tutu ja tulevik

Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumist inspiratsiooni saanud ja muuseumi ruumides etenduv “Kehameel” kombineerib sõna-, tantsu-, nuku- ja helikunsti ning atmosfääri üheks terviklikuks kaasaegseks muinasjutuks, kust ei puudu roosad siidlehvid ja sama roosad unistused, kuulsus ja ilu, aga ka pettumused ja nende läbi uuele lootusele avanemine.

Tantsulavastuse loomiseks sai Kaja Lindal inspiratsiooni Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi ruumidest, lõhnadest, meeleoludest ja seal hoitavast ja uuritavast kultuuriloost. Põhinedes kahe balletitantsija elulugudel ja kirjavahetusel on lavastusel tantsukunsti esitamise ja selle üle mõtisklemise kõrval ka muuseumi ja selle kogude inspiratsioonipotentsiaali teadvustav efekt. Insightout Company on loonud eeskujuliku muuseumiteatri näite, mille lugu on otseselt seotud muuseumiga ja mäluga, mis kasutab pieteeditundeliselt muuseumi ekspositsiooniruumi ja samas nutikalt erinevaid lavastustehnilisi võtteid ning kombineerib erinevaid kunstivaldkondi. Kui teatrispetsialistid kritiseerivad mäluasutustes etenduskunstide kasutamist just seetõttu, et sellised algatused jäävad sageli (teadlikult) tihedasti seotuks muuseumiruumi ja külastusajaga, ei tekita seega kvalitatiivset muudatust fiktsionaalse ruumi ja aja tajumiseks, siis “Kehameelele” seda etteheidet teha ei saa: juba ekspositsiooni/etenduse saali viival trepil, kus tungib ninna parfüümdeodorandi, kehatalgi ja vanaaegset puudrilõhna – aroome, mida muuseumikeskkonnast tavaliselt ei oota – on külaline kantud fiktsiooni raamistikku. Mõnevõrra on etenduse tarvis muudetud ka muuseumi tavapärast väljapaneku paigutust – kusagil peab ju olema ruumi võtta erinevaid tantsufiguure. Lõhnad, valgus- ja helikujundus, kõik tavapärasest muuseumikogemusest erinevad, lõhuvad ruumi kui muuseumi teadvustamisprotsessi, pigem aitavad kaasa fantaasiale sümpaatse kunstilembese kollektsionääri elutoas toimuvast intiimsest salongiõhtust. Samas ei julgeks mina nimetada “Kehameelt” kohaspetsiifiliseks – inspireerumine ühest paigast ei too veel kaasa, et inspiratsioonist sündiv teos oleks vaadatav-kogetav ainult selles paigas. Teatri- ja Muusikamuuseumi kammerlik saal, eksponaadid, mis loovad romantiliselt minevikuhõngulise fooni, panustavad loomulikult lavastustervikusse, aga lavastus töötaks ka mõnes teises keskkonnas, selle kesksed teemad ja nutikas funktsionaalne kujundus on pigem universaalsed.

Triinu Leppik-Upkin on ravissante. See, kuidas tema tegelaskuju sisemisele ebakindlusele vaatamata selja sirgu ajab ja asjaliku moega teatrimaja poole tipib, on armas ja humoorikas. Entusiasm ja kannatamatus koputustes teatrimaja uksele. Eneseteadlik, samas lapselikult kekslev kõnnak, kui teatrimaailm on ta juba omaks võtnud. Primadonna üks konkreetne rahulik koputus. Ovatsioonid. Lilled. Sülemid lilli. Aga mitte neid, mis oodatud… Enesehävituseni kurnav harjutamine ja intriigid laval ja kulisside taga. Naksikust neiust ja säravast esinumbrist saab ootamatult vare – katkine nukk, kelle füüsilisest kokkukukkumisest veel dramaatilisem on tõdemus, et ta ei ole kunagi ette kujutanud ega uskunud iseenda ega elu võimalikkust väljaspool teatrit.

Dokumentaalsetel lugudel põhineva jutustuse on kokku kirjutanud Anu Ruusmaa. Ehkki teksti, tantsu ja nukulavastuse proportsioonid on iseenesest hästi paigas, oleks mind võlunud veelgi avatum, veel markeerivam lahendus sündmuste kommenteerimisel – balleti esteetika ja õhulise-hõreda muusikaga sobinuks peaaegu irdne sõna – üksik õhku rippuma jääv lause või mõte, loitsuna korduvad lausekatked jne. Ehkki praegune lahendus on nauditav, klaar ja otsesõnaline (ja arusaadav ka väikestele etendusevaatajatele, keda võluvad eelkõige ilmselt siidised varvaskingad, õhuline seelik ja teatri makett), oleks kraadi võrra julgem mäng sõnast puhastele kujunditele ja etenduskunsti maagiale andnud emotsionaalsele mõjuvusele ja kunstidekogemusele väge juurde.

Kui midagi kritiseerida, siis õigupoolest ainult etenduse pikkust – etendus võiks julgelt 3-4 minutit pikem olla. Kohati mõjuvad tegevused ja stseenide vahetused kiirustatuna – siin-seal võiks julgelt 5-10 sekundit juurde anda, lasta Triinu Leppik-Upkinil rahulikult publikut silmitseda või Anu Ruusmaal aeglaselt üle lava liikuda. Hästi hoitud korralik tempo muudab lavastuse tervikuna natuke filmilikuks ja on kõigile teada tõde, et filmiaeg on kaalukas – sekund on ekraaniajas väga pikk. Laval, eriti kammerlikus formaadis, võiks aga esinejaid rohkem usaldada, usaldada nende võimekust hoida publiku tähelepanu ja pinget ja anda neile natuke rohkem aega tulekuteks-minekuteks, enda positsioneerimiseks laval jne. Lõppude-lõpuks oleme meie, vaatajad tulnud ju nende pärast, meid huvitab, mida on neil meile öelda ja tantsida, see on nende aeg ja nende õigus võtta sellest maksimum.

Ehkki unistuste haprus ja nende purunemine, füüsiline-vaimne-hingeline katkiolek ja tõrjutus on teemad, mis etendusest jõuliselt läbi käivad, on tervik siiski pigem helge ja lootusrikas. See on elutargalt minevikuga lepitav ja avatu ja loomulikuna tulevikku pöörduv. Ilus ja hõrk lavastus, mis räägib küll baleriinidest, aga pakub äratundmisvõimalusi kõigile, kes on kunagi unistanud, midagi kirglikult ihaldanud. Elanud.

“Kehameel”

Insightout Company, tantsuetenduste sari Tantsutuur

Lavastaja ja koreograaf Kaja Lindal. Tantsijad Anu Ruusmaa ja Triinu Leppik-Upkin. Kunstnik Kristel Maamägi. Helikujundus Argo Vals. Valguskujundaja Raivo Parrik.

Esietendus Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis 11. aprillil 2015. Nähtud etendus 26. oktoobril 2015.