Helilooja. Suures plaanis.

Kui filmiõhtu korraldaja asub hingeliigutuse ja pisaratega võideldes tänama režissöör Dorian Supinit tema värskeima portreefilmi „Arvo Pärt – isegi kui ma kõik kaotan…“ eest ning avaldama ehedat, aga suuresõnalist imetlust Arvo Pärdi isiku üle, lausub Supin vaevukuuldavalt „Väga hea, et Arvo teid praegu ei kuule…“.

See lause annab nii filmi loomise kui vaatamise võtme – see on portree päris (!) inimesest. Kogu tema mitmeplaanilisuses. Portree vaieldamatult geniaalsuseni andekast heliloojast, vaimselt ja hingeliselt äärmiselt arenenud isiksusest, aga mitte müstifitseeritud legendist ega kättesaamatust pühamehest, vaid abikaasast, kolleegist, meistrist, sõbrast, vanaisast. Pärdi puhul oleks eriti lihtne takerduda (ja eks seda on ka juhtunud) tema religioossesse mõõtmesse, mis on kahtlemata eeskujuks võtmist ja austamist väärt, aga mis ei ole samas inimese ainuke definitsioon. Õigemini, vaimsus ja vaimulikkus on definitsioon, millega ja millest kõik muud nimetajad on läbi põimunud ja just seetõttu – vaimsus kogu inimeseks olemise terviku orgaanilise osana- oleks eriti kahetsusväärne, kui need muud väljundid (sõber, muusik, vanaisa) samas kujutamata jääksid. Õnneks on ligi 40 tutvus- ja sõprusaastat võimaldanud Supinil vaadata läbi neist kõige ilmsematest kuvanditest, neid mitte portreteeritavale peale suruda, jätta ruumi ja õhku üllatusteks, isiksuse avaldumisteks kogu tema paleti rikkuses. Nii ongi kaadrid sellest, kuidas Pärt taskulambi valgel lapselastega peitust mängib tema persoonini jõudmisel ja selle mõtestamisel sama olulised kui vaimulik-filosoofilised mõttekatked „töövihikutes“, mida kommenteerida ja mille rolli loometee kontekstis avada; jalutuskäik rabas sama elamusväärtuslik kui riikliku ordeni pälvimine. Supin on tunnistanud, et kui esimeses kahes filmis oli küllalt tugevasti tunda tema kui autori, dokumentalisti ja režissööri tahet ja kätt (need võiksid siis olla Pärt üldplaanis ja keskplaanis), siis kolmas film on Pärt suures plaanis, lähivõttes, kus midagi kõrvalist-välist kaadrisse eriti ei mahu ja kogu fookus on isikul. Sellele lähivõttele vaatamata on suur osa filmi ka paaris- või grupiportree, sest kõige puudutavamalt, kõige ehedamalt tulevad portreteeritava omadused välja just mõnes suhtlusolukorras, olgu siis lapselapse klaveripatsutamise peale „Krasivo“ öeldes või muusikute-dirigentidega suheldes. Dostojevski kirjutab, et inimese iseloomust saab aru tema naeru järgi – muid maneere on võimalik võltsida, aga naerus lööb tegelik iseloom ja olemus läbi. Mulle väga meeldib see mõte, sest Pärdi naerus – mida kõlab filmis päris palju -, kõrges, natuke kuivas itsitamises on minu meelest ühtaegu rikkalt südamlikkust, siirast lapselikkust ja natuke krutskilist poisikeselikkust. See on väga hea inimese naer.

Filmi rütm ja tempo on õnnestunult paigas – sobivalt rahulik ja aeglane, et jätta ruumi nähtu-kuuldu üle mõtisklemiseks, kaadritesse sisse elamiseks ja nendega samas rütmis hingamiseks, samas piisavalt dünaamiline, et vaatajat kogu aeg oma lummuses hoida, laskmata mõttel ja tähelepanul muudele radadele eksida. Väga sümpaatsena mõjub, et heliloojat ei ole jäetud üksi kaamera ette oma “töövihikuid” kommenteerima, tehislikus kaamera-portreteeritav vastanduses loengut pidama; Immo Mihkelsoni äärmiselt delikaatne kohalolek, paar üksikut suunavat küsimust-sõna loovad vajaliku inimliku kontakti, muudavad kogu seletamise-jutustamise loomulikumaks ja ka filmi vaataja seisukohast tegelikult vahetumaks – palju orgaanilisemana mõjub vaadata filmis kahe inimese vestlust kui kõnelejat, kes otse kaamerasse nö meie, vaatajatega kõneleb.

Kombineerides värskeid ja arhiivikaadreid, annoteerimata seejuures kohta ja aega, mõjub film eeterlikuna – see hõljuks nagu kusagil eilse, tänase ja ajatu vahel. Tähtsad polegi ju niivõrd kohad ja ruumid, olgu sügisene rahulik raba või inimmelus Rooma Peetri kirik, kui ikka inimene oma ideede, mõtete ja tunnetega, mis vahel võivad teda siduda mineviku, tuleviku või ajatusega rohkemgi kui käesoleva hetkega. Narratiivse arengu asemel kinnitab selline ajahüppeid tegev fragmentaarne ülesehitus pigem portreteeritava isiksuse läbivaid, põhiväärtusi: rõõmsameelsus, südamlikkus, perekesksus, alandlikkus, pühendumus.

Väga ilus film väga ilusast inimesest.

“Arvo Pärt – isegi kui ma kõik kaotan…”

Režissöör-stsenarist Dorian Supin. Produtsent Reet Sokmann. MontaažKadri Kanter. Minor Film.