sõita mitusada miili, ootab uus lava ees

olen rännanud ju aastaid

see on mu elu millest pean

oled hulkur

mõni ütleb

mida sa mu elust tead

vahel väsinud ja läbi

siiski uueks rännuks

valmis taas

Hämar jahe koridor. Tuleb kiirustada – krapis juba ragises märgusõna. Rohelises puhkenurgas peatuda pole mahti, veel möödaminnes viimane pilk grimmilaua peeglisse ja… lavale. Manööverdan oma kohale lavatööliste vahelt, kes tülpinud kõrtsmikena pikki kõrtsilaudu koristavad. Ei tee märkama laua taga tukkuvat väsinud külastajat, ei lase end häirida groteskselt lummavatest inimnukkudest piilarite küljes. Võtan sisse oma koha ja rolli. On 5. novembri õhtu Linnateatri Põrgulaval. Etendus algab.

Jean-Luc Lagarce, „Meie, kangelased”. Lavastaja Elmo Nüganen, kunstnik Vladimir Anšon, kostüümikunstnik Reet Aus. Mängivad Aleksander Eelmaa, Andres Raag, Andero Ermel, Tõnn Lamp, Helene Vannari, Anu Lamp, Epp Eespäev, Piret Kalda, Külli Teetamm, Andrus Vaarik, Peeter Jakobi.

“Meie, kangelaste” kohta on ilmunud arvukalt artikleid, mis keerlevad peamiselt Kafka, päevikute ja Lagarce’i ümber. 9. mail esietendunud lavastust on jõudnud näha ja kommenteerida mitmed blogijad. Seni kohatud kajastused on olnud positiivsed, et mitte öelda ülistavad ja seejuures peaaegu et aupaklikudki. Kõik see eelifo ja häälestus lõi valmisoleku teatriimeks. Oli hea teater, suisa väga hea teater, aga imet seekord ei juhtunud.

Vladimir Anšoni lavakujunduses aimdub 17. sajandi Madalmaade meistrite laadi: kuldsed ja verevad valguslaigud vastandiks pimedusse uppuvatele sügavustele, justkui Rembrandti maaildelt laenatud kõrtsitoa atmosfäär. Vürtsiks grotseksed, aga lummavad inimnukud otsekui välja astunud veidrike ja veiderdajate tsirkusest. Juba etenduse avapilt pakub arvukalt võimalusi tõlgendusteks: on ju näitlejad selles aheldatud ja sildistatud, liiguvad juhitavate marjonettide kangusega, samas asetatud vaatajate peade kohale piilaritele otsekui pühakute skulptuurid kirikuportaalide paletel – veiderdaja ja võllaroog versus kangelane ja kannataja. Ons näitleja pühak, kui kannatab vapralt loksumist ühest linnast teise, ühe pööbli pilkude alt järgmise laadaplatsi lavale? Või, kui oled selle ameti juba kord valinud, tuleb nurisemata teenida, olgu publiku kunstiline maitse (või maitsetus) artisti omast kuitahes erinev?

Iga liigutus ja liikumine on täpne ja mõõdetud nagu kellamehhanismis, iga detail paigas kuni selleni, kui kaugele publiku sekka võib pesukasusist vett lirtsatada. Tibatilluke riietusruum on otsekui puur, millest näitlejad igaüks omal moel välja pääseda püüavad. Tegu on kõheldamatult lavastajateatriga selle traditsioonilises ja suurejoonelises vormis. Ja lavastaja on autokraat, aga seeeest geenius. Väikesed võluvad lingid viitavad Nüganeni eelmistele lavastustele tuletades ühtlasi veelkord meelde, millise mastaabiga lavastajaga meil tegu on. Kui mõne etenduse puhul jääb lavastajatöö pigem diskreetseks ja seda võib kui üldse, siis vaid aimata laval säravate näitlejate rollilahenduse ja terviku tagaplaanil, siis “Kangelastes” taban end paiguti mõttelt, et (absoluutselt väga andekad) näitlejad täna õhtul siin laval on seekord kõigest marjonetid lavastaja käes. Mis ei tähenda, et poleks põhjust rääkida näiteljatöödest.

Aleksander Eelmaa mängu iseloomustavad sõnad jõuline, mässav, hoogne. Kahjuks on näitleja väljendusvahendite hulk intensiivsete, meeletuseni tugevate emotsioonide mängimisel üsna piiratud. Seetõttu tundubki, et Isa osatäitmises ei ole enam midagi uut, et neid tundeid oleme me Eelmaa rollides juba näinud. Pisut piinlikuks muutub kordamine ja kordumine ka konkreetse etenduse sees – efekti loomiseks piisanuks ka paarist korrast haigevoodist püstikargamisest. Antud juhul tundub Maxi peale vihastamise stseen põhjendamatult pikaks venitatuna, seda enam, et uusi nüansse korduste raames ei tekki. Tegelaste mure liigselt ägestunud ja südamest haarava isa pärast on ilmselt mõeldud näitama, kuivõrd kogu see seltskond siiski kriitilistel hetkedel ühte hoidis ja mehe pärast, kes neid toitis ja kattis, muret tundis. Isiklikult tajusin selles stseenis aga pigem kontrolli kaotava mehe püüdu endast sõltuvate indiviididega (tahtlikult? Alateadlikult?) manipuleerida. Samal ajal vaiksemates, intiimsemates tseenides on Eelmaa mäng nauditav oma lihtsuses ja vahetuses.

Loomulikult ei saa mööda Anu Lambist. Kui 5. novembri etenduse jooksul toimus teatriime, siis oli see proua Tšissiku monoloogi ajal. Ehk veel olulisem sõnadest, mis laval kõlasid, oli viis, kuidas need kõlasid – kuivõrd täpsed sõna- ja tunderõhud, väljendusrikkad napid žestid, meloodiline intonatsioon. Publiku sügavas vaikuses olnuks võimalik kuulda liblika lendu saalis. Eks mängib ju Lampki rolli, mis talle väga omane: peent, aristokraatlikku, kohati ehk veidi külma daami. Ometi ei muutu tema osatäitmine enesekordamiseks (veel?). Omaette väärtus on jälgida, kuidas Lamp jälgib kaasnäitlejaid ja kontrollib publiku reaktsioone. Sama intensiivset ja toetavat kohalolemist ja kaaslase tajumist olen varem täheldanud lavastuses “Minu oivaline lahutus”.

Positiivselt üllatas Tõnn Lamp. Päris sümpaatne oli ta juba lavastuses “Nii see on…”, aga “Kangelastes” oli ta minu jaoks esimest korda Päris Näitleja – emotsionaalsus oli välja mõõdetud ja mängitud, miimika vaoshoituma kui varem, komejandi asemel aimdus traagilisemaid noote, mille mängimist talle tasapisi rohkemgi lubada võiks. Rabani roll oma sirge, veidi dändiliku hoiaku ja maneeridega sobis Andero Ermelile suurepäraselt. Rabani karakter võinuks olla ehk mängitud veel kraad külmema ja ülbemana. Väikese, aga vajaliku rolli tegi Piret Kalda. Särav, kindlakäeline ja kodune on tema inspitsendi tegelaskuju. Ja siiski on mul natuke kahju, et teda rakendatakse ikka pigem karakterrollides kui ometi on ilmselge, milline potentsiaal selles näitlejannas on – “Iguaani öö” teeb selle ju vägagi selgeks.

Kõige sümpaatsem oli oma osatäitmises aga Andres Raag perepoeg Karli rollis. Emotsioonipursked on ehedad ja intensiivsed, aga mitte ülemängitud. Karli tegelaskujus on kõrvu olemas nii meeleheide kui meeleheitlik trots ja usk, et lahendused ja helgem tulevik on, peavad ju olema võimalikud. Jälgisin Raagi, kui tema tegelane seltskonnast minema tormab ja riietusruumi/aedikusse eraldub – tal oligi kogu stseeni aja selline vaikse ja maailma peale solvunud trotsi täis väikese poisi nägu peas Samas üksjagu naiivset uljast usku, et suurtes ja säravates linnades on parem ja kõik ei saa ju piirneda ja piirduda selle palaganiga siin. Väga kompleksne osa, mille sügavat sisimat traagikat tahtnuks isegi pikemalt ja täpsemalt jälgida.

Temaatika puhul tundub mulle, et kõik rõhutatud seosed sõja lähenemisega on üle pingutatud. Jah, tegelased räägivad sõjast. Aga palju rohke, kui sõja aimdust on õhus näitlejaks, ränduriks ja inimeseks olemise problemaatika, kompromisside, võitluse ja elule järele andmise teemad. Kas lavastuslikult rõhutatud või mitte, aga minule jäi kõrva paar fraasi, mis seostusid väga otseselt tänase päeva sotsiaalsete olude ebakindluse ja kultuuri rahastamisskeemidega.

“Meie, kangelased” on peenelt konstrueeritud ja välja peetud ja mängitud etendus. Aga hinge ja seesmist sära jäi natuke väheks.

siin ma läen

olen valind tee…

(Kasutatud T. Mägi lauluteksti)

pärast post scriptumit

E.-E. Schmitt “Oscar ja Roosamamma: Kirjad Jumalale”. Üllar Saaremäe ja Ines Aru. Kunstnik Kristi Leppik, muusikaliselt kujundanud Tarmo Linnas.

30. oktoober 2009 külalisetendus NO teatri kammersaalis.

On 10-aastane poiss Oscar, kes on vähki suremas. On “säilivusaja ületanud” haiglaõde Roosamamma, kes pakub välja mängu. On mäng, mis laseb viimase 12 päeva jooksul Oscaril elada elamata jäävat elu, ikka päev ja kümnend; laseb armuda ja abielluda, muretseda ja pettuda, rahu sõlmida ja leppida. On lapselikku trotsi ja vanuri vaikset rahu, on tõsimeelset traagikat ja leebet huumorit.

Schmitt pole esimene ega viimane, kes oma teoses on puudutanud laste haiguste ja suremise tabuteemat. Vähem huumorit, aga sellevõrra enam olemise-filosoofiast küllastunud teksti pakub Fynn’i raamat “Armas Jumal, siin Anna” – lastekirjandus, mis esimest-korda-vaatamise-trikiga võiks just täiskasvanute silmad mitmetele elu ja surma tõsiasjadele avada. Vaataja-lugeja ees avanevad kaks varakult katkenud, aga mitte poolikuks jäänud, vaid täielikult läbi elatud ja lõpuni viidud elu. Ütleb ju Anna ühes oma mõtiskluses, et jumala suurim kingitus inimestele on pühapäev ehk üldisemalt puhkus ehk oma lõplikus vormis surm.

Üllar Saaremäe Oscari osatäitmises vahelduvad ja segunevad eluetapid lapsest raugani. Teismelise või keskealise trots asendub järgmisel hetkel aegadeülese kõrvaltvaataja (näitleja? lavastaja?) pilgu ja väljenduslaadiga. Järske piire erinevate eluetappide vahele ei tõmmata (ega neid ole ju eluski) või puudusid need lihtsalt konkreetsel etendusel. Et osatäitja ise on ühe keskmise eluea poolepeal, siis näivad Oscari eluetapidki tembitud olevat mingist mõõdukast keskmisesse elutunnetusest. Kõik tõdemused, mida toob kuuldavale 70-aastane Oscar on tegelikult olemas alati, algusest peale, juba 10-aastases Oscaris.

Ines Aru Roosamamma on söakas oma ausameelsuses tunnistada endale ja Oscarile, et poiss hakkab surema, et me kõik kord surema peame. Ja ehkki humoorikaid kätšija-ameti lugusid jutustav, näib Roosamamma natuke liiga nutune – liiga sageli tupsutab ta silmanurki ja räägib väriseval häälel. Mitte, et kurbuse välja elamises midagi halba oleks, antud karakteri puhul ootasin aga ilmselt natuke vähem sentimentaalset rollilahendust. Aga tuge pakkuv, elulähedane ja kõigest võltsist prii oli Aru osatäitmine küll.

Lakooniliselt lahendatud lavakujutus steriilse beežiruudulise seina, haiglavoodi ja taburetiga annab tõetruult edasi haiglate ängistavat ja ahistavat õhkkonda. Maksimaalselt on ära kasutatud valguse ja varju mäng – Roosamamma Oscarist palju pikem vari (võrdle “Uinuva kaunitari kujundus, kus varjudest tekkivad võimalused olid kasutamata jäänud). Lumehelveste tants ja tähistaevas on väga maitsekad kujunduslikud lahendused. Suisa ehmatav tundub nende pieteeditundlike kujunditega võrreldes krutsifiksi projitseerimine – kas poleks siinkohal ühese kujundi pealesurumise asemel võinud usaldada rohkem vaatajate kujutlusvõimet? Asendada krutsifiksi näiteks roosaknast langeva värvilise valgusvihuga, mis ju samuti jumalat, jumalikkust ja jumala valgust sümboliseerib. Beežide haiglaseinte varjamine mustade kardinatega ei markeeri mitte musta masendust, vaid pigem kardinate ette tõmbamist kõigele välisele, väljaspoole jäävale ning oma fantaasielusse sukeldumist.

PS. Kirjutage kirju. Minevikku ja tulevikku, endale ja härra Jumalale. Aga ennekõike inimestele, kes on siin ja praegu ja kallid.

Kust see rätik siia sai?

Mõned mõtted:

* Naised teevad koostööd. Mehed peavad läbirääkimisi.

* Mehed räägivad päevas 2000 sõna. Naised räägivad 7000 – you do the math.

* Mehed on kütid. Naised on korilased.

* Naisi juba loogika ei takista.

* Oli aeg, mil mehed ja naised austasid üksteist…aga see oli väga ammu.

Jutt käib muidugi Rob Beckeri näidendist “Ürgmees” Mati Undi ja Andrus Vaariku lavastuses ja kelle muu kui Jan Uuspõllu esituses. Nähtud 28. oktoobril 2009.

Lavastus keerleb naiste ja meeste käitusmismallide erinevuste ümber, mis on meisse sisse kodeeritud juba ürgajast peale, mil mehe eesmärk oli pidada jahti ja kaitsta territooriumit ja naiste ülesanne hoida koobas korras ja korileda. Aga ürgmees ei olnud mitte jõhker ja vägivaldne koopaelanik – temalgi olid tunded. Välja joonistuvad seosed, kuidas küttimine ja korilus mõjutavad tänapäevani meie käitumist näiteks ostude sooritamisel või seltskondlikul suhtlemisel – ja uskuge, mõjutavad  Olukorrad on tuttavad ja tabavad; igapäevased, aga mitte kulunud ega igavad. Nalja saab nii meeste kui naiste üle, seejuures ei muutu tekst ega näitleja mäng kordagi labaseks või piinlikuks. Kõike hoiab koos muhe ja sõbralik meeleolu.

Ühe lennu poisid Teplenkov, Sukk ja Uuspõld on kindlustanud oma koha koomilisel laval. Ja õnneks mitte ainult seal. “Ürgmeest” läbib mingi sarnane soojus ja sümpaatia, mis oli omane Uuspõllu tegelaskujule ka väga heas toetavas kõrvalosas “Hiilgav!-as”. Varasem rabedus, oht ülemängimisele on kadunud/kadumas, näitleja mängu iseloomustab küll hoog ja mängulust, aga samas ka mingi seesmine selgus ja tasakaalukus, mida Uuspõllu varasemaid “seiklusi” arvestades on väga hea täheldada. Mõlemad hiljuti nähtud mononäidendid “Kõik on täis” ja “Ürgmees” üllatasid positiivselt ja rõõmustasid oma särava ja täpse, labasusteta teksti ja osatäitmisega. Peaaegu ütleksin, et “Ürgmees” on veel kraadi võrra softim ja peenetundelisem. Publik samastub ja leiab olukordade koomika isegi üles ilma, et uuspõld peaks sea liialdustesse kaldumisega rõhutama. 

Mulle pakkus “Ürgmees” väga hea elamuse ja andis põhjust loota, et ka eestis võiks kujuneda midagi sakslaste Quatsch Comedy Clubi laadset.

Aga siiski: 

Kõik mehed on… Või äkki ei ole…?

kasin a la carte

“Sekstett a la carte”. Neil Simoni komöödia Jüri Lumiste lavastuses. Osades Hannes Kaljujärv, Indrek Taalmaa, Jüri Lumiste, Helena Merzin, Külliki Saldre, Liina Tennosaar. Lavakujundus Marge Martin, kostüümid Ene-Liis Semper.

26. oktoober 2009 külalisetendus Draamateatri suures saalis.

Kui Claude Pichon (Kaljujärv) esimese vaatuse alguses ümbrust avastab, ukse pauguga sulgeb, mille peale dekoratsioonisein rõõmsalt värisema hakkab, siis siin peitub metafoor kogu ülejäänud etenduse suhtes – see on sama tüüpiline ja vähe üllatav kui mustrilise tapeediga dekoratsioonseinad ja sama vähe kandev.

Ma olen tavaliselt üsna sõbralik vaataja-kommenteerija. Lähen teatrisse pigem positiivse meelestatusega ja siiralt usun, et igas etenduses leidub midagi head ja õnnestunut, mida otsida, märgata ja kiita.

Eelnevast tulenevalt on “Sekstetist” kaunis keeruline kirjutada.  Neil Simoni nimi tõstis ootused komöödia suhtes üsna kõrgele, laval pakuti aga vaid väsinud näitemängu, mis polnud isegi naljakas. Ja ometi publik rõkkas naerda, kohati kostus isegi käteplakse. Korraks mõtlesin, et äkki ma ei saa naljast aru, sest pole abielus. Aga siis ma mõtlesin teise lahutust puudutava lavastuse “Minu oivaline lahutus” peale, mille leidsin väga lõbusa, samas sisuka olevat. Kuulasin hoolega teksti ja kuulatasin, milliste kohtade peale publik naerab: peamiselt naerutasid väga lihtsad, otse ja üheselt  väljendatud stereotüüpsed komöödiafraasid. Ei mingit (enese)irooniat, ei mingeid finesse – ühemõtteliselt lajatatakse nii teksti kui näitlejatööga. Karakterid on üheplaanilised, näitlejatöö poolest selgelt, aga igavalt lahendatud. Teistest enam jäi silma Indrek Taalmaa, pigem küll sellega, kui väga ta rassis ja pingutas, et ikka õige koha peal publikult naerupahvak välja pigistada. Naistest jättis iseenesest sümpaatse mulje Liina Tennosaar. Mina, kellele tundub naisnäitlejate mäng sageli väheke võlts ja kergelt hüsteeriline, nägin lõpuks näitlejannat, kes suudab laval väga rahulikult, pingutuseta mängida. Loodan, et see mängumaneer ei tulenenud ainult rolli iseloomust, vaid on omane Tennosaare osatäitmistele laiemaltki, sest sel juhul võiks temast saada mu lemmikumaid naisnäitlejaid. Kogu trupi mängu kohta võib öelda, et kui ikka tükk ei kanna, siis ülemängimine asja paremaks ei tee. Trafaretsusesse ja kulunud naljadesse kalduv komöödia muutub lõpuks sentimentaalseks-moraliseerivaks – hullemat kooslust pole nagu kohanudki.

“Sekstett” on ilmekas näide, et igal asjal (ka etendusel) on oma eluaeg. Kui nädalapäevad varem nähtud “Minu oivaline lahutus” mõjub veel pärast ligi 4 aastat laval värske ja tempokana, siis esmaspäevane “Seksteti” etendus oli väsinud, tempo ja energia ammu kaotanud. Viimaseid üritati siis võimendatud mänguga esile manada, aga mis läinud, see läinud. Jäi väga tugevalt tunne, et isegi kui “Sekstett” veel rahva saali toob, oleks õigem tükile ja näitlejatele sellest juba puhkust anda.

Kiita saan kava kujundajat Epp Kaaveret – must ja kuld on turvaline valik salongikomöödia puhul, aga mõjuvad just nii glamuurselt ja muretult, nagu tükk vajab. Kahjuks ainult elegantse kavakujundusega etenduses puudu jäävaid kvaliteete ei korva. Kostüümid rõhutasid veelgi tegelaste karaktereid, mis mõjusid juba niigi etteaimatavate ja nämmutatutena, aga L. Tennosaare musta kleidi ja peene kontsaga kingade eest annan selle tavalisuse andeks

Võib-olla 4 aastat tagasi laudadele jõudes oli see natuke särtsakam ja värskem lavastus. Võib-olla tookord näitlejad püüdsid oma tegelaskujusid varjundirikkamaks mängida. Võib-olla esitati teksti peenemate rõhuasetustega. Tahaksin väga loota, et nii see oli. Võib-olla ei ole ma selle etenduse sihtgrupp. Ja tahaksin väga loota, et esmaspäevane publik leidis enda jaoks sellest loost midagi rohkemat, sest siis leiduks mingigi õigustus inimeste nii laval kui kohvikunurgas tehtud tööle.

Kaunitari uudne uinumine

Pär Isbergi libreto Pjotr Tšaikovski klassikalisele balletile “Uinuv kaunitar”.

Tantsivad: Hayley Jean Blackburn (Aurora), Steven Melendez (Noormees), Saori Nagata (Ristiema), Takuya Sumitomo (Carabossky), Colin Thomas Maggs (Sinilind), Raminta Rudžionyte (Florina).

23.oktoober 2008 Vanemuise suures majas.

Libretisti nägemus “Uinuvast kaunitarist” viib vaataja 1908. aastasse ja toob 2008. aastasse. Näeme belle époque’i – kaunite esemete, luksusliku eluviisi ja peenetundelise käitumise – luigelaulu. Peen seltskond tähistamas teatrist ja balletist vaimustatud Aurora 16. sünnipäeva, mis lõppeb perekondliku tragöödiaga. Kaasajas näidatakse noorte armunute sõpruskonda ja Noormeest, kes asub avastama vana maja ja selle kunagiste elanike saatust. Põimuvad ajalugu ja muinasjutt, reaalsus ja unenägu; hinged saavad rahu ja tulevik on roosa, romantiline ja lootusrikas. Ehkki klassikalistel tuntud lugudel-libretodel on oma võlu, oli väga värskendav kuulda tuttavaid meloodiaid, aga näha laval hoopis uut sündmustikku. Isberg on leidnud fantaasiarikka ja sümpaatse lahenduse, sidudes sajandise vahega toimuvaid sündmuseid. Muusikaga võrreldes hõre libreto tingib mitmete tants-tantsu-pärast numbrite lükkimist lavastusse, mis ühest küljest lubab tantsijatel näidata oma võimeid nõudlikes pas de deux’des (Maggs ja Rudžionyte), aga samas võtab sündmuste arengus tempo maha ja muudab eriti esimese vaatuse venivaks, isegi veidi igavaks. Teine vaatus on lavastuslikult paremini läbi komponeeritud, ühistantsud mõjuvad elegantselt ja hoogsalt, esitatavad paaristantsud on meeleolukad.

Tantsijate tase kõigub suuresti. Kui esitantsijad on kõik väga professionaalsed ja kõrgel tehnilisel tasemel, siis trupi esitustes leidub ebatäpsusi ja sünkroonist väljalangemist, mis muudab jälgimise kohati suisa piinlikuks. Tehniliselt oli väga nauditav jälgida Colin Thomas Maggs’i Sinilinnu esitusi (põhinevad M. Petipa originaalkoreograafiatele). Teglaskuju karakterit andis väga jõuliselt edasi Takuya Sumitomo – kas mulle ainult tundus või leidus tema koreograafias viiteid võitluskunstide ja jaapani animetegelaste liikumise elementidele? Liigutuste pehmuse ja voolavusega jäi silma Steven Melendez, kelle tantsus leidus nii maskuliinsust kui tundlikkust. Hayley Jean Blackburn oli värske, õrn ja ideaalne noore neiu kujutajaks, eriti sümpaatselt mõjus ta teises vaatuses, kus tekkis võrdlus ja samastamismoment Aurora ja kaasaegse Tütarlapse vahel.

Kas lavakujunduse fooni moodustanud maja oli viltu mulle tabamatutel perspektiivilistel põhjustel või viitena “eilse maailma” peatsele kokkuvarisemisele? Kostüümidest olid eriti õnnestunud teises vaatuses ajaloovarjude must-valge-hall gammas rõivad – elegantsed ja sobisid suurepäraselt mustvalge filmi kontseptsiooniga. Ämblikuvõrkude projitseerimine polnud ehk hädavajalik, aga valgustäppide pöörlemine, mis markeeris reaalsuse ja unenäo piiri, oli seeeest hea leid. Lavastuslikult ja lavakujunduslikult jäi kasutama üks hea võimalus: stseenis, kus Aurora tantsu filmitakse, tekkivad hetketi neiu taha osalised varjud. Mõjuvam olnuks, kui lavakujundus ja valgus võimaldanuks täisvarjude tekke, mis mustade figuuridena valgel taustal võimendanuks veelgi ideed filmimisest ja mustvalgest filmist, samas viidates juba Aurora tulevikule, neiu enese peatsele varjuks saamisele.

Kokkuvõttes jättis etendus positiivse mulje, positiivselt üllatasid ja veetlesid kõik peaosade tantsijad, keda tahaks kindlasti näha teisteski osades.Köitev värske tõlgendus ilusast muinasloost ajatutele meloodiatele.

Üks oivaline lahutus

Mehed on nagu maitseained – meeldivad, aga mitte hädavajalikud.

(Mõttekild etendusest, minu vabas sõnastuses)

Esietendus Eesti Draamateatris 28. oktoobril 2005. Nähtud etendus 20. oktoobril 2009.

Lavastaja Kaie Mihkelson, kunstnik Reet Aus. Osades Ülle Kaljuste ja Taavi Teplenkov.

“Minu oivaline lahutus”

Geraldine Aroni tekst Triin Sinissaare tõlkes on kerge ja lõbustav, aga mitte pinnapealne, tabav ja aus, aga mitte labane, vaimukas ja jõuline. Suurepärane näide, et hea komöödia on eelkõige selline, mis suudab kogu oma säravuse edasi anda peenelt ja hea maitse piirides püsida. Aus ja avameelne “Lahutus” püsib neis piirides probleemitult. Ja naljaks on ka, isegi väga. Jaburad lõbustavad olukorrad, millesse peategelane Angela sattub, on parasjagu veidrad, samas siiski realistlikud – selliseid olukordi ei tule ette ehk iga päev, aga korra nädalas ikka Samas püsib alusvärvina mõrkasmagus toon. Traagilisus ja koomilisus (kui kõrgelennulise kõlaga sõnad ja ometi nii igapäevased impressioonid) põimuvad ja võimendavad teineteist vastastikku luues laval midagi väga elulist ja elulähedast, ära tuntavat.

Heast tekstist on võetud maksimum ja mitte ainult näitleja-, vaid ka lavastajatööga. Kahtlemata olnuks ka lavastuslikult läbikomponeerimata, lihtsalt monoloog Ülle Kaljuste esituses “hea” vääriline. Väga palju annavad siiski juurde teiste tegelaste peegeldused Angela käitumises, tegudes ja väljenduslaadis. Liikumine ja teatav change of scenery toob vajalikku visuaalset vaheldust. On näha, et iga element on läbi mõeldud siidisest sallist ja kuldraamiga prillidest musta mängukoera ja uste paugutamiseni.

Imetlusväärselt toetavad ja võimendavad teineteist laval näitlejad, nende peen ja läbitunnetatud duett ei luba “Lahutusest” rääkida kui monolavastusest, isegi mitte kui Ülle Kaljuste one-woman-show’st. Sest ilma Teplenkovita oleks see hoopis üks teine lavastus. Ja oluliselt vaesem. Ehk veelgi võimsam kui Ülle Kaljuste emotsionaalsed pursked, ahastavad registrid, viha ja haletsus, lootus ja lootusetus – veelgi imelisemad on need väikesed vaiksed hetked, kui Teplenkov ulatab talle klaasi vett või pilgud, millega ta näitlejanna mängu muutumatu püsivusega saadab ja sõbralikult toetab. Midagi väga sooja ja kindlat on nende koos laval viibimises, neil paistab olevat laval hea koos olla.

Kaljuste kiirgab. Igas stseenis, igal hetkel. Isegi väiksemad komistused tekstis sobivad endast väljas tegelaskujuga. Etenduse kulgedes ei paista näitlejannal energia mitte otsa saavat, vaid juurde tulevat. Mäng käib registrites lootusetusest ja enesehaletsusest kavala enesekindla naeruvirvensuseni viimases stseenis. Mäng käib kirglikvihasest tantsust enesessetõmbunud mõtiskluseni.

Näinud umbes kuuajase vahega esmalt “Kõik on täis” ja nüüd “Minu oivalist lahutust” võin öelda, et mõlemad on väga head komöödiad, aga “Lahutus” teenib kõrgema hinnangu tasakaalustatuse tõttu, mida kahe näitleja lavalolek etendusse loob. Parim element lavastuses on minu silmis aga just näitlejate omavaheline lavaline suhtlemine – ilus, armas, põnev jälgida.

Unistuses elamisele ei saa hinnasilti külge panna

Eesti Draamateater. 10. oktoober 2009.

P. Quilter “Hiilgav”.

Lavastaja: I. Vihmar, kunstnik: R. Degtjarenko. Osades: I. Ever, J. Uuspõld, G. Kangur, Ü. Kaljuste, B. Vahur, M. Klenskaja.

Draamateater on lavale toonud 2005. aastal rambivalgust näinud lõbusa ja liigutava loo Florence Foster Jenkinsist, lauljast, kellel puudus rütmitunne, hääle kõla, viisipidamine ja üldse lauluoskus, kuid kes julges võtta oma unistuse lauljaks saamisest ja seda unistust täiel rinnal elada. Vaataja ees kulgeb lugu täis värvikaid karaktereid, kustumatut usku ja elurõõmu, head huumorit ja halba soololaulu See on lugu elamisest ja unistamisest teiste inimeste ja nende arvamuse kiuste, lugu endasse uskumisest ka siis, kui teised sinusse ei usu, lugu ebatäiuslikkusest, aga seda soojemast inimlikkusest, mis sütitab armastust, imetlust ja lugupidamist. “Hiilgav!” on ehk tõesti lihtne, ilma sügavama poliitilise ja sotsiaalse sõnumita, kuid väga võluv oma positiivsuses, siiras ja pretensioonitus soovis inimesi rõõmustada ja nende õhtusse midagi helget tuua ning sellisena tõsiasjalikus ja karmtöises maailmas igati teretulnud.

Jäägitu lugupidamine ja austus peaosatäitjale Ita Everile, kelle osatäitmist, laulu ja tantsunumbreid jälgida on hämmastav ja lummav. Kanda sedavõrd kõrges vanuses terve täispika näidendi peaosa – hiilgav! Võttes arvesse, et Ever teeb väiksemaid rolle veel mitmes praegu mängukavas olevas lavastuses tuleb tõdeda, et näitleja on lihtsalt  imelises vormis. Jenkinsi osatäitmises on meeletult elujõudu ja tegutsemistahet. Kui kummardama tulnud peaosatäitja näol ka on väsimuse märke, siis etendus tuuakse vaatajateni ilmse mängulustiga. Ever on kõhklematult näitleja, kes meenub, seostub ja samastub eesti teatriga ka teatrikaugema inimese meeles. Ja selle eesti teatri tugisamba lavavõlust osa saamine on sõnatuksvõtvalt imeline.

Jan Uuspõld teeb võluva toetava rolli pianist Cosme McMoonina. Alguses jõhkralt ausaid (ja paraku õigustatud) märkusi püüdlikult irooniliste, kuid lõbustavate kommentaaridega varjutav, haarab teda etenduse edenedes üha enam lauljanna soojus ja sarm ning lõpuks on skeptilisest McMoonist saanud Jenkinsi isiksuse siiras austaja.

Guido Kangur Jenkinsi vitaalse ja valjuhäälse eluteekaaslase St Clairina on laia joone, kuid nappide võimalustega näitleja-elumees, kes naudib napse, kauneid naisi ja imetleb kogu hingest oma jumalannat. Ülle Kaljuste kehastada on asjalik osavate näppude ja imelise organiseerimisvõimega seltsidaam ja sõbratar  Dorothy. Värvi ja vürtsi (millega võiks kas või kahvlitelt roostet eemaldada ) lisab temperamentne mehhiklannast teenianna Maria Britta Vahuri kehastuses. Maria Klenskaja roll muusika kaitsjana on igati kohaselt ja pühendunult esitatud, aga jääb ülejäänud hullude seas varju ja teiseneb teisejärguliseks vastuseisuks üldises ovatsioonide ja aplauside maailmas.

Jenkins ei kuulnud mõnitamist ja naeru, vaid ainult aplausi. Draamateatri publik naerab, aga see on sõbralik naer. Ja aplodeerib seistes. Pole paha ühe komöödia lõpetamiseks ja elamiseks.

Jääb luulet harvemaks, see tähendab: ka elu ja armastust.

5. oktoober 2009. Eesti Draamateatri suur saal. Rakvere teatri külalisetendus. “Cyrano de Bergerac”. Lavastaja: K. Komissarov, kunstnik: K. Tool. Osades: Ü. Saaremäe, M. Grosnõi, M. Mägi, T. Suuman jt.

5. oktoobri etendus oli minu jaoks kolmas kohtumine (varem 2. veebruar ja 21. märts 2009) härra Cyrano ja 17. sajandi keskpaiga Pariisi seltskonnaga. Kui esimesel kohtumisel olin pisarateni liigutatud ja lummatud loost ja tegelaskujudest, teisel kohtumisel jälgisin hoolsamalt näitlejate mängu, siis nüüd jagus silmi ka seni märkamata jäänud detailidele ja nüanssidele. Sest tõsi on, et kui emotsionaalne reaktsioon lavastuse korduval vaatamisel muutubki ehk hillitsetumaks, siis tähelepanu- ja analüüsivõime lasevad märgata üha peenemaid pisiasju ja erinevusi etenduste vahel.

Teatrisaalis hõljus kaduviku hõngu – oli ju tegu “Cyrano” lavastuse viimase etendusega Tallinnas – mängukavast läheb tükk maha koduteatri saalis 14. novembril. Nii et üksjagu kurb, aga pidulik. Või õigemini pühalik, sest nii selgelt ei olegi vist varem teatri kaduvust, selle kunsti siin-ja-praegu olemust, õhtust õhtusse korduvat ainukordsust tajunud. Õhus oli õhtu erilisust ja sellest sai osa kogu publikum, kelle hulgas olid ka eelmise lavaversiooni Cyrano (R. Baskin) ja Roxane (Ü. Kaljuste), lisaks mitmeid teisi näitlejaid ja kriitikuid. Leidis aset teatriSündmus.

Saal pimeneb, eesriie avaneb, etendus algab…ja mind tabab esimene ehmatus – tempo on täiesti paigast. Pilkeid, nöökeid ja vaimukusi mitte ainult ei pilluta nagu kuulipildujast, vaid seda tehakse tempoga, milles ei lähe kaotsi ainult mõte, vaid ka sõnalõpud ja diktsioon. Teravuse ja täpsuse poolest nõudlik elegantne ballaadi- ja floretiduell vuhiseb üle lava ning mõõk on seekord paraku täpsem kui sõna, mis kohati hääbub kaoseks juba huultel. Teksi vuristamise patust pole puhas keegi meestetuumikust, vahest kõige vähem tuleb seda ette poeedist pagari Ragueneau kehastamisel (E. Salmistu).

Kui teksti tempo loksub tasapisi paika, siis enesehävituseni tugev elamiskirg ja põletav hoog jäävad kestma läbi etenduse. Kui esimeses etenduses oli Cyrano küps ja tundepeen romantik, teises kirglikum aga samas kainem-kalkuleerivam, siis viimases etenduses mõjus Cyrano enneolematult noore ja tormakana. Kogenud vaprusest saab pöörane uljus, mõttefiligraanseid torkeid asendavad ühemõtteliselt selged sarkasmid (intonatsiooni erinevus), ajastuomast peenust on vähem ja tulisust rohkem. Le Bret (T. Suuman) viha- ja manitsuspursked on meeleheitlikud, sest tema sõbra tormilisust ei paista miski peatada suutvat. Kui etenduses kõlavad sõnad “armastus ei rüüta end espriiga”, siis seekordses etenduses oli Cyrano varasematest silmatorkavamalt eelkõige armastaja, läbinisti ja pigem romantik, kui eluhuumorist ja liidriloomusest kantud “soneti ja floretimees, filosoof ja füüsikus”. M. Mägi kehastatud Roxane jääb kapriisitariks, lapsnaiseks, keda võluvad komplimendid ja kaunid sõnad, kuid kes ei tõuse päriselt kunagi meie poeedi vaimu- ja sõnapeenuse tasemeni. Mis puutub kokkupuudetesse Roxane’iga, siis pole Saaremäe kehastatud Cyrano eelnevalt nähtud etendustes olnud nii (noorukilikult) ebakindel, kartlikki. Ta mitte ainult ei ahmi endasse igat puudutust ja sõna armastatult, vaid ei suuda nagu üldse uskudagi, et need on võimalikud.

Saaremäe näis püüdvat rõhutada-võimendad selle herolise komöödia koomilist poolt (Kuu pealt kukkumine) mängides näidendi nukkernaljakatele elementidele ja olukordadele (kas vastureaktsioonina viimase pealinnaetenduse publiku nukkernostalgilisele meeleolule-eelhäälestusele?). Dramaatilisematest stseenidest tõusid esile I vaatuse kahekõne Le Bret’ga – siin on Cyranos küpsust ja alandlikkust. Esmakordselt märkasin, et poeet jätab siin välja ütlemata oma tõelise südamesoovi (võita armastus – kõlanuks see siis nii naeruväärselt?) ja hetkelise vaikuse järel vastab isegi oma lähimale sõbrale eesmärgi olevat võita imetlust. Või peened intonatsiooni ja miimikanüansid, kui Roxane tsiteerib peast Cyrano kirju – mitte ainult luuletajauhkus kuuldes oma ridu lausutavat, vaid selge imetlus naise vastu, kelle huulile need sõnad nii soravalt tõusevad ja sobivad. Finaalis jäävad Cyrano ja Roxane emotsionaalselt kaugeks, kuristik nende vahel üha kasvab Cyrano hääbudes. Küll saavutas uskumatu läbitunnetatuse, jõulisuse ja sisendavuse poeedi lahkumismonoloog.

Milline siis oli Saaremäe Cyrano? Hoogne nii mõõga kui värsirea käsitsemisel, põikpäisuseni ebakindel ja eneseirooniline, üksik, aga mitte raskemeelne. Vaimult vaba ja hingelt alandlik. Aga ennekõike, algusest kuni lõpuni ja sealt veel edasi, Poeet.

 Mul oli au, monsieur de Bergerac.

(Pealkiri võetud laenuks L. Priimäelt).

Popi ja Huhuu

Fr. Tuglase samanimelise novelli järgi. Lavastaja Priit Pedajas, kunstnik Pille Jänes. Osades: Ain Lutsepp, Tiit Sukk, Taavi Teplenkov. Esietendus aastal 2000, salvestatud 2003. Etv varasalvest vaadatud 27.09.2009.

“Popi ja Huhuu”

Nimetatud novelliga seostuvad minul täiesti negatiivsed emotsioonid. Esiteks, sest respekteerin Tuglast küll kriitiku ja esseistina, aga tema ilukirjanduslik stiil on mulle ebasümpaatne. Teiseks, sest keskkoolis seda novelli lugedes olid tajud teravad ja kaastunne Popi vastu nii suur, et mul oli seda lugedes suisa füüsiliselt halb olla. Eelnevast tulenevalt – ehkki materjal tõotas põnevaid osatäitmisi -  mõtlesin väga hoolega järele, kas mul ikka on vaja seda etendust vaadata. Uudishimu sai võitu. Õnneks.

Tegu on suurepärase salvestusega. Draamateatri väike saal on juba iseenesest intiimne, meisterlik kaameratöö loob illusiooni stuudiost ja seega telelavastusest. Üldplaanid vahetuvad lähikaadritega sujuvalt ja täpselt õigetel hetkedel, et näitlejate miimika peensusedki jäädvustada ja vaatajani tuua. Kaadris on ainult ja eranditult lavaruum, distants on kadunud ja tekib tunne, et teleri/arvutiekraani vahendusel vaatamegi otse sellesse ruumi, kus Popi ja Huhuu tegutsevad.

Ja veel millisesse ruumi! Lavastuskunstnik Pille Jänes on lähtunud Tuglase enese märkusest, et novelli idee sündis Louvre’is Madalmaade kunsti imetledes. Seinal ripub detail – ja äärmiselt kõnekas detail -  nimetatud piirkonna barokkkunsti meistri Jan Vermeer van Delfti teosest “Kunstnik oma ateljees”. Kuldne valgus, mis helgib ja võimendub vasksetel kateldel ja kopsikutel, oleks kui laenatud Rembrandti töödest või üldisemalt vanadelt, kollakaks-piimjaks tõmbunud lakikihiga maalidelt. Barokile vihjavatele detailidele vaatamata mõjus interjöör tervikuna pigem (stereotüüpse?) renessansiharitlase eluruumina – pigem lakooniline, viidetega omaniku haritusele (raamatud, gloobus). Miskipärast meenusid Düreri “Melanoolia” ja “Püha Hieronymus”.

Võrreldes novelliga, kus sündmusi antakse edasi läbi Popi mõtete ja emotsioonide, on Pedajase lavastuse lähenemine neutraalsem ja tegelased võrdsemad. Üks kandvamaid ja traagilisemaid momente Tuglase novellis – Popi hakkab Huhuud tunnistama uue Isandana – ei ole lavastamises rõhutamist leidnud – ehk just selle pärast oli lavastuse jälgimine vähem valulik. Kui novellist ei suuda ma meenutada midagi koomikale, olgu või tragikoomikale, ligilähedastki, siis Pedajase lavastust vaadates sai mõneski kohas mõnusalt muiata. Küsimus ja rõhuasetus ei ole siin niivõrd allumises kui kommunikatsiooniprobleemides ja erinevate (temperamentide/kommetega) indiviidide kooseksisteerimise raskustes. Vastuse leiab ka küsimus, miks teatud seltskondades idealiseeritud ja romantiseeritud (pole sellest patust isegi päris puhas) anarhism reaalselt ei toimiks – (inimkonnas) ei olda valmis nii suureks vabaduseks, vastutusvõime ei jõua järgi ja lõpp oleks sisuliselt samasugune kui Popi ja Huhuu oma.

Sukk ja Teplenkov teevad täiesti sõnatud (mis on alguses natuke harjumatu), kuid absoluutselt võrratud osatäitmised.

Huhuu on uudishimulik, samas kiiresti tüdinev, füüsiliselt aktiivne aga vaimult laisk, edev, hea jäljendaja. Tema Isanda riiete proovimine ja köhimine on pigem kergemeelne lõbustus, kui püüe samastuda ja koera endale allutada (erinevalt novellist meelde jäänule). Mõned mõnusad karakteersed žestid nagu kukla sügamine ja suurepärane miimika (lõug uhkelt ees). Isegi Suka füüsis näib selleks tormamiseks ja turnimiseks sobivat, himu ja tüdimus peegelduvad silmavaates ja vahelduvad sekundi murdosa jooksul.

Popi kiire-kiire klõbistamine põrandakividel, oma asjade valvamine ja nende eest hoolitsemine, tormamine nii et kurvis vibama võtab, unes jooksmine ja parfüümi peale aevastamine on kõik väga tabavad võtted ühe taksikoera kujutamisel. Popi karakterisse kuuluvad korraarmastus ja korralikkus tulevad väga armsalt esile vesti sirgu tõmbamises ja juuste silumises – väga muhedalt ja sidusalt ühinevad siin ja mujalgi koera ja inimese iseloomuomadused ja maneerid. Ja millised suured ümmargused tumedad avalad silmad!

Lavastuse kõige nukram, samas kõige imelisem stseen näitab Popit mahedas, otsekui läbi vitraažide langevas õhtuvalguses põlvitamas  ja maali vaatamas. Vaatamas Vermeeri maali, mis kujutab vaataja poole selja keeranud kunstnikku – ilmne assotsiatsioon Peremehega, kes on tahtlikult või tahtmatult oma hoolealustele selja pööranud ehk lahkunud. Kiriklikuna mõjuv muusika rõhutab stseeni pühalikkust, Popi pühendumuse sügavust. Napp, kuid uskumatult kaunis ja liigutav stseen.

Sümboolsemaid on stseen purjus Popi ja Huhuuga, kes üritavad maailma mitte küll parandada, aga kõike kuardile saata (nagu paljud köögilaua ja viinapitsi taga) gloobust aknast välja visates. Gloobus jääb viskamata ja mõne hetke kannab kogu maailma raskust õbluke Popi. Maakera toetatakse lõpuks supipajasse, kus see omapäi keerlema jääb, kui Huhuu ja Popi juba uimaunne vajunud on. Järgmisel hommikul on maakera muidugi risti tee peal ees ja jalus – milline irooniline allegooria!

Omaette imetlust väärib kummagi näitleja rollisoorituse kõrval nende koosmäng, milles on täpsust ja lusti, aga samavõrra ka materjali ühist läbitunnetatust ja teineteisemõistmist.

Kohati valus, vahepeal lõbus, aga läbivalt ilusat näitlejatööd pakkuv etendus.

kas te saaksite, palun, oodata…

26. september. Eesti Draamateater. Väike saal. Becky Mode, Priit Pedajas, Riina Degtjarenko.

Ja loomulikult Taavi Teplenkov.

Mis muud, kui “Kõik on täis”.

Läksin etendust vaatama vastuoluliste kommentaaride pagasiga ning kõrgete ootustega – Teplenkov on rollidega “Voldemaris”, “Lõputus kohvijoomises” ja, üllatus-üllatus, “Õnne 13-s” jätnud väga sümpaatse ja anderikka mulje. Ei pidanud nähtus pettuma seegi kord.

Lugu viib eksklusiivse restorani telgitagustesse, kus näitlejaks õppinud Sam teenib leiba reserveeringuid vastu võttes ja ülemuse kapriise täites. Lakkamatult helisev telefon, pidurdamatu nõudmiste ja pretensioonide tulv. Mure prooviesinemise ja jõulunädala graafiku pärast. Kollased post-it kleepsud ja kaos.

Ligi 40 rolli restorani töötajatest Barbara Streisandini x üks näitleja laval x peaaegu poolteist tundi = karakterite tulevärk.

Ühelt karakterilt teisele vahetumise kiirus ja täpsus on imetlusväärsed! Sellise teen-ise-kõiki-hääli-ja-nägusid-one-man-show puhul on oht muutuda võtetes üheplaaniliseks ja halvemal juhul  labasekski. Teplenkov suudab kõik eripalgelised karakterid luua pigem nappide vahenditega ja liialdustesse kaldumata. Võrdselt teravmeelselt on parodeeritud nii 85-aastane prouake kui näitleja omaealised mehed (viimaseid olevat näitleja sõnutsi kõige raskem huumorivõtmes kujutada).Eredamalt jäid karakteritest meelde prantslasest maitre d’ (võrratu arrogantsusnoot) ja Naomi assistent( kiisuke!:P).

Lugu pole muidugi teab mis keeruline ega intellektuaalne. Ka karakterid on küllalt stereotüüpsed. Kui lavastusele on ette heidetud tegelaste võõrapärasust ja tundmatust, siis mind see ei häirinud – pole ju erilist vahet, mis nime vip kannab, kui on igast silbist ja intonatsioonist aru saada kuivõrd tähtsaks ta ennast peab. Nii et ses osas on “Kõik on täis” suhteliselt universaalne. Haaravaks muudabki selle loo ehk just igapäevasus ja tuttavlikkus, elulisus. Minule tulid igatahes meelde kõik need korrad, kui telefon heliseb vahet pidamata, kohvi joomiseks leidub hetk alles siis, kui kohv ammugi külmaks läinud ja ülemusel on vaja oma küsimusele vastust nüüd ja kohe (toast to jobs that pay the rent). Võimalik, et minu jaoks töötaski lavastus just läbi nende nii tuttavate olukordade ja emotsioonide. Muidugi oli naljakas, aga halenukralt naljakas – nagu elus sageli. Rohkem kui korra avastasin end saalis mitte publikuga kaasa naermas, vaid kaastundest ohkamas. Ja olen rahul (natuke naiivse ja liiga ilusa) lõpplahendusega, mis lubab Samil jõuludeks isa juurde minna ja kauaoodatud näitlejatöö saamist eeldada.

Kuigi “Kõik on täis” puhul on tegu igati korraliku, kõrgel tasemel tehtud meelelahutusega, mis kahtlemata esitab näitleja meisterlikkusele teatud aspektides kõrged nõudmised, tundub mulle see tükk ressursside raiskamisena. Teplenkov vääriks ammugi kandvat osa mõnes psühholoogiliselt mitmeplaanilises (klassikalises) draamas – ta on selleks suurepärases vormis. Loodan väga, et teda õnnestub mõnes sellises rollis peagi näha.