aruanne

Kultuuri ja kunstidega suhestumise kohalt on 2010 olnud üks huvitav aasta. Külastatud etenduste arv (86) ei lase kahelda, et tugevasti teatri poole kaldus on kogu see kultuuritarbimine olnud. Samas olen tihedamalt kui mitmel eelnenud aastal olnud seotud oma eriala külge: oktoobrisse 2010 jääb seminar, mille ettekande soovitas Professor artikliks vormida; läbi sügise on kestnud ja veebruaris peaks lõpusirgele jõudma rahvusvahelise erialaajakirja erinumbri koordineerimine; rääkimata õpetajatööst, mis on pannud mitmeid pedagoogilisi, erialaseid ja üldelulisi küsimusi täiesti uuest perspektiivist vaatama. Keeruline, aga valgustuslik aasta.

Aasta helgeim hetk:

Kevad Zürichis:ilusad inimesed, ilusad ilmad, head sõbrad, suurepärased muuseumid, puhtad tänavad. Selgus, kainus, rahulikkus.

Minu tutvusringkonnas, mille liikmed on avastanud maailma Ladina-Ameerikast Kagu-Aasiani, on ainult kaks inimest, kes on Zürichis käinud (üks neist puhtalt tööga seonduvalt) – niisiis mitte just kõige levinum koht pika nädalavahetuse veetmiseks.

Võib olla, et oma prantsuse kultuuriruumi kesksele haridusele reaktsiooniks olen hakanud avastama üha enam saksakeelset Euroopat. Ja kuigi grammatilisest aspektist koosneb minu saksa keel peamiselt vigadest, tunnen ennast just saksa keele-ja kultuurikeskkonnas väga koduselt ja turvaliselt. Turvaline, stabiilne, kindel on märksõnad, mis iseloomustavad tabavalt nii Zürichi arhitektuuri, tänavamoodi kui elanike mentaliteeti; sisutühjal sädistamisel ja sädelemisel siin kohta olevat ei paista.

Õhtune piknik maasikate, šokolaadi ja veiniga Zürichsee ääres, vestlusteemad uuemast kirjandusest finantsmaailmani; business hoteli rahulik-asjalik atmosfäär; lustlik hommikupoolik moodsa kontseptsiooniga Landesmuseum’is ja pikk pärastlõuna Kunsthaus’is postimpressionistide näitusel.

Minu temperamentsele loomusele läheks pikemalt nii rahulikus ja väljapeetud keskkonnas viibimine ilmselt raskeks, aga lühiajaliselt mõjus väga rahustavalt – ei mingit tühja sebimist ja tõmblemist, igasugune tegutsemine toimub väljapeetud ja -mõõdetud tempos rahulikult ja efektiivselt; silm puhkab ühtlasel fassaadijoonel ja hall-beežis gammas tänavarõivastusel

Aasta eksootika:

Oberammergau Passionsspiele – iga kümne aasta tagant külaelanike poolt etendatav Kristuse kannatuslugu, mis toob viie tuhande elanikuga Baieri külakesse inimhorde Ameerikast Uus-Meremaani. Etendused toimuvad maist oktoobri alguseni 3-5 korda nädalas, ühele etendusele müüakse natuke üle 4000 pileti.

Teiste liturgiast välja kasvanud etendusetüüpide seas mainivad teatriajaloo käsitlused enamasti ära Kannatusmängu traditsiooni, mida mitmel pool Euroopas kui teatriajaloolist fenomeni pärast II MS taaselustama on hakatud. Samas on viljatu läheneda Oberammergau vaatemängule (modernse) teatrietenduse analüüsimise vahenditega: ei karakterite loome (kujutatud dogmaatiliselt), tekstiandmine (hiiglasliku ruumi ja väljas rabiseva vihma ülerääkimine ei õnnestu mitte kõigil) ega lavaruumi kujundus (kontrast tingliku ja naturalistliku vahel) ole võrreldavad harjumuspärase teatrikogemusega.

See võib kõlada ketserlikult, aga mingit teatrialast ilmutust selle vaatemängu nägemine kaasa ei toonud. Isegi olulisem, kui see, mis toimus laval, oli jälgida-kuulata publikut: piinamise ja ristilöömise stseenis kostis siit-sealt nuukseid; 80-aastased Austraalia vanaprouad rääkisid, et see on aastakümneid nende eluunistus olnud; hilises keskeas paar rääkis, et nad käivad juba mitmendat korda Oberammergaus ja on külastanud jõudumööda teisi Kannatusloo etendusi mujal Euroopas. Etendus kui selline võib meeldida või mitte meeldida, aga selleks, et saada päriselt aru, kui sügavalt põimuvad (ajalooline) katoliiklik maailmapilt, teater, traditsioon, külaelanike pühendumus – selleks tuleb ise selle sündmuse keskel viibida.

Aasta raamatuelamus:

Jaak Jõerüüt “Muutlik” – küsimusele “millest see raamat räägib” ei ole lihtne vastata: see räägib kõigest sellest, mis lugejas endas vastu kajama hakkab. Need võivad olla muljed talvisest Riiast või lämbest Eestimaa suvest, lennujaama rahutusest või tühja korteri eeterlikust vaikusest, igatsemisest ja kohale jõudmisest. Teel olemisest. Kronoloogilise järjepidevuseta ja üheste vastusteta inimeseks olemise lähivaatlus.

Aasta filmielamus:

“Polli päevikud” (režissöör Chris Kraus, osades Paula Beer, Tambet Tuisk, Edgar Selge, Jeanette Hain jt) – film, milles sisu on vähem kui visualsust ja tundeid rohkem kui poliitikat. 2009. aasta sügisel – üsna vahetult pärast filmimise lõppu – Matsi rannas mahajäetud dekoratsioonide vahel turnides elustusid väga jõuliselt ühe hääbunud maailma meeleolud ja tunnetus. Sünk-kauni visuaalsuse kõrval ja dramaatilise finaali kiuste jääb filmis kõlama lootusrikkus ja usk inimlikkusesse. Ja kes soovib põhjalikumalt süüvida Balti mentaliteeti ning valitsenud ühiskondlik-sotsiaalsete olude kirevasse ja komplitseeritud maailma võib ju lugeda lisaks nii ajastuloo kui kirjandusteosena kõrgtasemelist S. von Vegesacki “Balti tragöödiat” või E. von Keyserlingi “Õhtuseid maju”.

Aasta muusikaelamus:

Trio Sooäär-Ruben-Tafenau kontsert “Pinge” Mikkeli muuseumis samanimelisel näitusel 30. oktoobril …osaliselt ilmselt seetõttu, et mina selle kontserdi korraldasin 😀 (ei ole tagasihoidlik, ei ole). Kasutusse läksid kõik majas leiduvad toolid, pingid, tumbad; muusikud plaksutati 2 korda tagasi ning nõuti välja 4 lisalugu. Purustatud said kõik hirmud napi reklaami, lühikese etteteatamise, kesklinnavälise asukoha jms osas. Saksa ekspressionistliku graafika keskel kõlasid nii keskmisest ekspressiivsemad helid kui ka akvarellilikult pehmed impressionistlikud meloodiad; muuseumisaal kontserdipaigana lisas annuse intellektuaalsust, piiratud kohtade arv eksklusiivset kliki-tunnet. Kui jumal ja kulka annavad, siis kordame kindlasti algatust 😀

Muusikalised avastused: X-Panda (millest ka blogis juttu tehtud) ja Xpress Quartet – põnev kõla, suurepärane sound, väga hea õhustikuga kontserdid.

Ja muidugi teater:

JAANUAR

1) Kivid Sinu taskutes… (Tallinna Linnateater)

2) Lõputu kohvijoomine (Eesti Draamateater)

3) Metspart (Eesti Draamateater)

4) Sügissonaat (Eesti Draamateater)

5) Meie, mehed (Rakvere Teater)

6) Armastus kolme apelsini vastu (Rahvusooper Estonia)

7) Ma armastasin sakslast (Tallinna Linnateater)

VEEBRUAR

1) Don Juan (Vene Teater)

2) Kuidas seletada pilte surnud jänesele (Teater NO99)

3) Testosteroon (Endla)

4) Elu ja kuidas sellega toime tulla (Rakvere Teater)

5) Fööniks (Theatrum)

6) Vahepeatus (R.A.A.A.M.)

MÄRTS

1) Perikles (Teater NO99)

2) Rida on raha (Varius)

3) Mängurid (Nuku- ja Noorsooteater)

4) Tiramisu (Endla)

5) Lõputu kohvijoomine (Eesti Draamateater)

6) Koidula veri (Vanemuine)

7) Hiilgav (Eesti Draamateater)

8 ) Augustikuu (Eesti Draamateater)

9) Kirsiaed (Eesti Draamateater)

10) Mina, naine (Rakvere Teater)

11) Wallenberg (Rahvusooper Estonia)

12) Huntluts (Vanemuine)

APRILL

1) Praht, linn, surm (Teater NO99)

2) Johannese passioon (Rakvere Teater)

3) John Gabriel Borkman (Eesti Draamateater)

4) Isa (Monoteater)

5) Keskööpäike (Tallinna Linnateater)

MAI

1) Arkaadia (Ugala Teater)

2) Homme näeme (Tallinna Linnateater)

3) Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia… (Eesti Draamateater)

4) Kõik on täis (Eesti Draamateater)

5) Eikellegimaa (Rakvere Teater)

6) Lumivalgeke ja 7 pöialpoissi (Rahvusooper Estonia)

7) Ohtlikud suhted (Vene Teater)

JUUNI

1) Kes kardab Virginia Woolfi? (Teater NO99)

2) Mask (Emajõe Suveteater)

3) Toatüdrukud (Rakvere Teater)

4) Kadunud tsirkus (Rakvere Teater)

5) Augustikuu teemaja (Kell 10)

JUULI

1) Kaevuritest kunstnikud (Eesti Draamateater)

2) Põrgupõhja uus Vanapagan (Emajõe Suveteater)

3) Eesti asi (R.A.A.A.M.)

4) Coppelia (Rahvusooper Estonia)

5) Nahkhiir (Rahvusooper Estonia)

6) Kivist külalised (Kaks Musketäri)

AUGUST

1) Oberammergau Passionspiel

2) Vargamäe varjus (Albu projekt)

3) Hulkur Rasmus (Viimsi Suveteater)

4) Antigone (Theatrum)

5) Gertrude Stein saatjaga (Mõisateater)

6) Kaos (Vanemuine)

SEPTEMBER

1) Nii nagu taevas…(Ugala Teater)

2) Paanika (Vanemuine)

3) Kuningas Richard III (Vanemuine)

4) Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia… (Eesti Draamateater)

5) Equus (Vene Teater)

OKTOOBER

1) Quevedo (Vanemuine)

2) Aabitsakukk (Eesti Draamateater)

3) Keisrinna hull (Pärimusteater LOOMINE)

4) Tuulte pöörises (Rakvere Teater)

5) Peeter Volkonski viimane suudlus (Tartu Uus Teater)

6) Papagoide päevad (Rakvere Teater)

7) Valged ööd (Theatrum)

8 ) Minu tädi (Tallinna Linnateater)

9) Don Juan (Vene Teater)

10) Nimetu – NO74 (Teater NO99)

11) Boulgakoff (Eesti Draamateater)

12) Augustikuu (Eesti Draamateater)

NOVEMBER

1) Frederik ehk Kuritöö bulvar (Vene Teater)

2) Nukitsamees (Vanemuine)

3) 39. astet (Rakvere Teater)

4) Boheem (Rahvusooper Estonia)

5) Alasti tõde (Vene Teater)

6) Krappi viimane lint (Eesti Draamateater)

DETSEMBER

1) Panso (Eesti Draamateater)

2) Jumala Narride Vennaskond (Tallinna Linnateater)

3) Suur mees juba (Tallinna Linnateater)

4) Cosi fan tutte (Rahvusooper Estonia)

5) Väike Mukk (Rakvere Teater)

6) Üsna maailma lõpus (Tallinna Linnateater)

7) Pähklipureja (Rahvusooper Estonia)

Üks väga hea teatrikuu oli oktoober – mitte, et kõik ses kuus nähtu otse lemmiku staatusesse tõusnuks, aga väga kõrge tasemega etendused koondusid nende 31 päeva sisse ja nii saigi sellest kokkuvõttes ehk keskeltläbi kõige tugevama tasemega teatrivaatamise periood.

Lavastusterviku ja trupi koostöö poolest jätsid kõige eredama mulje: “Keskööpäike”, “Augustikuu”, “Arkaadia”, “Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia…”, “Kaevuritest kunstnikud”, “Antigone”, “Equus”, “Quevedo”, “39 astet”, “Jumala Narride Vennaskond”.

Meesnäitlejatest jäid silma: Mait Malmsten (“Kirsiaed”, “Vassiljev ja Bubõr…” ja loomulikult “Panso”. Viimast vaadates tabasin natuke skisofreenilise momendi, kus vaatad ja tundub nagu oleks tõesti laval vanameister panso ise: intonatsioon, žestid. Samas ma ju tean, et see ei ole Panso ja kusagilt hääle registritest kostab läbi Malmsteni tämbrit.), Peeter Rästas (väga jõuline kirglik roll “Tuulte pöörises” ja muhe osade täitmine “39 astmes”) ning 2010. aasta lemmik Ivo Uukkivi (“Kirsiaed”, “Vassiljev ja Bubõr…”, “Kaevuritest kunstnikud”) – hoopis teise iseloomuga ja tehniliselt teistmoodi lahendatud rollid, kui Uukkivi senised elu- ja rock’n’rolli-mehe tegelaskujud. Uukkivi on “lahti läinud” – täpsemaks, nüansseeritumaks, lüürilisemaks – ja väga huvitavaks nii kandvates kui väiksemates toetavates rollides.

Naisnäitlejatest: Laura Peterson (“Valged ööd”, “Peeter Volkonski viimane suudlus”) – tema lavaline sarm ja mängumaneer viiksid nagu hoopis mingisse teise ajastusse; oma tegelaskujudesse suudab ta korraga panna nii õrnust kui kirglikkust, Vana Maailma naiivset unistavust ja väljapeetud väärikust; Larissa Savankova (“Ohtlikud suhted”, “Alasti tõde”, “Frederick ehk Kuritöö bulvar”) – ürgnaiselik, igidaamilik, õrn, jõuline. Ideaalne osatäitja mänglevate-manipuleerivate-diivalike daamide rollidesse, kus tema isiklik sära ja sarm karakteri naiselikke võlusid, aga ka sügavat kogemuslikku elutarkust ainult võimendavad; ja loomulikult ei saa rääkida 2010. teatriaastast mainimata Ita Everit – tableti- ja võimusõltlasest Violeti osatäitmine “Augustikuus” näitab publikule sellist Everit nagu hiilgeaegadel (millest mina seni ainult kuulnud olin ja mõningaid telelavastusi näinud) – täielikult kaasa haarav ja kaasa elama panev oma intensiivses kohalolekus ja ümberkehastumise psühholoogilises realistlikkuses, täpne, peenelt vaheldusrikas.

Kujunduslik-kunstiline lahendus: Ervin Õunapuu “Kirsiaed”, Kristiina Põllu “Quevedo” ja Kristi Leppik “Kadunud tsirkus” – kujundused, mis muutuvad meediumiks; sõnumi, meeleolu ja ideestiku orgaaniliseks, muude vahenditega samaväärseks kaaskandjaks. Kunstilised lahendused, milles tõepoolest sünnivad terved maailmad.

Published in: on 8. jaan. 2011 at 22:29  5 kommentaari  

The URI to TrackBack this entry is: https://susapesa.wordpress.com/2011/01/08/aruanne/trackback/

RSS feed for comments on this post.

5 kommentaariLisa kommentaar

  1. Kadetust äratav teatriaasta nimekiri!

  2. Jõerüüdi raamatu nimi ei ole “Muutuv”, vaid “Muutlik”. Eksitus nimes jätab tunde, et raamatut pole loetud. Raamat ise on siiski primitiivne ja räägib enesestmõistetavatest asjadest, nagu need oleksid avastused.

    • Tänan vastukaja ja paranduse eest – viisin paranduse ka tekstikorpusesse sisse. Eksitusest pealkirjaga ei tasu siiski liiga palju järeldada – raamatut olen lugenud küll ja üleskirjutatud emotsioonid on ka ehedad. Eks igaüks tee ja tõlgenda kultuuri vastavalt oma võimetele – mind suutis Jõerüüt oma loominguga igatahes kõnetada just veelkord üle kinnitades, et suurem osa elust kipub laveerima iseenesestmõistetavuse ja ime piiri peal.

      • Jõerüüdi raamat on siiruse lavastamine, dekoratsiooni loomine.
        Seda kinnitab ka Toomas Haugi arvustuse “Jõerüüdi harjutused” lugemine (Looming 6, 2011), mis irooniliselt viitab: harjutused iseseisvaks eluks. Miks nii? Aga: Haug näiteks tajub Jõerüüti lugedes soliidsesse ikka tüüriva, aga puberteetliku ilmavalu säilitanud mehe sisemist draamat, kuigi tekst mõjub tihti liiasena, paatoslikuna, poseerivalt küünilis-sentimentaalsena, ja sisemine palveränd paiguti literatuurselt ülepingutatuna. Jah, nõus. Tõesti: “Jõerüüt sakraliseerib ja müstifitseerib inimest, ehib teda kõige kauniga, metafüüsiliste, religioossete, kosmiliste aksessuaaridega.” Tegelikult viidates kogu aeg iseendale, küsimusele, kes ta on, mida ta oma keskeas ikka ei tea, selle asemel, et tegelda, oma sotsisaalse olemise eetiliste küsimustega. “Probleem on — kuidas öelda — annustamises,” leiab Haug. Ja annustus läheb ju tõesti naljakakas kätte. Näiteks: Näiteks: „Kas minu maailm on minu elu? Või on minu elu mu maailm?” (Lk. 311.) Või: „Miks inimene tunneb seda, mida ta tunneb, ehkki ei oska kirjeldada ega seletada?” (Lk. 63.) Või: „Iga inimese elus on vähemalt üks suur saladus. Kahtlen, kas muid saladusi ongi. Mida ma tegelikult tahan ja tean? See ongi saladus.” (Lk. 253.) Mitte sügav, aga lapsik küll! Haugiga võib koos ohatagi. Näiteks ütleb Jõerüüt: „Avastad, et pilk, mille kunagi aastaid tagasi pöörasid enda sisse, et näha sealseid maastikke, on tänaseks tunginud juba ootamatult sügavale ja sa näedki iseennast, oma salajasi tundemaastikke ning iseennast sealsetel teedel rändamas. [—] Oled sina ise ja oled eikeegi, ainult tähetolm, pintsel suure maalritöö tegija käes [—].” (Lk. 167.) Oh taevas! Ütleb selle kohta Haug. Mõni ütleks selle ülespuhutud primitiivsuse kohta ka: no kurat. – Muide., ei kirjutaks, kui see ei oleks meeldiv veebikülg!

      • Tänan kommentaari eest, võtan Haugi arvustuse kindlasti ka isiklikult üle lugeda.
        Äkki soovitaksite siinkohal mõnda elavat eesti kirjanikku, kelle otsingute siirus ja sügavus Teie heakskiidu pälvinud on?


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: