sel õhtul loodi maailmad

9. detsembril 2009 Nukuteatri suures saalis.

In Spe kontserdil.

Aastatel 1979 – 1984 tegutsenud ja eesti progeroki lipulaevaks tituleeritud ansambel andis 30nda sünnipäeva tähistamiseks kontserdi Viljandis, Tartus ja Tallinnas. Loota on helikandjat senini salvestamata paladega.

Kontsert täis mastaapi ja helimaastikke, hävitamist ja loomist. Laengut. Erinevalt näiteks ansamblist Yes ei muutu In Spe muusika paatoslikuks hümnide üksteise otsa lükkimiseks. See on maisem, lähedasem. Oma osa selles läheduses on ilmselt asjaolul, et laval on sõpruskond ja publik saab oma osa nende omavahelisest hoolivusest. Publik kuulab andumusega, kohati tundub otsekui vaatajaskond hoiaks Sibula soolode lummuses hinge kinni. Tüüri lauluhääl  näib tulevat kusagilt palju sügavamalt kui ainult tema enese seest, mingist ürgsest lättest. Loitsulikkus iseloomustab mõndagi ansambli pala.

Et minu ettevalmistus jääb kaugelt liiga napiks kirjeldamaks meloodiaid, mis lavalt kõlasid, olgu ära toodud üks teistlaadne, visuaalne tähelepanek. Kunstiajalugu tunneb mõistet keldriluugivalgus – poolviltu ülalt langev ere valgusvihk, mis tegelase/tegevuse ülejäänud pimedusse uppuvast pildiruumist välja valgustab. Teatrikunstis kasutatakse sama võtet dramaatiliste stseenide rõhutamiseks. Ühes sellises prožektori valgusvihus seisis Riho Sibul. Nagu Caravaggio maalil. Nagu Hamleti monoloogi stseenis.

Muusikaliselt, intellektuaalselt ja emotsionaalselt mõjuvamaid kontserte sel aastal.

Published in: on 10. dets. 2009 at 01:11  Comments (1)  

“Tarkus”

Et mul puudub ettevalmistus analüüsida Mägi loodud helimaailma, siis pööran tähelepanu sellele, mida minu haridus võimaldab kommenteerida – tekstilisele küljele ja üldisele kooskõlale.

Ma väga austan ja hindan Tõnis Mäge heliloojana ja laulutekstide autorina. Kirjandusala juhatajana (antud kontekstis siis tekstide valijana) jäävad tema eesmärgid veidi hägusaks.

Etenduse?/Kontserdi? esimese veerandi jooksul ma suutsin praktiliselt visualiseerida suurt hõljuvat küsimärki publiku peade kohal. Muusikaliselt on kõik kui mitte selge, siis põhjendatav ja seostatav – me saame aru, miks kõlavapildid meenutavad meile saame ja Siberit, Kariibi merd ja kirikuid. Viited ja seosed meie tsivilisatsiooni juurtele on mõistetavad. Kohatised kaldumised klubi ja kiirteede muusika ja müra maile. Ja see kõik on võrratult komponeeritud.

Küsimusi tekitab tekstide valik. Koguja raamatust valitud tekstilõigud on liiga mõttetihedada, et neid suudaks haarata viljakuivatis valitsevates tingimustes, kus lisaks tekstile võtavad meeled vastu muusikat ja Üksküla juba iseenesest kuulamist väärivat häält ja intonatsiooni. Seda infot kokku on liiga palju, see liigub liiga kiiresti, et inimene suudaks keskenduda ja enese jaoks teksti mõtestada. Nii jääbki etenduse esimesest osast meelde küll jõuline muusikaline lahendus, aga tekstide poolel valitseb virrvarr vabamehest kuningast ja maa igipüsivusest. Mõtlesin, et äkki mina oma aastatega maamunal ei ole piisavalt kogenud Mägi sõnumit tuvastama ja vastu võtma, aga vestlus palju kogenumate intelligentsete inimestega andis kinnitust, et esimene pool oli raske, väsitav ja raskesti hoomatav ka teistele.

Tõeline ühtsus teksti ja muusika vahel saabub “Sim Sala Bim’iga” – olematsus keeles lauluga, kus järsku meloodia ja häälikud saavutavad ehmatavalt kauni koosluse ja kokkukõla. (Publikust käis sel hetkel kahin läbi, keegi isegi küsis, et mis keeles see on. Olematut keelt on Mägi kasutanud juba ammu oma plaadil “Sirius”.) Ja siit edasi kuni lõpuni iseloomustab kontserti selgus, helgus ja kõiksuse harmoonia tajumine. Kõlab Mägi enda tekstile valminud “Ta joonistas naeru”, mis võtab inimeseks olemise ja kõiksuse inimese sees ja ümber kokku paremini kui mistahes Piiblitekst.

“Joonistan rõõmu

ja joonistan valu,

joonistan kurbust, lootust ka.

Ei ma siis rohkem midagi palu.

Maailm on ilus ja lõpmata” (T. Mägi)

Sellele ei ole midagi vastu panna ega lisada.

Published in: on 18. aug. 2009 at 11:08  Lisa kommentaar  

kui sind ei ole siin, siis…

…sind ei ole olemas – see näis kehtivat eilse Koop’i kontserdi puhul. Tahtmata olla õel, kitsarinnaline või muidu iriseja mainin siiski, et jazzmuusika ja Koop ei paistnud olevat mitte kogu publiku jaoks peamine kohalolu põhjus.

Ja kui te tahate minust inimvihkajat teha, siis saatke mind baarileti äärde.

Aga nüüd siis kontserdist.

Soojenduseks Marti Tärn oma sõpradega ehk kollektiiv M.A.D. Klahvid-trummid-basskitarr. Klassikaline jazziklubi jazz, iseseisvalt sobiks hästi väiksesse saali, kus publik oleks väiksearvulisem ja lähemal ja poisid saaksid rohkem improviseerida. Parima mulje jättis (ühtlasi meenutas natuke Sooäär-Vaigla-Rubeni meeleolusid) “teepoe” lugu. Sound oli liiga terav ja külm – oleks tahtnud pehmemat, siis oleks ka bass paremini esile tulnud. Ja seda, et Tärn on hea bassimängija teame me juba eelmise aasta Jazzkaare avakontserdilt.

Kõige parem ei olnud sound ka Koop’i enda ajal. Ja ometi on pooleldi elektroonilise muusika juures just see pluss, et tahtmise korral saaks helipildi täiuslikuks sättida. Ikka see külm, ülevõimendatud kõrgetega heli, mis hakkab kõrvade peale. Võrreldes DePhazziga ei kannata Koopi sound mingit kriitikat – tasakaalust väljas, vokaal kaob ära etc. Sai kuulda nii vanu hitte kui erilist haruldust ehk uut lugu Koop’i sulest 🙂 Kauni vokalisti kõrval oli kõige haaravam jälgida vibrafonimängijat, kes sattus kohati väga hoogu, silmissse tuli natuke hullumeelne säde ja siis muudkui mängis:)

Kui kollektiivi kogu looming mahub umbes 1,5 tunni sisse ja nad on sellega maailmakuulsaks saanud, siis peavad need 1,5 tundi muusikat geniaalsed olema 🙂

Kontserdi feeling oli põnevalt nihkes. Ei olnud ülipositiivne ja pretensioonitu lustimine nagu Hi-Fly puhul. Samas oli võimas ja ekstaatiline (kas publiku tarbitud alkoholikoguse tõttu?) nagu rokkkontserdil.

Ja kõige tipuks kübar maha Villu ees, kes veab Juu Jääb’i ja Jazz Ruulerit ja organiseerib nii võrratud artistid nagu Hi-Fly ja Koop meile siia esinema 🙂

Published in: on 15. märts 2008 at 08:03  Lisa kommentaar