üks küla kõik

Rootsi kirjaniku ja filmirežissööri Maria Blomi tekstil põhinev Ugala “Maakad” on väga kihiline lavastus: siin on karaktereid ja tüüpolukordi, mis on vaadeldavad eelkõige maakeskkonna tingimustes ja teisi, mille üldistusjõud ja universaalsuse tase märgatavalt suuremad.

Kirjutatud Rootsis, inspiratsiooniks Kesk-Rootsi oma kõige “rootsipärasema” mentaliteediga, võiksid samasugused pildikesed elust avaneda mistahes Eesti nurgas – geograafial on olulisust suhtelisel tasandil, perifeeria ja keskuse kontrasti markeerijana. Geograafiline paiknemine keskus – kolgas teljel saab psühholoogia nurgakiviks.

Ettevalmistused külakogukonna liikme juubelipeoks. Rohkem või vähem tegusalt leiavad põhjust ettevalmistuste juures asjatada arhetüüpsed “maainimese” galerii esindajad: tugev ja tegus, valju hääle ja robustse olemisega maanaine; irooniline šovinistlik külamees; külakomöödia kohustuslik äpu jne. Esimese vaatuse karakteritest tuleneva koomika kõrvale paigutub teise vaatuse mitte ainult konkreetsetes tegelaskujudest, vaid mentaliteedist, elu- ja mõttelaadist alguse saav traagika. Ühe mehe katse ennast maha lasta ja teise märatsemishoog on samapalju kui nende isiklikus psühholoogias kinni endassesulgunud kogukonna stampides, kus lahutus tähendab alandust, kus memmepoeg ei ole uuteks algusteks ja iseseisvuseks võimeline, kus eksistents peab tähendama armutut rügamist, sest nii on see alati olnud. Linna vabameelsusesse – juurtetusse, pealiskaudsusesse – üleolekuga suhtuv maakogukond käärib omaenda piiratuses, suletuses.

Isa juubelipeole saabunud kolme õe kohtumine ja mitte päriselt kokkusaamine moodustab maahõnguliste karakterosade keskel loo selgroo ja universaalse tasandi. Need kolm naist – enesehävituslikult rabelev pereema, identiteedikriisis lahutatud naine ja linnadaam – on vähem kui ülejäänud tegelasgalerii seotud geograafia ja keskkonnaga. Siin ei ole küsimus pelgalt selles, et üks on läinud linna (Karina – Carita Vaikjärv) ja teine hambad ristis maal lapsi kasvatab ja majapidamist veab (Eerika – Terje Pennie) – samasugune lahkukasvamine, mittemõistmine võiks juhtuda mistahes oludes: Eerika võiks korterit,koeri ja lapsi pidada ka linnatingimustes ja oma õesti ikka sama vähe aru saada. Linnas ennast hävitaval Karinal aga pole vaja kogu seda kogukonda oma veidruste ja taagaga, vaid ühte inimest, ühte tugipunkti – oma õde. Lähenevad aga hoopis need, kes kogukonda erinevatel põhjustel ei haagi: linnainimene Karina ja Jaan-Olev, kes võib-olla oleks mõnes teises keskkonnas hoopis rohkem omas elemendis, aga kellele kogukond on 35 aastat sisendanud, et ta on selleks (linna minekuks) liiga arg ja saamatu. Konkreetsete karakterite pühholoogia saab võtmeks inimliku võõrandumise universaalsete küsimuste juurde. Publik pannakse vaatama ja eneselt küsima: kellega mina samastun ja kellest võõrdun?

Mihkel Ehala kujundus on eklektiline. Arhetüüpsetele tegelaskujudele sekundeerivad stereotüüpsed lahendused: liiga palju tegelaskujusid lugematutes lavastustes ja filmides on surmastseenis valgusvihku kõndinud, et seda kujundit tõsiselt võtta. Teisest küljest – millega veel kui mitte klišeega peaks lahkuma üks tõeline “maakas”. Värske ja emotsionaalne on lavastuse muusikaline kujundus – Svjata Vatra trombonisti Ruslan Trochynskyi konstantne lavalolek ei taga mitte ainult tundliku ja mõjuva muusikalise tausta, vaid loob kõigele laval olevale mingi metafüüsilise lisamõõtme.

Närvilise naeru ja ingliskeelsete käibefraaside tagant kostab Karina appikarje millegi püsiva, mõistva, aktsepteeriva järele – ja selle allasurutud karje toob Carita Vaikjärve osatäitmine imeliselt esile: rabe ja hoogne murdumispunkti ja ülbuse piiri peal. Vaikjärv joonistab karakteri peenelt ja tuliselt, paigas on iga närviline liigutus, iga ohe, iga tuksatus suunurgas. Kõrvu Vaikjärve tegelaskuju avanemisega toimub väike ja vaikne areng ka Meelis Rämmeldi kehastatud Jaan-Olevis. Tuntud headuses elustavad oma rolle Luule Komissarov ja Andres Tabun mängides mõjuvalt lahti esmapilgult pelgalt humoorikate karakterosade pained ja sisekonfliktid.

Taago Tubina “Maakad” on lavastus, mis ilma glamuuri ja efektitsemiseta, väga lihtsalt, vaikselt ja inimlikult haarab oma mõjuvälja. Lihtne ja siiras, olemata lihtsakoeline. Eluline ja elus

Maria Blom “Maakad”

Lavastaja Taago Tubin. Kunstnik Mihkel Ehala. Kostüümid Liisa Soolepp. Muusikaline kujundus Ruslan Trochynskyi ja Taago Tubin.

Osades: Terje Pennie, Carita Vaikjärv, Vilma Luik, Meelis Rämmeld, Luule Komissarov, Andres Tabun, Ruslan Trochynskyi

Esietendus 18.09.2010 Ugala suures saalis.

Nähtud etendus 14.02.2011 Eesti Draamateatri saalis.

Published in: on 27. veebr. 2011 at 18:04  Lisa kommentaar  

The URI to TrackBack this entry is: https://susapesa.wordpress.com/2011/02/27/uks-kula-koik/trackback/

RSS feed for comments on this post.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: