augustikuu raugus ja raev

Tähelepanekud 23. jaanuari “Augustikuu” etenduse kohta:

• tempo: esimese vaatuse esimesed kaks kolmandikku mõjuvad, nagu kardaksid näitlejad kuhugi hiljaks jääda. Pause on vähem, tekst antakse kiiremini, närviliste pursetena. Läbi etenduse räägitakse üksteise fraasidesse sisse (varem pole seda täheldanud)
• närvilisem, vahedam meeleolu etenduse alguses; eriti Viire Valdma Johnna tegelaskuju muutus silmatorkav (jahe-asjalik)
• üllatuslik tõdemus, et märkan, kui tekstis esineb mugandusi-muudatusi s.t. ma ei tea küll ise täpselt peast, kuidas mingi fraas kõlama peaks, aga panen tähele, kui seal kasutatakse teistsugust sõnastust kui varem
• emotsioonid ja varjundid on nüüd lähivaatlusel kinni püütud, üldise kompositsiooni ja misanstseenide vaatlemiseks peaks ilmselt valima mõne kõrgema-kaugema vaatepositsiooni (piilusin vaheajal korraks keskrõdult lavale – mõju oli hoopis teine)
• erakordselt huumorile orienteeritud publik. Palju naeruturtsatusi, spontaansed aplausid Lutsepa ja Klenskaja tegelaskujudele. Sügavalt traagilised stseenid teisenevad publikuruumi jõudmiseks irooniliselt tragikoomilisteks
• publik etenduse lõppedes helgelt meelestatud, meel lahutatud; puudub mõtiskelu ja katarsise atmosfäär. Siiralt tänulik kestev aplaus

Mul on olnud õnn ja au viibida neljal “Augustikuu” etendusel: 19. märts 2010, 31. oktoober 2010, 13. jaanuar 2011 ja 23. jaanuar 2011, seejuures kõik korrad peaaegu samalt kohalt. Vaadates tagasi nende etenduste meeleolule-atmosfäärile joonistub väga hästi välja iga teatriõhtu kaduvus ja ainulaadsus.

Märtsikuine etendus, vähem kui kaks nädalat pärast esietendust, möödus pidulik-tõsises, peaaegu pühalikus meeleolus. Oli tunda, et materjal pani publiku kaasa mõtisklema ja tundma, viis teraapilise-puhastava katarsiseni. Saal kuulas hinge kinni pidades, äärmuseni tähelepanelikuslt igalt lavalt tulevat sõna ja emotsiooni püüdes. Vähe naeru, palju keskendatust. Aplodeeriti püstiseistes. Meeleolu ka natuke õõvastav – otsekui löödaks kellelegi hingekella.

Oktoobrilõpu etendus on mällu jätnud kõige vähem muljeid. Liigitub ilmselt heaks reaetenduseks, aga ei üllatanud-intrigeerinud millegagi.

13. jaanuar oli üks natuke liiga särasilme, liiga hoogne ja kahtlaselt ülemeelikus meeleolus etendus 🙂 Kood absoluutselt muutunud – mängitud nagu komöödia. Publik esimese hooga jahmunud, siis võtab kergemeelse meeleolu omaks. Väga palju noort publikut, ise eeldan, et ovatsioonid on mõõdukad, aga saal aplodeerib vaimustunult, peaaegu eufooriliselt püstiseistes.

Hiljutisim, 23. jaanuari etendus taas koomikavõtmes. Publik reageerib elavalt, saali reaktsiooniga kohanduv trupp keerab omakorda vindi peale. Struktuuri mõttes natuke logisev (tempo, sisserääkimised), meeleoludelt väga hea etendus.

Kui augustikuised kired ja kannatused on kord oma leebesse lämmatavasse võrku haaranud, siis lahti neist enam ei saa 🙂 Ega taha ka.

tont? vari? Moskva härrasmees?

Laupäeva, 22. jaanuari õhtul Estonia teatrisaali kogenenud publik on esinduslik: saadikutest ja poliitikutest kultuuritegelaste värvika galeriini. Meeleolu ärev, nagu oleks Läti Rahvusooperi külalisetendusega lõpuks tõelist teatrit ja ooperikultuuri toodud. Meie oma rahvusooperi retseptsioon on minus alati natuke hämmingut tekitanud: ühelt poolt naaberriikide külaliste väga kõrged hinnangud nii laulutehnilisele kui kunstiliskujunduslikule poolele, teisalt oma kunsti- ja kultuurivaldkonnas tegevate isikute ninakirtsutused, et “pole ikka päris see…”. Õnneks või kahjuks Läti “Jevgeni Onegin” – kui viisakalt väljenduda – endaga mingit imet ei too. Kui ausalt väljenduda, siis on lavastuslik-visuaalsest küljest piisavalt igav, et mõlgutada mõtteid, et isegi kontsertettekanne oleks intrigeerivam olnud.

Puškini “Oneginist” on järele jäänud paiguti rohkem, paiguti vähem. 19. sajandi esimese poole Venemaa asemel on tegevus kantud kaasaega – või vähemasti , kui uskuda kavalehte, on see olnud lavastaja kavatsus. Võib rääkida kui palju tahes korduvatest ja muutumatutest suhtemudelitest ja olukordadest, aga paraku teevad igasugused kaasajastamis-ajatustamis katsed materjalile enamasti pigem karuteene. Loomulikult eksisteerivad “Onegini” inimtüübid (tagasihoidlik, kuid kirgliku loomuga naine, arrogantne elumees) ja suhteliinid ka tänapäeval. Mis on kirjandusklassika puhul aga möödapääsmatu, on ajastulooline kood, taustsüsteem, milles antud karakterid algupäraselt paiknenud on. Materjali kaasajastades, vana koodi kõrvale heites ei piisa tegelaste ja situatsioonide kandmisest vaatajaga samasse aegruumi, vaid selline kaasajastamine eeldaks materjali ümbertöötamist kuni struktuuri, detailideni välja; kuni välja selleni, et Puškiniga ei ole enam mingit näilist seost ja seda, et vaadatav teos on ajaloolisest kirjandusest inspireeritud tajume alles kavalehe infot lugedes. Ei ole helgem olukord ka siis, kui taotluseks on konkreetsete ajastutega mitte suhestuda, lugu aegadeülesesse ruumi paigutada. Esiteks – hea materjal on kestvalt ja ajalooüleselt inimlik ja kõnetav nagunii, ilma seda asjaolu võimendamata. Teiseks jälle koodide küsimus – eriti visuaalset külge analüüsides – et inimene ammutab valdava osa informatsioonist nägemise kaudu, siis peab see, mida ta näeb, talle midagi ütlema;visuaalne pool ja räägitav tekst vaatajas endas tema ettevalmistusest ja teadmistest lähtuvalt mingi terviku moodustama.

“Jevgeni Onegini” puhul toob see kaasaega (või universaalsesse aega) nihutatus koosmõjus mõne teise aspektiga kaasa tunde, et tahaks hõigata: “Ei usu!” – ma ei usu seda lugu, seda kunstilist terviklahendust: see ei ole ooperikeelde kantud Puškin, see ei ole ühe vana loo jutustamine ajaloolistes kostüümides…aga see ei küündi ka millegi uue, kaasaegselt kõnetava tasemeni. Tänapäevased kostüümid, aga võltsilt ülepaisutatud, 19. sajandi näitlemislaadiga seostuvad tundeväljendused. Stanislavski seesmiselt motiveeritud emotsiooni on peetud ainuvõimalikuks laadiks Tšaikovski “Onegini” ettekandmisel, et ajalooliselt ülipopulaarne, aga mitte kuigi lavaline teos ei langeks klišeedesse ja odavatesse jaburdustesse. Ise ei pea ma Stanislavski süsteemi ooperi juures sugugi ainuvõimalikuks, aga siingi peab iga element olema terviku teenistuses: lopsakate kostüümidega ajastuloolises kujunduses võib ka ülepingutatud teatraalsus oma teatavas grotesksuses, “mitteelulisuses” võluvana mõjuda. Käesolev “Onegin” oma pigem tänapäevase-neutraalse visuaalse poolega seostunuks pigem tagasihoidlikuma emotsioonidepaletiga, kui näha sai.

Lavaruum on piiratud külgseintega, tagaseinal vahetuvad kella- ja aastaaja lõikes pargivaated. Kui külgseinte maastikutes eksisteerib mingitki avarust, siis tagaseina pilt sulgeb otsustavalt ruumi – selles pildis pole sügavust, perspektiivi, kuhugi ära minemise, pääsemise lootust ega ruumi. Paremini mõjub projektsioon kirjastseenis, kus mustal taustal helendavad, otsekui vastu akent pekslevad oksad annavad Tatjana ahastuse ja lootusega segatud üksindusele võrdväärse visuaalse kujundi. Tõeliselt muljetloov on taustapilt kolmanda vaatuse alguses, kus suurlinna kauge kuma üle vee koos kummituslike varjukujude hõljuva tantsuga annavad edasi tormaka, unenäolise, aga ka painava suurlinnaelu olemust ja finaali traagika paratamatust.

Lavakujunduse keskse elemendi poodustab hiigelsuur voodi, mis minus tekitas hiigelsuure küsimärgi – on väga mitu muud materjali, mille puhul voodi kandvaks kujundiks valimine tunduks igati loogilisena, “Onegin” sellesse ritta esimeses järjekorras küll ei paigutu. “Vein matkib verd ja voodit – ilmaruum” on luuletanud Indrek Hirv, aga näitlejad on selles lina ja patjadega ilmaruumis natuke hädas: nad käituvad, nagu see oleks normaalmõõtmetega tavaline voodi, aga see ei ole – see täidab sisuliselt kogu nende tegelaskujude ruumi ja maailma ja ükskõik kui palju tähendusi ja alltekste vaataja selle voodiga ei seostaks, jääb see ikkagi üheks hiiglasuureks suhteliselt igavaks ja antud looga natuke vägivaldselt haagitud kujundiks. Ainus positiivne mõju sel suurel voodil on, et kuna suurem osa lavapinda on selle all kinni, on voodist vabal napil põrandapinnal misanstseenides kerge tekitada muljet melust ja suurest rahvahulgast, peomöllust ja saginast, mida lavastaja ka korduvalt ära kasutab.

Midagi väga positiivset ei ole paraku öelda ka valguskujunduse kohta, ehkki siin võib mingi osa küündimatusest ilmselt ajada võõraste olude ja tundmatu valguspargi kaela – mille muuga seletada hilinevat hüplikku punktvalgust ja viivitusega valgusefekte.

Esinejate häälematerjali saab seeeest kiita. Eriti hästi võtab publik omaks Tatjana abikaasa Gremini rollis Krišjanis Norvelise, kelle etteaste järel puhkev aplaus on siiras ja spontaanne. Mitme teise laulja puhul saab häirivaks teguriks näitlejatehniline laad – eelpool mainitud võlts emotsionaalsus žestides ja lavalises olekus, mis niigi pisut patoslikku maneeri talutavuse piiridest üle võimendab.

Isegi kui “Jevgeni Onegin” ei pakkunud erilist kunstilist elamust ega teatriimet, on igast etendusest midagi talletada: antud juht joonib alla mängumaneeri, materjali sisu ja visuaalse poole kokkusobimise absoluutset möödapääsmatust. Vaatamiskogemusena igal juhul rikastav.

Läti Rahvusooperi külalisetendus 22. jaanuaril 2011.

Muusika P. Tšaikovski. Libreto P. Tšaikovski ja K. Šilovski.

Lavastaja Andrejs Žagars, lavakujundus Katrina Neiburga, kostüümid Marite Mastina ja Rolands Peterkops, valgus Glebs Filštinski.