eneseabi või enesepettus?

Üks võimalus eluga toime tulla on kahtlemata end sellest läbi naerda. Rakvere teatri “Elu ja kuidas sellega toime tulla” on lustakas, heas mõttes rahva(teatri)lik tükk, mille süvakihist ei puudu siiski ka tõsisem kriitika religiooni ja ühiskonnatavade suhtes. Aga kõigest järjekorras.

Lavastaja Üllar Saaremäe on näitlejatele suviseks koduseks ülesandeks andnud läbi hekseldada suremas koguses eneseabiraamatuid, et siis kõige inspireerivamatele ideeliinidele ehitada humoorikas, improvisatsioonile ruumi jättev lavastus. Põhiteemaks on valitud naiste-meeste suhted, taju, käitumise ja maailmapildi erinevus ehk miks mehed ei mõista naisi ja naised mehi ja kuidas seda olukorda parandada annaks. Teemavalik näib esmapilgul pisut otsitud, võib-olla seetõttu, et need eneseabiõpikud, mida mina käes olen hoidnud on tegelenud peamiselt edukuse, majandusliku kindluse ja üldiste sotsiaalsete suhetega. Teisalt muidugi on nais-meesteema komöödiaformaadis suhteliselt kindla peale minek, nö turvaline valik, mis kõigi eelduste kohaselt peaks lõbu pakkuma vaatama tulnud paarikestele võrdselt (siinkohal tähelepanek – nähtud etenduse ajal kostis saalis ülekaalukalt naiste naeru). Ja kindlasi pole see kaugeltki ainus teema, mida eneseabiraamatutele tuginedes lavastada saaks; teistsuguse teemavaliku puhul võiks see olla hoopis teistsugune lavastus, ka väga tõsimeelne ja hävitavalt sarkastiline. Rakvere on valinud helgema lähenemise ja selle omakorda rüütanud lauludega vürtsitatud vormi; tervik peaks lõppkokkuvõttes mõjuv ja mõistetav olema väga laiale publikuringile (Rakvere suuruses linnas endale elitaarsust lubada oleks selgelt enesehävituslik, aga ka kitsarinnaline).

Sellele, kuivõrd laia nähtusena eneseabikirjandust käsitletakse, viitab näiteks Piibli paigutamine samasse ritta pendli ja enesehüpnoosi õpetustega. Üsna selgelt ja hirmutavalt joonistub välja tõdemus, et Piibel on tegelikult aastasadu toiminud kõigi muude funktsioonide hulgas ka meeste eneseabiraamatuna enese kehtestamise osas. Ühtlasi jääb õhku küsimus, kas ja kuivõrd on inimesel õigus tõlgendada Piibli kirjakohti üksüheselt ja neid eneseabiks kasutada, eriti nüüd 21. sajandil. Kiire terava torke saab religioon kui autosugestioon ja samas seelikusaba, mille varju pugeda. Kantud elutervest huumorist, ei saa öelda, et lavastuse üle domineeriks irooniline suhtumine. Eneseabikirjandust uuritakse pigem kui fenomeni, milles võib sisalduda nii mõttetusi kui kullateri. Kui üldse miski saab otseselt pilke osaliseks, siis üha populaarsust kogunud koolituste kultus, milles üks inimene võtab endale õiguse terve seltskonna võõraste inimeste elu ja mõtlemist muutma hakata ning millega teatud seltskond sära- ja sinisilmselt kaasa läheb. Nii jäetakse etenduse vaatajale võimalus ise mõelda ja otsustada, mida nad arvavad ja kuidas suhtuvad eneseabisse, aga tingimuseks on just ise mõtlemine (!) mitte kellegi poolt valjuhäälselt kuulutatud tõdede pimesi tunnistamine.

Etenduse alguses mõtlen ehmatusega, et kas nüüd jääbki nii, kas tõesti järgneb 2,5 tundi piinlikku taidlemist sisuliselt olematu teema ümber. Esimestel hetkedel ei suuda isegi muidu nii võluv Toomas Suuman oma meheliku sarmi, iroonia ja mõttepeenuse tabavusega avangut päästa. Kõik tundub kuidagi plass, pingutatud ja lahja. Aga siis hakkab minema… Suuman räägib ennast soojaks, vaimukad vinjetid ja viited lendavad kiiremini kui kuulipildujast ja näitlejate silmisse tuleb publiku julgustava naeru saatel mängulusti sädemeke. Veniva alguse kompensatsiooniks on ülejäänud esimese vaatuse tempo väga paigas, peaaegu ei tajugi, et tund ja kakskümmend minutit saab jälgitud, kuidas mehed püüavad leida naiselikkust ja sellest aru saada. Kas ei ole ülesanded nii hästi leitud, naisnäitlejad vajalikul määral väljendusrikkad või on asi sisse toodud tõsistes alateemades (religioon ja inimõigused), aga teises vaatuses on säravaid leide vähem, tempo ebaühtlane ja lavastaja-näitlejate taotlused kuidagi ähmastunud. Korra mõtlen, et äkki oleks õigustanud ühe hästi pika vaatuse taktika – mõned väheütlevad momendid saanuks välja kärpida, etüüde ehk pisut teisiti komponeerida ja lavastust tervikuna ühtlasemaks muuta. Etendusse pikitud muusikapalade valik on kohati ehk liiga ilmselge ja üksüheselt tekstilise poolega haakuv, muusikalises kujunduses võinuks natuke julgemaid valikuid teha ja nende abil lisaväärtust, teist dimensiooni luua. Aga Rakvere näitlejate lauluoskuse kohta pole midagi paha öelda, saavad täitsa hakkama, ei ole piinlik kuulata.

Stseenidena on vaimukamad meeste tõeleidmistee lõik sensitiivi juhendamisel (“Küsige iga toiduaine käest, kas ta tahab teiega tulla” – “Aga kui tegu on Poola pirniga – ma ju ei räägi poola keelt?!”, “Banaan magab” jms) ja naistele suunatud õpetus istumisest ja vabastavast hingamisest. Meeleolukas nüanss on seegi, kuidas mehed-naised laval end istuma säevad – mehed paraja distantsiga, naised tool tihedalt tooli kõrval.

Lavakujunduses on küllalt nappide vahenditega (paar tooli, punased kardinad ja elektrilambikesed) loodud üksjagu showmaailmalik atmosfäär – silmnähtavalt odav, aga enesekindlalt edev. Triibulise tapeediga elutuba avardub karvaseid ja sulelisi sisaldavaks elulavaks, millel hakatakse lahkama elutoas viltu kiskuvaid ja arusaamatuks jäävaid suhteid ja soostereotüüpe. Viimased leiavad lavastuse käigus pigem kinnitamist kui ümberlükkamist, samas on kohal ka siiras püüd teineteist vastastikku aktsepteerida ja respekteerida. Kas pärast eneseabiraamatu või -koolituse läbimist nüüd kohe just nii idüllilist lahendust saabub nagu etenduse lõpus näha võib (ja kui saabub, siis kui kestev see on). Selge see, et suuri valgustuslikke avastusi antud lavalugu ei paku, esteetiliselt ega intellektuaalselt just närve ei kõdita. Aga üks esmaspäevaõhtu saab üsna heatujuliselt sisustatud ja veedetud.

Ja tegelikult võiks eneseabikoolituse kestuse aja pigem kasutada oma partneriga kommunikeerumiseks.

Rakvere teater “Elu ja kuidas sellega toime tulla”

Lavastaja Üllar Saaremäe, kunstnik Kristi Leppik, muusikaline kujundus Heiki Kübar. Kollektiivses eneseabietenduses mängivad Helgi Annast, Silja Miks, Marin Mägi/Maarika Mesipuu, Margus Grosnõi, Peeter Rästas, Eduard Salmistu, Toomas Suuman.

Külalisetendus Eesti Draamateatris 15. veebruaril 2010.

Published in: on 16. veebr. 2010 at 09:41  Lisa kommentaar  

The URI to TrackBack this entry is: https://susapesa.wordpress.com/2010/02/16/eneseabi-voi-enesepettus/trackback/

RSS feed for comments on this post.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: