misantroop, aga ikkagi inimene

“Ta oli täielikult näitleja, pealaest jalatallani. Kõik temas kõneles, ja ühe sammu, naeratuse, pilgu pealiigutusega ütles ta asjadest rohkem, kui suurim kõnemees oleks tunni ajaga rääkida jõudnud.” Nii on Molière´i kirjeldanud teatri- ja elukunstniku kaasaegne (Tormis 1972).

Molière´i mitmehäälsus kehastub eriti kõnekalt Draamateatri laval, kus EMTA lavakunstikooli 27. lend oma viimase ühise kursusetööna Anu Lambi juhendamisel on lavale toonud “Misantoobi”. Et lavastus on välja kasvanud lavakõne eksamist ja lavastusprotsessis on tänuväärselt truuks jäädud pedagoogilisele prioriteedile näidata võimalusel ja võimalikult palju kõiki õpilasi, kohtub publik ühe õhtu jooksul nelja erineva Alceste´i ja kolme Célimènega. Selle lavastusliku otsuse mõned kitasaskohad kaalub igati üles just nimelt võimalus näha kogu kursust ja nende omavahelist dünaamikat, milles tõelisi pärleid võib pudeneda hoopis ootamatutest rollidest ja kooslustest.

Anu Lamp tsiteerib kavalehel Vissarion Belinski mõtet, et Molière´i komöödiate suurim väärtus ilmneb alles laval; see ei ole lugemise, vaid näitamise ja vaatamise dramaturgia. Samuti sobiks antud lavastusega seoses nimetada Georgi Bojadžijevi, kes on üritanud sõnastada seda võtit, mille abil Molière´ile läheneda: Molière on sulam teatraalsusest ja realismist, farsist ja poeesiast, ülekülluslikust fantaasiarikkusest ja olustikulisusest (ibidem). Kui lavastusest kaob kõiki märksõnu haarav terviku tunnetus, kui see kaldub kreeni ühe stiili- ja žanrimääratluse poole (mis on liigagi kerge juhtuma), on tulemus autori elu- ja teatritunnetuse suhtes ülekohtuselt ühekülgne, sest Molière´i rikkus ja säravus peitub just balanseerimises erinevate žanrite ja liikide piiril.

Lavastaja ise on nimetanud seekordset lähenemist tšehhovlikuks: see ei välista huumorit, aga toob klassitsistliku kõrglennulisuse eluolulisemas võtmes esitajatele ja vaatajatele lähemale. Mulle meenusid Tšehhovi kõrval veel Dostojevski jutustused, milles olmeline absurd, must huumor, tõdede ja väärtuste skaala ja üksiku ning ühiskonna suhe eriti groteskselt välja joonistub – ka nende kirbe mekiga lookestega on seekordsel “Misantroobil” midagi ühist. Lugesin üle oma mõne aasta taguse hinnangu Theatrumi “Misantroobile” – toda lavastust olen kirjeldanud kui pärlit, mis oma peenuses pudeneb sõrmede vahelt ja järele ei jää suurt midagi. Lavakate “Misantroop” on palju lihalikum selles tähenduses, et inimlikum ja võlub just oma mõningate inimlike ebatäiuslikkustega. Tänu lavastuse stilistilisele võtmele ja tekstile lähenetud värskele pilgule on esimest korda “Misantroopi” vaadates tunne, et kogu see lugu ei ole humoorikas metafoor (või ei ole ainult seda), vaid need võiksid tõepoolest olla päris inimesed päris elu päris suhtepuntraga maadlemas. Abstraktse absoluutse Tõe kehastuseks olemise asemel on Alceste tõe ja tunnete lahingu tallermaaks – mõistuse ja moraali tõde versus südame tõde. Minu meelest on väga tore, et lavakooli noorte lahenduses on näidendi fookus eelkõige tunnetel ja armastusel – mõjuks veidi ebamugavalt ja ilmselt ka ebausutavalt, kui laval üritataks tõsimeelselt tegeleda üksiku ja ühiskonna täi-e/us-liku (Jumaliku?) tõe küsimustega. Aga küsimus oma isiklikus tões ja veendumustes elamisest ei ole mitte vähem tähtis ja just selles ringmängus tegelaste galerii vaataja ees avaneb.

Kui ühe etenduse raames on laval mitmekordistunud galerii peategelasi, siis on teatav objektiivne, aga kindlasti subjektiivne ebaühtlus üritusse sisse kirjutatud. Nii lihtsalt on, et mõne näitleja tõlgendus Alceste´ist ja Célimènest vastab rohkem vaataja ootustele, tema eelteadmistele ja eelhäälestusele selles osas, milline Alceste ja Célimène on. On hea, kui mõni esmapilgul kuvandiga mitte sobituv tõlgendus etenduse käigus või veel tagantjärele ootamatult üllatab ja järele mõtlema sunnib. Ja nagu kavalehtki lugejat-vaatajat suunab, mõtestab ja esitab iga näitleja tegelaskuju ikka oma andelaadist lähtuvalt – lihtsalt väga harva on võimalus neid erinevaid andelaade ja lähenemisviise kõrvuti ühe teatriõhtu jooksul näha. Etenduse ajal, vaadates ühte neist tõlgendustest, mis ei langenud kokku minu peas olevate peategelaste kujudega (labaselt ja lihtsakoeliselt öeldes: rollilahendusi, mis mulle ei meeldinud) jäin – ilmselt tänu lavastuse vormile – mõtlema, et kuidas ma saan öelda, et ei meeldi; et see või teine näitleja ei tabanud või andnud edasi Alceste´i või Célimène olemust? Ei olnud mind, lavastajat ega näitlejaid aastal 1666 Molière´i kõrval, et teada, mida ja millisena täpselt autor oma tegelaskujusid kujutas. Kui küsimus on selles, kas tegelaskuju mõjub usutavalt, kas tema tegevus, mõtte ja tundemaailm on motiveeritud ja argumenteeritud, siis kui paljud päris-inimesed käituvad igas olukorras ja meeleolus absoluutselt järjepidevalt, loogiliselt ja põhjendatult? Võib-olla on ühes Alceste´is rohkem silmi pimestavat kirglikkust, kui mina õigeks peaksin või ei ole üks Célimène piisavalt võrgutav – objektiivselt võttes ei ole selle pärast veel karakterite mõtestamine vale, küll aga kipub kannatama terviku tunnetus, kui need erinevused rollilahenduste vahel on liiga suured.

Aga loomulikult kujunevad etenduse jooksul omad lemmikud. Kuna halba lõppu ei andestata kunagi, siis olgu öeldud, et algus ja lõpp on väga õnnestunud! Väga tore mänguline leid on prantuskeelseina teksti vahele põimitud laulukesed, mis tekitavad hästi nostalgilise tunde (lapsepõlv!), tunde, nagu ma oleksin koos teiste tegelastega juba kunagi Célimène´i elutoa nurgas sohval istunud ja sellele saagale kaasa elanud. Ühtaegu võimendades Célimène´i ümber mängu ja rollide võtmise aurat, joonivad laulukesed samal ajal alla, et me ei ole siiski enam lapsepõlves, et kõik see, mis aset leiab, ei ole pelgalt mäng, vaid päris elu, millel on omad nõudmised ja milles võib päriselt haiget saada ja haiget teha – vat mis vägi võib “Alouette”´il olla 🙂

Kõik noored pidid kavalehele väikese Molière´i laadis salmi kirjutama. Christopher Rajaveeri oma on tõeline pärl!

Molère “Misantroop”

Lavastaja Anu Lamp. Kunstnik Maarja Naan. Helilooja Tõnu Kõrvits. Valguse kujundaja Andres Pajumäe. Etenduse juht Karl Koppelmaa.

Osades: Karmo Nigula, Karl Laumets, Markus Habakukk, Ott Raidmets (Alceste), Jürgen Gansen, Christopher Rajaveer (Philinte), Mehis Pihla (Oronte), Saara Nüganen, Lauli Otsar, Liisa Saaremäel (Célimène), Ester Kuntu (Éliante), Laura Kalle (Arsinoé), Risto Vaidla (Acaste), Karl Koppelmaa (Clitandre), Markus Habakukk ( Basque), Karmo Nigula (aukohtu käskjalg), Jürgen Gansen (Dubois)

Nähtud esietendus 22. veebruaril 2016 Eesti Draamateatri väikese saalis.

Published in: on 28. veebr. 2016 at 12:09  Lisa kommentaar  

The URI to TrackBack this entry is: https://susapesa.wordpress.com/2016/02/28/misantroop-aga-ikkagi-inimene/trackback/

RSS feed for comments on this post.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: