kulus 1500 päeva…

…, et saada kaante vahele ühe inimese elu ja looming!

On olnud rõõm ja au!

elame ja põleme…!!!

Adamson-Ericu muuseumis etendub kunsti- ja kultuurilooline suvelavastus „Elagu, mis põletab!“

20. sajandi alguses oli Pariis koht, kuhu soovisid reisida, kus elada ja luua kunstnikud, kirjanikud ning artistid kogu maailmast. Tänaseks Eesti kunstiloo klassikuteks saanud Ants Laikmaa, Ado Vabbe, Konrad Mägi ja teised lasid end Pariisi sädelevast valgusest ning vabameelsest atmosfäärist võluda. Nad mõtisklesid kaasaegsete kunstisuundumuste üle, aga virelesid ka katusekambrites, otsisid sooja ja seltskonda Pariisi kohvikutest. „Tollal öeldi, ja seda kordasid eriti põhjamaalased: igaühel meist on kaks kodumaad – oma maa ja Prantsusmaa.“ (Friedebert Tuglas)

Laval on kuus tudengit sel aastal lõpetavast Lavakunstikooli XXVII lennust ja nende õppejõud Anu Lamp. Lavastuseks on inspiratsiooni saadud Kerttu Männiste ja Kadri Asmeri kureeritud näitusest „Valguse linn. Eesti kunstnikud Euroopa suurlinnades“, mis teeb kummarduse 20. sajandi alguse Eesti kunstnike reisi- ja loomingukirele. Muuseumi näitusesaalis põimuvad mängulises koosluses Tartu ja Pariisi kunstielu, lennukad manifestid ning boheemlaslikud supikeetmised, foonil küsimus – millal ja kuidas lõpuks päriselt saadakse kunstnikuks?

Mängivad: Ester Kuntu, Liisa Saaremäel, Christopher Rajaveer, Jürgen Gansen, Karl Laumets, Karmo Nigula (EMTA Lavakunstikooli XXVII lend), Anu Lamp (Tallinna Linnateater), Johan Randvere

Kunstnikud Liisa Kivi ja Reet Aus (Tallinna Linnateater)

Muusikaline kujundus Johan Randvere ja Riina Roose (Tallinna Linnateater)

Etendused juunis: 8., 9., 10., 11., ja 12. juunil

Etendused juulis: 18., 19., 20., 22., 23., 24., 25. juulil

Piletid on saadaval Piletilevis ja enne etendust kohapeal.

 

misantroop, aga ikkagi inimene

“Ta oli täielikult näitleja, pealaest jalatallani. Kõik temas kõneles, ja ühe sammu, naeratuse, pilgu pealiigutusega ütles ta asjadest rohkem, kui suurim kõnemees oleks tunni ajaga rääkida jõudnud.” Nii on Molière´i kirjeldanud teatri- ja elukunstniku kaasaegne (Tormis 1972).

Molière´i mitmehäälsus kehastub eriti kõnekalt Draamateatri laval, kus EMTA lavakunstikooli 27. lend oma viimase ühise kursusetööna Anu Lambi juhendamisel on lavale toonud “Misantoobi”. Et lavastus on välja kasvanud lavakõne eksamist ja lavastusprotsessis on tänuväärselt truuks jäädud pedagoogilisele prioriteedile näidata võimalusel ja võimalikult palju kõiki õpilasi, kohtub publik ühe õhtu jooksul nelja erineva Alceste´i ja kolme Célimènega. Selle lavastusliku otsuse mõned kitasaskohad kaalub igati üles just nimelt võimalus näha kogu kursust ja nende omavahelist dünaamikat, milles tõelisi pärleid võib pudeneda hoopis ootamatutest rollidest ja kooslustest.

Anu Lamp tsiteerib kavalehel Vissarion Belinski mõtet, et Molière´i komöödiate suurim väärtus ilmneb alles laval; see ei ole lugemise, vaid näitamise ja vaatamise dramaturgia. Samuti sobiks antud lavastusega seoses nimetada Georgi Bojadžijevi, kes on üritanud sõnastada seda võtit, mille abil Molière´ile läheneda: Molière on sulam teatraalsusest ja realismist, farsist ja poeesiast, ülekülluslikust fantaasiarikkusest ja olustikulisusest (ibidem). Kui lavastusest kaob kõiki märksõnu haarav terviku tunnetus, kui see kaldub kreeni ühe stiili- ja žanrimääratluse poole (mis on liigagi kerge juhtuma), on tulemus autori elu- ja teatritunnetuse suhtes ülekohtuselt ühekülgne, sest Molière´i rikkus ja säravus peitub just balanseerimises erinevate žanrite ja liikide piiril.

Lavastaja ise on nimetanud seekordset lähenemist tšehhovlikuks: see ei välista huumorit, aga toob klassitsistliku kõrglennulisuse eluolulisemas võtmes esitajatele ja vaatajatele lähemale. Mulle meenusid Tšehhovi kõrval veel Dostojevski jutustused, milles olmeline absurd, must huumor, tõdede ja väärtuste skaala ja üksiku ning ühiskonna suhe eriti groteskselt välja joonistub – ka nende kirbe mekiga lookestega on seekordsel “Misantroobil” midagi ühist. Lugesin üle oma mõne aasta taguse hinnangu Theatrumi “Misantroobile” – toda lavastust olen kirjeldanud kui pärlit, mis oma peenuses pudeneb sõrmede vahelt ja järele ei jää suurt midagi. Lavakate “Misantroop” on palju lihalikum selles tähenduses, et inimlikum ja võlub just oma mõningate inimlike ebatäiuslikkustega. Tänu lavastuse stilistilisele võtmele ja tekstile lähenetud värskele pilgule on esimest korda “Misantroopi” vaadates tunne, et kogu see lugu ei ole humoorikas metafoor (või ei ole ainult seda), vaid need võiksid tõepoolest olla päris inimesed päris elu päris suhtepuntraga maadlemas. Abstraktse absoluutse Tõe kehastuseks olemise asemel on Alceste tõe ja tunnete lahingu tallermaaks – mõistuse ja moraali tõde versus südame tõde. Minu meelest on väga tore, et lavakooli noorte lahenduses on näidendi fookus eelkõige tunnetel ja armastusel – mõjuks veidi ebamugavalt ja ilmselt ka ebausutavalt, kui laval üritataks tõsimeelselt tegeleda üksiku ja ühiskonna täi-e/us-liku (Jumaliku?) tõe küsimustega. Aga küsimus oma isiklikus tões ja veendumustes elamisest ei ole mitte vähem tähtis ja just selles ringmängus tegelaste galerii vaataja ees avaneb.

Kui ühe etenduse raames on laval mitmekordistunud galerii peategelasi, siis on teatav objektiivne, aga kindlasti subjektiivne ebaühtlus üritusse sisse kirjutatud. Nii lihtsalt on, et mõne näitleja tõlgendus Alceste´ist ja Célimènest vastab rohkem vaataja ootustele, tema eelteadmistele ja eelhäälestusele selles osas, milline Alceste ja Célimène on. On hea, kui mõni esmapilgul kuvandiga mitte sobituv tõlgendus etenduse käigus või veel tagantjärele ootamatult üllatab ja järele mõtlema sunnib. Ja nagu kavalehtki lugejat-vaatajat suunab, mõtestab ja esitab iga näitleja tegelaskuju ikka oma andelaadist lähtuvalt – lihtsalt väga harva on võimalus neid erinevaid andelaade ja lähenemisviise kõrvuti ühe teatriõhtu jooksul näha. Etenduse ajal, vaadates ühte neist tõlgendustest, mis ei langenud kokku minu peas olevate peategelaste kujudega (labaselt ja lihtsakoeliselt öeldes: rollilahendusi, mis mulle ei meeldinud) jäin – ilmselt tänu lavastuse vormile – mõtlema, et kuidas ma saan öelda, et ei meeldi; et see või teine näitleja ei tabanud või andnud edasi Alceste´i või Célimène olemust? Ei olnud mind, lavastajat ega näitlejaid aastal 1666 Molière´i kõrval, et teada, mida ja millisena täpselt autor oma tegelaskujusid kujutas. Kui küsimus on selles, kas tegelaskuju mõjub usutavalt, kas tema tegevus, mõtte ja tundemaailm on motiveeritud ja argumenteeritud, siis kui paljud päris-inimesed käituvad igas olukorras ja meeleolus absoluutselt järjepidevalt, loogiliselt ja põhjendatult? Võib-olla on ühes Alceste´is rohkem silmi pimestavat kirglikkust, kui mina õigeks peaksin või ei ole üks Célimène piisavalt võrgutav – objektiivselt võttes ei ole selle pärast veel karakterite mõtestamine vale, küll aga kipub kannatama terviku tunnetus, kui need erinevused rollilahenduste vahel on liiga suured.

Aga loomulikult kujunevad etenduse jooksul omad lemmikud. Kuna halba lõppu ei andestata kunagi, siis olgu öeldud, et algus ja lõpp on väga õnnestunud! Väga tore mänguline leid on prantuskeelseina teksti vahele põimitud laulukesed, mis tekitavad hästi nostalgilise tunde (lapsepõlv!), tunde, nagu ma oleksin koos teiste tegelastega juba kunagi Célimène´i elutoa nurgas sohval istunud ja sellele saagale kaasa elanud. Ühtaegu võimendades Célimène´i ümber mängu ja rollide võtmise aurat, joonivad laulukesed samal ajal alla, et me ei ole siiski enam lapsepõlves, et kõik see, mis aset leiab, ei ole pelgalt mäng, vaid päris elu, millel on omad nõudmised ja milles võib päriselt haiget saada ja haiget teha – vat mis vägi võib “Alouette”´il olla 🙂

Kõik noored pidid kavalehele väikese Molière´i laadis salmi kirjutama. Christopher Rajaveeri oma on tõeline pärl!

Molère “Misantroop”

Lavastaja Anu Lamp. Kunstnik Maarja Naan. Helilooja Tõnu Kõrvits. Valguse kujundaja Andres Pajumäe. Etenduse juht Karl Koppelmaa.

Osades: Karmo Nigula, Karl Laumets, Markus Habakukk, Ott Raidmets (Alceste), Jürgen Gansen, Christopher Rajaveer (Philinte), Mehis Pihla (Oronte), Saara Nüganen, Lauli Otsar, Liisa Saaremäel (Célimène), Ester Kuntu (Éliante), Laura Kalle (Arsinoé), Risto Vaidla (Acaste), Karl Koppelmaa (Clitandre), Markus Habakukk ( Basque), Karmo Nigula (aukohtu käskjalg), Jürgen Gansen (Dubois)

Nähtud esietendus 22. veebruaril 2016 Eesti Draamateatri väikese saalis.

ükssarvikutest ja perekondadest

„Vahel ei ole väljapääsu. On sissepääs,“ seisab VAT Teatri lavastuse „Klaasist loomaaed“ kavalehel. Pärast etenduse lõppu tahaks lauset täiendada: „Ja vahel ei ole mingit pääsu ülepea olemas“. Sest VAT Teatri tõlgendus sellest Tennessee Williamsi näidendist ei jäta just kuigi palju avatud tõlgendusvõimalusi ega lahtisi otsi, mille lõppu positiivseid lahendusi mõelda. Selle poolest on Katariina Undi lavastus oma karakterite suhtes halastamatumgi kui Williamsi näidend, mille tekst lubab siiski uskuda lootusekiirekest tegelaste eludesse. Laval toimuvat jälgides ei ole kahtlustki, et lootus on selle majapidamise maha jätnud juba nii ammu, et see, mida tegelased isegi tulevikuootuseks ja –lootuseks peavad, on pigem ehk segu kinnisideedest, trotsist, purunenud unistustest ja eskapismist.

Eskapism, põgenemissoov ja –vajadus on tegelasi väliselt konflikti viiv, tegelikult aga kõigile kolmele pereliikmele sügavalt ühine joon. Ema Amanda põgeneb oma mälestustesse ja meenutustesse aegadest, kui ta oli Southern belle ja võis austajaid jalaga segada. Tema noorusaegade kirjeldustest jääb kõlama erakordselt pealiskaudne noot (sest mida tuumakat oligi vaja ühel heast perekonnast kaunil tütarlapsel – ilusast kleidist, kenast näost ja headest kommetest oli enam kui küll), mis vähemasti minus vaatajana ei tekita erilist sümpaatiat Amanda vastu ega kaastunnet kaotatud kuldse ajastu osas. Perepoeg Tomile on päästerõngaks filmikunst ja ööelu – kui palju seda viimast ja kui metsikul kujul, see jääb lavastuses tegelikult lahtiseks. Võimalik, et kuvandit endast kui ringilaaberdajast on Tom tahtlikult võimendanud, et ema silmis veelgi lootusetuma juhtumina, kasutu ja raisus pojana näida ja selle kaudu emale tema unistuste ja kinnismõtete eest kätte maksta. Kolmas põgeneja Laura, enamasti turvaliselt korteri seinte vahele jääv, põgeneb isast jäänud heliplaatide ja klaasist loomakeste seltsi ja hetkeks, üheks üürikeseks silmapilguks koos Jim O´Connoriga põgeneb Laura ühte hoopis teise ellu, milles ta oleks hoopis teistsugune naine teistsuguse tegelikkuse keskel.

Lavastuse maailm on markeeritud äärmiselt tinglikult. Pille Jänese kujundus koosneb peamiselt õhust (ja vaatajate fantaasiast), kuid mõjub sellele vaatamata konfliktidest tiine perekonna ümber füüsiliselt ja vaimselt ahistavana. Tinglikult on lahendatud ka peaaegu kõik muud toimingud hommikukohvi joomisest ja suitsetamisest Laura ja Jimi klaasloomakeste imetlemise stseenini. Kui etenduse alguses suudeti tinglikku söömist-joomist väga puhtalt ja täpselt välja mängida, siis etenduse käigus, kus psühholoogiline pinge kasvab ja lavaline tegevus üha nõulikumaks muutub, ilmub liigutustesse ebatäpsust, karakteri hingeelu kujutamise kõrval ei jätku enam piisavalt tähelepanu ja energiat imaginaarsete küünlajalgade ja sigarettidega jändamiseks, žestid muutuvad õige natuke lohakaks ja üldistavaks. Vähemasti üks stseen, mis vajanuks ülejäänud tinglikkuse asemel reaalseid esemeid – või palju rohkem aega ja läbitunnetatust tinglikus mängus – oli Laura ja Jimi vestlus klaasloomakeste kohal. Laura klaasist loomaaed, see kogu näidendit defineeriv ja inimsuhteid metafoorina kokku võttev element jäi täiesti lahti mängimata. Ma väga vabandan, aga ma olen näinud isegi asjaarmastajate seltskonnas draamamängudes tähelepanelikumat ja veenvamat imaginaarse objekti edasiandmist kui see liigutus, millega ükssarvikut laval käest kätte anti. Ja üleüldse libiseb lavastus ükssarvikust ebaõiglaselt kergelt üle. See on ükssarvik! Klaasist! Mida kõike koondab ükssarviku kuju endas Lääne kultuuriteadvuse seisukohast – metafooride metafoor. Nii nagu meil ei ole täna ükssarvikuid, sest looma uhkus ja ülbus ajas ta tülli teiste loomadega ja ta visati üle Noa laeva parda, nii kipuvad hukkuma Laura ja Tomi head omadused nende ema Amanda uhkuse, kõrgelennuliste mälestuste ja veel kõrgelennulisemate oleviku ja tulevikufantaasiate tõttu.

Väga tore, et kaootilise ja segadusttekitava „Tormi“ järel on Katariina Unt jõudnud selge ja loogilise lavastajatööni. Kahju, et – ilmselt alateadlikult – on ta lavastanud näidendi endale sobivaks ehk võimendanud keskseks pereema Amanda rolli (reeglina tõuseb fookusesse Laura tegelaskuju). Õnneks ei õnnestu tal 27. lennu noori üle mängida – tema üliemotsionaalne ja kirglik esitus kulmineerub korduvalt hüsteerilisuses, mis tekitab võõrastust ja distantsi selle asemel, et panna Amandale kaasa elama või kaasa tundma. Vähemalt korda paar mõtlen õudusega, kas tõesti on meie vanematel meiega seoses nii suured ja nii kindlad plaanid; kas on lapse ja vanema suhtesse süvatasandil sisse kirjutatud, et lastelt oodatakse vanemate luhtunud unistuste elluviimist. Amanda käitumist oma laste suhtes on kirjeldatud kui balansseerimist vanemliku armastuse ja vihkamise vahel. Vähemasti Katariina Undi kehastatud Amanda ei vihanud oma lapsi – ta põlgas neid. Armastas ja põlgas. Vihkamine on sageli seotud alaväärsustundega – see sünnib võrdväärsete konkurentide vahel või tingimustes, kus üks pool ennast teisest madalamal tunneb olevat. Amanda silmis ei olnud tema lapsed täisväärtuslikud täiskasvanud inimesed, sest nende elu ei olnud kulgenud selliselt, nagu ema nende ja iseenda jaoks ette oli kujutanud. Ja kuna keegi neist kolmest ei olnud oma eluga seal, kus fantaasiate kohaselt pidanuks, tekitas see põlgust kogu olemasoleva tegelikkuse ja laste, pettumuse kaaspõhjustajate, suhtes.

Ester Kuntu suurtest silmadest ja malbest olekust ning vaevumärgatavast õpitud lonkest oleks täielikult piisanud, et sütitada vaatajates sümpaatiat ja kaastunnet sotsiaalselt ebakindla ja hapra Laura vastu. Käesolevas tõlgenduses mõjub aga Laura lihtsus ja otsekohesus natuke liiga lihtsana, kompleksidele ja sotsiaalsetele foobiatele näib olevat lisandunud kerge intellekti häire, mis muudab tegelaskuju veelgi abitumaks. Sellega võimendub ema ja tütre ebavõrdne positsioon – sellisel kujul tõlgendatud Laura ei saagi olla iseseisev ja väärikas vastane oma karismaatilisele emale. See-eest on emale võrdne partner poeg Tom Karl Laumetsa kehastuses. Resigneerunult tuletõrjetrepil suitsetavast Tomist aimub inimest, kes ei võitle mitte ainult ebasoodsate olmeliste olude, vaid ka iseendaga – erinevas suunas kisuvad teda südametunnistus ja kohusetunne ning soov olla vaba ja iseseisev elamaks omaenda elu. Olla pidevas sisemises konfliktis, teadlikult iseennast ja oma unistusi igapäevaselt ohverdada, seejuures inimeste nimel, kellest üks, ema Amanda, aktiivselt emotsionaalselt vastu töötab, on kulutanud tema viimased närvid. Kirglikes kokkupõrgetes Katariina Undi kehastatud Amandaga saab ehmatavalt selgeks, et kui viimseni on ära kulutatud lootus ja usk ja jaks, siis muutuvad ka armastus ja peresidemed ühel hetkel sõnakõlksudeks. Seejuures ei mineta Karl Laumetsa Tom siiski päriselt hoolivust oma perekonna vastu. Risto Vaidal Jim O´Connori rollilahenduses on mingi sisemine konflikt – ühest küljest oleks tegu nagu igati viisaka, sõbraliku ja ausa noore härrasmehega, kes suudab keerulises situatsioonis säilitada nii enda kui perekond Wingfieldi väärikuse. Aga on see siis midagi Vaidla hääles või maneerides, kusagil kuklas jääb kummitama tunne, et selles mehes oli rohkem dändit kui pealtnäha paista.

27. lennu näitlejatudengite kaasahaaravad osatäitmised panevad andestama mõningaid lavastuslikke kitsaskohti. Ja sarve saab ükssarvikule ju tagasi liimida…

 

Tennessee Williams „Klaasist loomaaed“

Tõlkija Jaak Rähesoo. Lavastaja Katariina Unt.Lavastaja assistent Siret Paju. Kunstnik Pille Jänes. Valguskujundus Sander Põllu.

Osades: Katariina Unt (Amanda Wingfield), Ester Kuntu (Laura), Karl Laumets (Tom), Risto Vaidla (Jim O´Connor).

Esietendus 28. oktoober 2015 Rahvusraamatukogu Teatrisaalis. Nähtud etendus 28. jaanuar 2016.

barokkmuinasjutt

Estonia teatri “Rinaldot” vaatama minnes tasub meeles hoida, et see on lahendatud täiskasvanutele suunatud imemuinasjutu või fantasmi võtmes. Aga isegi see eelteadmine ei suuda päriselt ette valmistada lavastuslik-visuaalseks segaduseks, mis laval avaneb – mõni ütleks selle kohta postmodernism, mõni ütleks kitš, mõni ütleks märgiline kaos.
Kavalehe ja plakati suur täringu visuaal häälestab mängule ja mängulisusele; õnne, ebaõnne ja juhuse vääramatule vaheldumisele; lapsepõlvenostalgiale; aga ka metafoorsusele ja üldistatud kujundlikkusele. Samas võtmes on lahendatud ka avapilt – elegantses grisaille koloriidis mängulaud, üles ja alla suunduvad värvilised redelid (“Tsirkuse” mängu laadis), ümara joonega kahurid ja sõdurikesed nagu muinasjuturaamatu illustratsioonidel. See lihtne elegants, üksikutele tugevatele märkidele (malelaud, redel, täring) üles ehitatud visuaalia justkui tõotaks selget ja puhast, üldistavat kujundlikku käsitlust, milles ei püüta üksikelementides konkureerida Händeli muusika barokliku sädelevusega, vaid lastakse sellel laval täiel määral mõjule pääseda. Tegelikkuses mattub see geniaalselt lihtne ja kõnekas malelaua ja täringu kujundimaailm igasuguse värvilise, lateksist ja tüllist, pulgakommidest ja teeserviisidest sigina-sagina alla. Täring ja malelaud, jumalik juhuslikkus ja strateegiline planeerimine, kerkivad esile liiga suvaliselt, et kehtestuda kandvate põhikujunditena. Millest on kahju, sest kui ooper räägib sõjast poliitikas, usus ja armastuses, siis oleks juhuse ja strateegia dünaamika just see võti, millega isegi ooperi kohta lihtsakoelise narratiiviga “Rinaldole” natuke üldistusvõimet ja ideede-liha juurde kasvatada.
Jeruusalemma piiravate ristisõdijate asemel tegutsevad laval 19. sajandi lõpu mundrites sõjaväelased, relvadeks püssid ja kahurid. On muidugi tõsi, et võitlemine ja sõda on eksisteerinud läbi inimkonna ajaloo ja vaatamata meeletus tempos kulgevale progressile erinevates eluvaldkondades tööstustootmisest naiste õigusteni, ei olnud 19. sajand võitlus- ja vallutuslembuse poolest erand. Samuti võib aru saada Briti lavastaja William Reltoni soovist teatri kaudu tunnistada, omaks võtta ja ehk omal kombel lunastada Briti impeeriumi koloniaalminevikku. Mis aga juhtub, on see, et konflikti satuvad libreto maagiline-muinasjutuline sisu ja lavamaailma üllatavalt konkreetne ajalooline miljöö. Kui ristisõdade ajajärk on minevikus nii kaugel, et selle konstrueerimine ja mõtestamine ajalooteaduse tasandil on igal juhul seotud paraja annuse fantaasiaga (ajalooteadus on ju ka teadustest üks väheseid, millel on oma muusa – Kleio), rääkimata siis kunstilise interpreteerimise lõputult fantaasiarikastest võimalustest, siis 19. sajand kui meile palju lähedasem, täpsemini dokumenteeritud ja konkreetsemana konstrueeritav, pigem pärsib kui sütitab kujutlusvõimet ja fantaasialendu. Kauge, natuke müstilise ja muinasjutuliselt kangelasliku keskaja asemel, mille eluolu, mõtte- ja tundemaailm meie omast nii erinev on, kuid mille miljöö meile erinevatest muinasjuttudest ja kangelaslugudest ometi üdini tuttav tundub, selles maailmas peituva inspireeriva potentsiaali kõrval näib 19. sajand liiga tuttav, lähedane, liiga meie tänase sarnane. Sangarid, sireenid ja võlukepikesed tunduvad selles kontekstis sama kohatud ja väheusutavad kui Harry Potter Balti jaama trollis – ooperi positiivseks retseptsiooniks nii oluline muinasjutulisus lõhutakse veel enne, kui see tekkida jõuab. Killukese kaasaegset, süngelt ahvatlevat täiskasvanute muinasjuttu, toovad gooti rõivastiilist ning S&M elementidest inspireeritud kostüümid ja rekvisiidid. 19. sajandi märkidele lisanduvad seega 20. ja 21. sajandi meelelahutuskultuuri ja erinevate subkultuuride märgid. Vaadata on laval baroklikult külluslikult palju, igale elemendile individuaalselt võib leida adekvaatse lavastusliku või kujundusliku valikupõhjenduse, aga üheskoos loovad nad nedavõrd rahutu ja kireva, erinevaid konnotatsioone pungil lavamaailma, et selle tervikmõju on kaasahaaravalt muinasjutulise asemel pigem segadusse ajav ja natuke naeruväärne.
Kõige keerulisem on lavastuses aga leppida laste rakendamisega mängusõdurite rolli. Lapsed võtavad neile pandud ülesannet muidugi täie tõsidusega, jälgivad piinliku täpsusega, et malendite korrapärast liikumist jäljendav liikumisskeem ja poosid oleksid korrektselt ja täpselt välja peetud, et oreliviledena kasvu järgi reastatud järjekord sassi ei läheks, panevad igasse liigutusse ja ilmesse maksimaalse emotsiooni. Kui etenduse alguses püssidega marssivaid lapsi võib veel vaadata nagu elustunud tinasõdureid, sõdurite mängimist suures teatrimängus, siis strobovalguses kulgev lahingustseen, mille järel mõlema vaenupoole väikesed sõdalased maha lamama jäävad, on juba natuke liig. Loomulikult on lapsi läbi inimajaloo rakendatud nii poliitiliste eesmärkide kui sõjategevuse teenistusse (lapskuningate abielud ja laste ristisõda), lapsed on püsside all olnud nii Eesti enda lähimineviku lahingutes kui on seal just praegu, käesoleval ajahetkel Lähis-Idas ja Aafrikas. Vahest just seepärast, et lapssõdurid, püssidega lapsed ei ole mingi muinasjuturaamatu süžee, täiskasvanute maailma nunnu järeleaimamine, vaid 21. sajandi tegelikkus, vahest just selle pärast tundub laste sellises rollis lavale toomine ühes fantastilises, pehmelt öeldes naiivses ja kerglases ning kunstiliselt kaootilises ooperilavastuses laste suhtes ebaõiglane ja kohatu. Illustreerimaks, et sõdades, mida peetakse sageli kaugete, ähmaste ja reavõitlejale arusaamatute eesmärkide nimel saavad hukka eelkõige väikesed inimesed, saanuks kindlasti kasutada teisi lavastuslikke kujundeid või puhttehnilisi võtteid, mis ei oleks sisaldanud päris lapsi punases lavavalguses püsside ja kõverate mõõkadega tapmist etendamas.
Mis puutub Händeli loomingusse, siis on “Rinaldos” koha leidnud mitmed helilooja varem kirjutatud palad, teiste hulgas ooperi tuntuim, Almirena aaria. Helen Lokuta on Almirenana särav nagu alati. Kahjuks ei paku roll erilisi väljakutseid Lokuta väga tasemel näitlejaandele – Almirena tütarlapselik mängulisus, samas otsekohene kompromissitus on puhtad, vahetud emotsioonid, samuti ei eelda erilist peenekoelist rollipsühholoogiat ooperi üldine lihtsakoelisus. Monika-Evelin Liiv teenib Rinaldo osatäitjana lüüriliste aariatega publiku siirad ovatsioonid, minu kõrvale tundub tema esitus aga liiga staatiline – selles on mastaapi ja isegi suurejoonelisust, aga mitte piisavalt laulvust, säravat nüanseeritust. Ja mingit kangelast ei ole selles ümara kõhukese ja muidu pehme olemisega Rinaldos kuidagi võimalik näha… mis omakorda muudab kogu narratiivi põhjendamatuks ja natuke naeruväärseks. Õigupoolest on kogu trupil raskusi murda välja puisusest, et pakkuda mingitki konkurentsi Helen Lokuta ja Kristel Pärtna ning fuuriate (Kaire Kasetalu, Xenia Rudakova, Katrin Kreutzberg) dünaamilisele osatäitmisele. Kokku on “Rinaldo” silmatorkavalt külluslik ja kirev kompott väga koloriitsest, groteskiga võrtsitatud lava- ja kostüümikujundusest, meeldejäävatest sentimentaalsetest aariatest, kahtlase väärtusega lavastuslikest kujunditest, fantastilisest narratiivist, väheusutavatest osatäitmistest. See kirjeldus kõlab küll päris karmilt ja tegelikult ei olnud kogemus sugugi läbini pettumustvalmistav – vahest suurim pluss on võime ooperiõhtu jooksul vaatajat korduvalt üllatada.
Georg Friedrich Händel “Rinaldo”
Lavastaja William Relton. Kunstnik Cordelia Chisholm. Valguskunstnik Johanna Town. Liikumisjuht Kati Kivitar.
Monika-Evelin Liiv (Rinaldo), Oliver Kuusik (Goffredo), Helen Lokuta (Almirena), Rauno Elp (Argante), Kristel Pärtna (Armida), Kadri Kipper ja Juuli Lill (sireenid), Mart Madiste (Eustazio), Mati Vaikmaa (heerold), Kaire Kasetalu, Xenia Rudakova, Katrin Kreutzberg (fuuriad).
Dirigent Andres Mustonen.
Esietendus 18. september 2014. Nähtud etendus 4. detsember 2015.

tutu ja tulevik

Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumist inspiratsiooni saanud ja muuseumi ruumides etenduv “Kehameel” kombineerib sõna-, tantsu-, nuku- ja helikunsti ning atmosfääri üheks terviklikuks kaasaegseks muinasjutuks, kust ei puudu roosad siidlehvid ja sama roosad unistused, kuulsus ja ilu, aga ka pettumused ja nende läbi uuele lootusele avanemine.

Tantsulavastuse loomiseks sai Kaja Lindal inspiratsiooni Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi ruumidest, lõhnadest, meeleoludest ja seal hoitavast ja uuritavast kultuuriloost. Põhinedes kahe balletitantsija elulugudel ja kirjavahetusel on lavastusel tantsukunsti esitamise ja selle üle mõtisklemise kõrval ka muuseumi ja selle kogude inspiratsioonipotentsiaali teadvustav efekt. Insightout Company on loonud eeskujuliku muuseumiteatri näite, mille lugu on otseselt seotud muuseumiga ja mäluga, mis kasutab pieteeditundeliselt muuseumi ekspositsiooniruumi ja samas nutikalt erinevaid lavastustehnilisi võtteid ning kombineerib erinevaid kunstivaldkondi. Kui teatrispetsialistid kritiseerivad mäluasutustes etenduskunstide kasutamist just seetõttu, et sellised algatused jäävad sageli (teadlikult) tihedasti seotuks muuseumiruumi ja külastusajaga, ei tekita seega kvalitatiivset muudatust fiktsionaalse ruumi ja aja tajumiseks, siis “Kehameelele” seda etteheidet teha ei saa: juba ekspositsiooni/etenduse saali viival trepil, kus tungib ninna parfüümdeodorandi, kehatalgi ja vanaaegset puudrilõhna – aroome, mida muuseumikeskkonnast tavaliselt ei oota – on külaline kantud fiktsiooni raamistikku. Mõnevõrra on etenduse tarvis muudetud ka muuseumi tavapärast väljapaneku paigutust – kusagil peab ju olema ruumi võtta erinevaid tantsufiguure. Lõhnad, valgus- ja helikujundus, kõik tavapärasest muuseumikogemusest erinevad, lõhuvad ruumi kui muuseumi teadvustamisprotsessi, pigem aitavad kaasa fantaasiale sümpaatse kunstilembese kollektsionääri elutoas toimuvast intiimsest salongiõhtust. Samas ei julgeks mina nimetada “Kehameelt” kohaspetsiifiliseks – inspireerumine ühest paigast ei too veel kaasa, et inspiratsioonist sündiv teos oleks vaadatav-kogetav ainult selles paigas. Teatri- ja Muusikamuuseumi kammerlik saal, eksponaadid, mis loovad romantiliselt minevikuhõngulise fooni, panustavad loomulikult lavastustervikusse, aga lavastus töötaks ka mõnes teises keskkonnas, selle kesksed teemad ja nutikas funktsionaalne kujundus on pigem universaalsed.

Triinu Leppik-Upkin on ravissante. See, kuidas tema tegelaskuju sisemisele ebakindlusele vaatamata selja sirgu ajab ja asjaliku moega teatrimaja poole tipib, on armas ja humoorikas. Entusiasm ja kannatamatus koputustes teatrimaja uksele. Eneseteadlik, samas lapselikult kekslev kõnnak, kui teatrimaailm on ta juba omaks võtnud. Primadonna üks konkreetne rahulik koputus. Ovatsioonid. Lilled. Sülemid lilli. Aga mitte neid, mis oodatud… Enesehävituseni kurnav harjutamine ja intriigid laval ja kulisside taga. Naksikust neiust ja säravast esinumbrist saab ootamatult vare – katkine nukk, kelle füüsilisest kokkukukkumisest veel dramaatilisem on tõdemus, et ta ei ole kunagi ette kujutanud ega uskunud iseenda ega elu võimalikkust väljaspool teatrit.

Dokumentaalsetel lugudel põhineva jutustuse on kokku kirjutanud Anu Ruusmaa. Ehkki teksti, tantsu ja nukulavastuse proportsioonid on iseenesest hästi paigas, oleks mind võlunud veelgi avatum, veel markeerivam lahendus sündmuste kommenteerimisel – balleti esteetika ja õhulise-hõreda muusikaga sobinuks peaaegu irdne sõna – üksik õhku rippuma jääv lause või mõte, loitsuna korduvad lausekatked jne. Ehkki praegune lahendus on nauditav, klaar ja otsesõnaline (ja arusaadav ka väikestele etendusevaatajatele, keda võluvad eelkõige ilmselt siidised varvaskingad, õhuline seelik ja teatri makett), oleks kraadi võrra julgem mäng sõnast puhastele kujunditele ja etenduskunsti maagiale andnud emotsionaalsele mõjuvusele ja kunstidekogemusele väge juurde.

Kui midagi kritiseerida, siis õigupoolest ainult etenduse pikkust – etendus võiks julgelt 3-4 minutit pikem olla. Kohati mõjuvad tegevused ja stseenide vahetused kiirustatuna – siin-seal võiks julgelt 5-10 sekundit juurde anda, lasta Triinu Leppik-Upkinil rahulikult publikut silmitseda või Anu Ruusmaal aeglaselt üle lava liikuda. Hästi hoitud korralik tempo muudab lavastuse tervikuna natuke filmilikuks ja on kõigile teada tõde, et filmiaeg on kaalukas – sekund on ekraaniajas väga pikk. Laval, eriti kammerlikus formaadis, võiks aga esinejaid rohkem usaldada, usaldada nende võimekust hoida publiku tähelepanu ja pinget ja anda neile natuke rohkem aega tulekuteks-minekuteks, enda positsioneerimiseks laval jne. Lõppude-lõpuks oleme meie, vaatajad tulnud ju nende pärast, meid huvitab, mida on neil meile öelda ja tantsida, see on nende aeg ja nende õigus võtta sellest maksimum.

Ehkki unistuste haprus ja nende purunemine, füüsiline-vaimne-hingeline katkiolek ja tõrjutus on teemad, mis etendusest jõuliselt läbi käivad, on tervik siiski pigem helge ja lootusrikas. See on elutargalt minevikuga lepitav ja avatu ja loomulikuna tulevikku pöörduv. Ilus ja hõrk lavastus, mis räägib küll baleriinidest, aga pakub äratundmisvõimalusi kõigile, kes on kunagi unistanud, midagi kirglikult ihaldanud. Elanud.

“Kehameel”

Insightout Company, tantsuetenduste sari Tantsutuur

Lavastaja ja koreograaf Kaja Lindal. Tantsijad Anu Ruusmaa ja Triinu Leppik-Upkin. Kunstnik Kristel Maamägi. Helikujundus Argo Vals. Valguskujundaja Raivo Parrik.

Esietendus Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis 11. aprillil 2015. Nähtud etendus 26. oktoobril 2015.

väike võluv kiiksuga kaos keskklassi kesklinna korteris

Sylvia tormab korterisse, silmad kilamas üle baarileti, diivani ja kirjutuslaua. Põnevil ja rahutu, teeb ta mitu tiiru ümber mööblitükkide, viskub hetkeks sohvale, et hetk hiljem taas üles karata ja korteri uudistamist jätkata. Gregi sisenemine tõmbab endale kogu Sylvia tähelepanu, ta otse sööstab mehele sülle, silmis siiras lapselik vaimustus ja relvituks tegev annus õrnust. Nii nad jäävadki hetkeks keset tuba seisma – keskmine keskealine keskklassi abielumees Greg ja tema süles Sylvia. Sellest jagamatust tähelepanust ja hellusest pisut kohmetu, aga olukorda samas ilmselgelt nautiv Greg toibub esimesena, teeb ettepaneku köögist midagi söödavat otsida ja üritab veenda nii kõiksust kui iseennast selles, et Sylvia koju toomine on maailma kõige harilikum samm.

Nende kahe vaikselt rõõmsa kohanemise teineteise ja ümbrusega katkestab Kate´i, Gregi abikaasa saabumine. Kate´i ja Sylvia vastastikune ebasümpaatia on olukorda sisse kodeeritud: üks tunneb end omas kodus häiritud ja rünnatud olevana, teine otsib uuel, võõral ja potentsiaalselt vaenulikul territooriumil enesekehtestamisvõimalust. Gergi eskapistlik otsus Sylviaga pikemale jalutuskäigule minna, kuni Kate´i ja Sylvia vahel särisev pinge vaibub, on küll lootusetult ajutise iseloomuga lahendus. Aga vaatamata kõigele, jääb Sylvia korterisse ja pikad jalutuskäigud saavad tema ja Gregi meelistegevuseks. Vist esimest korda märkavad mõlemad, kui palju on sügisõhtutes lõhnu ja hääli ja et isegi suurlinna kohal võib selgetel öödel näha tuhandeid tähti. Koos käivad nad risti ja põiki läbi selle metropoli tänavad, aeg-ajalt peatudes, teiste samasuguste jalutavate paaridega suhtlema jäädes.

Vaatamata kogu kirglikule kiindumusele ja usalduslikkusele, mida Sylvia mehe vastu üles näitab, hakkab ka Gregi tasahilju närima kõhklus ja teadmatus – ei tea ta ju Sylvia minevikust õigupoolest mitte kui midagi. Oli ta siis tõesti tol pärastlõunal seal pargis natuke räsitud Sylviaga kohtudes tolle elupäästja? Või oli see ainult naiselik kapriis, uudishimu? Või impulsiivne tõmme, mis sel hetkel sundis heitma kõrvale kogu seni eksisteerinud eluviisi ja valima just teda? Seda ei saa Greg kunagi teada. Ta saab teada ainult seda, et isegi kui ta käitub nagu viimane tõbras, on Sylvia temasse ikkagi jäägitult kiindunud.

Kui Greg näikse olevat leidnud oma suhtes Sylviaga uue hingamise, midagi väga tõelist, päris ja loomulikku abstraktsete tegevuste ja mõistete maailmas, siis ümbritsevatele inimestele juhututtavatest terapeudini tundub Gregi elukorraldus vähemasti ebaharilik kui mitte suisa skandaalne. Kate´i korduvad katsed haarata meest kaasa kultuurse meelelahutuse ja seltskondliku läbikäimisega vanade sõprade ringis jooksevad liiva. Samal ajal kasvab äärmuseni pinge Kate´i ja Sylvia vahel: ühe poolt on ühine minevik ja kaks ühiselt üles kasvatatud last, teise poolt siirus, kutsikalik mängulust ja absoluutne pühendumus Gregile. Käiku lähevad kõik jõuvõtted ja lihtsalt koerused autoriteedi valjuhäälsest väljendamisest teise lemmikraamatu ära peitmiseni. Kui Kate´i tegevuse üldmuljeks on Gregile ultimaatumite esitamine, siis Sylvia tõepoolest ajuti püüab sellest kriisist, mis ripub õhus, aga mida kunagi päriselt selgeks ei räägita, välja murda: kord tehes end möödapääsmatult nähtavaks, kord püüdes panna Kate´i unustama oma olemasolu ja käitudes nii viisakalt ja väljapeetult kui võimalik. Gregi püüdlustele konfliktist lihtsalt mööda vaadata ja mööda hiilida vaatamata, saab Sylvia ju suurepäraselt aru, et selle suhtekolmnurga üks tipp ripub tema pea kohal, ainult ta ei saa päriselt aru, milles seisnebKate´i silmis tema süü, kui ometi Greg oli see, kes ta kaasa kutsus ja korterisse elama jättis.

Lõpp on ootamatu ja helge ja lepitav. Aga enne lõppu jõuavad Kate ja Sylvia veel kõrvuti sohval istuda ja peaaegu sõbralikult vaikides õhtupoolikut veeta.

Mis puutub näitlejatöödesse, siis Inga Saluranna Sylvia on fenomenaalne: lennukas, nakatavalt elujõuline, lapselikult rõõmsameelne ja mänguline, millest lööb aeg-ajalt läbi ürgset energiat ja trotsi. Ja loomulikult on Saluranna Sylvia ka sarmikas, võluv ja veetlev – temasse lihtsalt peab natuke armuma, nagu see Egon Nuteri kehastatud Gregiga ka juhtub.

Ah jaa, ennist jäi mainimata… Sylvia on koer – pargist leitud tumedate niiskete silmadega segavereline.

A.R.Gurney „Sylvia“

Lavastaja Teet Kask. Kunstnik Ülar Mark. Kostüümikunstnik Triinu Pungits. Helilooja Thomas Stronen. Valgus Margus Vaigur. Etenduse juht Johannes Tammsalu.

Osades: Inga Salurand (Sylvia), Egon Nuter (Greg), Kaie Mihkelson (Kate), Markus Luik (Tom, Phyllis, Leslie).

Esietendus Eesti Draamateatri väikeses saalis 29. märts 2015.

Nähtud etendus 13. oktoober 2015.

kiirkohting Karamazovitega

Kuidas võtta teatrilaval enam-vähem talutava kestuse, hoomatava infohulga ja jälgitava tekstimahuga kokku 1432 lehekülge romaani, mida on peetud ühe kirjaniku elu- ja loometee ideeliseks ja kunstiliseks kokkuvõtteks ning mille vaimset kaalu on võrreldud Uue Testamendi omaga? Õige vastus: see ei olegi võimalik. Järelikult tuleb teha valikuid.

Üks võimalik destillatsioon F. Dostojevski „Vendadest Karamazovitest“ on Eesti Draamateatri laval lahendatud kriminaalse kiredraama võtmes. Kriminaalsuse sügavale, inimsuse tuumani küünitav juur, nagu ka pimestavate kirgede olemuslikud lähtekohad tuleb siiski raamatust juurde lugeda – laval nähtav on pinnavirvendus, etenduskunsti vahenditega loodud skitseering romaani lühikonspektist. Teise vaatuse ajal leidsin end korduvalt mõttelt, et kui ei oleks romaani suhteliselt äsja (suvel) läbi lugenud, siis oleks laval nähtavate üksikfragmentide põhjal väga keeruline üldse kaasa mõelda ja elada, jääks kaugeks ja ähmaseks, millest ja milleks kõik need kired ja kannatused. Ehkki lavastus tervikuna on pigem hästi vaadatav (misanstseenides luuakse väga esteetilisi, maalilisi kompositsioone) ja mõned selle elemendid suisa nauditavad, ei ole ma veendunud, et teatris nähtav innustaks vaatajaid, kes raamatut lugenud ei ole, selle järele haarama. Antud dramatiseering ei õrrita vaatajat, ei intrigeeri vihjetega selle kohta, millised tegevus- ja filigraansed mõtteliinid välja on kärbitud (diskussioonid moraali, usu ja inimlikkuse üle, elulised au- ja halastusteod!) ning jätab arusaamatuks, miks kõnelda sellest teosest kui Dostojevski apoteoosist.

Dramatiseeringu autor ja lavastaja Hendrik Toompere on langetanud valiku ostetavuse-müüdavuse, armastuse-kire temaatikale keskendumise kasuks, tuues fookusesse Fjodor Karamazovi – tema on lavastust koos hoidev jõud, kõik meile pakutavad olukorrad ja suhtevõrgustikud lähtuvad temast või sõlmuvad ümber tema isiku ja tegude. Sama hästi oleks keskseks figuuriks võinud valida ka millise iganes kolmest vennakesest või ühe kaunitest daamidest – vaatenurk oma ideede ja arengutega oleks olnud hoopis teine ja sündinud oleks hoopis teistsugused lavastused. Enne arvustuste lugemist julgesin vaikselt loota, et ehk on lavastuse kese Aljošal, tema valikutel ilmaliku elu ja vaimsete otsingute vahel (ja sellega seoses suurem kaal pühal, aga muhedalt elulisel vanake Zossimal), tema viisil usutõdedest mitte niivõrd kõnelda kui neid elada, pettumuste ja ideaalide vahel inimlikkuse sälitamisel. Aga see oleks siis hoopis teine lavastus ja kahtlemata kõlab praegune lahendus, kire ja kriminaalsuse dou, seksikamalt. Kui kirjandusklassikast värse tõlke tegemiseks on 20-25 aastat hea intervall, siis huvitav millal ja kas üldse julgeb keegi eesti teatris taas ette võtta Karamazovite loo lavale toomise – teose füüsilise mahu ja vaimse haarde juures, vaatenurkade ja valikute vastutusrikkuse juures on tegu paraja tänapäevase kangelasteoga.

Kriitilise piirini kärbitud ja kokku surutud, samas hõre ja hakitud nagu tervikloo jutustamine laval on, tõusevad selle keskel eriti jõuliselt esile õnnestunud osatäitjate valikud ja rollid. Alustuseks loomulikult Mait Malmsteni Fjodor Karamazov, mis jätkab tema vene klassika peategelaste rivi (Lopahhin, Prozorov). Mõnelgi korral meenub „Karamazoveid“ vaadates Lopahhin: püüdlikult väljapeetud, aga kunstlik joon nii kõnes kui maneerides, ajutised peaaegu autentselt lennukad mõtte- ja sõnavood… et siis taas kolinal oma iseloomu piiratusse, väljenduse madalusse ja robustsesse vaimulaadi maanduda. Tõelise sisemise väärikuse ja väljapeetuse asemel toimub valetamine teistele ja iseendale; ajuti mõraneb pealispind, et sealt võiks läbi vilksatada ahne, edev ja ülbe silmavaade, piiratud ja kitsarinnaline, aga mõnitav kommentaar, väiklus, üleolek ja hoolimatus. Punetavasilmne ja riikas, on Malmsteni vana Karamazov ajuti isegi natuke sümpaatne ja igal juhul oluliselt rohkem härrasmees, kui see karakter, kes romaanilehekülgedelt vastu vaatas. Kui muus osas on raamatu köitev, lugejale nii karakterite kui sündmuste käigu osas otsustusruumi jättev ambivalentsus lavalaudadel kaduma läinud, siis Karamazovi kujus on seda õnnelikul kombel suurepärase osatäitmise kaudu juurde tulnud. Vahest mõjubki teine vaatus veel eriti pealispindse, natuke triiviva ja fragmentaarsena seetõttu, et kui esimest vaatust hoiab kõva käega koos vana Karamazov, siis teises vaatuses hajub fookus Grušenka, Dmitri Karamazovi ja Smerdjakovi vahel.

Jüri Tiiduse Smerdjakov balanseerib õnnestunult mesise pugejalikkuse, pingest laetud võlts-orjalikkuse, puhta viha ja ullikeselikkuse vahel. Ümberlülitused ühelt karakteristikult teisele käivad poolelt sõnalt ja silmapilgult nii, et lipitseva mõttemõlgutusena alanud lause võib lõppeda raevuka mitmetimõistetava salvamisena. Ons see rohkem kinni dramatiseeringus või osatäitmises, aga Smerdjakov on oma mitmetahulisuses kõige lähedasem raamatu tegelaskujule, kõige keerulisem, ootamatuid iseloomutahke pakkuv persoon, kelle loomusest “läbi närida”. Tiiduse rollilahenduse kõrval võlub Merle Palmiste proua Hohlakovana. Stseen proua ja rahahädas Dmitri Karamazovi vahel on üks etenduse säravamaid – suurejooneline kokkupõrge maiste hetkevajaduste, tormaka kiire loomuse, lennukate fantaasiate, naiseliku praktilisuse, meeleheite, möödarääkimiste ja valestimõistmiste vahel. Merle Palmiste elegantne atsakus (19. sajandi majaperenaise kirjelduses ei kõlagi see väga võõrana) ja totaalne siirus, millega ta Karamazovile pääsemist ja maailma varandusi lubab nagu oleksid need absoluutselt käehaarde kauguses, on täiesti relvitukstegevad. Lõbus ja lohutu. Ivan Karamazovi ja Smerdjakovi dialoogi kõrval lavastuse üks filigraansemaid momente.

Mitte alati, aga mõnikord siiski oleks kasulik teha enne teatrit kodutööd ja tutvuda artiklite ja kommentaaridega, et ootuste horisont ei oleks täiesti vales kauguses-kõrguses-rakursis. Aga kui on isu tormlevate kirgede ja esteetiliste lavapiltide, üsna lihtsaks ja suupäraseks mugandatud suurvormi järele, siis ei ole Draamateatri Karamazovid mitte kõige halvem valik.

“Vennad Karamazovid” Eesti Draamateatris

Lavastaja Hendrik Toompere. Kunstnik Pille Jänes. Video kujundajad Hendrik Toompere ja Tauno Makke. Muusikaline kujundaja Lauri Kaldoja. Tõlkinud Aita Kurfeldt
Osades Mait Malmsten, Hendrik Toompere jr, Mait Joorits (külalisena), Pääru Oja, Jüri Tiidus, Lembit Ulfsak, Taavi Teplenkov, Sulev Teppart (külalisena), Tõnu Kark, Jüri Antsmaa, Marta Laan, Merle Palmiste, Kersti Heinloo

Esietendus 22. märtsil 2015. Nähtud etendus 30. septembril 2015.

Igasugune kunst on täiesti kasutu

Ei ole võimalik mitte armastada raamatut, kus leiduvad sellised kalambuuripärlid, nagu „Ainuke erinevus üürikese kapriisi ja elupikkuse kire vahel on see, et kapriis kestab pisut kauem“, „Toorest jõudu suudan ma veel kuidagi taluda, aga toores arukus on väljakannatamatu“, „Naised on dekoratiivne sugu. Neil pole kunagi midagi öelda, aga nad ütlevad seda võluvalt“, „Me elame ajajärgul, kus loetakse liiga palju, et tark olla, ja mõeldakse liiga palju, et ilus olla.“ Oscar Wilde. „Dorian Gray portree“. Loomulikult.

Enne etenduse külastamist raamatut 10 aasta järel üle lugedes avastasin, et pool raamatust on hariliku pliiatsiga alla joonitud ja servad nii tihedalt kommentaare täis kirjutatud, et pakuvad tekstimahult vaat et konkurentsi Wilde´i šedöövrile. Rõõm oli tõdeda, et eneseirooniast ei olnud juba toona puudus: eespool toodud tsitaadi naiste ja nende mõtlemisvõime kohta olen irooniliselt ja täiesti ebafeministlikult heaks kiitnud  Lugemismuljeid teatrikaaslasega võrreldes avastasime, kui erinevalt ikka lugejate fantaasia töötab ja kui erinevad elemendid narratiivis selle käivitada võivad. Minu teatrikaaslase suurimaks elamuseks oli „Grayd“ lugedes ette kujutada maali muutumist: kuidas lõuend lokib ja värvikiht kobrutab, kuidas siledale pildipinnale tekivad krakleed ja lõhed, mis muudavad portreteeritu monstrumi taoliseks. Mind jättis maali muutumise saatuslik ümberpööramatu teisenemine suhteliselt külmaks, küll aga suutsin küllaldase elavusega ette kujutada vihmaläikelisi Londoni kõrvaltänavaid, heitlikult vilkuvaid tänavalaternaid ja uimastavate rohtude magushaput, iiveldamaajavat hõngu ning imetleda pingpongina kulgevaid teravmeelsustest üleküllastunud vestlusi. Sõber Freudil oleks siinkohal ilmselt paar sooja sõna öelda fantaasia ja selle käivitajate kohta.

Nukuteatri „Dorian Gray portree“ pakub pisut rohkem neile, keda elu ja inimlikkuse tumedam pool enam paelunud ja inspireerinud on (lord Henry torkaks selle kohapeal vahele, et tema kehastab kõiki neid patte, mida meie, teised teha pole julgenud). Lavastus on väga visuaalne, aga kas selle tõttu kohe automaatselt visuaalteater? Visuaalia on suuremalt jaolt ikkagi illustreerivas, draamanarratiivi toetavas funktsioonis; puhast, abstraktset ja iseseisvaid tähendusseoseid loovat visuaali tegelikult ei esine. Aga see, mis on, on kahtlemata mõjuv, nutikalt ja tasakaalustatult (video, projektsioon ja reaalesemeline kujundus) lahendatud. Isegi mustades tunkedes lavatöölised ei häiri, ehkki lõhuvad illusiooni (lord Henry pillaks siinkohal kommentaari, kuidas teater on palju reaalsem kui elu). Üldse mõjub lavastus pisut antiiktragöödialikult. Võib-olla annab sellesse oma panuse asjaolu, et publik ei näe lavapõrandat, mistõttu tunduvad tegelased rõhutatult mingis teises ruumis ja maailmas tegutsevat ja vaataja on sunnitud nende (mitte just kõige õilsamate) tegude poole alt üles vaatama. Antiikteatris vaadata muidugi proskeenioni poole ülevalt alla, aga ehk on siinkohal suunast olulisem distantsi rõhutatus. Pea kergelt kuklas oli piisavalt ebamugav laval toimuvat jälgida, aga ehk on siingi olmetegelikkuse kõrval pisike peidetud irooniakübe – vaatajaskond on sunnitud äärmusliku hedonismi, ülima estetiseerituseni viidud elu ja inimloomuses sisalduva põrgulikuma poole suunas alt üles vaatama!

Halli varjundeid on laval kindlasti rohkem kui viiskümmend. Kavaleht toob välja toonivaliku seotuse Doriani perekonnanimega Gray ja sellega omakorda seotud soovi hallusest, keskpärasusest välja murda, mis toob kaasa nii äärmise kunstilembuse kui äärmise pahelisuse – piirolekud, mis on turvalisest hallist keskmisest nii kaugel kui võimalik. Ise kahtlustan, et väike viibe populaarkultuuri suunas on siiski ka sellesse koloriiti sisse kirjutatud – ei ole midagi uut siin päikse all ja paljutki, mida käsitleti šokeerivalt uudsena „Halli varjundite“ puhul on implitsiitselt juba rohkem kui 100 aastat tagasi Dorian Gray seiklustesse sisse kirjutatud. Nagu kipub juhtuma, on pooleldi väljaütlemata pahede kujutamine laval või filmilinal enamasti oluliselt proosalisem ja fantaasiavaesem kui lugeja kirjutatud ja kirjutamata sõnade pingestatud dünaamikast oma peas luua suudab. Olgu tegu Doriani külastustega bordellidesse ja oopiumimajadesse või Basili loodud portree silmnähtava muutumisega, ilmselt on lugejate-vaatajate fantaasiad loonud oluliselt teravamai kujutlusi kui need, mida Vahur Kelleri lavastus pakkuda tihkab.

Aga tegelikult oli jututeemaks hall värvitoon. Ja materjalid! Kunstnik Britt Urbla Keller on rõivastanud tegelasgalerii mahedasse hallikasse värvigammasse. Doriani rõivastuse puhul tulevad eriti selgelt, peaaegu aistitavalt esile erinevate materjalide kvaliteedid: brokaadi külma hõbedase läikega kangast püksid, liigagi lihtsa tegumoega, aga kašmiiri pehmusega särk, sensuaalse mati läikega sametvest ja karusnaha pillav luksuslikkus. Materjalide kombineerimine ja kontrast muudab kostüümi meeleliselt väga hästi tajutavaks, sõrmeotsad mäletavad, mis tunne on ühte või teist laval nähtavat materjali puudutada. Lavaaja piiratuse tõttu on välja jäänud üsnagi mahukas osa raamatust, mis samuti materjalide ja nende sensuaalse retseptsiooniga tegeles – nimelt kirjeldus Doriani kollektsionääri-tegevusest, mille käigus jõudis tema kätte kõige imelisemaid kangaid, vääriskive ja mineraale ning kunstiteoseid. Ühtlasi on see osa raamatust, mis tegeleb mitte kogemise, hedonismi ja moraali, vaid esteetikaga, mis Wilde´i on vähemalt sama oluline kui kolm eespool nimetatut. Kollektsionäär-Dorian esindab teadmistele, maailma süstematiseerimisele ja tüpologiseerimisele suunatud karakteri poolust, kelle juures kogemise ja kogemuste jahtimisega ühineb pühendumine, intellektuaalne pingutus ja objektide mõtestamine nende ainelistest ja esteetilistest kvaliteetidest lähtuvalt. Antud tasakaalustatum, luksuslikum ja intellektuaalsem eluepohh jääb laval kujutamata; laval on vähem ainelist rikkust, luksust ja glamuuri, aga ka ühe iseloomutahu võrra vaesem Dorian.

Veel enam Dorian Gray tegelaskujust on mind isiklikult alati paelunud lord Henry Wotton. Andres Roosileht mängib Henry Wottoni luust ja lihast inimeseks – Wotton ei ole teravmeelsuste kuuldavale toomise masin, vaid päris inimene oma temperamendisööstude ja äärmuslikkusele vaatamata sümpaatse olemisega. Dramatiseerimise ja teksti tihendamise tõttu on juhtunud, et peaaegu iga lause, mille Roosileht Henryna kuuldavale toob on teravmeelselt filosoofiline torge või seltskondlik kalambuur. See paneb aga näitleja mõnevõrra tänamatusse olukorda – tema tegelaskuju on see, kelle sõnade küljes publik peaks rippuma, pahaselt pead raputama või lõbustatult muigama; kelle sõnades õigupoolest peitub kogu teose idee, aga vaatajate vastuvõtuvõime ületav tekstitihedus ei lase Henry tegelaskujul vajalikul määral särama pääseda. Kui iga lause oleks väärt püüdmist ja memoreerimist, siis annab publik ühel hetkel alla ega püüa enam ühtki pärlit, mis nende pihta suunatakse. See ei ole näitleja süü, kes minu meelest annab Henry Wottoni kohalolekule soliidse ja veenva kuju, vaid dramatiseerimis- ja lavastamistehniline asjaolu, millega on soovitud küll vaatajani tuua võimalikult palju materjali teravmeelsust, vastolulisust ja sisulist essentsi, kuid mis etenduse jooksul hakkab terviku vastu töötama.

Henry Wottoniga seostub lavastuses üks tõlgendusotsus, millega ma põhimõtteliselt nõus ei ole. Raamatus on lord Henry oma väljaütlemistes rõhutatult ja suureliselt paheline, oma tegelikus käitumises aga üsna keskpäraselt korralik, et mitte öelda pisut igav. Oma abikaasat võib ta ju erinevate sõbrataride ja näitlejannadega petta, jääb oma patukestega aga seltskonnas aktsepteeritud piiridesse ning on revolutsionäär ja hedonismi apostel pigem filosoofilisel tasandil, sõnades. Henry sõnad võivad olla Doriani (ja ilmselt teistegi oma lähikonna isikute) pahesid käimalükkavaks jõuks, lord Henry ise jääb aga pigem passiivseks tegelaskujuks, kelle puhul on huvitav jälgida just eelkõige sõnamängulist külge: kui kaalukaks võivad kellegi teise elus osutuda sõnad, millele nende väljaütleja mingit olulist väärtust ei omista. Mitte kusagil Wilde´i teoses ei mainita, nagu oleks lord Henry saatnud Dorian viimase seiklustel elu hämarpoolele. Henry mängumaaks jäävad turvalised klubi, teater ja seltskonnadaamide elutoad, kus suurimaks patuks on lasta võõrustajal igavleda. Lavastuses on otsustatud lõhkuda Wilde´i teose loogikat ja tegelaste vahelist tasakaalu näidates lord Henryt Dorianiga koos bordellistseenis teravaid elamusi otsimas. Kui Doriani karakterist oli maha vaikitud uuriv-intellektuaalne tahk, siis lord Henry iseloom on juurde saanud aktiivsust ja julgust, mida selles osavasti sõnu seadvas filosoofilises teravmeelitsejas algselt ei ole olnud.

On veel teinegi tegelane, kellega ei ole just kõige õiglasemalt ümber käidud või kelle roll on lavale jõudnud oluliselt lihtsustatud kujul võrreldes raamatuga – Gladys. Ainuke naine, kellel tõepoolest on midagi öelda ja kes suudab pakkuda ligilähedaseltki samaväärset vaimunõtkust lord Henry mõttemängudele on lavastuse muudetud seksobjektiks, kellel lubatakse küll küsida paar enam-vähem adekvaatset küsimust, aga kelle nutikad märkused ja lord Henryga peetud sõnavahetused on välja kärbitud. Gladyse roll raamatus on lord Henryt tasakaalustav, nende partnerluses nähtub, et mõtlemine ei ole ainuliselt meeste maailm ja lord Henry hedonismi tase ei ole väljaspool vabama meele ja ärksama mõttega seltskonna taluvuspiire, vaid talle leidub võrdväärseid vastuvaidlejaid ja/või mõttekaaslasi. Ja Kaisa Selde Gladysena kantav kostüüm oma polstri ja patjadega ületab kaugelt groteski ja naeruväärsuse piiri ning muudab kogu stseeni Herny, Doriani ja Gladysega nihestatuks nagu Alice Imedemaal.

Kui ka kogu ülejäänud rollisooritus kõrvale jätta, siis ühe, iseenesest lihtsa liigutusega on Mart Müürisepp suutnud edasi anda kogu Doriani karakteri muutumise: liigutus, millega ta esimeses vaatuses õlgadele heidetud karusnahka kohendab on lihtne, funktsionaalne, pisut ettevaatlik; teises vaatuses, oma enesehävituse ja hedonismi tipul on sama liigutus meelas, rõhutatult hoolimatu, teadlikult elegantselt lohakas. Poisikeselikkus selle natuke naiivses ja südimatus vormis lööb Müürisepa mängust mitut puhku läbi ja paneb isegi peaaegu soovima, et Doriani jaoks võiks eksisteerida mõni teistsugune lõpp kui see, mille poole mäng traagilise paratamatusega liigub.

Lõpetuseks veel paar tsitaati, et meil ei läheks meelest, et „Kunst on alati abstraktsem, kui meie seda kujutleme. Vorm ja värv räägivad meile ainult vormist ja värvist – see on kõik“, „Inimsugu võtab end liiga tõsiselt. See on maailma pärispatt“, „Igaühel meist on Taevas ja Põrgu südames“.

„Dorian Gray portree“ NUKU
Dramatiseerija ja lavastaja Vahur Keller. Kunstnik Britt Urbla Keller. Helilooja ja –kujundaja Liina Kullerkupp. Valguskujundaja Madis Kirkmann. Videokujundaja Kristin Pärn. Koreograaf RenateKeerd.
Osades: Mart Müürisepp (Dorian Gray), AndresRoosileht (Henry Wotton), Tarmo Männard (Basil Hallward), Jaune Kimmel (Sibyl Vane), Ringo Ramul (James Vane), Liivika Hanstin (proua Vane), Riho Rosberg (Alan Campbell), Kaisa Selde (Gladys), Lee Trei (sadamanaine), Are Uder (Romeo), Riho Tammert (amm).

Esietendus Heliose kinos 14. juunil 2015. Nähtud etendus 26. juunil 2015.

pin-up, punased kingad ja protsess

Kainikueas Tallinn Treff Festival pakkus 4.-7. juunini 9 erinevas mängukohas lugematus koguses maagilisi teatrimuljeid, mis kinnitavad, et alati on õige ilm, aeg ja iga vaadata natuke nukuteatrit 🙂

 

Yael Rasooly „Väljalõige“ 5. juunil kell 18 Von Krahli saalis

„Väljalõige“ on heas mõttes naistekas: sedasorti etendus, mida läheks vaatama arenenud huumorimeele ja vintage´i lembusega sõbrannadega. Paneks kõrge kontsaga kingad jalga, värviks huuled veripunaseks, vaataks etendust ja pärast läheks kokteile jooma.

Arenenud huumorimeel on oluline, sest arvukate naljade sihtmärgiks on romantika-klišeed: ülemusesse armunud sekretär, kes tundub kõigile halli hiirekesena, aga varjab endas rohkem iseloomu kui arvata võiks; enese unistamine romantilise draama peakangelannaks, partneriks loomulikult jumaldatud härra, kes on imetabasel kombel omandanud ühtlasi ajastu suurima meesstaari näojooned; imaginaarsed reisid Euroopa idüllilisematesse linnadesse – loomulikult Pariisi; lopsaka aiaga villa, prints valges Lincolnis ja happily ever after. Kõik need aastakümneid kinnistunud romantiliste süžeede stereotüübid, mida võib pilada, aga mis ikka aeg- ajalt meelitavad jäätisetopsi ja taskurätikupakiga teleri ette või kinosaali.

Vintage´i lembus tuleb kasuks, sest kogu lavastus on kantud mustvalge kino keelde, järgib maailmasõdade vaheliste aastate esteetikat ning autor-esitaja Yael Rasooly on jumestuse ja soengu abil saavutanud märkimisväärse sarnasuse  Barbara Stanwyckiga. “Väljalõige” tuletab meelde Hollywoodi kuldaega, kui daamid veel vajadusel õigel hetkel minestada oskasid, härrasmehed kandsid kaabusid, filmid olid mustvalged ja emotsioonid suuremad kui elu. Et asi liiga magusaks ei läheks näitab lavastus ka romantiliste illusioonide ahistavat, ohtlikku, kinnisideedeks väändunud maailma, kus moodsa muinasjutu roosadest fantaasiatest areneb kriipiv painaja. Sellega tehakse väike kummardus Hitchcockile, kelle karjäär samuti just II MS alguses Hollywoodis tõeliselt tuule tiibadesse sai.

Lavastaja-näitelaja-laulja Yael Rasooly lavastus on võluvalt ja nutikalt low-tech, kasutamist leiavad ajaleheväljalõigetena mõjuvad pabernukud ja argiobjektid (laualamp, lillepott); suur rõhk on näitleja väljendusvahenditel (miimika, hääl), mis kohati sekkuvad pabernukkude etendatavasse vaatemängu, tõmbavad tähelepanu nukk-tegelaselt enesele, et siis sekund hiljem taas assisteerivale positsioonile asuda. Tähelepanu pendeldamine pabernukkude ja näitleja vahel loob humoorika, samal ajal pingestatud atmosfääri. Kord näikse näitleja oma häält ja maneere pabernukkudele tõesti ainult laenavat, kohati toimub teatav nuku-näitleja-hääle-miimika ühtesulamine, mis omakorda lööb segi etendus etenduses või fantaasia fantaasia sees struktuuri. Sest lõppude lõpuks on see ju üks lugu, mis – paljusid romantilisi filme jäljendades ja eeskujuks võttes – sünnib ühe sekretäripreili peas ja mida meile pabernukkude vahendusel ette mängitakse. Aga kui nii romantika kui horror saavad läbi mängitud, juhtub see, et fantaseeritud elud, olukorrad ja läbielamised on jätnud jälje ka vaiksele sekretäripreilile, kelle silmades etenduse lõpul vilksab femme fatale´ilik säde. The night is young indeed…

 

Lichtbende „Tutu“ 6. juunil kell 12 Kanuti Gildi saalis

Punased kingad ei pea alati needust ja õnnetut saatust kaasa tooma nagu Anderseni muinasjutus või Powelli filmis. Punased kingad võivad olla lihtsalt punased kingad, milles tantsida teatripublikule ette 20. sajandi maailma ajalugu. „Tutu“le on see täiesti jõukohane ülesanne: publik kuuleb helisid 19. ja 20. sajandi vahetusest – grammofoni ja šellak-plaatide sünniajast, näeb sajandi alguse vodevillide stepptantsu, Anna Pavlova õrnust ja I MS eelset aristokraatia viimast hingetõmmet, sõja-aastatel Euroopa ärevas õhustikus kodunenud tangosid, sõjajärgse depressiooni väljendumist nii kehalises kui muusikalises ekspressionismis, suure majanduskriisiga toimetulekut lustakalt laulu ja tantsu lööva Shirley Temple´i seltsis, 1930. aastate enesekindlust, elurõõmu ja elegantsi Josephine Bakeri, Fred Astaire´i ja Ginger Rogers´i lava- ja filmimaailmas, kirge ja kannatust 1946. aastal maailmakuulsaks saanud „La vie en rose“ meloodias.

Kõik kaasaegsem oleks „Tutu“ jaoks juba liiga moodne. See on lavastus, mis nii tehniliselt kui sisuliselt mängib nostalgial, kuldse kadunud maailma meeleoludel, mida loomulikult ei esitajad ega vaatajad pole oma silmaga näinud, aga mille kuvandit pühendunult elus hoitakse. Ja see kuvand on maagiline ja mänguline. Esiteks on juba laterna magica projektorite kasutamine – mis siis, et väheke modifitseeritud kujul – nostalgiahõnguline ja vanamoeliselt käsitöölik. Ka publiku ette ekraanile manatavad visuaalid on armsalt kodused: vaba käega joonistatud punased kingad (mis näevad välja pigem nagu papud), narmendavatest pitsiribadest ja sulgedest kombineeritud nukud, natuke lopergune värvide ja varjude maailm. Laterna magica ja kinokunsti algusega kooskõlas on muusikute ja elava muusika kasutamine projektsioon-etenduse saateks, mis lisab vahetust ja ehedust veelgi.

Ainus mõnevõrra häirinud element oli laterna magica tehnika tutvustamine etenduse lõpul. Ma saan aru selle pedagoogilisest ja turunduslikust aspektist, eriti pidades silmas, et etendus on nauditav kogu perele, aga suunatud siiski väiksematele vaatajatele. Mitte et laterna magica tööprintsiibis nüüd mingit erilist saladust oleks, mõjus lavastustehniliste võtete ja projektorite tutvustamine siiski teatrimaagia halastamatu paljastamisena. Õnneks ei lase teater ja maagia ennast päriselt reeta, nii et veel pool päeva sai ümiseda etenduses kõlanud meloodiajuppe ja õhtul punased kingad välja otsida.

 

Maribori Nukuteater „Protsess“ 6. juunil kell 20 Patarei merekindluses

Franz Kafka “Protsessil” põhineva lavastuse etenduskohaks oleks raske välja mõelda miljöölt sobivamat kohta kui Patarei vangla (mõni lagunenud ja ääri-veeri varisemisohtlik tööstushoone või haigla sobiks ehk ka) – sobivat, aga ka õõvastavat ja vastakaid emotsioone esile kutsuvat. Ma ei ole konservatiivne, aga ikkagi oli kummaline sellisesse kohta teatrit vaatama minna – ühe väga valesti läinud ajaloolise tõsieludraama lavale. Uskumatu, häiriv, ehmatav, jäle on mõelda selle kompleksi ajaloo peale ja selle peale, et ametlikult lõpetas kindlus vanglana funktsioneerimise aastal 2002. 21. sajandil! Et muljed ikka maksimaalsed oleksid, alustasime ringivaatamist poomiskambrist, siis nõgestesse kasvanud jalutusboksidest ja vaieldamatult kõige kriipivama tunde jättis 7. osakonna pikk hämar luuni tungivat jahedat niiskust õhkuv koridor.

Lavastus ise ei ole pooltki nii segadust ja kõhedust tekitav kui ümbrus, milles see aset leiab. Võiks isegi öelda, et “teatrisaalis” pehme valge pleedi all Franz K. juhtumi kulgu jälgida on tundub turvaline… või noh, suhteliselt. Kui välja arvata kurdistada ähvardav plekkkastruli kolkimine, kapiuste paugutamine ja kottpime saal, kus ühtäkki tunned näitleja sooja hingeõhku oma kaela vastas, kui ta valvuriks kehastunult publikut üle nuusutab. Kafka sümbolistlikus romaanis valdava äreva segaduse asemel võib laval nähatavat pigem kergelt kaootiliseks humoorikaks asjatamiseks nimetada. Tegelaskujude karakteersed jooned on võimalust mööda äärmuseni võimendatud ja see vindi kergelt üle keeramine muudab nad ähvardava asemel muhedalt karikatuurseteks. Ka Franz K. surma ettevalmistamine saavutab naeruväärse varjundi: esiteks tuleb Kafka raamatust järele vaadata, kuidas see täpselt käis ja siis on mustades mantlites tegelastel raskusi sobiva relva leidmisega.

Tagantjärele sugeneb mõte, et kas muiati “Protsessi” tegelaste ja nende tegutsemise üle või vaadati huumoriga kogu Kafka teose peale, selle legendaarsuse, kirjandusteaduslike ja psühholoogiliste tõlgenduskatsete, salapära aura ja aukartuse peale, millega teosele tänaseni fännide ja realugejate poolt lähenetakse. Ehk võib seda vaadelda ka katsena demütologiseerida Kafkat ja “Protsessi”, tunnistada, et see on sümboolne ja et me nagunii ei saa kogu selle sümboolsusest aru, aga julgeda samal ajal nende sümbolitega vabalt ümber käia ja fantaasiarikkalt mängida. Et “Protsess” ei oleks heidutav, maine poolest hiilgav, aga arusaamatu, vaid see, mis ta on – üks segane lugu, mille keerdkäikudes ja vastuolused sisaldub annus absurdi. Mille omakorda võib pöörata huumoriks. Sest meenutagu nad välimuselt kõige ehtsamaid tšekiste – asjatavaid näpunukkusid ikka päris tõsise näoga ei vaata 🙂

Aitäh! Järgmisel kevadel jälle!