Kaitstud: Pühapäeva puhul :)

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Advertisements
Published in: on 31. märts 2019 at 18:54  Kommentaaride lugemiseks sisesta palun enda parool.  

Kaitstud: Lemmikud :)

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Published in: on 25. märts 2019 at 22:05  Kommentaaride lugemiseks sisesta palun enda parool.  

Kaitstud: Üks täiesti tavaline teisipäeva õhtu…

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Published in: on 19. märts 2019 at 20:31  Kommentaaride lugemiseks sisesta palun enda parool.  

Kaitstud: Lemmikud ;)

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Published in: on 23. juuli 2018 at 21:39  Kommentaaride lugemiseks sisesta palun enda parool.  

Kaitstud: 1 pilt ütleb…

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Published in: on 10. juuli 2018 at 19:13  Kommentaaride lugemiseks sisesta palun enda parool.  

kulus 1500 päeva…

…, et saada kaante vahele ühe inimese elu ja looming!kaas_vannas

On olnud rõõm ja au!

Published in: on 11. mai 2017 at 10:30  Lisa kommentaar  

elame ja põleme…!!!

Elagu_mis_poletab_flaier

Adamson-Ericu muuseumis etendub kunsti- ja kultuurilooline suvelavastus „Elagu, mis põletab!“

20. sajandi alguses oli Pariis koht, kuhu soovisid reisida, kus elada ja luua kunstnikud, kirjanikud ning artistid kogu maailmast. Tänaseks Eesti kunstiloo klassikuteks saanud Ants Laikmaa, Ado Vabbe, Konrad Mägi ja teised lasid end Pariisi sädelevast valgusest ning vabameelsest atmosfäärist võluda. Nad mõtisklesid kaasaegsete kunstisuundumuste üle, aga virelesid ka katusekambrites, otsisid sooja ja seltskonda Pariisi kohvikutest. „Tollal öeldi, ja seda kordasid eriti põhjamaalased: igaühel meist on kaks kodumaad – oma maa ja Prantsusmaa.“ (Friedebert Tuglas)

Laval on kuus tudengit sel aastal lõpetavast Lavakunstikooli XXVII lennust ja nende õppejõud Anu Lamp. Lavastuseks on inspiratsiooni saadud Kerttu Männiste ja Kadri Asmeri kureeritud näitusest „Valguse linn. Eesti kunstnikud Euroopa suurlinnades“, mis teeb kummarduse 20. sajandi alguse Eesti kunstnike reisi- ja loomingukirele. Muuseumi näitusesaalis põimuvad mängulises koosluses Tartu ja Pariisi kunstielu, lennukad manifestid ning boheemlaslikud supikeetmised, foonil küsimus – millal ja kuidas lõpuks päriselt saadakse kunstnikuks?

Mängivad: Ester Kuntu, Liisa Saaremäel, Christopher Rajaveer, Jürgen Gansen, Karl Laumets, Karmo Nigula (EMTA Lavakunstikooli XXVII lend), Anu Lamp (Tallinna Linnateater), Johan Randvere

Kunstnikud Liisa Kivi ja Reet Aus (Tallinna Linnateater)

Muusikaline kujundus Johan Randvere ja Riina Roose (Tallinna Linnateater)

Etendused juunis: 8., 9., 10., 11., ja 12. juunil

Etendused juulis: 18., 19., 20., 22., 23., 24., 25. juulil

Piletid on saadaval Piletilevis ja enne etendust kohapeal.

 

Published in: on 27. mai 2016 at 11:26  Lisa kommentaar  

misantroop, aga ikkagi inimene

“Ta oli täielikult näitleja, pealaest jalatallani. Kõik temas kõneles, ja ühe sammu, naeratuse, pilgu pealiigutusega ütles ta asjadest rohkem, kui suurim kõnemees oleks tunni ajaga rääkida jõudnud.” Nii on Molière´i kirjeldanud teatri- ja elukunstniku kaasaegne (Tormis 1972).

Molière´i mitmehäälsus kehastub eriti kõnekalt Draamateatri laval, kus EMTA lavakunstikooli 27. lend oma viimase ühise kursusetööna Anu Lambi juhendamisel on lavale toonud “Misantoobi”. Et lavastus on välja kasvanud lavakõne eksamist ja lavastusprotsessis on tänuväärselt truuks jäädud pedagoogilisele prioriteedile näidata võimalusel ja võimalikult palju kõiki õpilasi, kohtub publik ühe õhtu jooksul nelja erineva Alceste´i ja kolme Célimènega. Selle lavastusliku otsuse mõned kitasaskohad kaalub igati üles just nimelt võimalus näha kogu kursust ja nende omavahelist dünaamikat, milles tõelisi pärleid võib pudeneda hoopis ootamatutest rollidest ja kooslustest.

Anu Lamp tsiteerib kavalehel Vissarion Belinski mõtet, et Molière´i komöödiate suurim väärtus ilmneb alles laval; see ei ole lugemise, vaid näitamise ja vaatamise dramaturgia. Samuti sobiks antud lavastusega seoses nimetada Georgi Bojadžijevi, kes on üritanud sõnastada seda võtit, mille abil Molière´ile läheneda: Molière on sulam teatraalsusest ja realismist, farsist ja poeesiast, ülekülluslikust fantaasiarikkusest ja olustikulisusest (ibidem). Kui lavastusest kaob kõiki märksõnu haarav terviku tunnetus, kui see kaldub kreeni ühe stiili- ja žanrimääratluse poole (mis on liigagi kerge juhtuma), on tulemus autori elu- ja teatritunnetuse suhtes ülekohtuselt ühekülgne, sest Molière´i rikkus ja säravus peitub just balanseerimises erinevate žanrite ja liikide piiril.

Lavastaja ise on nimetanud seekordset lähenemist tšehhovlikuks: see ei välista huumorit, aga toob klassitsistliku kõrglennulisuse eluolulisemas võtmes esitajatele ja vaatajatele lähemale. Mulle meenusid Tšehhovi kõrval veel Dostojevski jutustused, milles olmeline absurd, must huumor, tõdede ja väärtuste skaala ja üksiku ning ühiskonna suhe eriti groteskselt välja joonistub – ka nende kirbe mekiga lookestega on seekordsel “Misantroobil” midagi ühist. Lugesin üle oma mõne aasta taguse hinnangu Theatrumi “Misantroobile” – toda lavastust olen kirjeldanud kui pärlit, mis oma peenuses pudeneb sõrmede vahelt ja järele ei jää suurt midagi. Lavakate “Misantroop” on palju lihalikum selles tähenduses, et inimlikum ja võlub just oma mõningate inimlike ebatäiuslikkustega. Tänu lavastuse stilistilisele võtmele ja tekstile lähenetud värskele pilgule on esimest korda “Misantroopi” vaadates tunne, et kogu see lugu ei ole humoorikas metafoor (või ei ole ainult seda), vaid need võiksid tõepoolest olla päris inimesed päris elu päris suhtepuntraga maadlemas. Abstraktse absoluutse Tõe kehastuseks olemise asemel on Alceste tõe ja tunnete lahingu tallermaaks – mõistuse ja moraali tõde versus südame tõde. Minu meelest on väga tore, et lavakooli noorte lahenduses on näidendi fookus eelkõige tunnetel ja armastusel – mõjuks veidi ebamugavalt ja ilmselt ka ebausutavalt, kui laval üritataks tõsimeelselt tegeleda üksiku ja ühiskonna täi-e/us-liku (Jumaliku?) tõe küsimustega. Aga küsimus oma isiklikus tões ja veendumustes elamisest ei ole mitte vähem tähtis ja just selles ringmängus tegelaste galerii vaataja ees avaneb.

Kui ühe etenduse raames on laval mitmekordistunud galerii peategelasi, siis on teatav objektiivne, aga kindlasti subjektiivne ebaühtlus üritusse sisse kirjutatud. Nii lihtsalt on, et mõne näitleja tõlgendus Alceste´ist ja Célimènest vastab rohkem vaataja ootustele, tema eelteadmistele ja eelhäälestusele selles osas, milline Alceste ja Célimène on. On hea, kui mõni esmapilgul kuvandiga mitte sobituv tõlgendus etenduse käigus või veel tagantjärele ootamatult üllatab ja järele mõtlema sunnib. Ja nagu kavalehtki lugejat-vaatajat suunab, mõtestab ja esitab iga näitleja tegelaskuju ikka oma andelaadist lähtuvalt – lihtsalt väga harva on võimalus neid erinevaid andelaade ja lähenemisviise kõrvuti ühe teatriõhtu jooksul näha. Etenduse ajal, vaadates ühte neist tõlgendustest, mis ei langenud kokku minu peas olevate peategelaste kujudega (labaselt ja lihtsakoeliselt öeldes: rollilahendusi, mis mulle ei meeldinud) jäin – ilmselt tänu lavastuse vormile – mõtlema, et kuidas ma saan öelda, et ei meeldi; et see või teine näitleja ei tabanud või andnud edasi Alceste´i või Célimène olemust? Ei olnud mind, lavastajat ega näitlejaid aastal 1666 Molière´i kõrval, et teada, mida ja millisena täpselt autor oma tegelaskujusid kujutas. Kui küsimus on selles, kas tegelaskuju mõjub usutavalt, kas tema tegevus, mõtte ja tundemaailm on motiveeritud ja argumenteeritud, siis kui paljud päris-inimesed käituvad igas olukorras ja meeleolus absoluutselt järjepidevalt, loogiliselt ja põhjendatult? Võib-olla on ühes Alceste´is rohkem silmi pimestavat kirglikkust, kui mina õigeks peaksin või ei ole üks Célimène piisavalt võrgutav – objektiivselt võttes ei ole selle pärast veel karakterite mõtestamine vale, küll aga kipub kannatama terviku tunnetus, kui need erinevused rollilahenduste vahel on liiga suured.

Aga loomulikult kujunevad etenduse jooksul omad lemmikud. Kuna halba lõppu ei andestata kunagi, siis olgu öeldud, et algus ja lõpp on väga õnnestunud! Väga tore mänguline leid on prantuskeelseina teksti vahele põimitud laulukesed, mis tekitavad hästi nostalgilise tunde (lapsepõlv!), tunde, nagu ma oleksin koos teiste tegelastega juba kunagi Célimène´i elutoa nurgas sohval istunud ja sellele saagale kaasa elanud. Ühtaegu võimendades Célimène´i ümber mängu ja rollide võtmise aurat, joonivad laulukesed samal ajal alla, et me ei ole siiski enam lapsepõlves, et kõik see, mis aset leiab, ei ole pelgalt mäng, vaid päris elu, millel on omad nõudmised ja milles võib päriselt haiget saada ja haiget teha – vat mis vägi võib “Alouette”´il olla 🙂

Kõik noored pidid kavalehele väikese Molière´i laadis salmi kirjutama. Christopher Rajaveeri oma on tõeline pärl!

Molère “Misantroop”

Lavastaja Anu Lamp. Kunstnik Maarja Naan. Helilooja Tõnu Kõrvits. Valguse kujundaja Andres Pajumäe. Etenduse juht Karl Koppelmaa.

Osades: Karmo Nigula, Karl Laumets, Markus Habakukk, Ott Raidmets (Alceste), Jürgen Gansen, Christopher Rajaveer (Philinte), Mehis Pihla (Oronte), Saara Nüganen, Lauli Otsar, Liisa Saaremäel (Célimène), Ester Kuntu (Éliante), Laura Kalle (Arsinoé), Risto Vaidla (Acaste), Karl Koppelmaa (Clitandre), Markus Habakukk ( Basque), Karmo Nigula (aukohtu käskjalg), Jürgen Gansen (Dubois)

Nähtud esietendus 22. veebruaril 2016 Eesti Draamateatri väikese saalis.

Published in: on 28. veebr. 2016 at 12:09  Lisa kommentaar  

ükssarvikutest ja perekondadest

„Vahel ei ole väljapääsu. On sissepääs,“ seisab VAT Teatri lavastuse „Klaasist loomaaed“ kavalehel. Pärast etenduse lõppu tahaks lauset täiendada: „Ja vahel ei ole mingit pääsu ülepea olemas“. Sest VAT Teatri tõlgendus sellest Tennessee Williamsi näidendist ei jäta just kuigi palju avatud tõlgendusvõimalusi ega lahtisi otsi, mille lõppu positiivseid lahendusi mõelda. Selle poolest on Katariina Undi lavastus oma karakterite suhtes halastamatumgi kui Williamsi näidend, mille tekst lubab siiski uskuda lootusekiirekest tegelaste eludesse. Laval toimuvat jälgides ei ole kahtlustki, et lootus on selle majapidamise maha jätnud juba nii ammu, et see, mida tegelased isegi tulevikuootuseks ja –lootuseks peavad, on pigem ehk segu kinnisideedest, trotsist, purunenud unistustest ja eskapismist.

Eskapism, põgenemissoov ja –vajadus on tegelasi väliselt konflikti viiv, tegelikult aga kõigile kolmele pereliikmele sügavalt ühine joon. Ema Amanda põgeneb oma mälestustesse ja meenutustesse aegadest, kui ta oli Southern belle ja võis austajaid jalaga segada. Tema noorusaegade kirjeldustest jääb kõlama erakordselt pealiskaudne noot (sest mida tuumakat oligi vaja ühel heast perekonnast kaunil tütarlapsel – ilusast kleidist, kenast näost ja headest kommetest oli enam kui küll), mis vähemasti minus vaatajana ei tekita erilist sümpaatiat Amanda vastu ega kaastunnet kaotatud kuldse ajastu osas. Perepoeg Tomile on päästerõngaks filmikunst ja ööelu – kui palju seda viimast ja kui metsikul kujul, see jääb lavastuses tegelikult lahtiseks. Võimalik, et kuvandit endast kui ringilaaberdajast on Tom tahtlikult võimendanud, et ema silmis veelgi lootusetuma juhtumina, kasutu ja raisus pojana näida ja selle kaudu emale tema unistuste ja kinnismõtete eest kätte maksta. Kolmas põgeneja Laura, enamasti turvaliselt korteri seinte vahele jääv, põgeneb isast jäänud heliplaatide ja klaasist loomakeste seltsi ja hetkeks, üheks üürikeseks silmapilguks koos Jim O´Connoriga põgeneb Laura ühte hoopis teise ellu, milles ta oleks hoopis teistsugune naine teistsuguse tegelikkuse keskel.

Lavastuse maailm on markeeritud äärmiselt tinglikult. Pille Jänese kujundus koosneb peamiselt õhust (ja vaatajate fantaasiast), kuid mõjub sellele vaatamata konfliktidest tiine perekonna ümber füüsiliselt ja vaimselt ahistavana. Tinglikult on lahendatud ka peaaegu kõik muud toimingud hommikukohvi joomisest ja suitsetamisest Laura ja Jimi klaasloomakeste imetlemise stseenini. Kui etenduse alguses suudeti tinglikku söömist-joomist väga puhtalt ja täpselt välja mängida, siis etenduse käigus, kus psühholoogiline pinge kasvab ja lavaline tegevus üha nõulikumaks muutub, ilmub liigutustesse ebatäpsust, karakteri hingeelu kujutamise kõrval ei jätku enam piisavalt tähelepanu ja energiat imaginaarsete küünlajalgade ja sigarettidega jändamiseks, žestid muutuvad õige natuke lohakaks ja üldistavaks. Vähemasti üks stseen, mis vajanuks ülejäänud tinglikkuse asemel reaalseid esemeid – või palju rohkem aega ja läbitunnetatust tinglikus mängus – oli Laura ja Jimi vestlus klaasloomakeste kohal. Laura klaasist loomaaed, see kogu näidendit defineeriv ja inimsuhteid metafoorina kokku võttev element jäi täiesti lahti mängimata. Ma väga vabandan, aga ma olen näinud isegi asjaarmastajate seltskonnas draamamängudes tähelepanelikumat ja veenvamat imaginaarse objekti edasiandmist kui see liigutus, millega ükssarvikut laval käest kätte anti. Ja üleüldse libiseb lavastus ükssarvikust ebaõiglaselt kergelt üle. See on ükssarvik! Klaasist! Mida kõike koondab ükssarviku kuju endas Lääne kultuuriteadvuse seisukohast – metafooride metafoor. Nii nagu meil ei ole täna ükssarvikuid, sest looma uhkus ja ülbus ajas ta tülli teiste loomadega ja ta visati üle Noa laeva parda, nii kipuvad hukkuma Laura ja Tomi head omadused nende ema Amanda uhkuse, kõrgelennuliste mälestuste ja veel kõrgelennulisemate oleviku ja tulevikufantaasiate tõttu.

Väga tore, et kaootilise ja segadusttekitava „Tormi“ järel on Katariina Unt jõudnud selge ja loogilise lavastajatööni. Kahju, et – ilmselt alateadlikult – on ta lavastanud näidendi endale sobivaks ehk võimendanud keskseks pereema Amanda rolli (reeglina tõuseb fookusesse Laura tegelaskuju). Õnneks ei õnnestu tal 27. lennu noori üle mängida – tema üliemotsionaalne ja kirglik esitus kulmineerub korduvalt hüsteerilisuses, mis tekitab võõrastust ja distantsi selle asemel, et panna Amandale kaasa elama või kaasa tundma. Vähemalt korda paar mõtlen õudusega, kas tõesti on meie vanematel meiega seoses nii suured ja nii kindlad plaanid; kas on lapse ja vanema suhtesse süvatasandil sisse kirjutatud, et lastelt oodatakse vanemate luhtunud unistuste elluviimist. Amanda käitumist oma laste suhtes on kirjeldatud kui balansseerimist vanemliku armastuse ja vihkamise vahel. Vähemasti Katariina Undi kehastatud Amanda ei vihanud oma lapsi – ta põlgas neid. Armastas ja põlgas. Vihkamine on sageli seotud alaväärsustundega – see sünnib võrdväärsete konkurentide vahel või tingimustes, kus üks pool ennast teisest madalamal tunneb olevat. Amanda silmis ei olnud tema lapsed täisväärtuslikud täiskasvanud inimesed, sest nende elu ei olnud kulgenud selliselt, nagu ema nende ja iseenda jaoks ette oli kujutanud. Ja kuna keegi neist kolmest ei olnud oma eluga seal, kus fantaasiate kohaselt pidanuks, tekitas see põlgust kogu olemasoleva tegelikkuse ja laste, pettumuse kaaspõhjustajate, suhtes.

Ester Kuntu suurtest silmadest ja malbest olekust ning vaevumärgatavast õpitud lonkest oleks täielikult piisanud, et sütitada vaatajates sümpaatiat ja kaastunnet sotsiaalselt ebakindla ja hapra Laura vastu. Käesolevas tõlgenduses mõjub aga Laura lihtsus ja otsekohesus natuke liiga lihtsana, kompleksidele ja sotsiaalsetele foobiatele näib olevat lisandunud kerge intellekti häire, mis muudab tegelaskuju veelgi abitumaks. Sellega võimendub ema ja tütre ebavõrdne positsioon – sellisel kujul tõlgendatud Laura ei saagi olla iseseisev ja väärikas vastane oma karismaatilisele emale. See-eest on emale võrdne partner poeg Tom Karl Laumetsa kehastuses. Resigneerunult tuletõrjetrepil suitsetavast Tomist aimub inimest, kes ei võitle mitte ainult ebasoodsate olmeliste olude, vaid ka iseendaga – erinevas suunas kisuvad teda südametunnistus ja kohusetunne ning soov olla vaba ja iseseisev elamaks omaenda elu. Olla pidevas sisemises konfliktis, teadlikult iseennast ja oma unistusi igapäevaselt ohverdada, seejuures inimeste nimel, kellest üks, ema Amanda, aktiivselt emotsionaalselt vastu töötab, on kulutanud tema viimased närvid. Kirglikes kokkupõrgetes Katariina Undi kehastatud Amandaga saab ehmatavalt selgeks, et kui viimseni on ära kulutatud lootus ja usk ja jaks, siis muutuvad ka armastus ja peresidemed ühel hetkel sõnakõlksudeks. Seejuures ei mineta Karl Laumetsa Tom siiski päriselt hoolivust oma perekonna vastu. Risto Vaidal Jim O´Connori rollilahenduses on mingi sisemine konflikt – ühest küljest oleks tegu nagu igati viisaka, sõbraliku ja ausa noore härrasmehega, kes suudab keerulises situatsioonis säilitada nii enda kui perekond Wingfieldi väärikuse. Aga on see siis midagi Vaidla hääles või maneerides, kusagil kuklas jääb kummitama tunne, et selles mehes oli rohkem dändit kui pealtnäha paista.

27. lennu näitlejatudengite kaasahaaravad osatäitmised panevad andestama mõningaid lavastuslikke kitsaskohti. Ja sarve saab ükssarvikule ju tagasi liimida…

 

Tennessee Williams „Klaasist loomaaed“

Tõlkija Jaak Rähesoo. Lavastaja Katariina Unt.Lavastaja assistent Siret Paju. Kunstnik Pille Jänes. Valguskujundus Sander Põllu.

Osades: Katariina Unt (Amanda Wingfield), Ester Kuntu (Laura), Karl Laumets (Tom), Risto Vaidla (Jim O´Connor).

Esietendus 28. oktoober 2015 Rahvusraamatukogu Teatrisaalis. Nähtud etendus 28. jaanuar 2016.

Published in: on 7. veebr. 2016 at 22:08  Lisa kommentaar  

barokkmuinasjutt

Estonia teatri “Rinaldot” vaatama minnes tasub meeles hoida, et see on lahendatud täiskasvanutele suunatud imemuinasjutu või fantasmi võtmes. Aga isegi see eelteadmine ei suuda päriselt ette valmistada lavastuslik-visuaalseks segaduseks, mis laval avaneb – mõni ütleks selle kohta postmodernism, mõni ütleks kitš, mõni ütleks märgiline kaos.
Kavalehe ja plakati suur täringu visuaal häälestab mängule ja mängulisusele; õnne, ebaõnne ja juhuse vääramatule vaheldumisele; lapsepõlvenostalgiale; aga ka metafoorsusele ja üldistatud kujundlikkusele. Samas võtmes on lahendatud ka avapilt – elegantses grisaille koloriidis mängulaud, üles ja alla suunduvad värvilised redelid (“Tsirkuse” mängu laadis), ümara joonega kahurid ja sõdurikesed nagu muinasjuturaamatu illustratsioonidel. See lihtne elegants, üksikutele tugevatele märkidele (malelaud, redel, täring) üles ehitatud visuaalia justkui tõotaks selget ja puhast, üldistavat kujundlikku käsitlust, milles ei püüta üksikelementides konkureerida Händeli muusika barokliku sädelevusega, vaid lastakse sellel laval täiel määral mõjule pääseda. Tegelikkuses mattub see geniaalselt lihtne ja kõnekas malelaua ja täringu kujundimaailm igasuguse värvilise, lateksist ja tüllist, pulgakommidest ja teeserviisidest sigina-sagina alla. Täring ja malelaud, jumalik juhuslikkus ja strateegiline planeerimine, kerkivad esile liiga suvaliselt, et kehtestuda kandvate põhikujunditena. Millest on kahju, sest kui ooper räägib sõjast poliitikas, usus ja armastuses, siis oleks juhuse ja strateegia dünaamika just see võti, millega isegi ooperi kohta lihtsakoelise narratiiviga “Rinaldole” natuke üldistusvõimet ja ideede-liha juurde kasvatada.
Jeruusalemma piiravate ristisõdijate asemel tegutsevad laval 19. sajandi lõpu mundrites sõjaväelased, relvadeks püssid ja kahurid. On muidugi tõsi, et võitlemine ja sõda on eksisteerinud läbi inimkonna ajaloo ja vaatamata meeletus tempos kulgevale progressile erinevates eluvaldkondades tööstustootmisest naiste õigusteni, ei olnud 19. sajand võitlus- ja vallutuslembuse poolest erand. Samuti võib aru saada Briti lavastaja William Reltoni soovist teatri kaudu tunnistada, omaks võtta ja ehk omal kombel lunastada Briti impeeriumi koloniaalminevikku. Mis aga juhtub, on see, et konflikti satuvad libreto maagiline-muinasjutuline sisu ja lavamaailma üllatavalt konkreetne ajalooline miljöö. Kui ristisõdade ajajärk on minevikus nii kaugel, et selle konstrueerimine ja mõtestamine ajalooteaduse tasandil on igal juhul seotud paraja annuse fantaasiaga (ajalooteadus on ju ka teadustest üks väheseid, millel on oma muusa – Kleio), rääkimata siis kunstilise interpreteerimise lõputult fantaasiarikastest võimalustest, siis 19. sajand kui meile palju lähedasem, täpsemini dokumenteeritud ja konkreetsemana konstrueeritav, pigem pärsib kui sütitab kujutlusvõimet ja fantaasialendu. Kauge, natuke müstilise ja muinasjutuliselt kangelasliku keskaja asemel, mille eluolu, mõtte- ja tundemaailm meie omast nii erinev on, kuid mille miljöö meile erinevatest muinasjuttudest ja kangelaslugudest ometi üdini tuttav tundub, selles maailmas peituva inspireeriva potentsiaali kõrval näib 19. sajand liiga tuttav, lähedane, liiga meie tänase sarnane. Sangarid, sireenid ja võlukepikesed tunduvad selles kontekstis sama kohatud ja väheusutavad kui Harry Potter Balti jaama trollis – ooperi positiivseks retseptsiooniks nii oluline muinasjutulisus lõhutakse veel enne, kui see tekkida jõuab. Killukese kaasaegset, süngelt ahvatlevat täiskasvanute muinasjuttu, toovad gooti rõivastiilist ning S&M elementidest inspireeritud kostüümid ja rekvisiidid. 19. sajandi märkidele lisanduvad seega 20. ja 21. sajandi meelelahutuskultuuri ja erinevate subkultuuride märgid. Vaadata on laval baroklikult külluslikult palju, igale elemendile individuaalselt võib leida adekvaatse lavastusliku või kujundusliku valikupõhjenduse, aga üheskoos loovad nad nedavõrd rahutu ja kireva, erinevaid konnotatsioone pungil lavamaailma, et selle tervikmõju on kaasahaaravalt muinasjutulise asemel pigem segadusse ajav ja natuke naeruväärne.
Kõige keerulisem on lavastuses aga leppida laste rakendamisega mängusõdurite rolli. Lapsed võtavad neile pandud ülesannet muidugi täie tõsidusega, jälgivad piinliku täpsusega, et malendite korrapärast liikumist jäljendav liikumisskeem ja poosid oleksid korrektselt ja täpselt välja peetud, et oreliviledena kasvu järgi reastatud järjekord sassi ei läheks, panevad igasse liigutusse ja ilmesse maksimaalse emotsiooni. Kui etenduse alguses püssidega marssivaid lapsi võib veel vaadata nagu elustunud tinasõdureid, sõdurite mängimist suures teatrimängus, siis strobovalguses kulgev lahingustseen, mille järel mõlema vaenupoole väikesed sõdalased maha lamama jäävad, on juba natuke liig. Loomulikult on lapsi läbi inimajaloo rakendatud nii poliitiliste eesmärkide kui sõjategevuse teenistusse (lapskuningate abielud ja laste ristisõda), lapsed on püsside all olnud nii Eesti enda lähimineviku lahingutes kui on seal just praegu, käesoleval ajahetkel Lähis-Idas ja Aafrikas. Vahest just seepärast, et lapssõdurid, püssidega lapsed ei ole mingi muinasjuturaamatu süžee, täiskasvanute maailma nunnu järeleaimamine, vaid 21. sajandi tegelikkus, vahest just selle pärast tundub laste sellises rollis lavale toomine ühes fantastilises, pehmelt öeldes naiivses ja kerglases ning kunstiliselt kaootilises ooperilavastuses laste suhtes ebaõiglane ja kohatu. Illustreerimaks, et sõdades, mida peetakse sageli kaugete, ähmaste ja reavõitlejale arusaamatute eesmärkide nimel saavad hukka eelkõige väikesed inimesed, saanuks kindlasti kasutada teisi lavastuslikke kujundeid või puhttehnilisi võtteid, mis ei oleks sisaldanud päris lapsi punases lavavalguses püsside ja kõverate mõõkadega tapmist etendamas.
Mis puutub Händeli loomingusse, siis on “Rinaldos” koha leidnud mitmed helilooja varem kirjutatud palad, teiste hulgas ooperi tuntuim, Almirena aaria. Helen Lokuta on Almirenana särav nagu alati. Kahjuks ei paku roll erilisi väljakutseid Lokuta väga tasemel näitlejaandele – Almirena tütarlapselik mängulisus, samas otsekohene kompromissitus on puhtad, vahetud emotsioonid, samuti ei eelda erilist peenekoelist rollipsühholoogiat ooperi üldine lihtsakoelisus. Monika-Evelin Liiv teenib Rinaldo osatäitjana lüüriliste aariatega publiku siirad ovatsioonid, minu kõrvale tundub tema esitus aga liiga staatiline – selles on mastaapi ja isegi suurejoonelisust, aga mitte piisavalt laulvust, säravat nüanseeritust. Ja mingit kangelast ei ole selles ümara kõhukese ja muidu pehme olemisega Rinaldos kuidagi võimalik näha… mis omakorda muudab kogu narratiivi põhjendamatuks ja natuke naeruväärseks. Õigupoolest on kogu trupil raskusi murda välja puisusest, et pakkuda mingitki konkurentsi Helen Lokuta ja Kristel Pärtna ning fuuriate (Kaire Kasetalu, Xenia Rudakova, Katrin Kreutzberg) dünaamilisele osatäitmisele. Kokku on “Rinaldo” silmatorkavalt külluslik ja kirev kompott väga koloriitsest, groteskiga võrtsitatud lava- ja kostüümikujundusest, meeldejäävatest sentimentaalsetest aariatest, kahtlase väärtusega lavastuslikest kujunditest, fantastilisest narratiivist, väheusutavatest osatäitmistest. See kirjeldus kõlab küll päris karmilt ja tegelikult ei olnud kogemus sugugi läbini pettumustvalmistav – vahest suurim pluss on võime ooperiõhtu jooksul vaatajat korduvalt üllatada.
Georg Friedrich Händel “Rinaldo”
Lavastaja William Relton. Kunstnik Cordelia Chisholm. Valguskunstnik Johanna Town. Liikumisjuht Kati Kivitar.
Monika-Evelin Liiv (Rinaldo), Oliver Kuusik (Goffredo), Helen Lokuta (Almirena), Rauno Elp (Argante), Kristel Pärtna (Armida), Kadri Kipper ja Juuli Lill (sireenid), Mart Madiste (Eustazio), Mati Vaikmaa (heerold), Kaire Kasetalu, Xenia Rudakova, Katrin Kreutzberg (fuuriad).
Dirigent Andres Mustonen.
Esietendus 18. september 2014. Nähtud etendus 4. detsember 2015.

Published in: on 13. dets. 2015 at 22:11  Lisa kommentaar