Kurat, Casanova ja teised

Kõik saab alguse sellest, et Kurat tahab põrgus veidike korda luua ja annab mõnele jalgu jäävale tüübile linnaloa. Natukeseks ajaks iseseisva elu peale 21. sajandi Eestis saadetakse ka kuulus võrgutaja, vabamõtleja ja südametemurdja don Juan. Ainult et maailm, moraal ja naised paistavad 17. sajandiga võrraldes mõnevõrra muutunud olevat…

Vanemuise teatri etendus “Don Juan” on Rein Paku egotripp. Parimas mõttes. Moliere’ iga ehk võrdlema ei hakkaks (näitlevad näitekirjanikud küll mõlemad), aga andepuuduse üle ka kaevata ei saa. Särtsakaid mono- ja dialooge pakkuv materjal jätab näitlejatele piisavalt ruumi improvisatsiooniks või lihtsalt igaõhtuseks väikeseks variatsiooniks. Mitte ühe- ega kahemõttelised, vaid kohati kolme ja enama tasandiga naljad (vastavalt vaataja rikutuse astmele). Õigemini, teadlikult tehakse nalja laval üsna vähe, enamik huumorist kasvab välja tegelaskujude karakteritest ja vaataja allusioonidest realiteediga. Kui keegi peab roppuseks laval seksist rääkimist, siis see vast pole kõige õigem etendus; isiklikult ütleksin, et roppust lihtsalt ropendamise enese pärast laval praktiliselt ei leidunud (mõned vängemad ja ehk mitte 100%-lt põhjendatud väljendid teenisid siiski tegelaskuju karakteri edasiandmise funktsiooni). Kriitikas on käesolevat etendust nimetatud ärapanemiseks ja seega kaasaja kriitika ja huumori tasemel mitte kõige kõrgemal positsioonil seisvaks teoseks. Aga mis siis teha, kui mustastki mustem rafineeritud satiiri kõrgpilotaaž tänasel päeval enam ei toimi, oma retsepienti ei leia, kui peab natuke otsemini ütlema-näitama? Võttes ainese kohvi- kja kokteililauavestlustes läbinämmutatud teemadest ööklubietiketist ja pornost eneseleidmiseni, ei saa öelda, et Paku tekst ise iseenesest oleks kulunud või vähevaimukas. Samas on etendust vaadates ilmselge, et mõju on sel tekstil just lavalisena – suure osa oma särtsust ja energiast saab materjal näitlejate mängust.

Osavat tekstikonstrueerimist kõrvale jättes on veel üks põhjus, miks tahaks lavastust Paku egopaiks ristida – autor on endale kahmanud (kas ka iseennast silmas pidades kirjutanud?) vist küll loo kõige ägedama tegelaskuju – Kuradi 🙂 Sellise Kuradi, kes lubab lahkelt ise endale igavese piina valida, vaatab inimeste sebimist muheda muigega ja saadab vahel maa peale jalust ära, kui talle närvidele käima hakata. Paku Kurat tundub täpselt selline, kes “on osa jõust…” (Goethe) ja kelle pahateod on pigem koeruste kui kuritegude mõõtu; selline muhe hea huumorisoonega Kurat, kellega võib vahel diili teha. Paku nauding laval viibimisest ja oma sõnade kõla kuulmisest oli ilmselge, aga see näitleja edevus sobitus ka tegelaskuju kuvandisse ja mõjus kokkuvõttes pigem erakordse mängulusti kui enesepresentatsioonina. Teised peategelased don Juan ja Casanova mõjusid karikatuursematena; neilegi oli antud laval oma rolli piires rohkem või vähem möllata, aga teksti, rolli ja kuvandi terviklikkuselt jäid nad Kuradist maha.

Don Juan on 21. sajandi moraalivabaduse (moraalituse?) tingimustes üsna kimbatuses, sest au, mida röövida ja südameid, mida murda, ei paista enam eksiteerivat. Tema vabameelsus ja moraalinormide eitamine on muutunud üldtunnustatud normiks, tantsuõhtul vanu häid paaristantse enam ei tantsita ja kõik võtted, mis teeninuks omal ajal hurmuri ja võrgutaja nimetuse liigitatakse nüüd “nunnuks”. Ott Sepa don Juan on eelkõige ähmi täis, eluvõõras (loogiline ju, vahepeal on ikkagi 300 aastat mööda läinud), lapselik. Intellektuaali ja libertiini on temas küll vähem kui kõike muud. Rohkem kui “miks?” juhib tema tegusid hämmastus “kuidas siis nüüd nii?”. Natuke kohatu – mitmes mõttes.

Don Juani noorukilikkusele asetub vastukaaluks Jüri Lumiste kehastatud Casanova kalkuleeritus, sihikindlus, teatav külm kõrkus kirglikkuse kesta all. Võluv on jälgida Lumiste äärmiselt enesekindlat ja eneseteadlikku kehakeelt ning absoluutselt kontrollitud ja välja mõõdetud intonatsiooni kontrastis natuke niheleva ja ebakindla don Juaniga. Karakterite polaarsus ei väljendu mitte ainult must-valges kostüümide värvuskoodis, vaid kogu lavalises kohalolekus neis esimestes stseenides. Kui don Juan liigub läbi oma seikluste hüplikult, kord energilisemalt tormates, kord mõtlikult endasse tõmbudes, siis Casanova purjetab läbi armuseikluste ja lavastuse kadestamisväärse sujuvusega (nagu ladinaameerika tantsus – kinganina kogu aeg põrandaga sujuvas kontaktis). Rafineeritud rolli esitus.

Omaette mainimist väärib lavastusse integreeritud miniooper – Chalice’i muusikaline looming anonüümsete netikommentaaride teemadel. Futuristlik kõla, ekspressionistlikult (selle sõna 20. sajandi alguse tähenduses) suured ja nurgelised, markeerivad liigutused. Lavastusliku leiuna põnev, minu jaoks isiklikult aga lavastuse kõige igavam, tempot katkestav ja maha tõmbav osa. Siinkohal olguga ka mainitud, et vaatused on oma tegevuse- ja huumoridoosilt ebaühtlased – teine vaatus jääb meelde oluliselt rahulikuma, tempolt aeglasema ja pseudofilosoofiliselt rohkem koormatuna. Väga meeldis samas don Juani ja Nipernaadi napp kohtumisstseen kõigi poolikuks jäetud lausete ja peaaegu-äratundmistega. Ja kui kavaleht nimetab Nipernaadit hullemaks petiseks kui don Juan, siis kaanoni kohaselt on mõlemate puhul tegu ikka naisesüdame asjatundjatega.

Lava kujunduslik lahendus oli väga sümpaatne: tühi valge lavaruum, kuhu vajadusel tõstetakse baarilaud või lohistatakse magamistoakomplekt. Aga seda kõike vaid ajutiselt. Peamine meeleolude ja tegevuspaikadegi markeerimine toimub vaid valgusega (välja valgustatud nelinurk markeerimas lifti jne), valguse ja heli sümbioosiga. Valge seina minimalism vastandub don Juani loomulikule keskkonnale muidugi samavõrra kui tänased moraalinormid tema-aegsetele. Ja kui teadvust võrreldaks võõrastemajaga, siis seda tühja, impersonaalset, kõik ja samas mitte midagi meeleolu annab edasi ka napp valgega lahendatud lavaruum.

Lõpetuseks üks tsitaat kavalehelt, annab ühtlasi hea ettekujutuse, mis võtmes kogu lavastusse suhtuda:

intellektuaal – isik, kes teeb enda eksistentsist probleemi. Miks? Vaat seda tahab ta isegi teada. Tavalised inimesed põevad miks? Küsimuste faasi varases lapsepõlves läbi. Selles mõttes on intellektuaal lapsiku käitumisega täiskasvanu.

Rein Paku kirjutatud, Paku ja Ain Mäeotsa lavastatud “Don Juan”.

Vanemuise teatri külalisetendus Tallinnas 1. veebruaril 2010.

Lava- ja muusikaline kujundaja Rein Pakk, kostüümid Triinu Pungits ja Annika Pakk, valgus Andres Sarv. Osades: Ott Sepp, Jüri Lumiste, Rein Pakk, Ragne Pekarev, Eva Püssa, Marika Barabanštšikova, Gert Kark, Urmas Poom, Taivo Põder.

Published in: on 2. veebr. 2010 at 22:05  Lisa kommentaar