proge ei ole surnud!:)

Sügisene džässihooaeg sai avatud laupäeval, 4. septembril  kell 16 (uskumatu kellaaeg!) NO jazziklubis, kus kontserdil-avajämmil astusid üles X-Panda ja Marjamaa brothers. Kummastavast kellaajast ei tasu end heidutada lasta, sest läbi septembri ja oktoobri tõotab laupäeva pärastlõunati kõlada palju väga head muusikat.

Minu austus ja armastus progemuusika vastu on blogis kajastamist leidnud ka varemalt. Seda suurem oli üllatus, et väga noored mehed on kokku pannud nii vinge progebändi ja mina pole sellest senini midagi kuulnud! Tunnistan, et ma pole juba hea hulga aastaid piisava tähelepanuga noortebändide võistlustel silma peal hoidnud – aga just sealt on välja kasvanud ja kuulsust kogunud X-Panda (Noortebänd 2010 võitja).

X-Panda muusikast rääkides ei saa hakkama märksõnata maastikud: järk-järgulised sihipärased tõusud sädelevatele tippudele, ootamatud järsud ja laugemad langevad nõlvad, linnulennult nähtud tasandikud, aktsendiks kiired selged kärestikulised ojad. Kompositsioonid on väga tihedad, helidest tiined. Kontserdi alguses on tunne nagu oleks sattunud arvutimängu – helidest luuakse maasikud/graafika, kus absoluutselt kõik on olemas, kus tühja ruumi/õhku ei ole. Alles pala “Õhulend” toob ootuspärase muutuse olles tõesti täpselt nii õhuline ja eeterlik nagu pealkiri lubab. Pala “Jänesed” ei olnud heliliselt ehk kontserdi suurim lemmik, aga pani fantaasia lendama – silme ees lippasid priitpärnaliku käega joonistatud hiidjänesed tibatillukesena tunduva linna vahel (midagi sellist nagu hiidnaised tillukeste pilvelõhkujate vahel Rollingute videos “Anybody seen my baby”), finaal kusagil metsatukas, kus proportsioonid paika lähevad.

Kui rääkida paralleelidest või eeskujudest, siis loomulikult Yes – barokselt lopsakad paatoslikud-oodilikud arendused, mis mõjuksid klišeedena, kui nende tagant ei aimduks muusikute väga täpset teadlikkust ja humoorikat suhtumist sellesse klišeelikkusesse. See õrn piir, kus klišee ja kitš läheb üle camp’iks ehk kunstiks, on poistel väga hästi tabatud. Omast arust tunnen ära humoorikaid viiteid ka blues-muusikale. Mõned meeleolud seostuvad Mike Oldfieldi “Voyager”’iga.

Lisaks suurepärasele muusikaelamusele (au ja kiitus hästi paigas soundi eest) pakkus X-Panda kontsert teatrietendusega võrdselt huvitavat karakterite koosmängu. Minul igatahes oli väga põnev jälgida, kuidas noormehed laval muusikasse sisse elasid ja ennast muusikas väljendasid – kes mängis suletud silmadega, kellel oli väga väljendusrikas miimika, kes läks võimsate helidega üleni kaasa jne.

Super avalöök loodetavasti väga heale hooajale!

Published in: on 5. sept. 2010 at 22:21  Lisa kommentaar  

The URI to TrackBack this entry is: https://susapesa.wordpress.com/2010/09/05/proge-ei-ole-surnud/trackback/

RSS feed for comments on this post.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: