Igasugune kunst on täiesti kasutu

Ei ole võimalik mitte armastada raamatut, kus leiduvad sellised kalambuuripärlid, nagu „Ainuke erinevus üürikese kapriisi ja elupikkuse kire vahel on see, et kapriis kestab pisut kauem“, „Toorest jõudu suudan ma veel kuidagi taluda, aga toores arukus on väljakannatamatu“, „Naised on dekoratiivne sugu. Neil pole kunagi midagi öelda, aga nad ütlevad seda võluvalt“, „Me elame ajajärgul, kus loetakse liiga palju, et tark olla, ja mõeldakse liiga palju, et ilus olla.“ Oscar Wilde. „Dorian Gray portree“. Loomulikult.

Enne etenduse külastamist raamatut 10 aasta järel üle lugedes avastasin, et pool raamatust on hariliku pliiatsiga alla joonitud ja servad nii tihedalt kommentaare täis kirjutatud, et pakuvad tekstimahult vaat et konkurentsi Wilde´i šedöövrile. Rõõm oli tõdeda, et eneseirooniast ei olnud juba toona puudus: eespool toodud tsitaadi naiste ja nende mõtlemisvõime kohta olen irooniliselt ja täiesti ebafeministlikult heaks kiitnud  Lugemismuljeid teatrikaaslasega võrreldes avastasime, kui erinevalt ikka lugejate fantaasia töötab ja kui erinevad elemendid narratiivis selle käivitada võivad. Minu teatrikaaslase suurimaks elamuseks oli „Grayd“ lugedes ette kujutada maali muutumist: kuidas lõuend lokib ja värvikiht kobrutab, kuidas siledale pildipinnale tekivad krakleed ja lõhed, mis muudavad portreteeritu monstrumi taoliseks. Mind jättis maali muutumise saatuslik ümberpööramatu teisenemine suhteliselt külmaks, küll aga suutsin küllaldase elavusega ette kujutada vihmaläikelisi Londoni kõrvaltänavaid, heitlikult vilkuvaid tänavalaternaid ja uimastavate rohtude magushaput, iiveldamaajavat hõngu ning imetleda pingpongina kulgevaid teravmeelsustest üleküllastunud vestlusi. Sõber Freudil oleks siinkohal ilmselt paar sooja sõna öelda fantaasia ja selle käivitajate kohta.

Nukuteatri „Dorian Gray portree“ pakub pisut rohkem neile, keda elu ja inimlikkuse tumedam pool enam paelunud ja inspireerinud on (lord Henry torkaks selle kohapeal vahele, et tema kehastab kõiki neid patte, mida meie, teised teha pole julgenud). Lavastus on väga visuaalne, aga kas selle tõttu kohe automaatselt visuaalteater? Visuaalia on suuremalt jaolt ikkagi illustreerivas, draamanarratiivi toetavas funktsioonis; puhast, abstraktset ja iseseisvaid tähendusseoseid loovat visuaali tegelikult ei esine. Aga see, mis on, on kahtlemata mõjuv, nutikalt ja tasakaalustatult (video, projektsioon ja reaalesemeline kujundus) lahendatud. Isegi mustades tunkedes lavatöölised ei häiri, ehkki lõhuvad illusiooni (lord Henry pillaks siinkohal kommentaari, kuidas teater on palju reaalsem kui elu). Üldse mõjub lavastus pisut antiiktragöödialikult. Võib-olla annab sellesse oma panuse asjaolu, et publik ei näe lavapõrandat, mistõttu tunduvad tegelased rõhutatult mingis teises ruumis ja maailmas tegutsevat ja vaataja on sunnitud nende (mitte just kõige õilsamate) tegude poole alt üles vaatama. Antiikteatris vaadata muidugi proskeenioni poole ülevalt alla, aga ehk on siinkohal suunast olulisem distantsi rõhutatus. Pea kergelt kuklas oli piisavalt ebamugav laval toimuvat jälgida, aga ehk on siingi olmetegelikkuse kõrval pisike peidetud irooniakübe – vaatajaskond on sunnitud äärmusliku hedonismi, ülima estetiseerituseni viidud elu ja inimloomuses sisalduva põrgulikuma poole suunas alt üles vaatama!

Halli varjundeid on laval kindlasti rohkem kui viiskümmend. Kavaleht toob välja toonivaliku seotuse Doriani perekonnanimega Gray ja sellega omakorda seotud soovi hallusest, keskpärasusest välja murda, mis toob kaasa nii äärmise kunstilembuse kui äärmise pahelisuse – piirolekud, mis on turvalisest hallist keskmisest nii kaugel kui võimalik. Ise kahtlustan, et väike viibe populaarkultuuri suunas on siiski ka sellesse koloriiti sisse kirjutatud – ei ole midagi uut siin päikse all ja paljutki, mida käsitleti šokeerivalt uudsena „Halli varjundite“ puhul on implitsiitselt juba rohkem kui 100 aastat tagasi Dorian Gray seiklustesse sisse kirjutatud. Nagu kipub juhtuma, on pooleldi väljaütlemata pahede kujutamine laval või filmilinal enamasti oluliselt proosalisem ja fantaasiavaesem kui lugeja kirjutatud ja kirjutamata sõnade pingestatud dünaamikast oma peas luua suudab. Olgu tegu Doriani külastustega bordellidesse ja oopiumimajadesse või Basili loodud portree silmnähtava muutumisega, ilmselt on lugejate-vaatajate fantaasiad loonud oluliselt teravamai kujutlusi kui need, mida Vahur Kelleri lavastus pakkuda tihkab.

Aga tegelikult oli jututeemaks hall värvitoon. Ja materjalid! Kunstnik Britt Urbla Keller on rõivastanud tegelasgalerii mahedasse hallikasse värvigammasse. Doriani rõivastuse puhul tulevad eriti selgelt, peaaegu aistitavalt esile erinevate materjalide kvaliteedid: brokaadi külma hõbedase läikega kangast püksid, liigagi lihtsa tegumoega, aga kašmiiri pehmusega särk, sensuaalse mati läikega sametvest ja karusnaha pillav luksuslikkus. Materjalide kombineerimine ja kontrast muudab kostüümi meeleliselt väga hästi tajutavaks, sõrmeotsad mäletavad, mis tunne on ühte või teist laval nähtavat materjali puudutada. Lavaaja piiratuse tõttu on välja jäänud üsnagi mahukas osa raamatust, mis samuti materjalide ja nende sensuaalse retseptsiooniga tegeles – nimelt kirjeldus Doriani kollektsionääri-tegevusest, mille käigus jõudis tema kätte kõige imelisemaid kangaid, vääriskive ja mineraale ning kunstiteoseid. Ühtlasi on see osa raamatust, mis tegeleb mitte kogemise, hedonismi ja moraali, vaid esteetikaga, mis Wilde´i on vähemalt sama oluline kui kolm eespool nimetatut. Kollektsionäär-Dorian esindab teadmistele, maailma süstematiseerimisele ja tüpologiseerimisele suunatud karakteri poolust, kelle juures kogemise ja kogemuste jahtimisega ühineb pühendumine, intellektuaalne pingutus ja objektide mõtestamine nende ainelistest ja esteetilistest kvaliteetidest lähtuvalt. Antud tasakaalustatum, luksuslikum ja intellektuaalsem eluepohh jääb laval kujutamata; laval on vähem ainelist rikkust, luksust ja glamuuri, aga ka ühe iseloomutahu võrra vaesem Dorian.

Veel enam Dorian Gray tegelaskujust on mind isiklikult alati paelunud lord Henry Wotton. Andres Roosileht mängib Henry Wottoni luust ja lihast inimeseks – Wotton ei ole teravmeelsuste kuuldavale toomise masin, vaid päris inimene oma temperamendisööstude ja äärmuslikkusele vaatamata sümpaatse olemisega. Dramatiseerimise ja teksti tihendamise tõttu on juhtunud, et peaaegu iga lause, mille Roosileht Henryna kuuldavale toob on teravmeelselt filosoofiline torge või seltskondlik kalambuur. See paneb aga näitleja mõnevõrra tänamatusse olukorda – tema tegelaskuju on see, kelle sõnade küljes publik peaks rippuma, pahaselt pead raputama või lõbustatult muigama; kelle sõnades õigupoolest peitub kogu teose idee, aga vaatajate vastuvõtuvõime ületav tekstitihedus ei lase Henry tegelaskujul vajalikul määral särama pääseda. Kui iga lause oleks väärt püüdmist ja memoreerimist, siis annab publik ühel hetkel alla ega püüa enam ühtki pärlit, mis nende pihta suunatakse. See ei ole näitleja süü, kes minu meelest annab Henry Wottoni kohalolekule soliidse ja veenva kuju, vaid dramatiseerimis- ja lavastamistehniline asjaolu, millega on soovitud küll vaatajani tuua võimalikult palju materjali teravmeelsust, vastolulisust ja sisulist essentsi, kuid mis etenduse jooksul hakkab terviku vastu töötama.

Henry Wottoniga seostub lavastuses üks tõlgendusotsus, millega ma põhimõtteliselt nõus ei ole. Raamatus on lord Henry oma väljaütlemistes rõhutatult ja suureliselt paheline, oma tegelikus käitumises aga üsna keskpäraselt korralik, et mitte öelda pisut igav. Oma abikaasat võib ta ju erinevate sõbrataride ja näitlejannadega petta, jääb oma patukestega aga seltskonnas aktsepteeritud piiridesse ning on revolutsionäär ja hedonismi apostel pigem filosoofilisel tasandil, sõnades. Henry sõnad võivad olla Doriani (ja ilmselt teistegi oma lähikonna isikute) pahesid käimalükkavaks jõuks, lord Henry ise jääb aga pigem passiivseks tegelaskujuks, kelle puhul on huvitav jälgida just eelkõige sõnamängulist külge: kui kaalukaks võivad kellegi teise elus osutuda sõnad, millele nende väljaütleja mingit olulist väärtust ei omista. Mitte kusagil Wilde´i teoses ei mainita, nagu oleks lord Henry saatnud Dorian viimase seiklustel elu hämarpoolele. Henry mängumaaks jäävad turvalised klubi, teater ja seltskonnadaamide elutoad, kus suurimaks patuks on lasta võõrustajal igavleda. Lavastuses on otsustatud lõhkuda Wilde´i teose loogikat ja tegelaste vahelist tasakaalu näidates lord Henryt Dorianiga koos bordellistseenis teravaid elamusi otsimas. Kui Doriani karakterist oli maha vaikitud uuriv-intellektuaalne tahk, siis lord Henry iseloom on juurde saanud aktiivsust ja julgust, mida selles osavasti sõnu seadvas filosoofilises teravmeelitsejas algselt ei ole olnud.

On veel teinegi tegelane, kellega ei ole just kõige õiglasemalt ümber käidud või kelle roll on lavale jõudnud oluliselt lihtsustatud kujul võrreldes raamatuga – Gladys. Ainuke naine, kellel tõepoolest on midagi öelda ja kes suudab pakkuda ligilähedaseltki samaväärset vaimunõtkust lord Henry mõttemängudele on lavastuse muudetud seksobjektiks, kellel lubatakse küll küsida paar enam-vähem adekvaatset küsimust, aga kelle nutikad märkused ja lord Henryga peetud sõnavahetused on välja kärbitud. Gladyse roll raamatus on lord Henryt tasakaalustav, nende partnerluses nähtub, et mõtlemine ei ole ainuliselt meeste maailm ja lord Henry hedonismi tase ei ole väljaspool vabama meele ja ärksama mõttega seltskonna taluvuspiire, vaid talle leidub võrdväärseid vastuvaidlejaid ja/või mõttekaaslasi. Ja Kaisa Selde Gladysena kantav kostüüm oma polstri ja patjadega ületab kaugelt groteski ja naeruväärsuse piiri ning muudab kogu stseeni Herny, Doriani ja Gladysega nihestatuks nagu Alice Imedemaal.

Kui ka kogu ülejäänud rollisooritus kõrvale jätta, siis ühe, iseenesest lihtsa liigutusega on Mart Müürisepp suutnud edasi anda kogu Doriani karakteri muutumise: liigutus, millega ta esimeses vaatuses õlgadele heidetud karusnahka kohendab on lihtne, funktsionaalne, pisut ettevaatlik; teises vaatuses, oma enesehävituse ja hedonismi tipul on sama liigutus meelas, rõhutatult hoolimatu, teadlikult elegantselt lohakas. Poisikeselikkus selle natuke naiivses ja südimatus vormis lööb Müürisepa mängust mitut puhku läbi ja paneb isegi peaaegu soovima, et Doriani jaoks võiks eksisteerida mõni teistsugune lõpp kui see, mille poole mäng traagilise paratamatusega liigub.

Lõpetuseks veel paar tsitaati, et meil ei läheks meelest, et „Kunst on alati abstraktsem, kui meie seda kujutleme. Vorm ja värv räägivad meile ainult vormist ja värvist – see on kõik“, „Inimsugu võtab end liiga tõsiselt. See on maailma pärispatt“, „Igaühel meist on Taevas ja Põrgu südames“.

„Dorian Gray portree“ NUKU
Dramatiseerija ja lavastaja Vahur Keller. Kunstnik Britt Urbla Keller. Helilooja ja –kujundaja Liina Kullerkupp. Valguskujundaja Madis Kirkmann. Videokujundaja Kristin Pärn. Koreograaf RenateKeerd.
Osades: Mart Müürisepp (Dorian Gray), AndresRoosileht (Henry Wotton), Tarmo Männard (Basil Hallward), Jaune Kimmel (Sibyl Vane), Ringo Ramul (James Vane), Liivika Hanstin (proua Vane), Riho Rosberg (Alan Campbell), Kaisa Selde (Gladys), Lee Trei (sadamanaine), Are Uder (Romeo), Riho Tammert (amm).

Esietendus Heliose kinos 14. juunil 2015. Nähtud etendus 26. juunil 2015.

Tehtud!

MA Theol cum laude

🙂

pin-up, punased kingad ja protsess

Kainikueas Tallinn Treff Festival pakkus 4.-7. juunini 9 erinevas mängukohas lugematus koguses maagilisi teatrimuljeid, mis kinnitavad, et alati on õige ilm, aeg ja iga vaadata natuke nukuteatrit 🙂

 

Yael Rasooly „Väljalõige“ 5. juunil kell 18 Von Krahli saalis

„Väljalõige“ on heas mõttes naistekas: sedasorti etendus, mida läheks vaatama arenenud huumorimeele ja vintage´i lembusega sõbrannadega. Paneks kõrge kontsaga kingad jalga, värviks huuled veripunaseks, vaataks etendust ja pärast läheks kokteile jooma.

Arenenud huumorimeel on oluline, sest arvukate naljade sihtmärgiks on romantika-klišeed: ülemusesse armunud sekretär, kes tundub kõigile halli hiirekesena, aga varjab endas rohkem iseloomu kui arvata võiks; enese unistamine romantilise draama peakangelannaks, partneriks loomulikult jumaldatud härra, kes on imetabasel kombel omandanud ühtlasi ajastu suurima meesstaari näojooned; imaginaarsed reisid Euroopa idüllilisematesse linnadesse – loomulikult Pariisi; lopsaka aiaga villa, prints valges Lincolnis ja happily ever after. Kõik need aastakümneid kinnistunud romantiliste süžeede stereotüübid, mida võib pilada, aga mis ikka aeg- ajalt meelitavad jäätisetopsi ja taskurätikupakiga teleri ette või kinosaali.

Vintage´i lembus tuleb kasuks, sest kogu lavastus on kantud mustvalge kino keelde, järgib maailmasõdade vaheliste aastate esteetikat ning autor-esitaja Yael Rasooly on jumestuse ja soengu abil saavutanud märkimisväärse sarnasuse  Barbara Stanwyckiga. “Väljalõige” tuletab meelde Hollywoodi kuldaega, kui daamid veel vajadusel õigel hetkel minestada oskasid, härrasmehed kandsid kaabusid, filmid olid mustvalged ja emotsioonid suuremad kui elu. Et asi liiga magusaks ei läheks näitab lavastus ka romantiliste illusioonide ahistavat, ohtlikku, kinnisideedeks väändunud maailma, kus moodsa muinasjutu roosadest fantaasiatest areneb kriipiv painaja. Sellega tehakse väike kummardus Hitchcockile, kelle karjäär samuti just II MS alguses Hollywoodis tõeliselt tuule tiibadesse sai.

Lavastaja-näitelaja-laulja Yael Rasooly lavastus on võluvalt ja nutikalt low-tech, kasutamist leiavad ajaleheväljalõigetena mõjuvad pabernukud ja argiobjektid (laualamp, lillepott); suur rõhk on näitleja väljendusvahenditel (miimika, hääl), mis kohati sekkuvad pabernukkude etendatavasse vaatemängu, tõmbavad tähelepanu nukk-tegelaselt enesele, et siis sekund hiljem taas assisteerivale positsioonile asuda. Tähelepanu pendeldamine pabernukkude ja näitleja vahel loob humoorika, samal ajal pingestatud atmosfääri. Kord näikse näitleja oma häält ja maneere pabernukkudele tõesti ainult laenavat, kohati toimub teatav nuku-näitleja-hääle-miimika ühtesulamine, mis omakorda lööb segi etendus etenduses või fantaasia fantaasia sees struktuuri. Sest lõppude lõpuks on see ju üks lugu, mis – paljusid romantilisi filme jäljendades ja eeskujuks võttes – sünnib ühe sekretäripreili peas ja mida meile pabernukkude vahendusel ette mängitakse. Aga kui nii romantika kui horror saavad läbi mängitud, juhtub see, et fantaseeritud elud, olukorrad ja läbielamised on jätnud jälje ka vaiksele sekretäripreilile, kelle silmades etenduse lõpul vilksab femme fatale´ilik säde. The night is young indeed…

 

Lichtbende „Tutu“ 6. juunil kell 12 Kanuti Gildi saalis

Punased kingad ei pea alati needust ja õnnetut saatust kaasa tooma nagu Anderseni muinasjutus või Powelli filmis. Punased kingad võivad olla lihtsalt punased kingad, milles tantsida teatripublikule ette 20. sajandi maailma ajalugu. „Tutu“le on see täiesti jõukohane ülesanne: publik kuuleb helisid 19. ja 20. sajandi vahetusest – grammofoni ja šellak-plaatide sünniajast, näeb sajandi alguse vodevillide stepptantsu, Anna Pavlova õrnust ja I MS eelset aristokraatia viimast hingetõmmet, sõja-aastatel Euroopa ärevas õhustikus kodunenud tangosid, sõjajärgse depressiooni väljendumist nii kehalises kui muusikalises ekspressionismis, suure majanduskriisiga toimetulekut lustakalt laulu ja tantsu lööva Shirley Temple´i seltsis, 1930. aastate enesekindlust, elurõõmu ja elegantsi Josephine Bakeri, Fred Astaire´i ja Ginger Rogers´i lava- ja filmimaailmas, kirge ja kannatust 1946. aastal maailmakuulsaks saanud „La vie en rose“ meloodias.

Kõik kaasaegsem oleks „Tutu“ jaoks juba liiga moodne. See on lavastus, mis nii tehniliselt kui sisuliselt mängib nostalgial, kuldse kadunud maailma meeleoludel, mida loomulikult ei esitajad ega vaatajad pole oma silmaga näinud, aga mille kuvandit pühendunult elus hoitakse. Ja see kuvand on maagiline ja mänguline. Esiteks on juba laterna magica projektorite kasutamine – mis siis, et väheke modifitseeritud kujul – nostalgiahõnguline ja vanamoeliselt käsitöölik. Ka publiku ette ekraanile manatavad visuaalid on armsalt kodused: vaba käega joonistatud punased kingad (mis näevad välja pigem nagu papud), narmendavatest pitsiribadest ja sulgedest kombineeritud nukud, natuke lopergune värvide ja varjude maailm. Laterna magica ja kinokunsti algusega kooskõlas on muusikute ja elava muusika kasutamine projektsioon-etenduse saateks, mis lisab vahetust ja ehedust veelgi.

Ainus mõnevõrra häirinud element oli laterna magica tehnika tutvustamine etenduse lõpul. Ma saan aru selle pedagoogilisest ja turunduslikust aspektist, eriti pidades silmas, et etendus on nauditav kogu perele, aga suunatud siiski väiksematele vaatajatele. Mitte et laterna magica tööprintsiibis nüüd mingit erilist saladust oleks, mõjus lavastustehniliste võtete ja projektorite tutvustamine siiski teatrimaagia halastamatu paljastamisena. Õnneks ei lase teater ja maagia ennast päriselt reeta, nii et veel pool päeva sai ümiseda etenduses kõlanud meloodiajuppe ja õhtul punased kingad välja otsida.

 

Maribori Nukuteater „Protsess“ 6. juunil kell 20 Patarei merekindluses

Franz Kafka “Protsessil” põhineva lavastuse etenduskohaks oleks raske välja mõelda miljöölt sobivamat kohta kui Patarei vangla (mõni lagunenud ja ääri-veeri varisemisohtlik tööstushoone või haigla sobiks ehk ka) – sobivat, aga ka õõvastavat ja vastakaid emotsioone esile kutsuvat. Ma ei ole konservatiivne, aga ikkagi oli kummaline sellisesse kohta teatrit vaatama minna – ühe väga valesti läinud ajaloolise tõsieludraama lavale. Uskumatu, häiriv, ehmatav, jäle on mõelda selle kompleksi ajaloo peale ja selle peale, et ametlikult lõpetas kindlus vanglana funktsioneerimise aastal 2002. 21. sajandil! Et muljed ikka maksimaalsed oleksid, alustasime ringivaatamist poomiskambrist, siis nõgestesse kasvanud jalutusboksidest ja vaieldamatult kõige kriipivama tunde jättis 7. osakonna pikk hämar luuni tungivat jahedat niiskust õhkuv koridor.

Lavastus ise ei ole pooltki nii segadust ja kõhedust tekitav kui ümbrus, milles see aset leiab. Võiks isegi öelda, et “teatrisaalis” pehme valge pleedi all Franz K. juhtumi kulgu jälgida on tundub turvaline… või noh, suhteliselt. Kui välja arvata kurdistada ähvardav plekkkastruli kolkimine, kapiuste paugutamine ja kottpime saal, kus ühtäkki tunned näitleja sooja hingeõhku oma kaela vastas, kui ta valvuriks kehastunult publikut üle nuusutab. Kafka sümbolistlikus romaanis valdava äreva segaduse asemel võib laval nähatavat pigem kergelt kaootiliseks humoorikaks asjatamiseks nimetada. Tegelaskujude karakteersed jooned on võimalust mööda äärmuseni võimendatud ja see vindi kergelt üle keeramine muudab nad ähvardava asemel muhedalt karikatuurseteks. Ka Franz K. surma ettevalmistamine saavutab naeruväärse varjundi: esiteks tuleb Kafka raamatust järele vaadata, kuidas see täpselt käis ja siis on mustades mantlites tegelastel raskusi sobiva relva leidmisega.

Tagantjärele sugeneb mõte, et kas muiati “Protsessi” tegelaste ja nende tegutsemise üle või vaadati huumoriga kogu Kafka teose peale, selle legendaarsuse, kirjandusteaduslike ja psühholoogiliste tõlgenduskatsete, salapära aura ja aukartuse peale, millega teosele tänaseni fännide ja realugejate poolt lähenetakse. Ehk võib seda vaadelda ka katsena demütologiseerida Kafkat ja “Protsessi”, tunnistada, et see on sümboolne ja et me nagunii ei saa kogu selle sümboolsusest aru, aga julgeda samal ajal nende sümbolitega vabalt ümber käia ja fantaasiarikkalt mängida. Et “Protsess” ei oleks heidutav, maine poolest hiilgav, aga arusaamatu, vaid see, mis ta on – üks segane lugu, mille keerdkäikudes ja vastuolused sisaldub annus absurdi. Mille omakorda võib pöörata huumoriks. Sest meenutagu nad välimuselt kõige ehtsamaid tšekiste – asjatavaid näpunukkusid ikka päris tõsise näoga ei vaata 🙂

Aitäh! Järgmisel kevadel jälle!

 

TREFFama

Meeldetuletus: Tallinnas on sel nädalalõpul rahvusvaheline visuaalteatri festival TREFF.

Minu TREFFi kavas ootavad reedel “Väljalõige”, kus tõotab olla võrdses koguses glamuuri ja horrorit; laupäeval “Tutu” oma värviliste varjude, laterna magica ja nostalgiliste grammofonihelidega ja laupäeva õhtul “Protsess” Patarei vanglas. Selle viimase peale vaatas mu teatrikaaslane mulle väga pikalt otsa ja küsis väga aeglaselt: “Kas me tõesti (!) läheme teatri (!) pärast Patarei vanglasse?”

Jah, mida kõike me kunsti nimel ei tee…! 🙂

 

Dada ei ole surnud – …

… ta on 76-aastane ja kannab nime Ismo Kajander.

Kajanderi näitus on praegu üleval Kiasmas, korrus allpool Robert Mapplethorpe´i kõmulisest retrospektiivist. Kajanderist ei kõmutse keegi. Ka minul ei olnud mingit erilist ootust ekspositsioonisaali sisse astudes. Tegelikult olin kuni viimase hetkeni veendunud, et Mapplethorpe´i kõrvale rohkem muljeid ühte muuseumipäeva ei mahugi (ikka see 2 tunni ja 100 visuaali reegel). Õnneks avanes iseliikuv uks õigel hetkel ja ma astusin sisse. Sest see, mis Kajanderi näitusel juhtus, oli maagiline (ja mitmes mõttes palju inspireerivam kogemus kui kuulsa fotograafi looming korrus kõrgemal).

Esimene mulje on nagu oleks astunud pausi peale pandud sürrealistliku filmi sisse. Aga mitte sürrealism ei ole see, mis tähelepanu püüab, vaid absoluutne tardumus. Nagu oleks kõik need erinevatest juppidest ja koostisosadest kokku kombineeritud ja komponeeritud tegelased just sel hetkel hiirvaikselt paigale jäänud, kui vaataja sisse astus, et siis, kui saalid on taas tühjaks jäänud, oma toimetuste juurde tagasi asuda. Kitse pea, luige tiibade ja tont teab, kelle/mille juppidest koosnev assamblaaž tundub silma nurgast piiluvat, et „ no vaata mind juba ära ja loe etikett ära ja liigu edasi – mul pole aega sinu pärast siin terve päev paigal olla“. Ei saa olla päris kindel, kas mina vaatan kellakappi topitud katkist vanamoodsat pupet või jõllitab tema mind. Õnneks on näitusesaalides teisi külastajaid veel – muidu hakkaks päris kõhe. Samas on kummaline kirjeldada kehastunud staatilisusena näitust, mille esimeses saalis (või viimases, sõltub, kummalt poolt siseneda) võtab vastu kineetiline kunstiteos. Aga võib-olla just selle assamblaaži liikumine loobki kujutelma, et liikumine on potentsiaalsena olemas ka teistes teostes ja ootab ainult võimalust realiseerumiseks – nad hakkaksid kohe liikuma, kui mind, paigale distsiplineerivat külastajat ei oleks. Ja nii nad siis kükitavad oma postamentidel või põrandal, pingestatud võimalikust, aga väljendamata, kanaliseerimata liikumisest.

Näituse pealkiri „Anartist“ viitab Kajanderi enese liikumisele ja positsioneerumisele kunstiväljal. Allusioon sõnaga anarhism on sihipärane – Kajander eirab tavapäraseid (isegi 21. sajandi mõttes) kunstnikuks olemise ja kunsti kontseptsioone ning rõhutab teadlikult oma mittekunstisust. See on antikunst. Mitte selles mõttes, et tegu oleks mittekunstipäraste (ebaesteetiliste) esemetega – ehkki ka seda võib ette tulla. Esteetiline meel on pealegi erinev ja ilu on vaataja silmades. Kajanderi antikunst tähendab, et need kompositsioonid ei püüa olla midagi muud, kui nad on: tamiili otsas kõlkuv lusikas ongi lihtsalt tamiili otsas kõlkuv lusikas ja hammasrattaid täis kleebitud mängukohver ongi täpselt see, millisena see meile paistab. Loomulikult võib soovi korral otsida erinevaid tähendusi kunstitsitaatidest ühiskondlike allegooriateni – ja kes otsib, see kindlasti ka leiab. Aga Kajanderi kunsti mõte on olla uus realism – realism selles tähenduses, et asjad, millest see kunst koosneb, ei püüa mängida, esitada, etendada kedagi/midagi muud – need on täpselt need, mis nad on. Lusikas on lusikas. Nukk on nukk. Katkine mäkerdatud lõuend on katkine mäkerdatud lõuend. Realism.

Ja grotesk. Pika Pariisi slepiga kunstniku loomingus on selgelt märgata sümpaatiat mängulise, spontaanse, iseennast ja maailma mitte liiga tõsiselt võtva dadaismi vastu. Dadaismi kummalisus ja kummastavus ei ole teadlikud ja tahtlikud, nagu kippus juhtuma sürrealismi kompositsioonidega hoolimata autorite väidetavast automatismi praktiseerimisest. Dada tahtis lõbutseda; lõbutseda kodanlikke piire ja head maitset tunnistamata; ühis- ja seltskondlikke reegleid ignoreerides; vahendeid, meetodeid ja kanaleid valimata, õigemini kõiki võrdselt hääks pidades. Dada on temperamentne, vastutustundetu, hoolimatu. Ja selles kõikide normide, reeglite, hea maitse eitamises tekkisid kummaliselt unenäolised, segadusttekitavad, mõistatuslikud, tihtipeale mitte just maailma kõige esteetilisemad, aga kummaliselt – ühtaegu intrigeerivalt ja eemaletõukavalt – lummavad teosed. Sama traditsiooni jätkab ka Kajander. Mõnele teosele tegelikult ei tihkaks väga lähedale minna, aga see kummaline kunsti- ja psühholoogiline fenomen, inetuse esteetika, tõmbab ligi. Ja mingi omamoodi nostalgilisus: vanaaegsed esemed, natuke kulunud, katkised, kandmas mingi teise ajastu hõngu ja vaimsust – nagu vanaemade aegsed katkised nukud, mahajäetud karussellid, tolmused pleekinud fotod.

Lisaks näitusesaalides valitsenud veidrale, aga heale ja inspireerivale energeetikale on erakordselt sümpaatne tõsiasi, et Kajander on tänaseni aktiivselt tegutsev kunstnik, kelle elus ei möödu põhimõtteliselt päevagi ilma stuudios nokitsemiseta. Ja teeb tänaseni neid dadaistlikke koerustükke.

Ismo Kajander „Anartist“ Kiasma II korrus kuni 9. august 2015.

vaikusest loodud

Proloog

Passioon – vaimulik oratoorium; põhineb enamasti Evangeeliumide tekstidel ja kirjeldab Kristuse kannatusi ning ristisurma; kuulus ettekandmisele Vaiksel Nädalal, eriti Rooma riituse Tenebrae teenistusel

Passioon – kirglik kannatus

Passioon – kirgliku olemise kvintessents (Toomas Suuman P.-R. Purje raamatus „Johannese passioon“)

 

Valgus

Kunstnik-lavastaja Robert Wilsoni sõnade kohaselt ei ole ruumi ilma valguseta. Valguse määravat panust igasuguse lavamaailma ja –atmosfääri loomisel rõhutavad paljud teisedki teatrikunstnikud. Alles õige valgus annab õige tunnetuse, loob materjalid ja meeleolud, lähedused ja kaugused. Valgusel on võim muuta tasapind kaugusesse suubuvaks lõpmatuseks ja ruumisügavus helendavaks ekraaniks. Valgus on kõige paindlikum meetod värvide ja vormide, aja ja ajatuse loomiseks, erinevate maailmade loomiseks. Valgus võib näidata, aga võib ka varjata.

Päris alguses, kui kõlavad „Sequentia“ helid ja lava valitseb pimedus, millest murrab läbi üks vertikaalne valgusjoon (Wilsoni marker ajale, samas kui horisontaalne joon fikseerib ruumi), mõjub see visuaal väga tuttavlikult. See on mingi kvalitatiivselt erineva tegelikkuse kutse, mis meieni jõuab valguse lummava, kättesaamatu (vahest ei tohigi kätte saada?), nukra, lootusrikka kiire kaudu. Ja meenub üks konkreetne maal. Tegelikult ei sarnane maal ja lavavisuaal kuigivõrd: lava tumedate pindade ja peene valguskiire asemel on maal keemilistes sini-rohelistes toonides, detailirohkem, koloriidilt ebanaturalistlik, aga siiski lähemal konkreetsele loetavale ja tõlgendatavale reaalsusele kui abstraheeritud lavailm. Nii et kokkuvõttes ei sarnane lava ja maal tegelikult kuigivõrd… aga kannavad siiski sarnast intensiivse helenduse ja eleegilise kutse hingust. Maal, mis mulle kangastus, oli Maimu Vannase „Vaikus“.

Pärast kontsert-etendust kava lugedes joonistus vaikusega seoses välja eriti kaunis seos: Arvo Pärt nimetab vaikust igasuguse loomise olemuslikuks algseisundiks – ilma vaikust kuulamata, vaikust respekteerimata ei saa sündida ka heliloomingut. Vaikus, paus kui midagi püha, algseisund, millest kõik on loodud. See teatav tardumus – aga mitte seisak, vaid meditatsioon – vahatilgana hangunud valgus ja vaikus nii maalis kui nootide vahel on see, mis ennast kõige intensiivsemalt otsima ja endaga kaasa helisema kutsub.

Wilsoni kasutatava valguse koloriit on eemalolev: valdavalt külmad hallikas-valged valgused siniste spot´idega. Külm koloriit tekitab distantsi, kauguse tunde; külmas valguses kümblev maailm mõjub rõhutatult karge, kauge, kättesaamatu, teispoolsena. Aadam läheneb publikule, aga jaheda tonaalsusega taustsüsteem hoiab tema maailma auditooriumi omast selgelt eemal. Tungiva, nõudliku, agressiivsegi, aga soojendava ja lähendavana mõjuvad see-eest sooja spektriga prožektorid „Miserere“ osas – see on ootamatu intensiivne tung ja liikumine publiku suunas, auditooriumisse suunatud ehmatav, aga kaasa haarav energiavoog.

 

Dünaamika

Panna masse laval sebima, ei ole eriline lavastustehniline probleem. Panna väheseid valitud figuure sentimeeter haaval välja mõõdetud režiis liikuma, on võrreldamatult palju keerulisem ülesanne. Ja see on just see, mida Wilson on teinud. Kui iga noot ja iga vaikus nootide vahel vastab ühele hingetõmbele (Pärt), siis vastab igale noodile ja hingetõmbele üks peaaegu nähtamatu mikroliigutus. Alles kogunedes, palju pisikesi täpseid liigutusi ühtjärge, loovad kokku silmaga märgatava liikumise. Nähtamatu muutumine, kulgemine, mille toimumist me peaaegu ei täheldagi, üllatume alles siis, kui selles püsivas samasugususes on toimunud liikumine: astutud samm, tõstatud käsi, kulgetud ühest lavaservast teise.

Intervjuudes on kunstnik-lavastaja korduvalt rõhutanud oma soovi igati vältida tähelepanu röövimist Pärdi muusikalt – et inimene ligi 95% informatsioonist visuaalsel teel vastu võtab, on selline olukord kerge juhtuma. Niisiis peab laval toimuv, arenev, muutuv, olema piisavalt delikaatne, et asuda heliloominguga dialoogi, mitte seda varju jätta, mitte sellelt tähelepanu eemale tõmmata, vaid toetada. Väga intensiivse ja vaheldusrikka dünaamika selline kontseptsioon välistab – visuaalia konkureeriks sel juhul liialt helikeelega. Järele jääb liikumine kui meditatsioon – pigem sisemine kui väline.

Ja liikumine kui mehhaanika – ettekavandatud, ettekirjutatud, fikseeritud, filigraansuseni täpne. See ei ole tundest, emotsioonist välja kasvav orgaaniline liikumine. Nende liigutuste põhjus ei ole näitlejas või lavakarakteris, tema tunnetuses ja läbielamises, vaid formaadis. Iga liigutus on allutatud lavastaja tahtele ja lavastustervikule. Ja sellisena, absoluutse allutatusena, haakub omal kombel Pärdi teoste impulsiks oleva religioossusega (tekstilise, looja isikliku) – enese suurema, võimsama, vahel arusaamatu, aga eiramatu terviku osa, vahendaja ja väljendajana mõtestamisena. Näitleja on marionett, aga ta on seda ju omal tahtel, keegi ei ole teda sundinud Wilsoniga koostööd tegema ja tema allumine lavastajakontseptsioonile on vabatahtlik. Nagu on vabatahtlik allumine kummardamine ikooni ees või põlvitamine adoratsiooni ajal.

 

Kujund

Wilsoni lavamaailm ei ole loetav-tõlgendatav tavapärases lavasemiootilises mõttes. Vaatajale ei anta selget raamlugu, taustsüsteemi, millesse nähtavad elemendid paigutada ja mille najal neid ühe-kahe-mõtteliselt kontekstualiseerida. Traditsioonilises mõttes narratiivi ei eksisteeri, ehkki Aadama itkemisest kogu inimkonna pöördumiseni Jumala poole halastuse ja armu järele paludes võib soovi korral genereerida samuti jutustuse, inimkonna loo. Aga see lugu ei ole jutustav, pigem tunnetuslik – mitte niivõrd lugu ise, kui see, kuidas meie end selle loo sisse paigutame, loo enese ja selle visuaalsete lavaelementidega suhestumine, on keskne küsimus.

Kui käsitleda kujundit kui hüpet üldistusvõimes, siis on Wilsoni loodud lavailm ühest küljest täis kujuneid ja teisalt kõik kokku üks suur kujund. Aga mitte intellektuaalne, vaid visuaalne. Ja kui soovite – füüsiline. Minu maitse jaoks siiski liiga abstraheeritud ja üldistav – need kujundid on suisa liiga üldised, seos konkreetsete helide, Pärdi muusika ja loomingu vaimsusega jääb nõrgaks. Tsiteerides minu teatrikaaslast: kontsert oli võrratu ja laval toimuv isegi ei seganud muusika nautimist. Intervjuudest ja kavaraamatust lavastuskontseptsiooni lugedes tundub see kõik ilus, kahtlemata on Pärdi muusikas olemas visuaalsena tõlgendatavad elemendid, aga minu jaoks toimisid lavastuses vaid mõned kooslused, pigem valgusmaastikud, mis helimaailmaga huvitava koosluse lõid (kogu visuaalia oleks vabalt võinud olla lahendatud ainult abstraktsete valguspindade ja spektri muutustega). Ehkki Wilsoni eesmärk ei olnudki kunagi püüda Pärdi loomingut illustreerida, jäi suhe kujundite, visuaalsuse ja helide vahel minu jaoks liiga hapraks, et tõeliselt mõjuvat, erinevaid tajumehhanisme haaravat tervikkogemust pakkuda.

 

Epiloog

Mis puutub Noblessneri Valukotta kui kultuuriürituse toimumispaika, siis eirab see keskkonnana peaaegu kõiki kaasaegsete uurimuste kohaselt sotsiaalse kultuurisündmuse asetleidmiseks vajalikke tingimusi: ligipääs sündmuspaigale ei loo liminaalset meeleseisundit (pigem tuleb jälgida, et lombist läbisõitev auto märjaks ei pritsiks või ei ebatasasustel kingakontsi ei murraks) – liminaalsust kui religioonifenomenoloogias kasutatavat mõistet täheldas meie kaasaegsete vaba aja veetmise ja kultuuritarbimise viiside juures antropoloog Viktor Turner. Samuti on kultuurisündmustega (teatris, kontserdil, muuseumis käimine) seotud teatud ritualiseeritud käitumismudel (Carol Dunkan), mille järgimisele keskkond samuti kaasa ei aita. Igasuguse täiskasvanud publikule suunatud ürituse toimumispaiga oluline komponent on sotsiaalne ruum, kus kohtuda ja koguneda, lävida, mõtteid-muljeid vahetada ja selle kaudu kogemusi emotsionaalses mälus paremini kinnistada – sellist ruumi Valukoja praeguse ruumikasutuse juures napib.

 

Arvo Pärt, Robert Wilson „Aadama passioon“

13. mai 2015 Noblessneri Valukojas

82 020 tähemärki…

… tumesiniste diplomitöö kaante vahel Instituudi dekanaadi laual.

Ja väga võimas tunne – esimest korda minu kirevate õpingute jooksul, on See täpselt See, mida ma otsisin.

Korretuuri Lugejale ja kõigile, kes mind selle aja jooksul välja kannatasid – kniksuga aitäh 🙂

Fwd: Kiri

Jan Kaus „Kiri“, Looming 04/2015

Esimene asi, mille peale ma mõtlesin lugedes aprillikuu Loomingus Jan Kausi „Kirja“, oli, et Sa peadksid seda lugema. Nii palju-vähe kui ma Sind tunnen, julgen arvata, et see kõnetaks Sind. Liigutaks. Paneks kaasa resoneerima. Selle teksti sisemisel rahulikul loomulikul rütmil on see vägi sees küll. Selline tekst võiks sündida jalutades, lauseid sammude rütmis seades, majade fassaadide arhitektuuri vaheldudes ühelt mõttelõngalt teisale liikudes. Vahepeal nostalgilisel pilgul vanalinna kohviku aknasse kiigates, kus ühel õhtul, vahetult enne sulgemist, sai istutud ja kus nüüd päevaturistid grupis vitriini ees sädistavad. Nii võiks kirjutada, kui väga varahommikune päike murdub veel magava linna paekiviseintel ja munakivide vahel on läbipaistvad hallalõngad. Kui pere magab kodus soojas toas, kõik on hästi ja turvaline. Ja igatsus, isegi igatsus on kuidagi kodune, taltsutatud, teretulnud nagu sõber, keda harva näeb, aga kes siiski kogu aeg meeles püsib.

Aga ega ma tegelikult Sinu arvamuse osas sellesse loosse kindel olla ei saa – me pole Sinuga Kausi loomingust kunagi rääkinud. Nagu ka paljudest muudest asjadest.

Mina olin Kausi loomingu suhtes üsna ükskõikselt meelestatud – tema varasemad lood tundusid hõredad ja proosalised. Jah, ma tean, nüüd Sa ütled, et argipäev ongi hõre ja Tšehhov on ka proosaline! Aga siis tuli „Tallinna kaart“ nagu ilmutus – see oli korraga nii minu raamat, kui üldse olla sai. Les lieux de memoires – mälupaigad. Õnnelike kohtumiste pargialleed, nukrate lahkumiste tänavanurgad, kohvikulauad, mille taga otsustati saatuseid. Kas või pisikesi ja proosalisi. Aga tähtsaid. Tähtsaid mitte kellelegi teisel, ainult meile. Et mul endal on kohutavalt halb emotsionaalne mälu, siis on lohutav mõelda, et need kohad, unustamatute õhtute paigad jäävad meid mäletama, et meid jääb nende siduma mingi niidistik.

Just sellest Kaus kirjutabki. Unustamatutest õhtutest (Vila-Matas viitega Pessoale). Armastuse ruumist ja armastuse ajast. Aja- ja ruumihüpete võimalikkusest. Niidistikust, mis seob meie tänast meie unustamatute eilsetega ja võib-olla sama unustamatute homsetega, mis kusagil juba ootavad.

Armastuse fenomenoloogia – sõna otseses mõttes. „Kirja“ idee süvastruktuurist mitte ainult ei aimu, vaid vaatab selgelt ja julgelt vastu Mircea Eliade religioonifenomenoloogia tänaseks klassikaks saanud käsitlus – sakraalse aja ja ruumi kvalitatiivne erinevus profaansest. Eliade käsitluses rituaalid mitte ainult ei loo ühendust, silda algse, jumaliku loomistöö ja ajaga (pühadusega), vaid taaskehtestavad selle – kõik ajad on praegu, püha on siin. Selle läbi inimene mitte ainult ei matki Jumala loomislugu ja sakraalseid algsündmusi, vaid aja kvalitatiivne erinevus võimaldab tal endal olla osa nendes sündmustest – tema saab osaks nist ja sündmused reaalselt osaks temast. Midagi sarnast juhtub Kausi Kirja Kirjutajaga – ta mitte ainult ei meenuta unustamatuid õhtuid oma armastatuga, vaid need õhtud, nende hetkede eriline kvaliteet on tema jaoks kogu aeg reaalne ja presentne. See õhtu (õhtu kui üldnimetus teatud meeleseisundile) kehastub Armastatus – tema on see õhtu ja õhtu on tema. Eliade fookus pühadusele on asendunud fookusega armastusel, armastuse ja igatsuse olemusele.

Nii nagu Eliade järgi on loogiline, et sakraalset aega ja ruumi väärtustav inimene soovib nendes tingimustes viibimist üha pikendada ja teeb selleks kõik endast oleneva, nii tundub loogiline, et sarnaselt võiks käituda Kirja Kirjutaja – iga hinna eest alal hoida, taaskehtestada enda ümber ja enda sees armastatuga seotud aega ja ruumi. Aga… Unustamatud õhtud, mälupaigad on unustamatud seetõttu, et nad on haruldased. Meid lämmataks nende hetkede intensiivsus, kui prooviksime neid igapäevale laiendada.

Jääb igatsus. Kaus ütleb, et romantika on eemalolekus ja temaga võib ju nõustudagi. Vahel on just eemal olles eriti selgelt tunda, kuidas me inimesi ja hetki endaga kaasas kanname. Igatsus, mis nagu ei olegi igatsus, sest selles on kogu aeg allhoovusena teadmine nende inimeste seletamatust lähedalolekust. Nagu eelmisel nädalal Riias varakevadiselt kargetel tänavatel huupi jalutades olid Sina mul igatsusena kaasas. Ausalt – ma ei teagi, miks just Sina. Aga olid. Ja see tunne, see vaikne igatsus, oli kuidagi kodune ja turvaline.

Loodan, et minu tõmmatud paralleelid Eliadega eemale ei peleta. Ja tegelikult on Kausi „Kiri“ kordades lihtsam, loomulikum ja klaarim kui minu peas sündinud seosed ja mõtisklused. Lihtne ja liigutav. Loe, kui mahti saad.

Ole hoitud!

28. aprill 2015, London

 

elu on kunst!

Disclaimerina olgu öeldud, et ma ei ole absoluutselt objektiivne. Seekord olen ma igasugusest objektiivsusest (kas või näilisest) valgusaastate kaugusel. Esiteks selle pärast, et kunstide säilitamine ja interpreteerimine, kunstidest kirjutamine ja kõnelemine, kunstide elamine ja hingamine toob mulle leiva lauale. Ja sära silma. Iga Jumala päev. Teiseks, sest ma saan väga kurjaks, kui keegi võtab rokokood nimetada „tühiseks ja eputavaks“.

 

Kui Lev Tolstoi raamatu „Mis on kunst?“ traagika seisneb selles, et Tolstoi oli seda kirjutades kibestunud, aga kirglik 70-aastane, siis „Lõpetuse ingli“ traagika on selles, et Õnnepalu ei ole 70. See ausus ja konkreetsus ei saa olla sama, vähemasti ei peaks olema.

 

Ei tasu lasta ennast sügismaastike meditatiivsetest meeleoludest eksitada  – „Lõpetuse ingel“ ei ole rahulik raamat. See on fragmentaarne, lühikestest päevikusissekannetest või mõttevinjettidest kooslus, kus teemad kohati jõhkra konkreetsusega nappi tekstikorpusesse kokku surutakse, et lehekülgi ja päevi hiljem siis nende juurde taas, vähe teise rakursi alt tagasi pöörduda ja edasi mõelda. Sellises katkendlikkuses muutub tekst kummastavalt laetuks ja pingestatuks, nagu õhk enne tormi – kunagi ei või olla päris kindel, kas see hinnang, mis loetud lõigus teatrile või kirjandusele anti on selleks korraks lõplik (napid tekstilõigud on väga konkreetsed ja mõjuvad deklaratiivsetena) või tasub kaasa noogutamise või pahaselt pearaputamisega natuke oodata, sest tuul jõuab veel mitu korda pöörata enne, kui mõte lõpuni mõeldud saab. Nii et mingit teist (uut) moodi ootusärevust on selles raamatus.

 

Ja natuke ootamatut mässumeelsust. Lugeja on tuttav autoriga, kes vaatleb ja konstateerib. Leebelt naeratades, eemalt vaadates, mitte sekkudes. Harjumuspäraseks saanud eemalseisja ja vaatleja positsiooni asemel on autor seekord võtnud aga aktiivsema rolli – nii Tolstoi, modernism, näitleja kui teised inimkultuuri elemendid saavad oma osa. Deklaratiivselt. Rõhutades kunstide väärtust kõiges kahelda ja küsimusi esitada, pannakse needsamad kunstid järgmises lauses paika. Hinnanguid jagavalt. Öeldes, et kirjaniku käes pole kaalusid ja ometi leides paljutki kultuurimaastikul kerge olevat. Otsekui veenmaks lugejat ja kirjutajat ennast, et tema ei ole oma loomingusse, kirjanik-olemisse kinni jäänud, et ta tahab ja julgeb teha midagi teistmoodi, kui temalt oodatakse ja harjunud ollakse. Et seda kõike – kunste – ei tasu nii tõsiselt ja nii südamesse võtta. Kui kõik võivad puusalt tulistades hinnanguid anda, miks siis mitte vahelduseks ka tema. Seda enam, et dialoogipartneriks on Tolstoi oma dogmadest kubiseva kunstikäsitlusega.

 

Niisiis, osaliselt vastusena, või vähemasti tõukununa Tolstoi raamatust „Mis on kunst?“ sündinud „Lõpetuse inglit“ lugedes tekib natuke seda moodi tunne, et krahvi impulsiivne „tõesti, ma teile ütlen“ stiilis parreesia on nakkav olnud. Võiks öelda, et Õnnepalu on „Lõpetuse inglis“ enda kohta – ootamatult – kirglikum kui tavaliselt – see on ühtaegu kibestunud vana ja vihase noore mehe kirglikkus. Ja olgu see siis matkitud, üle võetud või endast leitud impulsiivsus, ei lase see „Inglil“ olla raamat rahu otsimisest ja leidmisest. Inimene, kes otsib rahu ja soovib, et teda rahule jätaks, ei kirjuta raamatut või vähemasti ei avalda seda. Avaldamine kutsub esile diskussiooni, kõmu (LR sarjas ilmunud „Lõpetuse ingel“ müüdi läbi 1,5 nädalaga. Kellel soovi raamatut soetada, siis Solarise Apollos peaksid veel mõned eksemplarid olema), dialoogi. Mitte vaikust. Ja rahu. Avaldamine on selles kontekstis ikka leebe provokatsioon, dünaamiline akt, aktsioon; mitte „juhtuda laskmine“, vaid juhtumise algatamine või suunamine.

 

Õnnepalu teoste üks karakteristikuid on ikka olnud mingi implitsiitne helgus ja lootusrikkus, mis lõpuks kõlama jääb. Nagu kerge, vabanenud hingetõmme. Ma ei ole ühe lugemiskorraga päris veendunud, kas see hingetõmme seekord olemas on. Kas dialoog surnud suurmehega sai peetud; kas kibe meel sai puhtaks kirjutatud; kas teatri(avalikkuse)le sai andeks antud? Otsad jäävad lahti. Otsad jäävad muidugi alati lahti, aga enamasti tundub, et viimaste ridade kohal klaarib taeva selgeks või langeb esimene lumi. Seekord hakkab sadama vihma…

seest siiru-viiruline, pealt zebra-triibuline

Mäletan Tartu Uue Teatri lavastuse „Keskea rõõmud“ esietenduse lõpus, pärast 2,5-tunnist improvisatsioonilist müttamist näitlejate ohet, et tahaks nüüd veel midagi teha, midagi mängida, mingit rolli või misanstseeni või… Ja sinna õhku see ohe jäi. Pikk stsenaariumivaba, ainult näitlejate enese- ja üksteise tunnetusel põhinev etendus oli maha peetud, nii näitlejad kui publik vaimselt ja füüsiliselt väsinud ja vähemasti väliselt oli tõeks saanud „Keskea rõõmude“ printsiip – teha laval ainult seda, mida ise tahame. Ometi jäi kogu selle vabaduse juures viimase mõttena õhku rippuma just igatsus rolli või stseeni või dialoogi või millegi, millegi järele… Toona nagu tänagi viis see mõttele, et äkki kõik raamid ja struktuurid ja karkassid ei olegi nii pahad; äkki leiab üks osa meie vabadusest oma tõelise ja julge väljenduse just nendele karkassidele toetudes – need pakuvad teatud skeletti, et me ei peaks püsti ja koos püsimise pärast muretsema ja saaksime energia priilt suunata oluliste asjadega tegelemisse. Narratiiv, misanstseenid, rollijoonis – neid kõiki võib käsitleda näitleja vaba loomingulisust ahistavate piirangutena, aga samahästi võib neid näha näitleja abivahenditena, mille toel ja mille kaitsvas (sest paljudel reeglitel ja ettekirjutustel on eelkõige kaitsev iseloom) süsteemis on näitlejal võimalus julgelt oma eripära ja andega tööd teha ja neile väljundeid otsida.
„Zebra“ on selles käsitluses korraga tagasiminek ja edasiminek. Tagasiminek, sest aluseks on võetud Martin Alguse näidend, mis – ehkki fragmentaarne ja improvisatsioonile või hetkega kaasa minekule piisavalt ruumi jättev – pakub siiski nii vaatajatele arusaamise kui näitlejatele esitamise baasiks oma struktuuri, ajalise-ruumilise loogika, isegi midagi rollide – või pigem tüüpkarakterite – laadset. Sellega oleks Uus Teater astunud nagu sammukese tagasi turvaliste traditsiooniliste teatrivormide poole, tõmbunud tagasi „teeme, mis tahame“ juhtmõttest, äraproovitud ja ilmselt laiema publiku positiivset retseptsiooni teeniva, hõlpsamini arusaadava ja jälgitava teatri poole.
Samal ajal omandab näitlejate vabadus „Zebra“ karkassi toel hoopis uue, väljendusrikkama ja – nii paradoksaalne, kui see ka kõlab – loomulikuma väljundi. Raamid aitavad. Raamid aitavad esitada armukesse kõrvuni armunud abielumeest või moodsalt iseseisvat, püsisuhte ja paikseks jäämise ees hirmu tundvat naist või maksimalistist-perfektsionistist edukat abikaasat. Need võivad olla stambid ja neil tüpaažidel ei pruugi näidendis kuigi palju liha luudel olla, aga need on mingid märksõnad, mis tervikut koos hoiavad ja sellega näitlejate käed vabaks jätavad – näitlejad ei pea kõige muu hulgas energiat kulutama sellele, et nende tegevuse kogutervik üldse kuidagi koos püsiks ja mingi kõnetavusjõu omandaks. Kuna suur tervik ei nõua nii palju tähelepanu ja pingutamist, on vabadus seekord palju loomulikum, intiimsem ja – taas paradoksaalsel kombel – leiab lahenduse mitte niivõrd näitleja ja publiku, kui näitleja ja näitleja vahel. Publikul on justkui austav ja eksklusiivne võimalus seda tõelist vabadust ja lähedust kõrvalt tunnistada. Seejuures ei panda vaatajat vuajööri rolli, vaid kõrvaltvaataja kogemus on soe, vahetu, isegi heldimusttekitav.
Nagu sebra triipudes leiab vaheldumisi musta ja valget, nii leiab laval esitatavatest inimsuhetest vaheldumisi hoolimist ja reetmist, otsustavust ja abitust, lootusrikkust ja tüdimust. Kellelegi ei tunta kaasa ja kedagi ei tembeldata süüdlaseks, sest kõik lood on palju keerulisemad, siiru-viirulisemad, kui esmapilgul tundub. Ja mingi osa loost jääb alati kõrvaltvaatajate ja pealtnägijate, aga vahel ka asjaosaliste eneste eest varjatuks. Läbiv on usalduse küsimus: kuidas usaldada teist inimest, kuidas usaldada iseennast, kuidas söandada usaldada elu ennast, kus ainus püsiv suurus on muutumine – linnade, töökohtade, meeleolude, tunnete muutumine.
Tegevuskohtade muutumine on nappide, aga selgete märkidega fikseeritud. Armunud/armukesed ja nende vasttärganud, isegi veel mitte päriselt sõnastatud või väljendatud tunne paigutuvad valgusribadest risttahukasse, muust maailmast eemal, eraldatud. Vaid paari argise detailiga visandatakse ka need muud maailmad, argised keskkonnad ja inimsuhted, millest armunud eemale on tõmbunud. Vaimukas on Piret Simsoni venivast tekstiilist kostüüm, mis väljendab korraga Abielunaise mõningast hoolimatust oma välimuse suhtes, viitab ehk ka enese käestlaskmisele ja on samas ka omalaadne trikotaažist kaitsekest, millesse ennast koos kõigi oma ebakindluste ja neuroosidega kerra tõmmata.
„Lihtsalt mängida, ilma erilise mõtteta“ seisab lavastuse kavalehel. Tegelikult on olemas nii mõte kui lugu kui mäng. Ja seekord võib mängu puhul isegi uskuma jääda, et näitlejatel tõesti on laval omavahel ja koos publikuga hea ja mugav ja vaba olla.

„Zebra“
Tartu Uus Teater
Tekst: Martin Algus. Lavastaja: Ingomar Vihmar. Kunstnik: Illimar Vihmar. Valguskunstnik: Taavi Toom. Muusikaline kujundus: Ingomar Vihmar. Laval: Piret Simson, Katrin Pärn, Ingomar Vihmar, Janek Joost.
Esietendus 7. märts 2014. Nähtud etendus 30. märts 2015 Vaba Lava saalis.