pin-up, punased kingad ja protsess

Kainikueas Tallinn Treff Festival pakkus 4.-7. juunini 9 erinevas mängukohas lugematus koguses maagilisi teatrimuljeid, mis kinnitavad, et alati on õige ilm, aeg ja iga vaadata natuke nukuteatrit 🙂

 

Yael Rasooly „Väljalõige“ 5. juunil kell 18 Von Krahli saalis

„Väljalõige“ on heas mõttes naistekas: sedasorti etendus, mida läheks vaatama arenenud huumorimeele ja vintage´i lembusega sõbrannadega. Paneks kõrge kontsaga kingad jalga, värviks huuled veripunaseks, vaataks etendust ja pärast läheks kokteile jooma.

Arenenud huumorimeel on oluline, sest arvukate naljade sihtmärgiks on romantika-klišeed: ülemusesse armunud sekretär, kes tundub kõigile halli hiirekesena, aga varjab endas rohkem iseloomu kui arvata võiks; enese unistamine romantilise draama peakangelannaks, partneriks loomulikult jumaldatud härra, kes on imetabasel kombel omandanud ühtlasi ajastu suurima meesstaari näojooned; imaginaarsed reisid Euroopa idüllilisematesse linnadesse – loomulikult Pariisi; lopsaka aiaga villa, prints valges Lincolnis ja happily ever after. Kõik need aastakümneid kinnistunud romantiliste süžeede stereotüübid, mida võib pilada, aga mis ikka aeg- ajalt meelitavad jäätisetopsi ja taskurätikupakiga teleri ette või kinosaali.

Vintage´i lembus tuleb kasuks, sest kogu lavastus on kantud mustvalge kino keelde, järgib maailmasõdade vaheliste aastate esteetikat ning autor-esitaja Yael Rasooly on jumestuse ja soengu abil saavutanud märkimisväärse sarnasuse  Barbara Stanwyckiga. “Väljalõige” tuletab meelde Hollywoodi kuldaega, kui daamid veel vajadusel õigel hetkel minestada oskasid, härrasmehed kandsid kaabusid, filmid olid mustvalged ja emotsioonid suuremad kui elu. Et asi liiga magusaks ei läheks näitab lavastus ka romantiliste illusioonide ahistavat, ohtlikku, kinnisideedeks väändunud maailma, kus moodsa muinasjutu roosadest fantaasiatest areneb kriipiv painaja. Sellega tehakse väike kummardus Hitchcockile, kelle karjäär samuti just II MS alguses Hollywoodis tõeliselt tuule tiibadesse sai.

Lavastaja-näitelaja-laulja Yael Rasooly lavastus on võluvalt ja nutikalt low-tech, kasutamist leiavad ajaleheväljalõigetena mõjuvad pabernukud ja argiobjektid (laualamp, lillepott); suur rõhk on näitleja väljendusvahenditel (miimika, hääl), mis kohati sekkuvad pabernukkude etendatavasse vaatemängu, tõmbavad tähelepanu nukk-tegelaselt enesele, et siis sekund hiljem taas assisteerivale positsioonile asuda. Tähelepanu pendeldamine pabernukkude ja näitleja vahel loob humoorika, samal ajal pingestatud atmosfääri. Kord näikse näitleja oma häält ja maneere pabernukkudele tõesti ainult laenavat, kohati toimub teatav nuku-näitleja-hääle-miimika ühtesulamine, mis omakorda lööb segi etendus etenduses või fantaasia fantaasia sees struktuuri. Sest lõppude lõpuks on see ju üks lugu, mis – paljusid romantilisi filme jäljendades ja eeskujuks võttes – sünnib ühe sekretäripreili peas ja mida meile pabernukkude vahendusel ette mängitakse. Aga kui nii romantika kui horror saavad läbi mängitud, juhtub see, et fantaseeritud elud, olukorrad ja läbielamised on jätnud jälje ka vaiksele sekretäripreilile, kelle silmades etenduse lõpul vilksab femme fatale´ilik säde. The night is young indeed…

 

Lichtbende „Tutu“ 6. juunil kell 12 Kanuti Gildi saalis

Punased kingad ei pea alati needust ja õnnetut saatust kaasa tooma nagu Anderseni muinasjutus või Powelli filmis. Punased kingad võivad olla lihtsalt punased kingad, milles tantsida teatripublikule ette 20. sajandi maailma ajalugu. „Tutu“le on see täiesti jõukohane ülesanne: publik kuuleb helisid 19. ja 20. sajandi vahetusest – grammofoni ja šellak-plaatide sünniajast, näeb sajandi alguse vodevillide stepptantsu, Anna Pavlova õrnust ja I MS eelset aristokraatia viimast hingetõmmet, sõja-aastatel Euroopa ärevas õhustikus kodunenud tangosid, sõjajärgse depressiooni väljendumist nii kehalises kui muusikalises ekspressionismis, suure majanduskriisiga toimetulekut lustakalt laulu ja tantsu lööva Shirley Temple´i seltsis, 1930. aastate enesekindlust, elurõõmu ja elegantsi Josephine Bakeri, Fred Astaire´i ja Ginger Rogers´i lava- ja filmimaailmas, kirge ja kannatust 1946. aastal maailmakuulsaks saanud „La vie en rose“ meloodias.

Kõik kaasaegsem oleks „Tutu“ jaoks juba liiga moodne. See on lavastus, mis nii tehniliselt kui sisuliselt mängib nostalgial, kuldse kadunud maailma meeleoludel, mida loomulikult ei esitajad ega vaatajad pole oma silmaga näinud, aga mille kuvandit pühendunult elus hoitakse. Ja see kuvand on maagiline ja mänguline. Esiteks on juba laterna magica projektorite kasutamine – mis siis, et väheke modifitseeritud kujul – nostalgiahõnguline ja vanamoeliselt käsitöölik. Ka publiku ette ekraanile manatavad visuaalid on armsalt kodused: vaba käega joonistatud punased kingad (mis näevad välja pigem nagu papud), narmendavatest pitsiribadest ja sulgedest kombineeritud nukud, natuke lopergune värvide ja varjude maailm. Laterna magica ja kinokunsti algusega kooskõlas on muusikute ja elava muusika kasutamine projektsioon-etenduse saateks, mis lisab vahetust ja ehedust veelgi.

Ainus mõnevõrra häirinud element oli laterna magica tehnika tutvustamine etenduse lõpul. Ma saan aru selle pedagoogilisest ja turunduslikust aspektist, eriti pidades silmas, et etendus on nauditav kogu perele, aga suunatud siiski väiksematele vaatajatele. Mitte et laterna magica tööprintsiibis nüüd mingit erilist saladust oleks, mõjus lavastustehniliste võtete ja projektorite tutvustamine siiski teatrimaagia halastamatu paljastamisena. Õnneks ei lase teater ja maagia ennast päriselt reeta, nii et veel pool päeva sai ümiseda etenduses kõlanud meloodiajuppe ja õhtul punased kingad välja otsida.

 

Maribori Nukuteater „Protsess“ 6. juunil kell 20 Patarei merekindluses

Franz Kafka “Protsessil” põhineva lavastuse etenduskohaks oleks raske välja mõelda miljöölt sobivamat kohta kui Patarei vangla (mõni lagunenud ja ääri-veeri varisemisohtlik tööstushoone või haigla sobiks ehk ka) – sobivat, aga ka õõvastavat ja vastakaid emotsioone esile kutsuvat. Ma ei ole konservatiivne, aga ikkagi oli kummaline sellisesse kohta teatrit vaatama minna – ühe väga valesti läinud ajaloolise tõsieludraama lavale. Uskumatu, häiriv, ehmatav, jäle on mõelda selle kompleksi ajaloo peale ja selle peale, et ametlikult lõpetas kindlus vanglana funktsioneerimise aastal 2002. 21. sajandil! Et muljed ikka maksimaalsed oleksid, alustasime ringivaatamist poomiskambrist, siis nõgestesse kasvanud jalutusboksidest ja vaieldamatult kõige kriipivama tunde jättis 7. osakonna pikk hämar luuni tungivat jahedat niiskust õhkuv koridor.

Lavastus ise ei ole pooltki nii segadust ja kõhedust tekitav kui ümbrus, milles see aset leiab. Võiks isegi öelda, et “teatrisaalis” pehme valge pleedi all Franz K. juhtumi kulgu jälgida on tundub turvaline… või noh, suhteliselt. Kui välja arvata kurdistada ähvardav plekkkastruli kolkimine, kapiuste paugutamine ja kottpime saal, kus ühtäkki tunned näitleja sooja hingeõhku oma kaela vastas, kui ta valvuriks kehastunult publikut üle nuusutab. Kafka sümbolistlikus romaanis valdava äreva segaduse asemel võib laval nähatavat pigem kergelt kaootiliseks humoorikaks asjatamiseks nimetada. Tegelaskujude karakteersed jooned on võimalust mööda äärmuseni võimendatud ja see vindi kergelt üle keeramine muudab nad ähvardava asemel muhedalt karikatuurseteks. Ka Franz K. surma ettevalmistamine saavutab naeruväärse varjundi: esiteks tuleb Kafka raamatust järele vaadata, kuidas see täpselt käis ja siis on mustades mantlites tegelastel raskusi sobiva relva leidmisega.

Tagantjärele sugeneb mõte, et kas muiati “Protsessi” tegelaste ja nende tegutsemise üle või vaadati huumoriga kogu Kafka teose peale, selle legendaarsuse, kirjandusteaduslike ja psühholoogiliste tõlgenduskatsete, salapära aura ja aukartuse peale, millega teosele tänaseni fännide ja realugejate poolt lähenetakse. Ehk võib seda vaadelda ka katsena demütologiseerida Kafkat ja “Protsessi”, tunnistada, et see on sümboolne ja et me nagunii ei saa kogu selle sümboolsusest aru, aga julgeda samal ajal nende sümbolitega vabalt ümber käia ja fantaasiarikkalt mängida. Et “Protsess” ei oleks heidutav, maine poolest hiilgav, aga arusaamatu, vaid see, mis ta on – üks segane lugu, mille keerdkäikudes ja vastuolused sisaldub annus absurdi. Mille omakorda võib pöörata huumoriks. Sest meenutagu nad välimuselt kõige ehtsamaid tšekiste – asjatavaid näpunukkusid ikka päris tõsise näoga ei vaata 🙂

Aitäh! Järgmisel kevadel jälle!

 

Published in: on 10. juuni 2015 at 20:28  Lisa kommentaar  

The URI to TrackBack this entry is: https://susapesa.wordpress.com/2015/06/10/pin-up-punased-kingad-ja-protsess/trackback/

RSS feed for comments on this post.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: