näpud värviseks!

29. mail kell 11.00 – 15.00

SUUR MAALILAUPÄEV

Kadrioru kunstimuuseumis (Weizenbergi 37)

Kõik suured ja väikesed looduse- ja kunstisõbrad on oodatud:

oma käega Kadrioru ilu jäädvustama

osalema kartuli- ja papitrüki töötoas

kuulama ekskursioone näitustel (kell 12.30 ekskursioon uues Madalmaade püsiekspositsioonis, kell 14.00 näiusel “Pinge. Saksa ekspressionism” Mikkeli muuseumis)

võtma osa otsimis-viktoriinist “Kas tunned Kadrioru ajaloolisi hooneid?”

Kõik vabaõhutegevused on tasuta, töötubades ja ekskursioonidel osalemine muuseumipiletiga

Infot leiab aadressil www.ekm.ee/kadriorg

sädelev prantsuse rokokoo kohtub kirgliku vene hingega

Les Liaisons Dangereuses / Ohtlikud suhted

25. mai 2010 Vene Teater.

Lugesin Laclos romaani “Ohtlikud suhted” keskkoolipäevil ja olen ka korduvalt näinud Stephen Frearsi käe all 1988. aastal valminud ekraniseeringut Glenn Close’i ja John Malkovichiga. Et nii filmi viimatisest vaatamisest kui raamatu lugemisest on üksjagu aega möödas, olen äsja etenduselt tulnuna tunde vallas, et Vene Teatri instseneeringu rõhuasetus erineb nii ühest kui teisest. See mulje võib eksitav olla, aga selline ta hetkel on. Raamatuga võrreldes näisid etenduses kujutatud intriigid üsna pealiskaudsed ja üheseltmõistetavad. Kindlasti on oma osa minu teksti vastuvõtu võimel – intensiivselt ja tempokalt esitatud tekstist läks üksjagu kaduma (rohkem kui seni Vene Teatri etendusi vaadates), ilmselt seetõttu, et ma kõige keerukamatest kohtadest päris hästi aru ei saanud, võis mulle jääda mulje, et tekst polnud nii peen ja finessiderikas kui raamatulehekülgedel. Mäletan oma hämmastust raamatut lugedes, et eesti keeles on peaaegu võimalik vahendada seda ajalooliselt ehtprantslaslikku sädelevat ja peenendatult vaimukat stiili (Kristiina Rossi imeline tõlge). Raamatut lugedes on võimalik tagasi pöörduda ning nautida võimatult keerukalt, aga ülipeenelt seatud lauseid ja loodud intriige. Etenduses käib tegelaskujude intensiivsus ja kirglikkus kohati intriigide rafineeritusest üle. Filmist eristab lavastust tegelaskujude teistlaadne tõlgendamine – eriti vikonti puhul. Vene Teatri Valmont võtab kohati märterliku traagilise armastaja mõõtmed. Aleksander Ivaškevitši mängitud Valmont jääb tunnetele alla, kirg ja kiindumus ei ole mitte mõistusega kalkuleeritud mängu kõrvalnähud, vaid mäng näikse kohati tagaplaanile jäävat ja tõelised suured tunded võimust võtvat. Ses mõttes kaldub Ivaškevitši Valmont üldisest kuvandist kõrvale, on inimlikum, vähem peen, kohati ehk sentimentaalnegi. Tegu on südames tõsisema ja hingestatuma karakteriga kui raamatust või filmikaadritest meelde jäänud. Selline inimnäolisem tõlgendus on ilmselt taotluslik ja nii sümpaatsele näitlejale, kui seda on Ivaškevitš kahtlemata sobiv, ehkki väga põnev olnuks teda näha sügavamalt pahelise ja intriigitsevana (milliseks rollilahenduseks ta kahtlemata ka võimeline oleks).

Lavastus tervikuna on tegelikult mitmeski mõttes filmilik: stseene sisse juhatav hääl, mis kannab ette koha ja aja täidab filmis kasutatavat“two years later” kirje rolli. Lavastuse ruum (selle juurde kohe pikemalt) võimaldab jõulisi ruumilisi lahendusi, sügavuse mõõdet. Näitlejate positsioneerimisega eeslavale (lava ja vaatajateruumi piirile) või tagalava sügavusse on võimalik rakendada filmile lähedasi üld- ja suuri plaane. Sagedast kasutamist leidev eeslavale tulek ja oma teksti publikusse pööramine mõjuvad kui kaamerapositsiooni muutus, tegelaskuju kaadrisse ilmumine. Ka tempos ja pilte eristavates katkestustes leidub filmilikkust.

Üks selle lavastuse peategelasi on kahtlemata lavastuse ruum. Publik on Vene Teatri suures saalis seekord paigutatud lavale istuma, näoga saali. Tegevus toimub kogu suure saali ulatuses pingiridadest ja nende esisest rõduni ja metallist konstrueeritud rõdutreppideni. Suure saali rikkalik dekoor kullatud girlandide ja kristalllühtritega loob sädeleva, pillerkaaritava ja intriigitseva aadelkonna loole absoluutselt sobiliku tausta. Vajadusel lisatakse ainult funktsionaalset kujundust/objekte: laud, voodi. Kuldkollaselt, otsekui vahaküünaldega valgustavad lühtrid näivad tontlikult õhus hõljuvat ning ruum sarnaneb ühekorraga nii kergemeelse buduaariga kui barokse jumalakojaga.

Esimeses reas istumisel on teatavad miinused, kui asi puudutab materjaliautentsust. Nii, nagu ma ei sooviks liiga lähedalt näha balletis ja ooperis kasutatavat grimmi, ei ole meeldiv luksuslikuna mõjuma pidavates kostüümides ära näha odavat katteloori ja koeäärega kunstsiidi. Loomulikult teab iga tänane vaataja, et kalliskivid kleidil on plastmassist ja hõbebrokaat on tegelikult odavapoolne polüester. Ja kaugemalt vaadates säilib ilmselt illusiooni täielikkus. Ma pole tavaliselt pisiasjades norija, aga seekord meenus Iir Hermeliini kommentaar selle kohta, kuidas üks inimene vaatab tema kujundustes alati jalatseid. 18. sajandi õukonnaloo tegelaskujude jalas leiduvad jalatsid on ilmselgelt 21. sajandi kaubandusvõrgu nägu ja see, et kleidid on pikad ei ole vabandus detailidele mitte tähelepanu pöörata. Samas kui teatav stilisatsioon – moodsa tegumoega korsetid, tõmblukud (leiutati alles 19. sajandi keskel) – ei mõju häirivalt ega konteksti lõhkuvalt.

Kujutatavale ajastule (18. sajandi lõpp) ja Vene Teatri laadile omaselt ei ole sümboolikaga kitsi oldud. Leidub nii koloriidi koordineerimist (peategelaste paari toonilt harmoneeruvad kostüümid), värvide tähendustele mängimist (üleminek valgelt süütuselt kirglikule punasele), tähenduslikke treppidest tõusmisi ja laskumisi jne Ei ole mitte seda ohtugi, et mõni sümboolne märk/tegevus tähele panemata võiks jääda: need mängitakse välja, rõhutatakse ja siis lisatakse veel üks ekstravint peale. Midagi esma/era-kordset ses tähendusväljade loomises pole ja ehk isegi natuke üllatav on, et kogu sümboolika(üle)külluse ja suhtelise banaalsuse juures ei välju lavastustervik hea maitse piiridest – tõsi, neid tavapäraseid piire nihutab nagunii Vene Teatri tõstetud õhkkond ja kujutatav ajastu.

“Ohtlike suhete” keskne märksõna on mäng: mängitakse malet ja trips-traps-trulli, mängitakse peeglite ja valgusega, mängitakse tunnete ja auga. Mängitakse kõike eitava hasardiga peeneid psühholoogilisi mänge teiste ja iseendaga.

Näidendi autor Christopher Hampton, tõlge Sergei Task.

Lavastaja Mihhali Tšumatšenko, kunstnik Maksim Obrezkov, valgus Igor Kapustin, koreograafia Olga Privis.

Osades: Larissa Savankova, Aleksander Ivaškevitš, Natalja Murina-Puustusmaa, Jelena Tarassenko, Natalja Dõmtšenko, Aleksander Sinjakovitš, Aleksandra Tolmats, Dmitri Kosjakov, Olga Privis jt

villa või vaimuhaigla?

Harold Pinteri “Eikellegimaa” lavastamist Rakveres on nimetatud mõtteliseks järjeks samas lavale jõudnud “Majahoidjale” ja kui väga tahta, siis sarnasusi tõesti leiab: mees, kes tuleb ühte majja ega taha sealt enam ära minna, mõnevõrra kaugema paralleeline kaks kahepalgelist sekeldavat tegelaskuju, kellesarnaseid mujal Pinteri loomingus kohata võib. Mida ei ole, on algus ja lõpp, kõike muud on: natuke absurdi, poeesiat ja sarkasmi ja haaravaid rollilahendusi.

Kunstnik Maret Kukkur on lavale kujundanud toa. Tervikliku, soliidse, stabiilse – seinabraad, tahveldised, esinduslik alkoholiriiul, sametkardinad. Kõik selles ruumis räägib jteatavast õukusest ja traditsioonilisusest, mugavusearmastusest ja estetismist. Alkohol ja raamatud, pakud kardinad akna ees – eskapism. See on suletud ruum ja suletud maailm. Pinter on tuba nimetanud isiksuse turviseks – kiiresti muutuvas maailmas on tuba inimese viimane kindlus ja kants, millest kõik sisse tungiva irratsionaalsuse ja muutumise märgid püütakse eemal hoida. Pinteri toa-kontseptsioon annab võtme nii tegelaskujude kui kujunduse mõistmiseks. Suurel laval pelgalt tooli ja lauaga vajalikku suletuse ja endassepööratuse muljet saavutada on komplitseeritud. Vajalik mälestav-unelev, samas pingestatud meeleolu kipuks ilmselt igas suunas laiali vajuma või nõuaks selle hoidmine näitlejatelt mitmekordset pingutust. Neil tegelaskujudel peab olema konkreetsem ruum, kus toimetada, mateeria, mis nende maailma raami moodustaks – muidu ei ole see enam Pinteri maailm, vaid näiteks Kõivu oma (mõttelise ja reaalse ruumi relatiivsus).Väikeses intiimses saalis kannataks ehk vineerinäolistest seintest siiski loobuda, pigem valguse ja rekvisiitidega kindlustuba visandades, sellele vajalikku luksuslikult sumbunud, mälestuskujudest tiinet atmosfääri kujundada. Pinteri kontseptsioon küll õigustab kunstniku valikuid, aga päriselt neid “papist seinu” (mitte et neil otseselt midagi viga oleks – isegi ei kõigu reetlikult) õigeks mõistma ei sunni seegi.

Ruumi on ikka peetud üksjagu oma elaniku portreeks-peegelduseks. Eksklusiivne alkohol ja soliidne raamaturiiul häälestavad vaatajat kohtumiseks toa omanikuga. Hirst – omal ajal edukas ja jõukas, aga tänaseks vaimus vana ja väsinud kirjanik – ilmub lavale. Toomas Suuman on talle andnud laiad enesekindlad liigutused, mis varjavad tõsiasja, et peenmotoorika kipub vanahärrat juba alt vedama. Žestides ja kehakeeles on samaaegselt nii eneseväärikat kindlust kui abitust ja aastakümnetega harjumuseks saanud väikesi sundliigutusi. Silmavaade kõigud poisikeselikust ulakast sädelusest vesise eemalolekuni, milles silm hakkab mineviku varjukujusid nägema selgemini kui elavaid inimesi. Just sellel eikellegimaal – füüsilise kehana siin, mõtete ja vaimuga mineviku ja mälestuste maailmas – viibib Hirst suure osa esimesest vaatusest. Abiks on talle seejuures alkohol – korraga vaba valik juua, teisalt hädavajalik abivahend, et mälestustemaailma kiiremini ja lähemale tuua. Alkohol aitab Eikellegimaale ja sinna tunneb Hirst end kuuluvat juba rohkem kui siinpoolsusesse. Teises vaatuses on tas elavust, elusust ja eluga haakumist rohkem. Oma armuvallutustega Spooneri ees kelkimine mõjub korraga noorukiliku ulakuse ja ülbusena, teisalt peegeldub selles selge rõõm, et midagi elavat ja elusat veel meeles on, siiras rõõm mäletamisest. Et naisvallutused on osa tema mineviku eduloost ja minevik on ainus, mis talle veel jäänud on, siis vajab ta taaskinnitust oma mineviku vastupandamatusele ja edukusele. Spooneri (Volli Käro) tagasihoidlikult mainitud afäärid kipuvad kõigutama Hirsti mälestust enda vaimustusväärsusest ja võluvusest ning see mineviku alustalade raputamine muudab tema esialgu edvistav-lustliku olemise järsuks ja pingestatuks. Võimu võtavad kompleksid.

Volli Käro kehastab Spoonerit, kelle suurim hirm on muutuda tähelepanuväärseks, sümpaatseks, enda vastu huvi äratada. Selle otseses ja metafoorses tähenduses halli, kulunud ja kasina kesta varjus on aga karakter, kes suudab veel unistada ja endale seda tunnistades – või pigem mitte -, püüdelb kõiges oma tegevuses heakskiidu ja kiindumuse äratamise poole. Spooner unistab artiklitest ja uuest loomingulisest palangust (ennast selles küll tagasihoidlikult assistendi kohale positsioneerides), on enda ümber koondanud väikese sõbraliku noortest luulehuvilistest koosneva seltskonna. Vaid oma kunagist väikest afääri Hirsti omale vastu säädes ilmub ta olekusse ja väljendusviisi jõulisem, enesekindlam ja -kesksem noot, et samas kohe kaduda, kui tõstatuvad loomingu- ja elukvaliteedi küsimused. Spooneris on kaugelearenenud teenirimentaliteet: tal on vaja kedagi, keda ümbritseda ja ümmardada, kelle poole alt üles vaadata; abiks olemises, abi kaudu vajalik olemises väljendub tema identiteet.

Briggs (Eduard Salmistu) ja Foster (Margus Grosnõi) asetatakse kord teenijarahva positsioonidele, kord paistab tegelik võim ja otsustusõigus selles Eikellegimaaga ühispiiri omavas toas hoopiski just neile kuuluvat. Kõige konkreetsem tegelaskuju ses loos on Briggs – kõige rohkem jalad maas reaalne inimene käesolevas hetkes. Võib-olla on selline mulje osaliselt tingitud Eduard Salmistu mängulaadist – ei ole sel teiste näitlejate mängule omast absurdihõnguga metafüüsilisuse mekki küljes. See viimane pole mõeldud kriitilise kommentaarina, vastupidi, avab karakteri olemuse ja näitleja mängulaadi kaudu loo tõlgendamiseks veel ühe võimaluse, millest paar mõtet edaspidi.

Margus Grosnõi Fosterit vaadates tekib mul küsimus, kas ta tegelikult üldse on kunagi käinud ja näinud seda Aasiat ja selle tüdrukuid millest/kellest ta nii palavikuliselt kõneleb ja igatseb. Karmi käega kaitseb ta maailma ja maailmakorda, milles temal on mälestused Aasiast ja unistused sinna naasmisest, iga väiksem muudatus Toas valitsevas korras seaks tema mälestused ja unistused ohtu.

Psühholoogilise realismi võtmes mängitud “Eikellegimaa” on huvitav just osalt just selle tõttu, et absurdihõngulise loo ja realistliku mängulaadi koostoimes tekkib veel üks tähendusväli – küsimus kohast. Mis koht see on, kus tegutsevad alkohoolikust literaat, ennastunustamiseni kohanduv kirjanik ja kaks lõpuni defineerimatut olemusega tegelast? Räägitakse kohtumisest kõrtsis ja toa ning maja kuulumisest Hirstile. Briggsi ja Fosteri elullähedus ja kohati vastuoluline käitumine võimaldavad sündmuspaika tõlgendada miks mitte ka vaimuhaigla või hooldekoduna – on kaks meest, kes arvavad, et nad on olnud kirjanikud (või on seda tõesti ka olnud) ja see tuba ja maailm, mida me vaatajatena näeme, on nende kujutlusvõime vili, nende hääbuva vaimu fantaasia poolt loodud illusoorne kuvand neid ümbritsevast keskkonnast: rohtudest on saanud alkohol, hommikupudrust ja piimast munapuder šampanjaga, sanitaridest teener ja assistent Briggs ja Foster. Pinteri etendamine absurdi võtmes oleks kahtlemata žanrilises kooskõlast näidendiga, aga praegune žanreid ja laade segav lähenemine – olgu teadlik või tahmatu – on minu meelest intrigeerivam ja mitmetasandilisem.

Harold Pinter

“Eikellegimaa”

Lavastaja Peeter Raudsepp. Kunstnik Maret Kukkur. Osades: Toomas Suuman, Volli Käro, Eduard Salmistu, Margus Grosnõi (või Johannes Veski).

Esietendus 9. aprill 2010.

Nähtud gastrolletendusel Draamateatri saalis 17. mail 2010.

üks maja seisab keset südalinna

Mis saab, kui sakslased kutsuvad venelased endale Eestisse teatrit ehitama? Loo sellest on kokku kirjutanud ei keegi teine kui Andrus Kivirähk ja Merle Karusoo käe all valminud lavastusega tähistatakse Draamateatri ja teatrimaja sünnipäevi.

“Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia…” jätkab mõnes mõttes Kiviräha Eesti, eestluse ja identiteetide teemaliste näidendite rida. Teisalt on see muidugi väga konkreetne juhunäidend (tähenduses mingi konkreetse juhtumi puhul – nagu juhuluule). Seekordne lähenemine eestlase kuvandile ja käitumisstereotüübile on aga mõneti helgem, kergem ja lustlikum. Kui “Eesti matus” on minu meelest kohati lootusetu ja oma huumoris hingekriipivalt terav, siis “Vassiljev ja Bubõr” näeb eestluse ja eestlaste kultuuri minevikku läbi sõbraliku muige. Kergelt ripsutab näidend tiiba ka pseudoajaloolise ilukirjandusega, samas distantseerudes järsult sellele žanrile omasest tõele pretendeerimisest. Ette antud tegelaste ja käitumismallide baasilt loob Kivirähk lustaka fantaasia, kus kõik on natuke utreeritud – lõppude lõpuks räägime me ju teatrist – kõik on seal võimalik. Lähtekohaks ei ole olnud mitte arhitektideduo monograafia, vaid Juhan Viidingu luuletus “See kaunis maja”ja rohkem kui ajaloolist tõde on näidendis-lavastuses viiteid kirjandusklassikale ja olukordade tabavust.

Võib vaielda, kas lavastuskunstnikul võib/peab olema oma käekiri, aga selge on, et mõned kujundused kohe karjuvad oma looja nime. Nii näiteks saab enamiku natuke kolikambrit või pööningut meenutavate armsate ajahambast puretud kujunduste puhul kindle olla, et need on Pille Jänese looming. Ja need õnnestuvad tal tõeliselt hästi! Hoolimata natuke sarnasest meeleolust lähtuvad kujundused erinevalt pinnalt ja efekt saavutatakse samuti erinevate võtetega. “Vassiljevis ja Bubõris” kohtuvad biidermeier ja juugend nii mõttelaadi kui tarbekunsti tasandil. Korduvalt paneb muigama baltisaksa peretütre fraas sellest, et neidudele kohane tegevus on luigekeste tikkimine – “Vähem mõelda, rohkem tikkida” kandis pealkirja pressiteade, mille Balti biidermeieri näitust avades välja saatsime 🙂 Huvitav, kas peaks Kivirähale teada andma, et baltisakslaste mentaliteedi sõnastasime tikkimise kaudu meie esimesena 😛 Kuna kohtusin Pillega just selle lavastuse prooviperioodil ja sai natuke vesteldud antud kujunduse valmimisest, siis jälgisin teatavaid probleemkohti seda suurema huviga. Huvitav, millest need kapid siis lõpuks tehti, mida näitlejad esialgses materjalis liigutada ei jaksanud?

Teatud elemendid lavastustes suudavad minu jaoks probleemiks muutuda – video on enamasti üks neist. Ma võin aru saada, et moodsa videotehnoloogiaga luuakse sild vana teatrihoone (pseudo)ajaloo ja konkreetse 2010AD etenduseõhtu vahel. Enamik nägusid montaažis on samuti teatriajaloo kirjandusest väga hästi tuttavad. Jääb siiski mulje, et lavastaja pole julenud lõpetada kolme pirukaid mugiva näitlejaga laval, vaid on otsitud mingit suurejoonelist finaali ja selleks lavastuse lõppu video-hommage. On väga sümpaatne mõelda, et pikalt üürimaju projekteerinud duo vabanenud vaim sai teatris end väljendada ja hõljub selles hoones läbi aastakümnete, aga seda näidendi seisukohalt loogilist tõlgendust – arhitektide läbi ajaloo kohalolu teatri tegemistes – video ei toeta.

Ivo Uukkivi mängitud Bubõr ja Tiit Suka Vassiljev täiendavad teineteist võluvalt: esimeses on tšehhovlikke jooni, teine elurõõmsa võrgutajana oleks otsekui hussaar Puškini või Gogoli loomingust. Eksistentsiaalne ja joviaalne. Etenduse kulgedes kujuneb aga hoopis nii, et oma rollis palju elujõulisemaks ja energilisemaks muutub Uukkivi. See on küll puhas illusioon, aga paaril korral Uukkivi vaadates on mul tunne, et rolli ja näitleja enese piirjooned on ähmastunud, et laval tormabki ringi mees, kes ennast Bubõriks peab (nii nagu Liiv end Poola kuningaks pidas, täies siiruses). Üldse paistab Uukkivi etenduses rohkem sees olevat, materjali palju intensiivsemalt läbi elavat-mängivat. Teine, kes laval mõnuga oma asja ajab on Raimo Pass Ennusid kehastamas. Näitlejate koosseis on tugev ja kõlab väga hästi kokku. Vist küll esimest korda naudin Kersti Heinloo mängu – need karikeeritud ülipeened daamed sobivad talle suurepäraselt oma “sädeleva” naeru ja õpitud kombekusega. Ja muidugi Märt Avandi Siegfriedina – lavastus kaotaks pool oma võlust, kui poleks seda peaaegu sõnatut kahvatut romantilist tundlejat.

Sakslased saavad lavastuses oluliselt rohkem tögada, kui natuke eksinud ja hämmingus venelased. Vene arhitektid, kelle eestlased otsemaid omaks võtavad ja sahvrisse paremaid palasid mugima viivad, on kujutatud igati sümpaatsete “valgustatud” persoonidena. Baltisakslasi hellitatud pole: nad on vanameelsed, kitsarinnalised ja ülbed, aga natuke liigagi üheplaaniliselt kujutatud. Mülleri väljendatud viha eestlaste suhtes, kes on röövinud vorstide särina ja endiste aegade mõnusa jõudeelu, oli pärast 1905, aga muidugi veel enam pärast 1917. aastat levinud, aga sama valdav oli ka siiras hämming, täielik naiivne arusaamatus, et mis inimesed need on, kes nüüd üles tõusnud on – omaeluloolise kirjanduse põhjal oli just see üllatusmoment tugevamgi kui viha, sest baltisakslaste jaoks maarahvast rahvana, teadvuslike olenditena samahästi kui ei eksisteerinud. Ajalooline tõde pole “Vassiljevi ja Bubõri” juures küll üldse oluline ja omajagu romantilist ja naiivset meelelaadi toob loosse Mülleri poja Siegriedi kuju, aga selle vaimulaadi tahu sisse toomine karakteritesse toonuks olustikukujutusse veelgi enam värvi.

Ootamatult hästi mõjub Merle Palmiste Vassiljevi kolme kallikese rollides – kolm väga erinäolist, aga tõelise vene hingega naist. Palmiste koomikataju on siinkohal väga paigas, nendesse kergelt groteski pööratud karakteritesse sobib tema muidu pisut hinge mattev teatraalsus suurepäraselt.

Aga lavastus on väga vahva. Lugu on lustlik ja näitlejatööd vahvad nii et peaks meeldima ka kõigile neile, kelle jaoks Balti tragöödia ja Vene arhitektid suurt midagi ei tähenda. Igatahes julgen soovitada.

Andrus Kivirähk “Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia…”

Lavastaja Merle Karusoo, kunstnik Pille Jänes, helilooja Urmas Lattikas, valguskunstnik Priidu Adlas, video Taavi Varm.

Osades: Tiit Sukk, Ivo Uukkivi, Kersti Heinloo, Märt Avandi, Merle Palmiste, Guido Kangur, Mait Malmsten, Elina Reinold, Raimo Pass.

Esietendus 25. aprillil 2010. Nähtud etendus 8. mai 2010.

sinu usk ja sinu argipäev

“Homme näeme” Tallinna Linnateatris 6. mail 2010.

Lavastaja Priit Võigemast. Dramaturg Maria Lee Liivak. Kunstnik Mihkel Ehala.

Mängivad: Piret Kalda, Allan Noormets, Andres Raag, Kalju Orro, Margus Tabor, Mart Toome.

Sketside ja pildikestena tuuakse publiku ette stseene ühest inimelust, sellisest keskmisest (nii kahtlase väärtusega, kui see määratlus ka oleks): on üle mitmekümne aasta kohtuvad koolikaaslased, on tänitav naine, on klatšiv (töö)kollektiiv, frustreeritud ropu suuga mees, lastevanemate koosolek. Seda viimast vaatavad ilmselt täiesti erineva pilguga lapsevanemad ja vabad-vallalised nagu mina. Ma saan aru, et koolikiusamine on probleem ja äärmuslikel juhtudel võivad sellel olla katastroofilised tagajärjed, aga Allan Noormetsa ja Andres Raagi võrratu mäng lihtsalt toob naeru suule. Ja olgem ausad: suurem osa meist on kiusamisega mõnes vormis kokku puutunud. Võib ju kriitiliselt öelda, et sellepärast meil ongi selline ühiskond (ja laduda letti kõik, mis valesti on), aga suurem osa inimesi on siiski üsna normaalseteks (jälle üks võrratult suhteline termin) kujunenud ka sellistes oludes.

Lavastuslikult ja näitlejatöödelt üks vahvamaid oli klatsimis-stseen. Kahes viimases Linnateatris nähtud lavastuses on korduste ja emotsionaalsuse erineva tasemega mängitud (“Keskööpäike” ja nüüd “Homme näeme”). Mulle just nee dkordused meeldisid – kuidas mesisest imestusest ja uudishimutsemisest võib saada rämehäälne hüsteeritsemine. Siirast lustlikku äratundmisrõõmu pakkusid meeste kirjeldused oma naistest teemadel poes käimine ja käekoti sisu 😀 Armas ja nukker on lavastuse lõpustseen: natuke võõrdunud ja rutiini langenud abielupaar pingil istumas, kumbi natuke omades mõtetes ja unistustes, aga pilgud ühes suunas – öeldakse ju, et tähtis pole vaadata mitte teineteisele otsa, vaid ühes suunas, nii et ehk on nendegi jaosk veel kõik hästi ja võimalik.

Minu isiklik lemmikstseen oli kiiskavvalge jope omanikust mehe ja tema näägutava naisega. Mul oli Andres Raagi tegelaskujust nii kohutavalt kahju (täielik kanaema instinkt :P). Seda, kuidas pisiasjast keerutatakse üles olemuslik probleemipundar, peetakse vist iginaiselikuks käitumiseks. Piret Kalda läks nimetatud stseenis päris hoogu, kohe mingi teatraalne säde tuli silma (teistsugune kui muidu mängides) ja Raag muutus nagu järjest hapramaks seal tema kõrval pargipingil.

Väga tahaks kiita muusikalist kujundust, mis ühendab mõnusalt tuttavaid nostalgilisi meloodiaid lastesaadetets Dagöni. Dagö “Hiired tuules” annab lõpustseenile ülejäänud lavastusest sügavmõttelisema ja lüürilisema alatooni. Mihkel Ehala lavakujundus on minimalistlik, aga optimaalne selle loo mängimiseks. Ühtaegu pargi ja ootesaalidega seostuvad pingid lasevad kujundust mitmeti tõlgendada: pargis istumine ja inimeste vaatamine kui soovituslik tegevus, aja maha võtmine või elu kui ootesaal, pidev parema rahulikuma, selgema ootamine. Kõnekas on ju seegi, kuidas klassivennad pingil istet võtavad: näiliselt teineteisest huvitatud, aga poolteist meetrit vahet; või abielupaar lavastuse lõpus, kes istuvad küll lähestiku, aga väike vahe kindlalt vahel.

Kui “Hecuba” raami või selgroo moodustas ühe näitleja elu päeva jooksul, siis teatav raam, ehkki hõredam, on “Homme näeme”-s: Margus Tabori kehastatav Mees, kes hommikul kohtab koolivenda ja õhtul jõuab kingitusega õpetajast Naise juurde. Mingil kummalisel kombel tundub mulle praegu tagasi mõeldes, et lavastajakätt oli “Hecubas” isegi rohkem. “Hommes” on tervik küll kuidagi ühtlasem, aga samas vajanuks mõnigi pilt lavastaja konkreetset kärpivat kätt. “Hecuba” 30-aastaste uljus ja “Homme” 40-50-ste argipäisus pole ka päriselt võrreldavad, aga “Hecubas” oli lavastuslikus mõttes tempo rohkem paigas. “Homme” tundub nii kenasti kokku kõlavat mitte lavastaja töö tugevusest, vaid suurepärastest suurte kogemustega näitlejatest tulenevalt.

Selliste nö omaelulooliste ja igapäevaeluliste lugude puhul tekib mul mõningaid küsimusi. Järgnev ei puuduta nii otseselt “Homme näeme” lavastust – ehkki ka seda – , kui sadu ja tuhandeid igapäevast elu ja sotsiaalset tegelikkust (kõver)peegeldavaid raamatuid, filme jm, mis näitavad elu halenaljakas võtmes (mida see sageli ongi) ja sageli ahistavana (mida see olla ei pruugi), suruvad peale veendumust, et “tavalist” elu elades ei ole võimalik õnnelik olla, et kindlasti tuleb otsida midagi suurt ja maailma muutvat. Kas on tõesti võimatu uskuda, et režiim üles-kontorisse tööle-8-10tundi tööd-pood/meelelahutus-uni võiks kellelegi rahuldust pakkuda? No igatahes siin on üks inimene, kellele meeldib tema 8.30-17.00 kontoritöö (ja aeg-ajalt ületunnid). Mu töö seisneb suhtlemises ja see tuleb mul hästi välja. Ja asjad, mis mul hästi välja tulevad, teevad mind õnnelikuks. Ergo – mu töö teeb mind õnnelikuks. Ma mõistan täiesti, et on inimesi, kellele selline töö ei sobiks ja keda see frustreeriks, aga sama moodi on inimesi, kellele see sobib – kellele sobib kokku leppida, läbi rääkida, käia ja korraldada, ümber korraldada, rääkida, meilida, veenda ja vahendada. On vähemalt 1 asi maailmas, mis mul hästi välja tuleb (muidugi on neid veel) ja mulle sobib ja samas tuleb keegi kusagil kultuurinähtuste (filmid, etendused) kaudu mulle ütlema, et ma nagu ei tohiks sellega rahul olla, peaksin otsima ja ihkama midagi muud; unistuslikku, absrtaktsetki.

Pidev kiirustamine ja “aega üldse ei ole” mentaliteet tuleb paljuski inimese ajakasutamise ebaefektiivsusest. Olen ise seda postitust kirjutades tsüklis, kus suurprojekti lävel tuleb teha ületunde ja päeva jooksul karjuva vajaduseta töölaua tagant ei tõuse ja telefonist lahti ei lase. Aga sellel fastforward tegutsemisel on reaalne tulemus, palju reaalsem kui kõigil neil esseedel, mida ülikoolis vorpisin ja mille õppejõud ilmselt lugemata alumisse sahtlisse lükkasid (lävendipõhine haridus nagu meil on).  Maailma parandada ei ole vaja, küll on vaja välismaisele külalisele Tallinnas hotellikohta ja õhtusööki – need on reaalsed vajadused ja neile on reaalsed lahendused. Läbi suhtlemise.

Ma suudaksin ilmselt iga oma klassikaaslasega arendada kohvitassi taga poolteist tundi viisakat vestlust, aga ei saa öelda, et ma kõigist neist kuigi huvitatud oleksin. Olen ise kümneid kordi visanud õhku lauset “Helistame!” ja loomulikult kaheksal juhul kümnest mitte helistanud. Aga nende inimeste jaoks, keda ma TÕESTI näha tahan ja kellest tõesti kuulda, nende jaoks leiab aega. See võib juhtuda kord poole aasta sees, aga see juhtub alati. Ja kui omakorda mulle öeldakse, et praegu on jube kiire periood, siis hiljemalt ülejärgmiseks nädalaks suudan ma endale kellaajalise täpsusega kohtumisaja välja rääkida 😉

silmad säravad. elu kutsub.

Ei taha ega saa kuidagi nõustuda siin-seal kõlanud arvamustega, et lavaka XXIV lennu noored ja nende juhendaja Hendrik Toompere jr Tom Stoppardi “Arkaadia” lavale tuua võttes liiga suure ja läbinärimatu tüki on hammustanud. Vastupidi – keeruline materjal värskes noores esituses on oluliselt paremini õnnestunud, kui näiteks Toompere käe all hiljuti professionaalsete näitlejatega lavale toodud draamaklassika. Möödalaskmisi leidub muidugi ka, nii lavastusliku kui näitlejatehnilise poole pealt, aga kogumulje on väga positiivne: täitsa päris näitlejad ja päris teater juba.

On see nüüd hea või halb, aga kunstnik Jaanus Laagriküllil paistab olevat välja kujunenud üsna kindel äratuntav käekiri, eriti krestomaatiliste ja klassikalisemate materjalide puhul. On väga sümpaatne, et historitsistliku (pseudo)romantilise intiimsuse loomise asemel on lähtutud “Mehr Licht” printsiibist: suured värviliste tahveldistega aknad/verandauksed, tohutu avar sinavus. Mu teatrikaaslane toob välja huvitava seose, mille peale ise pole tulnudki: kui dekoratsioonid on kõrged, ulatuvad lavaaugu laeni ja täidavad lavaruumi ära, siis tundub ka kaugemal istudes, et oled selle loo sees; napp ja väiksemõõtmeline kujundus võimendab distanti lava(maailma) ja saali kaugemate nurkade vahel veelgi (mitte et meil sellega teises reas istudes muret oleks olnud). Valgust võinuks ehk aktsentide (ajastuliste ja personaalsete) loomiseks julgemalt kasutada. Üsna turvaline valik on tehtud ka muusikalises kujunduses: kohati küll ärritav ja ekspressiivne helitaust on etteaimatav ja liiga üks-üheses seoses tekstiga, muusika ei loo lisadimensiooni, lisaväärtust, vaid toimib pelgalt teksti helikeelelise parallelse kordusena. Ei häälesta nähtava stseeni lainele, pigem kohati tekitab küsimuse, et kas te peate publikut lihtsameelseks – ta saab ka ilma selle halavaendelise kõminatagi aru, et tema ees avaneb pingeline stseen.

Üks juba peaaegu klišeeks saanud võte on tantsitada tegelaskujud läbi elu, surma ja ajastute. On see ju kasutamist leidnud Linnateatri lavastustes “Isad ja pojad” ja “Ma armastasin sakslast”, nüüd siis “Arkaadias” ja kindlasti veel mitmel pool mujal. Mulle igatahes väga meeldib see “elutants”. Ja selleks, et ohtrat kordamist leida ja klišeeks saada, peab üks motiiv tegelikult ja päriselt ja tõesti toimima. Näidendi teksti ma lugenud ei ole ega ole seega kursis, kui palju võimalusi seal kahele ajastule kohtumiseks ja lõikumiseks antakse. Ise oodanuksin, et neid lõikumispunkte, ajaloost, aga miks mitte ka tulevikust teadlikuks saamise momente oleks rohkem olnud; selliseid väikseid momente, kus kõikide aegade võimalik samaaegsus oleks ilmekamalt välja joonistunud. Ma ei tea, kas tekst iseenesest selliseid ajalisi vimkasid soosinud oleks, aga mulle meeldinuks, kui Septimusele jäänuks pihku mingi 21. sajandi vidin või Hannah ja Nightingale’i vahelt lipsanud läbi ülemteener. See, kas tegelased omakorda ise pidanuks nähtustele tähelepanu pöörama, on juba kontseptuaalne lavastuslik küsimus, aga juba ainuüksi visuaalselt oleks see vaataja jaoks vaimuka ja huvitavana mõjunud (kas või efekt efekti pärast).

Diktsiooniga on natuke kobistamist. Väiksemaid ebakindlusi ja improsid väljenduses tuli ette vist küll kõigil, tihe ja tempokas tekst ei jõudnud kahjuks igal hetkel puhtalt ja arusaadavalt saali – sõnalõpud läksid kaduma, kiirustamisest tekkis häälikueksimusi. Mis puutub teksti mõtte mängimise, mis samuti kommentaarides kritiseerimist leidnud, siis minu meelest said peaosalised sellega väga hästi hakkama (teksti tunnetamine on näitlejati erinev nagunii).

Selles seltskonnas on mõned päris valmis näitlejad: Mait Joorits, Sandra Üksküla Uusberg, Kertu Moppel. Kõige parema tekstitajuga jäi silma just Joorits – mõnusa muhelusega tõi kuuldavale kalambuuridest ja aforismidest tiinet teksti neid kõige mürgisemaid fraase väga diskreetselt rõhutades. Kahju, et kõik lavapartnerid tema esitusega sammu ei suutnud pidada ja Septimus Hodge’i mõnigi kalambuur seetõttu üksi õhku rippuma jäi, et vastasmängija sellega suhestuda, sellele reageerida ei suutnud. Ma pole näinud selle lennu teisi lavastusi ega oma seega võrdlusmomenti, kes milliseid rolle teinud on, aga Joorits tundub olevat näitleja, keda lavastajatel võib tekkida kiusatus üleekspluateerida kurva kuju rüütlite rollides – vähemalt Hodge’i kuvand annab põhjust nii arvata.

Sandra Üksküla Uusbergi olen laval juba näinud ja alati väga vaimustuses olnud. Leedi Croomis võinuks olla ehk veidi enam sädelevat pealiskaudsust, plus nonchallante ja natuke enam puhast trotsi (näiteks kirja kättesaamise stseenis). Mõeldes Linnateatri “Arkaadia” peale – mis oli muidugi hoopis teises võtmes lavastus -, milles leedi Croomi mängis Ene Järvis, olen rõõmus, et Sandra karakterile jäeti palju nooruslikku ja kelmikat mänguruumi ja vabadust, ei üritatud talle leedilikku raugust külge pookida.

Kolmas, kes mu sellel etendusel ära võlus, oli Kertu Moppel Hannah Jarvise osas. Tema vahetus, mitte-teatraalsus ka emotsionaalsemates stseenides, orgaaniline sobivus rolli ja lavale avaldasid muljet. Mul on naisnäitlejategapidevalt mingi probleeme – suurem osa neist tunduvad mulle laval ebakohaselt hüsteerilised. Moppel suudab mängida nii nagu ta ei mängikski, vaid lihtsalt oleks.

Liis Haab Thomasina Coverly rollis on ilus nagu ingel. Väga vahvalt kehastab ta 13-aastast tüdrukunähvitsat – ikka veel laps, kellele lubatud rohkem vallatusi ja vabadusi kui noortele naistele, samas on tajuda tärkavat naiselikkust. Thomasina karakteris puudub edvistav pseudosiivsus, tema küsimused on siiralt uudishimulikud ja õige natuke üleannetud, sest ju ta aimab, et pärib millegi kohta, mida talle parema meelega ei selgitataks. Hiljem, peaaegu 17-aastase neiuna on kauni-süütu-tütarlapse-stamp palju kergem tekkima ja näitlejanna kõnemaneer võimendab kipub seda tüüpilist tütarlapselikkust võimendama.

Väga muheda rolli ülemteener Jellaby’na teeb Mikk Jürjens. See on üks neist hetkedest, kus ütlus, et väikseid rolle pole olemas, on 110% tõsi. Purujommis teenri tuterdamine on lahendatud igati maitsekalt ja muheda humoorikusega, midagi pole üle pakutud.

Väiksemate ja suuremate õnnestumiste ja ebaõnnestumist üle valitseb “Arkaadia” lavastuses üks suur kõikehõlmav positiivne aspekt, mis paneb andestama ka kaotsi läinud teksti ja mõne kobava rollilahenduse – see on mängulust – teatrit käivitav jõud (Pedajase sõnade kohaselt). Elu kutse –  Toompere sõnade kohaselt. Ja neid noori elu laval kutsub. See on koht, kus nad peavad olema.

Tom Stoppard “Arkaadia”

Lavastaja Hendrik Toompere jr. Kunstnik Jaanus Laagriküll. Muusikaline kujundus Andreas W. Valguskujundus Martin Makarevitš.

Osades: Liis Haab (Thomasina Coverly), Mait Joorits (Septimus Hodge), Mikk Jürjens (Jellaby), Kristjan Üksküla (Ezra Chater), Roland Laos (Richard Noakes), Sandra Üksküla Uusberg (leedi Croom), Lauri Kaldoja (kapten Brice), Kertu Moppel (Hannah Jarvis), Liisa Pulk (Chloe Coverly), Marko Leht (Bernard Nightingale), Mihkel Tikerpalu (Valentine Coverly), Artur Tedremägi (Gus Coverly), Jüri Tiidus (Augustus Coverly)

Nähtud Vene Teatris 3. mail 2010.

mis loom on biidermeier ja mida ta sööb?

Rahvusvaheline konverents „Balti biidermeier. Panoraame ja lähivaatlusi”

Kadrioru lossis (Weizenbergi 37)

7. mail 2010

 10.00–10.30    Avasõnad.

Kadi Polli, Kadrioru kunstimuuseumi direktor

Tiina Abel, näituse “Balti biidermeier” kuraator

Mõeldes biidermeierist. Konverentsi lähte- ja keskpunkte

 10.30–11.15    Hans Ottomeyer (Saksa Ajaloo Muuseum, Berliin)

On the Origin of Biedermeier

 11.15–11.45    Ralph Gleis (Viini Linnamuuseum)

Biedermeier in Vienna – Between Realism and Sentiment

 11.45–12.15    Kohvipaus

 12.15–12.45    Kasper Monrad (Taani Rahvusgalerii, Kopenhaagen)

Biedermeier in Copenhagen: Danish Painting of the Early 19^th Century

 12.45–13.15    Ljudmila Markina (Riiklik Tretjakovi Galerii, Moskva)

Русский и немецкий бидермайер. Диалог и опыт сравнения

 13.15–13.45    Anita Meinarte (Läti Riiklik Ajaloomuuseum, Riia)

Иконографические аспекты бидермайера в портрете Латвии первой половины 19 века

 13.45–14.30    Lõuna

 14.30–15.00    Ulrike Plath (Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus)

Baltisaksa peremudelist 19. sajandi esimesel poolel

 15.00–15.30    Liina Lukas (Tartu Ülikool, Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus)

Eesti folkloor 19. sajandi keskpaiga baltisaksa kirjanduses

15.30–16.00    Jouni Kuurne (Soome Rahvusmuuseum, Helsingi)

Mathilda Rotkirch – An Amateur Female Artist of the Biedermeier Era

 16.00–16.30    Tiina Abel (Kumu kunstimuuseum)

Biidermeier ja stiililine pluralism. Carl Sigismund Waltheri portree „Pastor Ignatiuse perekond”

Konverents toimub eesti, inglise ja vene keeles.

Osalemine tasuta.

Info:

Kadrioru kunstimuuseum kadriorg@ekm.ee tel 606 6400