kiirkohting Karamazovitega

Kuidas võtta teatrilaval enam-vähem talutava kestuse, hoomatava infohulga ja jälgitava tekstimahuga kokku 1432 lehekülge romaani, mida on peetud ühe kirjaniku elu- ja loometee ideeliseks ja kunstiliseks kokkuvõtteks ning mille vaimset kaalu on võrreldud Uue Testamendi omaga? Õige vastus: see ei olegi võimalik. Järelikult tuleb teha valikuid.

Üks võimalik destillatsioon F. Dostojevski „Vendadest Karamazovitest“ on Eesti Draamateatri laval lahendatud kriminaalse kiredraama võtmes. Kriminaalsuse sügavale, inimsuse tuumani küünitav juur, nagu ka pimestavate kirgede olemuslikud lähtekohad tuleb siiski raamatust juurde lugeda – laval nähtav on pinnavirvendus, etenduskunsti vahenditega loodud skitseering romaani lühikonspektist. Teise vaatuse ajal leidsin end korduvalt mõttelt, et kui ei oleks romaani suhteliselt äsja (suvel) läbi lugenud, siis oleks laval nähtavate üksikfragmentide põhjal väga keeruline üldse kaasa mõelda ja elada, jääks kaugeks ja ähmaseks, millest ja milleks kõik need kired ja kannatused. Ehkki lavastus tervikuna on pigem hästi vaadatav (misanstseenides luuakse väga esteetilisi, maalilisi kompositsioone) ja mõned selle elemendid suisa nauditavad, ei ole ma veendunud, et teatris nähtav innustaks vaatajaid, kes raamatut lugenud ei ole, selle järele haarama. Antud dramatiseering ei õrrita vaatajat, ei intrigeeri vihjetega selle kohta, millised tegevus- ja filigraansed mõtteliinid välja on kärbitud (diskussioonid moraali, usu ja inimlikkuse üle, elulised au- ja halastusteod!) ning jätab arusaamatuks, miks kõnelda sellest teosest kui Dostojevski apoteoosist.

Dramatiseeringu autor ja lavastaja Hendrik Toompere on langetanud valiku ostetavuse-müüdavuse, armastuse-kire temaatikale keskendumise kasuks, tuues fookusesse Fjodor Karamazovi – tema on lavastust koos hoidev jõud, kõik meile pakutavad olukorrad ja suhtevõrgustikud lähtuvad temast või sõlmuvad ümber tema isiku ja tegude. Sama hästi oleks keskseks figuuriks võinud valida ka millise iganes kolmest vennakesest või ühe kaunitest daamidest – vaatenurk oma ideede ja arengutega oleks olnud hoopis teine ja sündinud oleks hoopis teistsugused lavastused. Enne arvustuste lugemist julgesin vaikselt loota, et ehk on lavastuse kese Aljošal, tema valikutel ilmaliku elu ja vaimsete otsingute vahel (ja sellega seoses suurem kaal pühal, aga muhedalt elulisel vanake Zossimal), tema viisil usutõdedest mitte niivõrd kõnelda kui neid elada, pettumuste ja ideaalide vahel inimlikkuse sälitamisel. Aga see oleks siis hoopis teine lavastus ja kahtlemata kõlab praegune lahendus, kire ja kriminaalsuse dou, seksikamalt. Kui kirjandusklassikast värse tõlke tegemiseks on 20-25 aastat hea intervall, siis huvitav millal ja kas üldse julgeb keegi eesti teatris taas ette võtta Karamazovite loo lavale toomise – teose füüsilise mahu ja vaimse haarde juures, vaatenurkade ja valikute vastutusrikkuse juures on tegu paraja tänapäevase kangelasteoga.

Kriitilise piirini kärbitud ja kokku surutud, samas hõre ja hakitud nagu tervikloo jutustamine laval on, tõusevad selle keskel eriti jõuliselt esile õnnestunud osatäitjate valikud ja rollid. Alustuseks loomulikult Mait Malmsteni Fjodor Karamazov, mis jätkab tema vene klassika peategelaste rivi (Lopahhin, Prozorov). Mõnelgi korral meenub „Karamazoveid“ vaadates Lopahhin: püüdlikult väljapeetud, aga kunstlik joon nii kõnes kui maneerides, ajutised peaaegu autentselt lennukad mõtte- ja sõnavood… et siis taas kolinal oma iseloomu piiratusse, väljenduse madalusse ja robustsesse vaimulaadi maanduda. Tõelise sisemise väärikuse ja väljapeetuse asemel toimub valetamine teistele ja iseendale; ajuti mõraneb pealispind, et sealt võiks läbi vilksatada ahne, edev ja ülbe silmavaade, piiratud ja kitsarinnaline, aga mõnitav kommentaar, väiklus, üleolek ja hoolimatus. Punetavasilmne ja riikas, on Malmsteni vana Karamazov ajuti isegi natuke sümpaatne ja igal juhul oluliselt rohkem härrasmees, kui see karakter, kes romaanilehekülgedelt vastu vaatas. Kui muus osas on raamatu köitev, lugejale nii karakterite kui sündmuste käigu osas otsustusruumi jättev ambivalentsus lavalaudadel kaduma läinud, siis Karamazovi kujus on seda õnnelikul kombel suurepärase osatäitmise kaudu juurde tulnud. Vahest mõjubki teine vaatus veel eriti pealispindse, natuke triiviva ja fragmentaarsena seetõttu, et kui esimest vaatust hoiab kõva käega koos vana Karamazov, siis teises vaatuses hajub fookus Grušenka, Dmitri Karamazovi ja Smerdjakovi vahel.

Jüri Tiiduse Smerdjakov balanseerib õnnestunult mesise pugejalikkuse, pingest laetud võlts-orjalikkuse, puhta viha ja ullikeselikkuse vahel. Ümberlülitused ühelt karakteristikult teisele käivad poolelt sõnalt ja silmapilgult nii, et lipitseva mõttemõlgutusena alanud lause võib lõppeda raevuka mitmetimõistetava salvamisena. Ons see rohkem kinni dramatiseeringus või osatäitmises, aga Smerdjakov on oma mitmetahulisuses kõige lähedasem raamatu tegelaskujule, kõige keerulisem, ootamatuid iseloomutahke pakkuv persoon, kelle loomusest “läbi närida”. Tiiduse rollilahenduse kõrval võlub Merle Palmiste proua Hohlakovana. Stseen proua ja rahahädas Dmitri Karamazovi vahel on üks etenduse säravamaid – suurejooneline kokkupõrge maiste hetkevajaduste, tormaka kiire loomuse, lennukate fantaasiate, naiseliku praktilisuse, meeleheite, möödarääkimiste ja valestimõistmiste vahel. Merle Palmiste elegantne atsakus (19. sajandi majaperenaise kirjelduses ei kõlagi see väga võõrana) ja totaalne siirus, millega ta Karamazovile pääsemist ja maailma varandusi lubab nagu oleksid need absoluutselt käehaarde kauguses, on täiesti relvitukstegevad. Lõbus ja lohutu. Ivan Karamazovi ja Smerdjakovi dialoogi kõrval lavastuse üks filigraansemaid momente.

Mitte alati, aga mõnikord siiski oleks kasulik teha enne teatrit kodutööd ja tutvuda artiklite ja kommentaaridega, et ootuste horisont ei oleks täiesti vales kauguses-kõrguses-rakursis. Aga kui on isu tormlevate kirgede ja esteetiliste lavapiltide, üsna lihtsaks ja suupäraseks mugandatud suurvormi järele, siis ei ole Draamateatri Karamazovid mitte kõige halvem valik.

“Vennad Karamazovid” Eesti Draamateatris

Lavastaja Hendrik Toompere. Kunstnik Pille Jänes. Video kujundajad Hendrik Toompere ja Tauno Makke. Muusikaline kujundaja Lauri Kaldoja. Tõlkinud Aita Kurfeldt
Osades Mait Malmsten, Hendrik Toompere jr, Mait Joorits (külalisena), Pääru Oja, Jüri Tiidus, Lembit Ulfsak, Taavi Teplenkov, Sulev Teppart (külalisena), Tõnu Kark, Jüri Antsmaa, Marta Laan, Merle Palmiste, Kersti Heinloo

Esietendus 22. märtsil 2015. Nähtud etendus 30. septembril 2015.

Published in: on 2. okt. 2015 at 15:36  Lisa kommentaar  

The URI to TrackBack this entry is: https://susapesa.wordpress.com/2015/10/02/kiirkohting-karamazovitega/trackback/

RSS feed for comments on this post.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: