kõigest muust rohkem kui jänestest

Harva, kui mõni kultuurisfäär suudab tekitada sedavõrd palju meediakära, kui seda suutis lavale tulles “Kuidas seletada pilte surnud jänesele”. Küll ilmus kirjutisi etenduse kriitikaks ja kaitseks, lihtsalt skandaalihõngulisi kommentaare ja siiraid, kuid hämaraid katseid lavastust selgitada (TeMuKi-s A. Noormets). Minus tekitas sedavõrd suur mull esimese hooga hoopis vastureaktsiooni – kui ühe etenduse, mida sildistatakse alternatiivse ja avangardiga flirtivana vaatamine muutub peaaegu kohustuslikuks, siis mina seda vaatama tormata ei taha, pigem ootan, kuni kõmu on hajunud, meri pole enam põlvini. Selle seisundi saavutamiseks kulus natuke alla aasta. Nüüd, 5. veebruaril 2010 etendust näinuna julgen tõdeda, et kui lavastus pole selle ajaga maha käinud, vaid oligi algusest saati selline, siis ma mõistan, miks seda käsitleti skandaalina, aga ei mõista päriselt kõiki neid kiidukõnesid, mida lavastusele jagati.

Tunnistan, et läksin teatrisse kõigele vaatamata väikese eelarvamusega. Ja kõige muu hulgas võtsin otsuseks, et sellele, kuidas ministriprouaga käitutakse pööran tähelepanu alles teises järjekorras – esmane tähelepanu ja lavastuse kese (nii vähemalt jäi kajama mitmetest kommentaaridest) tegeleb kõige muu hulgas ka näitlejaks/loovisikuks olemisega praegusel kultuurimaastikul. Aga tunnistan täitsa ausalt – Jänesest hakkas natuke kahju. Olles samuti tegev kultuurisfääris, teades üsna hästi, kuidas otsuseid langetatakse ja kui raske on üheks või teiseks põletavaks (või uputavaks) probleemiks raha leida tundus mulle, et sellele inimesele tehakse ikka natuke ülekohut. Jänese tegelaskuju on iseenesest sümpaatne – inimene, kes tõesti tahab kogu südamest head ja soovib kunstimaailmaga suhestuda, aga ei tea päris hästi, kuidas. Ja vaadates NO teatri puupüsti täis saali ütlen kõhklematult, et võrreldes mitmete muuseumite olukorraga, läheb neil ikka väga hästi. Sotsiaalsust nagu on ja nagu ei ole ka. Miskipärast usun, et sotsiaalne sõnum jõuab vaatajani paremini ikkagi läbi konkreetse loo – see võib olla küll banaalsem ja igavam, aga see-eest toimivam viis. Ja publikuni jõudmine ON oluline.

Nii muutuski minu jaoks keskseks teemaks etendust jälgides – kui palju üldse mõistab vaataja kunsti? Kui palju saab tavaline vaataja aru sellest, mis TEGELIKULT laval toimub. Tavaline vaataja…kui sellist olemas on. Või nagu Prints küsib: “kas sina oled siis tavaline näitleja?”. Või nagu Tambet Tuisk neljandat seina ära võttes küsib: “Kui palju te üldse aru saate, mida me siin teema?”. Ega kõike ei saa – pole ju samasugust professionaalset ettevalmistust. Kõike ei peagi saama. Küll aga tajusin vaatajana midagi, mis etendusele selles kontekstis põrmugi kasuks ei tule – keskendumise, kohalolemise puudulikkus. Ma vaatan, kuidas näitlejad vaatavad oma kaaslaste etüüde…ja need pilgud on tühjad. Seal pole osavõtlikkust, pole keskendatust kaaslaste tegevusele, on mingi tehtud, teeseldud huvitatus (G. Raudsep oli siinkohal erandlik, pisut keskendunum kui ülejäänud). Tegu on füüsiliselt väga nõudliku lavastusega. Aga kui ma soovin näha midagi füüsiliselt nõudlikku, siis ma lähen balletti vaatama; draamanäitlejatelt ootan ma vaimset kohalolu ja olemise pingestatust, mida minu jaoks jäi napiks. Ehk on siinkohal tegu teatava paratamatusega, sest mingit Lugu kui sellist ju ei ole – on ühendavad ja siduvad teemad, aga need on kusagil sügavustes (või metatasandi kõrgustes) ja etendus töötab pigem kokkupõimitud etüüdide-performance’ tena. Kui näitlejad küsivad, kas publik jäi uskuma, et tegu on improvisatsiooniga, siis olin sunnitud pead raputama – ei jäänud uskuma. Võib-olla ma arvan inimestest nii halvasti, et ma ei usu, et nad viitsiksid igal etendusel improviseerida ja seepärast eeldan, et etüüdid on valdavalt siiski fikseeritud.

Siin on ilmselt veel üks põhjus, miks minu jaoks oli tegu vaadatava, aga mitte kuigivõrd pakkuva etendusega – mind isiklikult huvitavad karakterid, tegelaskujud, nende visandamine minu kujutlusse ja nende kehastamine. Ma otsin illusioone. Filigraanseid.

Aga tegelikult ei olnud üldse nii halb etendus, kui ma valmistunud olin 🙂 Mõned asjad meeldisid suisa väga. Näiteks etenduse algus: mehed kõlarikastidega, miksimas kokku erinevaid võnkeid ja helisid. Tajusin, kuidas inimesed minu ümber ärevalt nihelema hakkasid. Minule mõjus algusstseeni muusika aga hoopis kummaliselt rahustavalt, lõi tegelikult kogu etenduseks mõnusa feelingu. Teine moment, mida ma tõesti väga nautisin, oli näitlejad pakkimas kokku rekvisiite – see stseen kõnetas mind vist rohkem kui vaat et kogu ülejäänud etendus. Mõelda vaid, kui vähe on tarvis üheks lavastuseks, kui kiiresti käib kõige selle kokkupakkimine ja riidesse mässimine. Ja siis võib selle pambu, mis tegelikult sisaldab tervet väikest omaette maailma viia lattu ja sinna tolmuma unustada. Näitlejate igaõhtusest pingutusest laval ei jää aga mitte sedagi. Mälestused, jah, aga need on kaduv kraam. Ja mingil kombel meenutas see linaga kaetud kokku seotud träni laeva, valget laeva – ühtaegu peade kohal ähvardavalt kõikuv, teisalt lootust paremale edaspidisele märkiv.

Eha oli nagu Eha ikka. Ja jänesed olid lihtsalt armsad.

NO83 “Kuidas seletada pilte surnud jänesele”. Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper. Laval Rasmus Kaljujärv, Risto Kübar, Andres Mähar, Mirtel Pohla, Jaak Prints, Gert Raudsep, Inga Salurand, Tambet Tuisk, Marika Vaarik, Sergo Vares.

Published in: on 9. veebr. 2010 at 00:05  Lisa kommentaar  

The URI to TrackBack this entry is: https://susapesa.wordpress.com/2010/02/09/koigest-muust-rohkem-kui-janestest/trackback/

RSS feed for comments on this post.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: