Ekseldes võõras unenäos

Kui ühe ja sama lavastuse erinevatest järelkajadest võib leida nähtu tituleerimist teatrikatarsiseks, aga ka tõdemust, et 100 minuti asemel oleks paremini töötanud samateemaline 10-minutiline performance, siis vähemalt minus tekitab see mõnevõrra uudishimu. Tõde on enamasti ju siiski kusagil vahepeal. Ehkki NO Teatri puhul võib ka vabalt juhtuda, et tõepoolest ongi ainult kaks äärmuslikku võimalust kogetuga suhestuda – sa kas vaimustud või vihkad seda.

Retseptsiooni neutraalsus ja/või ükskõiksus tundub eriti teatri kontekstis kõige ebaõiglasema ja ohtlikuma tulemusena. On ju teater kõigis oma protsessiosistes inimsuse ja inimlikkusega sedavõrd lahutamatult seotud: seda käivitab inimlik mõte või kogemus, seda antakse edasi teiste inimlikele kogemustele tuginedes läbi inimkeha võimaluste. Teater/lavastus/mäng tugineb uskumatul hulgal habrastel inimestevahelistel kokkulepetel: kokkulepetel toetada, austada, usaldada teisi ja iseennast selles intiimses loomeprotsessis. Selle protsessi tulemus peaks vaatajas kutsuma esile mingi emotsiooni – kas või negatiivse, sest maitsed-eelistused ja vastuvõtuhorisondid on erinevad, aga see peaks sisaldama mingeid niidiotsi, millest vaataja saab kinni haarata, mingeid fraase, motiive, kujundeid, millega tugevalt personaalselt suhestuda. Ene-Liis Semperi lavastatud „Tüdruk, kes otsis oma vendi“ on nagu võõra inimese unenägu, mille keskele ja mida vaatama sattuda – nagu oleks mingid loo- ja ideekatked, märgid ja kujundid; saad aru, et kellegi jaoks eksisteerivad siin seosed ja tähendused. Aga see ei ole sinu unenägu, see on kellegi teise oma ja selle mõjuvus ja tähenduslikkus eksisteerib tema, mitte sinu jaoks. Ja nagu teiste inimeste unenägude puhul: kuulad ära, kui sulle sellest jutustatakse, paremal juhul oled natuke intrigeeritud selle seletamis- ja tõlgendamisvõimalustest, aga seesmiselt kehitad õlgu ja lähed eluga edasi. Nii võis ka etenduse lõppedes saalist lahkuva publiku nägudelt lugeda mitte intrigeerivat ja edasiviivat uudishimu vaid pigem nõutust, mida ilmselt isegi ei paigutatud ega mõtestatud meeldib-ei meeldi skaalal, vaid hämmastunud õlakehituses.

Inimsuse aspekti arvesse võttes on peaaegu uskumatu, kuidas on võimalik teatris saavutada olukord, et nähtav-kogetav inimestevaheline kommunikatsioon (mida teater ju on… või võiks olla) on absoluutselt steriilne. Isegi kui võtta ideaaliks, et näitlejad ei etenda, vaid mängivad omavahel ja publikul on privileeg selle juures kohal viibida (E. Epneri intervjuust E.-L. Semperiga), peaks/võiks mingi emotsionaalne laeng siiski ka publikuni ulatuma. Tõsi, laval on emotsioone külluses, aga nende nakatamisvõime (L. Tolstoi kohaselt üks kunsti peamiseid kriteeriumeid) on neutraliseer(it/un)ud. Publikul on privileeg olla kohal. Ja olla eiratud.

Kohalolek ja valmisolek. Lavastuse lähtekohaks on arusaam, et kui meie suurim unistus astub uksest sisse, vaatab ringi ja istub diivanile, siis me ei ole selleks valmis. „Kes kaotab pea. Kes südame. Kes sirutab käed välja, kes surub käed tasku. Kõik annavad endast parima, nad panevad välja viimase, panevad välja oma parima mina“ (tsitaat lavastuse kodulehelt). See kirjeldus on kahtlemata tõsi – harva, kui suudame oma eludes päriselt kohal olla ja veel harvem oleme valmis nendeks tõeliselt olulisteks hetkedeks, mis meie elusid lõppeks defineerivad. Aga unistustega kipub veel olema nii, et kui ühel päeval see suur, kirglikult ja meeleheitlikultki unistatud unistus kätte saada, siis selgub, et see pole see pole see. See, mis me kätte saime, ei ole ikka päriselt see, millest unistasime. Või oli me unistus algusest peale kuidagipidi kõver ja tegelikult me siiski päriselt ei tahtnud seda, millest fantaseerisime ja mis ühel hetkel meie ees seisab.

Unistadagi võib ju mitmel moel: unistus võib olla mingi baaslootus, mitte eesmärk või siht iseenese õiguses, vaid taustsüsteem, olemise vorm; või siis jälle mingi väga konkreetne asi/seisund/staatus vms ja ennastunustav rühkimine selle suunas.  Kindlasti eksisteerib kvalitatiivne erinevus soovide, ideede, fantaasiate (teostamiseks, täitmiseks ja kätte saamiseks) ja unistuste, nende tõeliste (mida on ehk parem mitte kätte saada) vahel, aga kes seda täpselt määrata võib… Kõige tõenäolisemalt me ei võtaks poose, ei tooks patju ega sebiks veinipokaalidega, kui unistus me diivanil istuks – oma kohalolematuses me ilmselt lihtsalt ei märkaks, et see ongi See ega suudaks seda uskuda. Või siis teistpidi – oma elu protagonistidena kujutame ilmselt ette, et unistus (kes või mis see ka oleks) on meist kuidagi huvitatud; et isegi kui meie oleme need, kes unistuse kui millegi kauge poole püüdlevad, siis hetkel, kui unistus teoks saab oleme meie selle olukorra keskmes, selle peategelased. Aga mis siis, kui unistusel pole meist sooja ega külma, kui meie, kes me unistust enda sees truult kasvatanud oleme avastame ühtäkki, et meie unistus on meie ees, aga meie ei ole selle olukorra keskmes, võitja positsioonil – et me ei ole tegelikult selles üldse olulised?

Aga unistuste juurest tagasi lavastuse juurde. Selle mängu mõjuvaima osa moodustavad helimaastikud, milles kombineeruvad mütsud, kolksud, ohked, lauanõude kõlin, karjatused, klaverihelid ja kõrgete kontsade kõpsumine kord paisudes kurdistavateks müramassiivideks, kord suubudes sentimentaalseteks klaveripaladeks. Lained, intervallid, rütmistatus. On põnev jälgida, milliseid kõlalisi, aga ka otse füüsiliselt tuntavaid kooslusi erinevad hääled ja häälitused järgmisena võtavad. Ja siis vaikus. Märkimisväärselt suur osa mängust kulgeb vaikuses, mis peaks olema absoluutne. Aga mis ei tööta. Kui saalis on korraga üle saja inimese, siis vaikust – helide puudumise mõttes – ei eksisteeri: keegi hingab raskelt, keegi luristab ninaga, kellegi kõht koriseb, keegi kohendab end toolil. Kas pole ehk vaikus teatrisaalis samuti üks unistustest – ideaal, mida pole olemas, aga mida ikkagi püütakse? Ehk on võti absoluutide asemel kontrastides; täiusliku vaikuse lootusetu püüdmise asemel mängida järskudele klaaridele erinevustele või peentele nüanssidele.

“Tüdruk, kes otsis oma vendi”

Lavastaja-kunstnik: Ene-Liis Semper. Muusika: Jakob Juhkam. Osades: Rea Lest, Jörgen Liik, Raivo E. Tamm, Marika Vaarik ja Eva Klemets.

Esietendus: 13.11.2014. Nähtud etendus 29.12.2014.

Published in: on 1. jaan. 2015 at 18:11  Lisa kommentaar