poiste” telelavastuse vaatamine. See jooksis kordusena minu esimesel Tartu-talvel, pühapäeva õhtuti vist, kui me seda korterinaabriga koos vaimustunult vaatasime, sest esiteks nägime häid eesti näitlejaid ja teiseks seda võrratut atmosfääri, mis lavastuses taasloodud on. Nüüd vaatasingi umbes nädala jooksul kõik osad järjest läbi. Muidugi on erilisteks lemmikuteks esimesed 6-8/9 osa, kus tegevus toimub kooliseinte vahel ja meeleolugi on koolipoisilikult kerge. Sõjaaastate kujutamine enam meelelahutust ei paku, aga näitlejate tõttu tasub neidki seeriaid vaadata. Ühe ja kahe ja kolme sõnaga: väga hea asi. Võtsin käsile ka krossi raamatu. vanameister pole just mu lemmikute hulka kuulunud, aga selle raamatu lugemise teevad ilmselt nauditavaks just need näod ja ilmed, mis mul lavastuse vaatamise järel teksti lugedes silme ees kuju võtavad. Nii et antud juhul oli minu jaoks vist järjekord film enne, raamat pärast ainuõige.
Järgmine kultuur juba laupäeval – siis Tartus Ruja etendus.
Susapesa's Weblog 