suurlinnahõnguline spiooni-džäss

Kui te kohtate ühes loetelus nimesid Mihkel Metsala, Eduard Akulin, Virgo Sillamaa, Meelis Vind, Mihkel Mälgand, Ara Yaralyan ning last but not least Siim Aimla, siis on tegu koosseisuga, mille puhul on a priori kindel kvantiteet, kvaliteet ja absoluutselt võrratu meeleolu.

27. veebruaril 2010 oli nimetatud ja mitmeid siinkohal nimetamata suurepäraseid muusikuid võimalus kuulda Estonian Dream Bigband’i ja Ocean’s 4 ühiskontserdil Kumu auditooriumis.

Terminit spiooni-džäss kasutas Aimla ise Ocean’s 4 muusika kirjeldamiseks ühel kontserdil NO jazzikohvikus (juba koosseisu nimigi viitab menukale Ocean’i filmiseeriale). Ise tahaksin seda nimetada suurlinnajazziks. Tegu on visuaalselt tohutult inspireeriva muusikaga: hämarad lounge’id, kõrged stilettod, eemalduvad tagatuled, briljandid, värvilised kokteilid, tuledes kõrghooned, räpased kõrvaltänavad, sügavad dekolteed, mansetinööbid, krediirkaardid, vihmast märg sillutis, kaarsillad, neoonsildid, 24h delid, pimedad aknad, taksoplafoonide kuma… On glamuuri ja igatsust, on ohtlikku, chici ja salapärast. Kujutluspildid jooksevad nagu filmilindil ja heas mõttes filmiliku muusikaga tegu ka on. Teatavast hämara lounge’i intiimsusest on suurejoonelisemates bigbandi seadetes loodud maailmad, kus kõik on natuke suurem, säravam ja rõhutatum, kui elus igapäevaselt kombeks. Ja olgugi, et autor ise on andnud oma loomingule pealkirju “Ema tuli koju” ja “Mowgli”, siis mind jäi igal sammul ikkagi valdama tunne suurlinnalikkusest, mis oli omakorda võluvas kontrastis Aimla muheda huumoriga tembitud lihtsa ja pretensioonitu olemisega.

Nagu esimeses lõigus välja toodud nimekirigi näitab, on tegu vaieldamatult andekate ja mitmekülgsete muusikutega, kellest kedagi otseselt esile tõsta oleks siinkohal ebaõiglane (ja ega ma olegi selleks pädev). Rohkem võimalusi silma jääda oli Kumu kontserdil ehk bassimängijatel Mälgandil ja Yaralyanil oma duo/võistlusega, Sillamaal kitarri- ja Akulinil tromboonisoolodega, kogu selle seltskonna eestvedajast Siim Aimlast endast rääkimata. Selle kõige juures oli tohutult hea näha, kuidas mehed laval näisid seda kaht tundi nautivat samavõrra kui publikum saalis, kuidas meeleolu kontserdi edenedes üha ülemeelikumaks, energilisemaks ja vabamaks muutus.

Puha jama jutt, et hea kontsert ei tohiks kesta rohkem kui tund viisteist: antud koosseisu võiks vabalt kuulata kahetunnistes annustes nii sageli kui vähegi võimalik. Eriti hea, kui mingil hetkel avaneks võimalus seda humoorikat ja särtsakat suurlinnahõngu plaadimängija vahendusel oma apartementigi tuua.

Published in: on 28. veebr. 2010 at 00:56  Lisa kommentaar  

The URI to TrackBack this entry is: https://susapesa.wordpress.com/2010/02/28/suurlinnahonguline-spiooni-dzass/trackback/

RSS feed for comments on this post.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: