väike kohmetu tulilind kaugel maailma tulisest tuumast

Andri Luup “Fööniks” Theatrumis 18. veebruaril 2010.

Lavastaja Andri Luup, muusika Kaspar Uljas, koreograafia Eve Andre ja Elita Erkina, valgus Helvin Kaljula. Osades Ott Aardam, Eve Andre/Jelena Bajandina, Kaspar Uljas.

Kunstiajaloo lühikursus

Napp ja tinglik lavakujundus muudab lavaruumi veidi pööningukambri sarnaseks: kõik näib natuke tolmune ja kulunud, pisut juhuslik ja kokku sobimatu. Erineva suuruse ja kujuga peeglid annavad tegelaskujule võimaluse end vaadata, endale silma vaadata – otseses ja metafoorses mõttes – , samas edevalt enesetadlikuks saada. Valge natuke räsitud ukse taga, millest siseneb unistuste naine, võiks ju olla peategelase igatsetud parem maailm, sealt paistab aga taaskord vaid peegel – nii on peategelase ruum ja maailm suletud, kõikjalt vaatavad vastu vaid peegeldused status quo’st. Sinine filter prožektori ees heidab unistusliku, samas jahedat tooni valgusvihu samas, kui peategelane (pikk sõna, nimetagem teda edaspidi lihtsalt Mees) ei ihka muud kui soojust – helgust inimestes, inimtunnetes ja maailmas tervikuna.

Valgele ekraanile jõutakse etenduse jooksul projitseerida terve kunstiajaloo kursuse slaidiprogramm Saksa renessansist II MS järgse kunsti assamblaažideni. Kui esimeste piltide puhul on märksõnaks naised, siis lõpuks jõutakse suurte abstraktsete elu- ja kunstiprobleemideni. Üsna etteaimatav on slaidiprogrammi finaal – kui ekraanile ilmub Malevitshi “Must ruut valgel taustal”, siis ei ole just palju võimalusi, mis sellele veel järgneda võiks. Muidugi “Valge ruut valgel taustal” elik tühi ekraan. Mees üritab veel paar korda järgmist slaidi leida, aga mida ei tule, seda ei tule. Ühtlasi on valendava ekraaniga kokku võetud kogu kunst ja kogu elu – enam konkreetsemaks ja samas abstraktsemaks ei ole võimalik minna; see on pind, mille slepi moodustab kõik see, mis on olnud ja mis märgib absoluudina kõike, mis võiks olla.

Etenduse alguses kasutatud valguskujundus, mis peidab rohkem kui näitab, on mõjuv. Edasi tegutseb Mees rahulikus kollases prožektorivalguses – peitusemäng iseendaga on lõppenud, iseenda hämarad olemuse nurgad on välja valgustatud ja ebakindlused publiku ette toodud.

Õigustatud interdistsiplinaarsus

Mehe monoloogi on orgaaniliselt vahele põimitud akordionimuusika ja plastilise tantsu number. Akordionihelid teevad minu kujutlustes alati viipe Pariisi tänavate, väikelinna katusekambrite ja 19. sajandi lõpu kuurortlinnade roidunud pärastlõunate suunas. A. Laasik on 8.02 Päevalehe arvustuses toonud võrdluse Tšehhovi tegelaskujudega, mina veaksin paljuski just muusika mõjul ühendava joone “Fööniksi” ja Tšehhovi näidendite nukkermagusa meeleoluga.

Ideaalnaise heiastuselt soovinuks ehk rohkem distantseeritust, eemal olekut, nägemuslikkust; liikumist ja olemist täielikus teadmatuses Mehe olemasolust, võimendatud võõrandumist.

Relvitukstegev lihtsus

Tekstiliselt ei ole tegu maailma tugevaima ega säravaima looga, midagi uut ja tõeliselt värsket ei kohta. Teksti ja selle esituse absoluutseks trumbiks on aga lihtsus ja siirus. Ei mingit herolisust, tõstetud tundmusi ja mõttelende, ühe teemakillu ümber suurte sõnade tegemist. Laval on lihtne, natuke läbipõlenud, veidi kulunud ja segadusse sattunud väike inimene. Väike inimene probleemiga, mis on mõõtmatult suurem kui tema. Inimene meie kõrval trammis, meie järel kassajärjekorras, inimene meie kõrval voodis, inimene meie pintsakus ja peegelpildis. Ott Aardami kehastatud tegelane on veel oma kõhhklustest ja ebakindlustest kõrgemal, ninaots ulatub veel identiteedikriisi-mere pinnale, tal on veel jaksu soovida muutuda, ta pole veel alla vandunud. Absoluutne keskpärasus on see, mis on ta valitsevasse olukorda tõuganud ja see, mis jääbki kärpima ta lennuhoogu ja muutumistuhinat.

Mitte leekidesse lahvatav, vaid hubaselt hõõguv

Peategelane igatseb soojuse poole ja kahetseb, et tema suudaks hea, osavõtlik ja helge olla parimal juhul vaid välispidiselt, seesmiselt tühjaks ja ebaveenvaks jäädes. Samas jääb tegelaskujust ja etendusest tervikuna just selline inimlikult väga soe mälestus. Igapäevaselt lihtne ja tavatult siiras lugu. Värske ja liigutav oma vahetuses.

Published in: on 18. veebr. 2010 at 22:16  Lisa kommentaar