skisofreeniline Hamlet Vargamäel

Etv arhiivi abiga õnnestus ära vaadata V. Vahingu näidendi M. Undi tehtud lavastus “Suvekool”.

Ehkki olen väga rahul, et juba päris mitu teatriõhtut on etv kodulehele riputatud ja kindlasti neid järjekorras ka vaatama asun, veendusin siiski veelkord, et teatri koht on laval, mitte ekraanil. Võib-olla on siin küsimus näitlejate lavavõlus, mis ei pruugi ühtida kaameravõluga (on muidugi näitlejaid, kes valdavad täielikult mõlemaid), võib-olla asjaolus, et telele tehtud lavastustes tuleks kasutada teatri lavastusest erinevat spetsiifikat, võib-olla takistab ekraanilt teatri nautimist minu liigne nõudlikkus näitleja siin-ja-praegu kohalolu ja rolli loomise suhtes. Ekraani vahendusel läheks nagu mingi osa etenduse ainulaadsusest, ainult-täna-ja-praegu- kvaliteedist kaduma, kordumatuse mõõde jääb puudu.

Aga nüüd siis “Suvekooli” juurde.

Tegu on Vahingu esimese näidendiga, mida ühtlasi peetakse kõige õnnestunumaks, kunstiliselt läbitöötatumaks ja küpsemaks. Rakvere teatri “Suvekooli” lavastusest sai M. Undi viimane töö.

Esimese hooga tundub, et olen asunud vaatama kummastavat parafraasi või paroodiat Vargamäe saagale: noorte ja vanade konflikt, ennastunustav maa kaevamine, teede rajamise plaanimine. Loo edenedes lisandub peategelase Poja karakterile hamletlikumaid jooni (olla või mitte olla? versus osta lamp või mitte osta?). Kriitika ongi tembeldanud “Suvekooli” Saaremäe “Hamletiks”. Peategelases keeb tegutsemis, vana lõhkumis kirg (vanade kommete, vana teleri), mis vaheldub jõuetusega tegeleda millegi (isiksust) edasiviivaga, nt keelte õppimisega. Peategelase enda meelest progressiivne tiigi kaevamine omandab konservatiivses külaühiskonnas pigem donquijoteliku veskitega võitlemise ilme. Suurtest ja nõukogudelikult kõlavatest (aga tühjadest) sõnadest kaugemale teeehituse puhul ei jõutagi. Vahing pole salanudki oma teoste eluga seotust ning on oma mässu “Suvekooli” kirjutamise ajal nimetanud küpseks mässuks (autor oli kirjutades 35, Saaremäe mängides 34). Mässu on kõvasti, võimendab ja ilmestab seda veelgi kasutatud punkmuusika. Iseasi, kas ja kuhu mäss antud loos viib. Paremat näitlejat jõudu ja jõulisust, kirglikkust ja energiat nõudvasse rolli kui Saaremäe aga ilmselt ei olegi.

Kõrvaltegelastest moodustavad tugeva paari Ema (Maarika Vaarik) ja Isa (Tõnu Tepandi). Nende hirm uue ees, samas jõulisus oma elulaadi kaitsel kuni pojale vastu hakkamiseni, on ilmekalt esitatud. Kui varasemates lavastustes on partnerlust rõhutatud Poja ja tädi Elviira vahel, siis vaimust vaese Elviira (Kais Adlas) roll jääb 2004. aasta lavastuses pisut tagaplaanile. Seeeest on liigutavalt ja tundlikult välja mängitud Poja ja Naise (Piret Raugas) suhted. Nõustun arvustajatega, et Naise armastuses on midagi kaastundlikku ja emalikku, mida Poeg ka ise kohati tajub ning millistel hetkedel muutub oma haavatavuses vaatajale lähedasemaks.

“Suvekool” on nüüd nähtud. On nähtud M. Undi lavastus ja roll, mida peetakse Saaremäe, kui Undiga tihedasti töötanud näitleja rollinimistus, oluliseks.  On tutvutud Vahingu(niivõrd-kuivõrd) ilukirjandusliku tekstiga – seni olen lugenud tema “Noort Unti” ja päevaraamatuid, mis on haaranud just oma ajastu ja eluolu kajastamise-peegeldamisega. Ilukirjanduses on Vahingu tekst minu jaoks liiga napp ja lakooniline. Lavastaja taotlused jäävad minu jaoks kohati hoomamatuks, aga tunnistan, et Saaremäe teeb jõulise rolli.

Published in: on 30. aug. 2009 at 12:01  Lisa kommentaar  

1930ndad kahes erinevas kastmes

Easy Virtue (“Kerglased kombed”) ja Public Enemies (“Populaarsed vaenlased”)

Easy Virtue räägib sellest, mis juhtub, kui kaunis, intelligentne ja iseseisev ameeriklanna saabub oma vastse abikaasaga tolle vanematekoju Inglismaa maahäärberis, kui põrkuvad mitte ainult väärtused ja käitumistavad, vaid terved maailmad ja kuidas lõpuks üks tango võib muuta elusid…

Pildiliselt väga ilus ja suurepärase montaažiga film. Britilikult teravmeelset teksti lendab (vaid paar üksikut nalja on Hollywoodlikult labasemat sorti), lugu areneb ja kulgeb fokstroti ja quickstepi hoo ja tempokusega. Meedias ilmunud arvustuses kommenteeriti soundtracki valikut – kõlavat liiga moodsalt. Autentesm olnuks kindlasti kasutada näiteks Brian Ferry “As time Goes By” laadis töötlusi, aga minu meelest on leitud meeldiv kesktee ragisevate šellakplaatide helide ja Max Raabe laadi vahel. Pala “Let’s Misbehave” kutsub mind igatahes palju tungivamalt jalga keerutama kui mistahes poplugu.

Hoolimata kergest laadist pakkus film siiski mõtlemisainet – nimelt traditsioonide ja neisse klammerdumise osas. Ühest küljest on traditsioonid ja minevikupärandi mäletamine , mis teevad meist need, kas me oleme. Teisalt – kas ja kuivõrd on õigustatud traditsioonidest kinni hoidmine isikliku õnne hinnaga? Kus jookseb piir, millal tavad toetavad inimest ja millal need teda piirama hakkavad?

Võrratu näitlejateansambel ja rollide ampluaa, kus ülemteener on sama oluline ja karakteerne kuju kui peategelased pluss briti häärberi atmosfäär pluss võrrrrratu muusika – ei ole vist vaja rohkem selgitada, miks sellesse filmi ära armusin 🙂

Public Enemies näitab 30ndaid hoopis teistes, oluliselt hallimates värvides. Jhonny Depp kehastab elegantset robinhoodlikku pangaröövlit John Dillingeri, kes, perfektselt istuv ülikond seljas, põgeneb vanglatest, röövib panku, hakkab vastu kartellileppele ja üritab selle kõige keskel täita elu pealisülesannet – hoolitseda oma armastatu eest.

Isiklikult oleksin eelistanud rohkem tempot ja vähem draamat, aga mõne väga tundliku stseeni ja Diana Kralli laulude  nimel olen valmis tempo venivuse andestama.

Tegu on teineteist hästi täiendavate filmidega: mõisahäärberid ja Chicago tänavad, suitsused lokaalid ja aakrite kaupa karjamaad, jaht ja gängsterite tulevahetus, võrratud kleidid ja veel võrratumalt istuvad ülikonnad ja suurepärane muusika igal sammul.

Helgema meeleolu saamiseks tasub alustada Deppi omast ja jätta Easy Virtue glamuurseks šampanjana kihisevaks magustoiduks.

Published in: on 24. aug. 2009 at 22:59  Lisa kommentaar  

“Tarkus”

Et mul puudub ettevalmistus analüüsida Mägi loodud helimaailma, siis pööran tähelepanu sellele, mida minu haridus võimaldab kommenteerida – tekstilisele küljele ja üldisele kooskõlale.

Ma väga austan ja hindan Tõnis Mäge heliloojana ja laulutekstide autorina. Kirjandusala juhatajana (antud kontekstis siis tekstide valijana) jäävad tema eesmärgid veidi hägusaks.

Etenduse?/Kontserdi? esimese veerandi jooksul ma suutsin praktiliselt visualiseerida suurt hõljuvat küsimärki publiku peade kohal. Muusikaliselt on kõik kui mitte selge, siis põhjendatav ja seostatav – me saame aru, miks kõlavapildid meenutavad meile saame ja Siberit, Kariibi merd ja kirikuid. Viited ja seosed meie tsivilisatsiooni juurtele on mõistetavad. Kohatised kaldumised klubi ja kiirteede muusika ja müra maile. Ja see kõik on võrratult komponeeritud.

Küsimusi tekitab tekstide valik. Koguja raamatust valitud tekstilõigud on liiga mõttetihedada, et neid suudaks haarata viljakuivatis valitsevates tingimustes, kus lisaks tekstile võtavad meeled vastu muusikat ja Üksküla juba iseenesest kuulamist väärivat häält ja intonatsiooni. Seda infot kokku on liiga palju, see liigub liiga kiiresti, et inimene suudaks keskenduda ja enese jaoks teksti mõtestada. Nii jääbki etenduse esimesest osast meelde küll jõuline muusikaline lahendus, aga tekstide poolel valitseb virrvarr vabamehest kuningast ja maa igipüsivusest. Mõtlesin, et äkki mina oma aastatega maamunal ei ole piisavalt kogenud Mägi sõnumit tuvastama ja vastu võtma, aga vestlus palju kogenumate intelligentsete inimestega andis kinnitust, et esimene pool oli raske, väsitav ja raskesti hoomatav ka teistele.

Tõeline ühtsus teksti ja muusika vahel saabub “Sim Sala Bim’iga” – olematsus keeles lauluga, kus järsku meloodia ja häälikud saavutavad ehmatavalt kauni koosluse ja kokkukõla. (Publikust käis sel hetkel kahin läbi, keegi isegi küsis, et mis keeles see on. Olematut keelt on Mägi kasutanud juba ammu oma plaadil “Sirius”.) Ja siit edasi kuni lõpuni iseloomustab kontserti selgus, helgus ja kõiksuse harmoonia tajumine. Kõlab Mägi enda tekstile valminud “Ta joonistas naeru”, mis võtab inimeseks olemise ja kõiksuse inimese sees ja ümber kokku paremini kui mistahes Piiblitekst.

“Joonistan rõõmu

ja joonistan valu,

joonistan kurbust, lootust ka.

Ei ma siis rohkem midagi palu.

Maailm on ilus ja lõpmata” (T. Mägi)

Sellele ei ole midagi vastu panna ega lisada.

Published in: on 18. aug. 2009 at 11:08  Lisa kommentaar  

Augustikuu teemaja

On vägagi võimalik, et John Patricku dramatiseeringu lavastus amatöörnäitlejatega Lõuna-Eesti küngaste vahel oli selle suve kõige mõnusam ja meeldejäävam teatrikülastus.

Kui pileteid ostes tundus, et lisaks meile tuleb augusti esimesel pühapäeval seda etendust vaatama veel 27 inimest (vähemasti piletilevi näitas just nii palju müüdud kohti), siis etenduse alguseks oli istmestik tihedalt rahvast täis. Ja tegu ei ole kohaga, kust inimesed niisama juhtumisi mööda lähevad ja otsustavad etendusele tulla – tegu on üsna issandast hüljatud paigaga vana postimaantee ääres ligi 250 km Tallinnast, praeguse Maanteemuuseumi õuel, nii et mitte just koht, kuhu juhtumisi sisse astuda.

Ja seda toredam on, et rahvas selle etenduse leidis, sest tegijad väärisid igati publikumenu. Absoluutselt iga viimane kui näitleja laval sai oma osaga kenasti hakkama ja teenis auga välja oma osa aplausist. Tegi rõõmu, et mitteprofessionaalsete näitlejate ülesastumine võeti sama hästi ja südamlikult vastu kui etenduse kande- ja tõmbenumber Matvere, kelle rollile etendus ju tegelikult üles ehitatud oli. Loomulikult oli see mäng täispangale, sest Matvere nimi ja (valdavalt) läbi mõeldud rollisooritused ei saagi olla muud kui publikumagnetid. Sakini roll võimaldab süümepiinadeta Mängida, isegi natuke lollitada ning teha seda säravate silmade ja lustiga. Selle peale, et Matvere nii üht kui teist mõnusa muigega ka teeb, võib kindel olla. Kõrvalosatäitjate koorist tõusid enam esile Oleg Želudkov ja Erlend Kollom ühest küljest seetõttu, et neil oli mõnevõrra suurem ja sõnalisem osa kui teistel, aga ka oma hoiaku ja kohalolekuga oma rollis.

Tekst on uskumatult rikas lustliku dialoogi ja humoorikate fraaside poolest, mida etendust näinud sõpradega oma kõnepruuki üle võtta 😛 , olukorra ega sõnakoomika ei muutu kordagi labaseks. Mõnus tekst, lahe ja pööranguid pakkuv lugu, särav peaosatäitja ja kompetentne kõrvalosaliste seltskond – mida veel ühelt suvetükilt tahta:)

Kui tee peaks teid Lõuna-Eestisse viima, siis võtke öömaja otsinguil suund Pikajärvele, kust leiate Cantervilla lossi. Koht on imeilus. Ja loss on… kõike ja rohkem:) Absoluutselt kõik, mida te iganes olete kuulnud mõisatest, sisekujundusest, eklektikast ja üleküllusest – see kõik on seal olemas omal sümpaatsel kujul. Kunstiajaloolasena peaksin interjööride kohta ilmselt nina kirtsutama või õudusest minestama, aga tegelikult mulle väga meeldis, et kõrvuti olid lilleline ja ruuduline tekstiil, jõulised värvid ja voldid, lüster ja lühtrid ja mis kõik veel. Ja ehkki meile selle kohtumise au osaks ei langenud lubatakse villas ka kummitust olevat.

Published in: on 13. aug. 2009 at 18:03  Lisa kommentaar  

Lahja lugu kõvast käsust

Kuidas kirjutada etendusest, mille parim osa on kavaleht ja seda mitte kujunduse vaid sisukuse(!)  seisukohast?

“Käsu Hansu ajalootund” ei küündinud ligilähedalegi kunstniku/eluloolavastustele, mida Viinistu lavadel nägema olen harjunud, mis on alati võlunud näitlejaansambi ja hästi läbi töötatud, särava ja intelligentse tekstiga. Isegi suvelavastuse kohta oli selle-aastases lavastuses üllatavalt vähe sisu. Räägitakse eestlaste napist haridusest, õnnelik/õnnetust asetusest suurriikide vahel jms, aga seda kõike tehakse kulunult-käiatult, ilma kristalliseerunud meeldejäävate tõeteradeta, ilma kuigivõrd käsitletud teemadesse süvenemata (või kui, siis väga pealiskaudselt). Tekst ei kanna. Jah, nalja saab, tekstiliselt kõige säravamad killud visataksegi õhku koomilistes stseenides. Rõõmuga võib aga tõdeda, et paar näitlejat on suutnud selle lahja loo juures mõned korralikud rollilahendused leida.

Esiteks muidugi Ain Lutsepp, kelle kanda Karl XI ja nimetu Kalamehe rollid ja kes nii ühes kui teises annab oma olulise panuse, et etendust päästa. Kui Lutsepp ei oleks nii loomulik ja muhe oma rollides, mõjuks ülejäänud trupp üsna veretu ja kaootilisena. Mitte et näitleja teeks siin midagi väga erilist, aga tema mõnus ja kodune kohalolu laval loob hea meeleolu ja seob etenduse tervikuks.

Väga meeldiva üllatuse pakkus Janek Joost Forseiuse rollis. Parajalt tembitud segu intellektuaalsusest ja kirest teadmisi jagada, usust paremasse tulevikku ja inimestesse. Ja kui meeldiv hääletämber!

Hästi mõjus koomilistes stseenides ja kooslus Tiit Sukk-Mart Toome. Mõlema näitleja rollisleppi kuulub arvukalt koomilise tooniga osatäitmisi ja nende koomikataju paistab päris hästi kokku sobivat. Ühtlasi oli nende osatäitmisest näha ehedat mängulusti:)

Lustlik, mänguline ja mitte kuigi tõsiseltvõetav oli lavastuse kujundus: vanadest vene multikatest tuttava lõikega kostüümid, suur liivakast, milles kogu tegevus toimub. Need detailid nagu rõhutaksid mängulist aspekti, ärge-võtke-seda-kõike-nii-tõsiselt suhtumist ja lavastaja ja kunstniku poolt. Kahjuks muutub kõik kokku lihtsalt mõttetult jantlikuks. Ja kuigi ma saan aru, mis olid lavastaja eesmärgid korduste kasutamisel – minu jaoks need ei toiminud, pigem jäi mulje, nagu korrataks ebaõnnestunud stseeni uuesti, seda enam, et midagi raputavat ja vapustavat iga järgmise kordusega lavastusele ei lisandunud.

Kokkuvõttes oli tegu etendusega, mis täidab õhtu, aga ei paku midagi olulist hingele ega mõttele ei etenduse ajal ega tagantjärele. Nii et kui ei olnud midagi võrdväärset “Põrju wärgi” ja  “Külmetava kunstniku” kõrvale panna, siis ehk oleks olnud parem jätta see suvi vahele selle asemel, et Käsu korras etendus püsti panna.

Published in: on 13. aug. 2009 at 14:11  Lisa kommentaar