väike võluv kiiksuga kaos keskklassi kesklinna korteris

Sylvia tormab korterisse, silmad kilamas üle baarileti, diivani ja kirjutuslaua. Põnevil ja rahutu, teeb ta mitu tiiru ümber mööblitükkide, viskub hetkeks sohvale, et hetk hiljem taas üles karata ja korteri uudistamist jätkata. Gregi sisenemine tõmbab endale kogu Sylvia tähelepanu, ta otse sööstab mehele sülle, silmis siiras lapselik vaimustus ja relvituks tegev annus õrnust. Nii nad jäävadki hetkeks keset tuba seisma – keskmine keskealine keskklassi abielumees Greg ja tema süles Sylvia. Sellest jagamatust tähelepanust ja hellusest pisut kohmetu, aga olukorda samas ilmselgelt nautiv Greg toibub esimesena, teeb ettepaneku köögist midagi söödavat otsida ja üritab veenda nii kõiksust kui iseennast selles, et Sylvia koju toomine on maailma kõige harilikum samm.

Nende kahe vaikselt rõõmsa kohanemise teineteise ja ümbrusega katkestab Kate´i, Gregi abikaasa saabumine. Kate´i ja Sylvia vastastikune ebasümpaatia on olukorda sisse kodeeritud: üks tunneb end omas kodus häiritud ja rünnatud olevana, teine otsib uuel, võõral ja potentsiaalselt vaenulikul territooriumil enesekehtestamisvõimalust. Gergi eskapistlik otsus Sylviaga pikemale jalutuskäigule minna, kuni Kate´i ja Sylvia vahel särisev pinge vaibub, on küll lootusetult ajutise iseloomuga lahendus. Aga vaatamata kõigele, jääb Sylvia korterisse ja pikad jalutuskäigud saavad tema ja Gregi meelistegevuseks. Vist esimest korda märkavad mõlemad, kui palju on sügisõhtutes lõhnu ja hääli ja et isegi suurlinna kohal võib selgetel öödel näha tuhandeid tähti. Koos käivad nad risti ja põiki läbi selle metropoli tänavad, aeg-ajalt peatudes, teiste samasuguste jalutavate paaridega suhtlema jäädes.

Vaatamata kogu kirglikule kiindumusele ja usalduslikkusele, mida Sylvia mehe vastu üles näitab, hakkab ka Gregi tasahilju närima kõhklus ja teadmatus – ei tea ta ju Sylvia minevikust õigupoolest mitte kui midagi. Oli ta siis tõesti tol pärastlõunal seal pargis natuke räsitud Sylviaga kohtudes tolle elupäästja? Või oli see ainult naiselik kapriis, uudishimu? Või impulsiivne tõmme, mis sel hetkel sundis heitma kõrvale kogu seni eksisteerinud eluviisi ja valima just teda? Seda ei saa Greg kunagi teada. Ta saab teada ainult seda, et isegi kui ta käitub nagu viimane tõbras, on Sylvia temasse ikkagi jäägitult kiindunud.

Kui Greg näikse olevat leidnud oma suhtes Sylviaga uue hingamise, midagi väga tõelist, päris ja loomulikku abstraktsete tegevuste ja mõistete maailmas, siis ümbritsevatele inimestele juhututtavatest terapeudini tundub Gregi elukorraldus vähemasti ebaharilik kui mitte suisa skandaalne. Kate´i korduvad katsed haarata meest kaasa kultuurse meelelahutuse ja seltskondliku läbikäimisega vanade sõprade ringis jooksevad liiva. Samal ajal kasvab äärmuseni pinge Kate´i ja Sylvia vahel: ühe poolt on ühine minevik ja kaks ühiselt üles kasvatatud last, teise poolt siirus, kutsikalik mängulust ja absoluutne pühendumus Gregile. Käiku lähevad kõik jõuvõtted ja lihtsalt koerused autoriteedi valjuhäälsest väljendamisest teise lemmikraamatu ära peitmiseni. Kui Kate´i tegevuse üldmuljeks on Gregile ultimaatumite esitamine, siis Sylvia tõepoolest ajuti püüab sellest kriisist, mis ripub õhus, aga mida kunagi päriselt selgeks ei räägita, välja murda: kord tehes end möödapääsmatult nähtavaks, kord püüdes panna Kate´i unustama oma olemasolu ja käitudes nii viisakalt ja väljapeetult kui võimalik. Gregi püüdlustele konfliktist lihtsalt mööda vaadata ja mööda hiilida vaatamata, saab Sylvia ju suurepäraselt aru, et selle suhtekolmnurga üks tipp ripub tema pea kohal, ainult ta ei saa päriselt aru, milles seisnebKate´i silmis tema süü, kui ometi Greg oli see, kes ta kaasa kutsus ja korterisse elama jättis.

Lõpp on ootamatu ja helge ja lepitav. Aga enne lõppu jõuavad Kate ja Sylvia veel kõrvuti sohval istuda ja peaaegu sõbralikult vaikides õhtupoolikut veeta.

Mis puutub näitlejatöödesse, siis Inga Saluranna Sylvia on fenomenaalne: lennukas, nakatavalt elujõuline, lapselikult rõõmsameelne ja mänguline, millest lööb aeg-ajalt läbi ürgset energiat ja trotsi. Ja loomulikult on Saluranna Sylvia ka sarmikas, võluv ja veetlev – temasse lihtsalt peab natuke armuma, nagu see Egon Nuteri kehastatud Gregiga ka juhtub.

Ah jaa, ennist jäi mainimata… Sylvia on koer – pargist leitud tumedate niiskete silmadega segavereline.

A.R.Gurney „Sylvia“

Lavastaja Teet Kask. Kunstnik Ülar Mark. Kostüümikunstnik Triinu Pungits. Helilooja Thomas Stronen. Valgus Margus Vaigur. Etenduse juht Johannes Tammsalu.

Osades: Inga Salurand (Sylvia), Egon Nuter (Greg), Kaie Mihkelson (Kate), Markus Luik (Tom, Phyllis, Leslie).

Esietendus Eesti Draamateatri väikeses saalis 29. märts 2015.

Nähtud etendus 13. oktoober 2015.

Published in: on 16. okt. 2015 at 20:26  Lisa kommentaar  

The URI to TrackBack this entry is: https://susapesa.wordpress.com/2015/10/16/vaike-voluv-kiiksuga-kaos-keskklassi-kesklinna-korteris/trackback/

RSS feed for comments on this post.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: