musta ratsaniku viimane õhtu sellel maal

Hõbekuulid on määratud märki tabama. Muusikalid mitte alati. Õigupoolest tabab Kultuurikatlas täna viimast korda etendatud “The Black Rider” märki küll ja veel mitmes mõttes, peaaegu igas mõttes – peale vokaalse.

Aga alustagem algusest, sellest, kuidas publik võtab koha sisse metsa serval. Kunstnik Kathrin Hegedüsch on roostes katla ja betoonist seinte vahele konstrueerinud lava, mis on ühtaegu looduslik (langetatud puude riit) ja tehislik (külmutuskapid), modernne (ekraanid, tehnoloogia) ja eelajalooliselt, arhetüüpselt ja alateadvuslikult arhailine. Ekraanil helendavad nii realistlikud looduskaadrid kui unenäolisemad visuaalid. Väga efektne on Wilhelmiga teleriekraanilt vestlev Saatan, kes sekund hiljem astub välja kõrval asetsevast külmutuskapist – illusioon Saatana kõikjalolekust on mõjuv. Nende külmkappidega seostub üks kummaline tunne: sääl, keset metsa on neist saanud vaimude ja viirastuste elupaigad; inimese poolt hüljatud kola on asustatud vaimolenditest. 21. sajandi kontekstis muutub see asjaolu veelgi kõnekamaks, sest lisaks tarbeesemetele oleme ära visanud ka usu vaimolenditesse, Saatanasse ja tema eksitamistesse, traditsioonilised teadmised metsast, selle elanikest ja kommetest ja patriarhaalsest maailmakorrast, mis sundis au ja unistuste nimel lepinguid kolme tilga verega allkirjastama. “The Black Rideri” lavamaailm on omalaadne uskumuste prügimägi või kalmistu.

Lugu ise on banaalsuseni lihtne ja ette teada: noor ja armunud, aga lootusetus olukorras mees sõlmib lepingu Kuradiga, et võita metsniku lugupidamine ja tema tütar kosida. Tasuta lõunaid ei ole, tasuta on ainult surm ja sellegi eest makstakse vahel liiga kõrget hinda. Viimane hõbekuul tabab noormehe armastatud Käthchenit, kelle keha Kurat minema kannab.

Nii mõnegi ooperi sisu on samavõrra lihtsakoeline ja ometi suudetakse neis üles puhuda dramaatiline psühholoogiline motiveeritus. “Mustas ratsanikus” jääb igasugusest motiveerituses puudu: kui vana metsniku ametiuhkusest ja noore jäägri lihahimust võib igati aru saada ja kaasa elada, siis kõige vähem usutavalt mõjub Wilhelmi ja Käthcheni armastuslugu – mine võta kinni, kas on draamanäitlejate jaoks kummaline tundeid muusikateatri nõuetele vastavaks paisutada või võttis laulmine nii palju võhma ja keskendumist, aga mitte miski ei sunni uskuma, et sellise armastuse pärast keegi Kuradiga lepingut sõlmima hakkaks. Kuna puuduvad motiivid, puudub ka pinge ja seotus. Vaataja ootab järgmist ilmekat stseeni Lauri Saatpalult või kaunist lauluviisi Sandra Uusbergi esituses, aga lugu tervikuna ei hakka elama ega haara enda lummusesse.

Tom Waitsi muusika oma mõru-magus-must-meeleoludega on absoluutselt võrratu ja selle elav ettekanne “Tunnetusüksuse” esituses lisab kogu sündmusele kõvasti ehedust ja waitsilikku mullasust ja kaduvust. Vokaalnumbrite puhul pole midagi ette heita Saatpalule, Uusbergile ja Tammele, ülejäänud trupp annab kindlasti oma parima – lihtsalt mõnikord sellest päriselt ei piisa. Küll aga teevad kõik imehead tööd liikumisega (Marge Ehrenbusch) – eneseiroonilised tantsunumbrid, hüpped ja akrobaatika. Ja loomulikult tuleb ära märkida ka eestinduse autoreid Villu Kangurit ja Tõnu Oja – esimene kui väga kauni ja voolava eesti keele, teine kui täpse ja läbi mõtestatud sõnaseadmise valdaja.

Rollidest on nutikas ja võimalusterohke Raivo E. Tamme nimetu Jutustaja – alguses helerohelises kleidikeses teatraalse maskiga, hiljem vikatit meisterdamas – tegelaskuju hullumeelsus, humoorikus, kõike läbinägevus ja iroonilisus lubaksid temast teha lavastust siduva karakteri, raami ja sideaine, vaatleja ja vahendaja. Paraku jäävad tema ilmumised liiga fragmentaarseteks ning lahti mõtestamatuks. Oma võimaluste piires teeb head tööd Tanel Saar, kes suudab noore täkku täis jäägri mängida mitte niivõrd Wilhelmi vihatud rivaaliks, vaid maalähedaseks, looduslikuks ja loomulikuks mehepojaks, kes tunneb maailma, mida Wilhelm seni põlanud on: metsa, loomi ja looduse tunge.

Ja siis muidugi Kompjalg Lauri Saatpalu kehastuses. Sellise Saatanaga võiks lepingu sõlmida ja koos põrgusse minna küll 🙂 Kui mingist motiveeritusest rääkida, siis viivuks vilksatab Kompjala olemises midagi haavatavat ja ihalevat -. kui ta tõstab noortest maha jäänud roosi. Saatpalu lavaline kohalolek ja sarm on vastuvaidlematu ja nii kaua kui roll lubab tal loomulikel tugevustel liugu lasta ja irooniline tuluke silmis laval möllu teha, pole vähimatki põhjust tema näitlemisoskuse või rollisoorituse üle nuriseda. Saatana roll sobib talle ja paneb tema kanda etenduse tempo, elususe ja mängulusti määramise.

Vaatemänguna ei ole “Mustale ratsanikule” midagi ette heita – kujundust, kostüüme, valgust, visuaale, tantse ja meeleolu on kogu raha eest nagu ka groteski ja elutervet eneseiroonilist huumorit. Ja loomulikult Waitsi muusika. Korralik keedus, aga mitte gurmee.

“The Black Rider” Tom Waits ja Kathleen Brennan.

Eestindanud Villu Kangur ja Tõnu Oja.

Lavastaja Christian Römer (Saksamaa), kunstnik Kathrin Hegedüsch (Saksamaa), kontsertmeister Zoja Hertz, koreograaf Marge Ehrenbusch, video ja heli Rene von der Waar.

Osades: Lauri Saatpalu (Kompjalg), Raivo E. Tamm (Bertram), Katariina Unt (Anne), Sandra Uusberg (Käthchen), Ago Soots (Wilhelm), Tanel Saar (Robert), Margo Teder (Kuno), Meelis Põdersoo (hertsogi käskjalg).

Muusika “Tunnetusüksus” Rivo Laasi juhtimisel.

Esietendus 8. september 2011.

Nähtud viimane etendus 1. oktoobril 2011.

Published in: on 1. okt. 2011 at 22:48  Lisa kommentaar  

The URI to TrackBack this entry is: https://susapesa.wordpress.com/2011/10/01/musta-ratsaniku-viimane-ohtu-sellel-maal/trackback/

RSS feed for comments on this post.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: