ükssarvikutest ja perekondadest

„Vahel ei ole väljapääsu. On sissepääs,“ seisab VAT Teatri lavastuse „Klaasist loomaaed“ kavalehel. Pärast etenduse lõppu tahaks lauset täiendada: „Ja vahel ei ole mingit pääsu ülepea olemas“. Sest VAT Teatri tõlgendus sellest Tennessee Williamsi näidendist ei jäta just kuigi palju avatud tõlgendusvõimalusi ega lahtisi otsi, mille lõppu positiivseid lahendusi mõelda. Selle poolest on Katariina Undi lavastus oma karakterite suhtes halastamatumgi kui Williamsi näidend, mille tekst lubab siiski uskuda lootusekiirekest tegelaste eludesse. Laval toimuvat jälgides ei ole kahtlustki, et lootus on selle majapidamise maha jätnud juba nii ammu, et see, mida tegelased isegi tulevikuootuseks ja –lootuseks peavad, on pigem ehk segu kinnisideedest, trotsist, purunenud unistustest ja eskapismist.

Eskapism, põgenemissoov ja –vajadus on tegelasi väliselt konflikti viiv, tegelikult aga kõigile kolmele pereliikmele sügavalt ühine joon. Ema Amanda põgeneb oma mälestustesse ja meenutustesse aegadest, kui ta oli Southern belle ja võis austajaid jalaga segada. Tema noorusaegade kirjeldustest jääb kõlama erakordselt pealiskaudne noot (sest mida tuumakat oligi vaja ühel heast perekonnast kaunil tütarlapsel – ilusast kleidist, kenast näost ja headest kommetest oli enam kui küll), mis vähemasti minus vaatajana ei tekita erilist sümpaatiat Amanda vastu ega kaastunnet kaotatud kuldse ajastu osas. Perepoeg Tomile on päästerõngaks filmikunst ja ööelu – kui palju seda viimast ja kui metsikul kujul, see jääb lavastuses tegelikult lahtiseks. Võimalik, et kuvandit endast kui ringilaaberdajast on Tom tahtlikult võimendanud, et ema silmis veelgi lootusetuma juhtumina, kasutu ja raisus pojana näida ja selle kaudu emale tema unistuste ja kinnismõtete eest kätte maksta. Kolmas põgeneja Laura, enamasti turvaliselt korteri seinte vahele jääv, põgeneb isast jäänud heliplaatide ja klaasist loomakeste seltsi ja hetkeks, üheks üürikeseks silmapilguks koos Jim O´Connoriga põgeneb Laura ühte hoopis teise ellu, milles ta oleks hoopis teistsugune naine teistsuguse tegelikkuse keskel.

Lavastuse maailm on markeeritud äärmiselt tinglikult. Pille Jänese kujundus koosneb peamiselt õhust (ja vaatajate fantaasiast), kuid mõjub sellele vaatamata konfliktidest tiine perekonna ümber füüsiliselt ja vaimselt ahistavana. Tinglikult on lahendatud ka peaaegu kõik muud toimingud hommikukohvi joomisest ja suitsetamisest Laura ja Jimi klaasloomakeste imetlemise stseenini. Kui etenduse alguses suudeti tinglikku söömist-joomist väga puhtalt ja täpselt välja mängida, siis etenduse käigus, kus psühholoogiline pinge kasvab ja lavaline tegevus üha nõulikumaks muutub, ilmub liigutustesse ebatäpsust, karakteri hingeelu kujutamise kõrval ei jätku enam piisavalt tähelepanu ja energiat imaginaarsete küünlajalgade ja sigarettidega jändamiseks, žestid muutuvad õige natuke lohakaks ja üldistavaks. Vähemasti üks stseen, mis vajanuks ülejäänud tinglikkuse asemel reaalseid esemeid – või palju rohkem aega ja läbitunnetatust tinglikus mängus – oli Laura ja Jimi vestlus klaasloomakeste kohal. Laura klaasist loomaaed, see kogu näidendit defineeriv ja inimsuhteid metafoorina kokku võttev element jäi täiesti lahti mängimata. Ma väga vabandan, aga ma olen näinud isegi asjaarmastajate seltskonnas draamamängudes tähelepanelikumat ja veenvamat imaginaarse objekti edasiandmist kui see liigutus, millega ükssarvikut laval käest kätte anti. Ja üleüldse libiseb lavastus ükssarvikust ebaõiglaselt kergelt üle. See on ükssarvik! Klaasist! Mida kõike koondab ükssarviku kuju endas Lääne kultuuriteadvuse seisukohast – metafooride metafoor. Nii nagu meil ei ole täna ükssarvikuid, sest looma uhkus ja ülbus ajas ta tülli teiste loomadega ja ta visati üle Noa laeva parda, nii kipuvad hukkuma Laura ja Tomi head omadused nende ema Amanda uhkuse, kõrgelennuliste mälestuste ja veel kõrgelennulisemate oleviku ja tulevikufantaasiate tõttu.

Väga tore, et kaootilise ja segadusttekitava „Tormi“ järel on Katariina Unt jõudnud selge ja loogilise lavastajatööni. Kahju, et – ilmselt alateadlikult – on ta lavastanud näidendi endale sobivaks ehk võimendanud keskseks pereema Amanda rolli (reeglina tõuseb fookusesse Laura tegelaskuju). Õnneks ei õnnestu tal 27. lennu noori üle mängida – tema üliemotsionaalne ja kirglik esitus kulmineerub korduvalt hüsteerilisuses, mis tekitab võõrastust ja distantsi selle asemel, et panna Amandale kaasa elama või kaasa tundma. Vähemalt korda paar mõtlen õudusega, kas tõesti on meie vanematel meiega seoses nii suured ja nii kindlad plaanid; kas on lapse ja vanema suhtesse süvatasandil sisse kirjutatud, et lastelt oodatakse vanemate luhtunud unistuste elluviimist. Amanda käitumist oma laste suhtes on kirjeldatud kui balansseerimist vanemliku armastuse ja vihkamise vahel. Vähemasti Katariina Undi kehastatud Amanda ei vihanud oma lapsi – ta põlgas neid. Armastas ja põlgas. Vihkamine on sageli seotud alaväärsustundega – see sünnib võrdväärsete konkurentide vahel või tingimustes, kus üks pool ennast teisest madalamal tunneb olevat. Amanda silmis ei olnud tema lapsed täisväärtuslikud täiskasvanud inimesed, sest nende elu ei olnud kulgenud selliselt, nagu ema nende ja iseenda jaoks ette oli kujutanud. Ja kuna keegi neist kolmest ei olnud oma eluga seal, kus fantaasiate kohaselt pidanuks, tekitas see põlgust kogu olemasoleva tegelikkuse ja laste, pettumuse kaaspõhjustajate, suhtes.

Ester Kuntu suurtest silmadest ja malbest olekust ning vaevumärgatavast õpitud lonkest oleks täielikult piisanud, et sütitada vaatajates sümpaatiat ja kaastunnet sotsiaalselt ebakindla ja hapra Laura vastu. Käesolevas tõlgenduses mõjub aga Laura lihtsus ja otsekohesus natuke liiga lihtsana, kompleksidele ja sotsiaalsetele foobiatele näib olevat lisandunud kerge intellekti häire, mis muudab tegelaskuju veelgi abitumaks. Sellega võimendub ema ja tütre ebavõrdne positsioon – sellisel kujul tõlgendatud Laura ei saagi olla iseseisev ja väärikas vastane oma karismaatilisele emale. See-eest on emale võrdne partner poeg Tom Karl Laumetsa kehastuses. Resigneerunult tuletõrjetrepil suitsetavast Tomist aimub inimest, kes ei võitle mitte ainult ebasoodsate olmeliste olude, vaid ka iseendaga – erinevas suunas kisuvad teda südametunnistus ja kohusetunne ning soov olla vaba ja iseseisev elamaks omaenda elu. Olla pidevas sisemises konfliktis, teadlikult iseennast ja oma unistusi igapäevaselt ohverdada, seejuures inimeste nimel, kellest üks, ema Amanda, aktiivselt emotsionaalselt vastu töötab, on kulutanud tema viimased närvid. Kirglikes kokkupõrgetes Katariina Undi kehastatud Amandaga saab ehmatavalt selgeks, et kui viimseni on ära kulutatud lootus ja usk ja jaks, siis muutuvad ka armastus ja peresidemed ühel hetkel sõnakõlksudeks. Seejuures ei mineta Karl Laumetsa Tom siiski päriselt hoolivust oma perekonna vastu. Risto Vaidal Jim O´Connori rollilahenduses on mingi sisemine konflikt – ühest küljest oleks tegu nagu igati viisaka, sõbraliku ja ausa noore härrasmehega, kes suudab keerulises situatsioonis säilitada nii enda kui perekond Wingfieldi väärikuse. Aga on see siis midagi Vaidla hääles või maneerides, kusagil kuklas jääb kummitama tunne, et selles mehes oli rohkem dändit kui pealtnäha paista.

27. lennu näitlejatudengite kaasahaaravad osatäitmised panevad andestama mõningaid lavastuslikke kitsaskohti. Ja sarve saab ükssarvikule ju tagasi liimida…

 

Tennessee Williams „Klaasist loomaaed“

Tõlkija Jaak Rähesoo. Lavastaja Katariina Unt.Lavastaja assistent Siret Paju. Kunstnik Pille Jänes. Valguskujundus Sander Põllu.

Osades: Katariina Unt (Amanda Wingfield), Ester Kuntu (Laura), Karl Laumets (Tom), Risto Vaidla (Jim O´Connor).

Esietendus 28. oktoober 2015 Rahvusraamatukogu Teatrisaalis. Nähtud etendus 28. jaanuar 2016.