barokkmuinasjutt

Estonia teatri “Rinaldot” vaatama minnes tasub meeles hoida, et see on lahendatud täiskasvanutele suunatud imemuinasjutu või fantasmi võtmes. Aga isegi see eelteadmine ei suuda päriselt ette valmistada lavastuslik-visuaalseks segaduseks, mis laval avaneb – mõni ütleks selle kohta postmodernism, mõni ütleks kitš, mõni ütleks märgiline kaos.
Kavalehe ja plakati suur täringu visuaal häälestab mängule ja mängulisusele; õnne, ebaõnne ja juhuse vääramatule vaheldumisele; lapsepõlvenostalgiale; aga ka metafoorsusele ja üldistatud kujundlikkusele. Samas võtmes on lahendatud ka avapilt – elegantses grisaille koloriidis mängulaud, üles ja alla suunduvad värvilised redelid (“Tsirkuse” mängu laadis), ümara joonega kahurid ja sõdurikesed nagu muinasjuturaamatu illustratsioonidel. See lihtne elegants, üksikutele tugevatele märkidele (malelaud, redel, täring) üles ehitatud visuaalia justkui tõotaks selget ja puhast, üldistavat kujundlikku käsitlust, milles ei püüta üksikelementides konkureerida Händeli muusika barokliku sädelevusega, vaid lastakse sellel laval täiel määral mõjule pääseda. Tegelikkuses mattub see geniaalselt lihtne ja kõnekas malelaua ja täringu kujundimaailm igasuguse värvilise, lateksist ja tüllist, pulgakommidest ja teeserviisidest sigina-sagina alla. Täring ja malelaud, jumalik juhuslikkus ja strateegiline planeerimine, kerkivad esile liiga suvaliselt, et kehtestuda kandvate põhikujunditena. Millest on kahju, sest kui ooper räägib sõjast poliitikas, usus ja armastuses, siis oleks juhuse ja strateegia dünaamika just see võti, millega isegi ooperi kohta lihtsakoelise narratiiviga “Rinaldole” natuke üldistusvõimet ja ideede-liha juurde kasvatada.
Jeruusalemma piiravate ristisõdijate asemel tegutsevad laval 19. sajandi lõpu mundrites sõjaväelased, relvadeks püssid ja kahurid. On muidugi tõsi, et võitlemine ja sõda on eksisteerinud läbi inimkonna ajaloo ja vaatamata meeletus tempos kulgevale progressile erinevates eluvaldkondades tööstustootmisest naiste õigusteni, ei olnud 19. sajand võitlus- ja vallutuslembuse poolest erand. Samuti võib aru saada Briti lavastaja William Reltoni soovist teatri kaudu tunnistada, omaks võtta ja ehk omal kombel lunastada Briti impeeriumi koloniaalminevikku. Mis aga juhtub, on see, et konflikti satuvad libreto maagiline-muinasjutuline sisu ja lavamaailma üllatavalt konkreetne ajalooline miljöö. Kui ristisõdade ajajärk on minevikus nii kaugel, et selle konstrueerimine ja mõtestamine ajalooteaduse tasandil on igal juhul seotud paraja annuse fantaasiaga (ajalooteadus on ju ka teadustest üks väheseid, millel on oma muusa – Kleio), rääkimata siis kunstilise interpreteerimise lõputult fantaasiarikastest võimalustest, siis 19. sajand kui meile palju lähedasem, täpsemini dokumenteeritud ja konkreetsemana konstrueeritav, pigem pärsib kui sütitab kujutlusvõimet ja fantaasialendu. Kauge, natuke müstilise ja muinasjutuliselt kangelasliku keskaja asemel, mille eluolu, mõtte- ja tundemaailm meie omast nii erinev on, kuid mille miljöö meile erinevatest muinasjuttudest ja kangelaslugudest ometi üdini tuttav tundub, selles maailmas peituva inspireeriva potentsiaali kõrval näib 19. sajand liiga tuttav, lähedane, liiga meie tänase sarnane. Sangarid, sireenid ja võlukepikesed tunduvad selles kontekstis sama kohatud ja väheusutavad kui Harry Potter Balti jaama trollis – ooperi positiivseks retseptsiooniks nii oluline muinasjutulisus lõhutakse veel enne, kui see tekkida jõuab. Killukese kaasaegset, süngelt ahvatlevat täiskasvanute muinasjuttu, toovad gooti rõivastiilist ning S&M elementidest inspireeritud kostüümid ja rekvisiidid. 19. sajandi märkidele lisanduvad seega 20. ja 21. sajandi meelelahutuskultuuri ja erinevate subkultuuride märgid. Vaadata on laval baroklikult külluslikult palju, igale elemendile individuaalselt võib leida adekvaatse lavastusliku või kujundusliku valikupõhjenduse, aga üheskoos loovad nad nedavõrd rahutu ja kireva, erinevaid konnotatsioone pungil lavamaailma, et selle tervikmõju on kaasahaaravalt muinasjutulise asemel pigem segadusse ajav ja natuke naeruväärne.
Kõige keerulisem on lavastuses aga leppida laste rakendamisega mängusõdurite rolli. Lapsed võtavad neile pandud ülesannet muidugi täie tõsidusega, jälgivad piinliku täpsusega, et malendite korrapärast liikumist jäljendav liikumisskeem ja poosid oleksid korrektselt ja täpselt välja peetud, et oreliviledena kasvu järgi reastatud järjekord sassi ei läheks, panevad igasse liigutusse ja ilmesse maksimaalse emotsiooni. Kui etenduse alguses püssidega marssivaid lapsi võib veel vaadata nagu elustunud tinasõdureid, sõdurite mängimist suures teatrimängus, siis strobovalguses kulgev lahingustseen, mille järel mõlema vaenupoole väikesed sõdalased maha lamama jäävad, on juba natuke liig. Loomulikult on lapsi läbi inimajaloo rakendatud nii poliitiliste eesmärkide kui sõjategevuse teenistusse (lapskuningate abielud ja laste ristisõda), lapsed on püsside all olnud nii Eesti enda lähimineviku lahingutes kui on seal just praegu, käesoleval ajahetkel Lähis-Idas ja Aafrikas. Vahest just seepärast, et lapssõdurid, püssidega lapsed ei ole mingi muinasjuturaamatu süžee, täiskasvanute maailma nunnu järeleaimamine, vaid 21. sajandi tegelikkus, vahest just selle pärast tundub laste sellises rollis lavale toomine ühes fantastilises, pehmelt öeldes naiivses ja kerglases ning kunstiliselt kaootilises ooperilavastuses laste suhtes ebaõiglane ja kohatu. Illustreerimaks, et sõdades, mida peetakse sageli kaugete, ähmaste ja reavõitlejale arusaamatute eesmärkide nimel saavad hukka eelkõige väikesed inimesed, saanuks kindlasti kasutada teisi lavastuslikke kujundeid või puhttehnilisi võtteid, mis ei oleks sisaldanud päris lapsi punases lavavalguses püsside ja kõverate mõõkadega tapmist etendamas.
Mis puutub Händeli loomingusse, siis on “Rinaldos” koha leidnud mitmed helilooja varem kirjutatud palad, teiste hulgas ooperi tuntuim, Almirena aaria. Helen Lokuta on Almirenana särav nagu alati. Kahjuks ei paku roll erilisi väljakutseid Lokuta väga tasemel näitlejaandele – Almirena tütarlapselik mängulisus, samas otsekohene kompromissitus on puhtad, vahetud emotsioonid, samuti ei eelda erilist peenekoelist rollipsühholoogiat ooperi üldine lihtsakoelisus. Monika-Evelin Liiv teenib Rinaldo osatäitjana lüüriliste aariatega publiku siirad ovatsioonid, minu kõrvale tundub tema esitus aga liiga staatiline – selles on mastaapi ja isegi suurejoonelisust, aga mitte piisavalt laulvust, säravat nüanseeritust. Ja mingit kangelast ei ole selles ümara kõhukese ja muidu pehme olemisega Rinaldos kuidagi võimalik näha… mis omakorda muudab kogu narratiivi põhjendamatuks ja natuke naeruväärseks. Õigupoolest on kogu trupil raskusi murda välja puisusest, et pakkuda mingitki konkurentsi Helen Lokuta ja Kristel Pärtna ning fuuriate (Kaire Kasetalu, Xenia Rudakova, Katrin Kreutzberg) dünaamilisele osatäitmisele. Kokku on “Rinaldo” silmatorkavalt külluslik ja kirev kompott väga koloriitsest, groteskiga võrtsitatud lava- ja kostüümikujundusest, meeldejäävatest sentimentaalsetest aariatest, kahtlase väärtusega lavastuslikest kujunditest, fantastilisest narratiivist, väheusutavatest osatäitmistest. See kirjeldus kõlab küll päris karmilt ja tegelikult ei olnud kogemus sugugi läbini pettumustvalmistav – vahest suurim pluss on võime ooperiõhtu jooksul vaatajat korduvalt üllatada.
Georg Friedrich Händel “Rinaldo”
Lavastaja William Relton. Kunstnik Cordelia Chisholm. Valguskunstnik Johanna Town. Liikumisjuht Kati Kivitar.
Monika-Evelin Liiv (Rinaldo), Oliver Kuusik (Goffredo), Helen Lokuta (Almirena), Rauno Elp (Argante), Kristel Pärtna (Armida), Kadri Kipper ja Juuli Lill (sireenid), Mart Madiste (Eustazio), Mati Vaikmaa (heerold), Kaire Kasetalu, Xenia Rudakova, Katrin Kreutzberg (fuuriad).
Dirigent Andres Mustonen.
Esietendus 18. september 2014. Nähtud etendus 4. detsember 2015.

Published in: on 13. dets. 2015 at 22:11  Lisa kommentaar  

The URI to TrackBack this entry is: https://susapesa.wordpress.com/2015/12/13/barokkmuinasjutt/trackback/

RSS feed for comments on this post.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: