Igasugune kunst on täiesti kasutu

Ei ole võimalik mitte armastada raamatut, kus leiduvad sellised kalambuuripärlid, nagu „Ainuke erinevus üürikese kapriisi ja elupikkuse kire vahel on see, et kapriis kestab pisut kauem“, „Toorest jõudu suudan ma veel kuidagi taluda, aga toores arukus on väljakannatamatu“, „Naised on dekoratiivne sugu. Neil pole kunagi midagi öelda, aga nad ütlevad seda võluvalt“, „Me elame ajajärgul, kus loetakse liiga palju, et tark olla, ja mõeldakse liiga palju, et ilus olla.“ Oscar Wilde. „Dorian Gray portree“. Loomulikult.

Enne etenduse külastamist raamatut 10 aasta järel üle lugedes avastasin, et pool raamatust on hariliku pliiatsiga alla joonitud ja servad nii tihedalt kommentaare täis kirjutatud, et pakuvad tekstimahult vaat et konkurentsi Wilde´i šedöövrile. Rõõm oli tõdeda, et eneseirooniast ei olnud juba toona puudus: eespool toodud tsitaadi naiste ja nende mõtlemisvõime kohta olen irooniliselt ja täiesti ebafeministlikult heaks kiitnud  Lugemismuljeid teatrikaaslasega võrreldes avastasime, kui erinevalt ikka lugejate fantaasia töötab ja kui erinevad elemendid narratiivis selle käivitada võivad. Minu teatrikaaslase suurimaks elamuseks oli „Grayd“ lugedes ette kujutada maali muutumist: kuidas lõuend lokib ja värvikiht kobrutab, kuidas siledale pildipinnale tekivad krakleed ja lõhed, mis muudavad portreteeritu monstrumi taoliseks. Mind jättis maali muutumise saatuslik ümberpööramatu teisenemine suhteliselt külmaks, küll aga suutsin küllaldase elavusega ette kujutada vihmaläikelisi Londoni kõrvaltänavaid, heitlikult vilkuvaid tänavalaternaid ja uimastavate rohtude magushaput, iiveldamaajavat hõngu ning imetleda pingpongina kulgevaid teravmeelsustest üleküllastunud vestlusi. Sõber Freudil oleks siinkohal ilmselt paar sooja sõna öelda fantaasia ja selle käivitajate kohta.

Nukuteatri „Dorian Gray portree“ pakub pisut rohkem neile, keda elu ja inimlikkuse tumedam pool enam paelunud ja inspireerinud on (lord Henry torkaks selle kohapeal vahele, et tema kehastab kõiki neid patte, mida meie, teised teha pole julgenud). Lavastus on väga visuaalne, aga kas selle tõttu kohe automaatselt visuaalteater? Visuaalia on suuremalt jaolt ikkagi illustreerivas, draamanarratiivi toetavas funktsioonis; puhast, abstraktset ja iseseisvaid tähendusseoseid loovat visuaali tegelikult ei esine. Aga see, mis on, on kahtlemata mõjuv, nutikalt ja tasakaalustatult (video, projektsioon ja reaalesemeline kujundus) lahendatud. Isegi mustades tunkedes lavatöölised ei häiri, ehkki lõhuvad illusiooni (lord Henry pillaks siinkohal kommentaari, kuidas teater on palju reaalsem kui elu). Üldse mõjub lavastus pisut antiiktragöödialikult. Võib-olla annab sellesse oma panuse asjaolu, et publik ei näe lavapõrandat, mistõttu tunduvad tegelased rõhutatult mingis teises ruumis ja maailmas tegutsevat ja vaataja on sunnitud nende (mitte just kõige õilsamate) tegude poole alt üles vaatama. Antiikteatris vaadata muidugi proskeenioni poole ülevalt alla, aga ehk on siinkohal suunast olulisem distantsi rõhutatus. Pea kergelt kuklas oli piisavalt ebamugav laval toimuvat jälgida, aga ehk on siingi olmetegelikkuse kõrval pisike peidetud irooniakübe – vaatajaskond on sunnitud äärmusliku hedonismi, ülima estetiseerituseni viidud elu ja inimloomuses sisalduva põrgulikuma poole suunas alt üles vaatama!

Halli varjundeid on laval kindlasti rohkem kui viiskümmend. Kavaleht toob välja toonivaliku seotuse Doriani perekonnanimega Gray ja sellega omakorda seotud soovi hallusest, keskpärasusest välja murda, mis toob kaasa nii äärmise kunstilembuse kui äärmise pahelisuse – piirolekud, mis on turvalisest hallist keskmisest nii kaugel kui võimalik. Ise kahtlustan, et väike viibe populaarkultuuri suunas on siiski ka sellesse koloriiti sisse kirjutatud – ei ole midagi uut siin päikse all ja paljutki, mida käsitleti šokeerivalt uudsena „Halli varjundite“ puhul on implitsiitselt juba rohkem kui 100 aastat tagasi Dorian Gray seiklustesse sisse kirjutatud. Nagu kipub juhtuma, on pooleldi väljaütlemata pahede kujutamine laval või filmilinal enamasti oluliselt proosalisem ja fantaasiavaesem kui lugeja kirjutatud ja kirjutamata sõnade pingestatud dünaamikast oma peas luua suudab. Olgu tegu Doriani külastustega bordellidesse ja oopiumimajadesse või Basili loodud portree silmnähtava muutumisega, ilmselt on lugejate-vaatajate fantaasiad loonud oluliselt teravamai kujutlusi kui need, mida Vahur Kelleri lavastus pakkuda tihkab.

Aga tegelikult oli jututeemaks hall värvitoon. Ja materjalid! Kunstnik Britt Urbla Keller on rõivastanud tegelasgalerii mahedasse hallikasse värvigammasse. Doriani rõivastuse puhul tulevad eriti selgelt, peaaegu aistitavalt esile erinevate materjalide kvaliteedid: brokaadi külma hõbedase läikega kangast püksid, liigagi lihtsa tegumoega, aga kašmiiri pehmusega särk, sensuaalse mati läikega sametvest ja karusnaha pillav luksuslikkus. Materjalide kombineerimine ja kontrast muudab kostüümi meeleliselt väga hästi tajutavaks, sõrmeotsad mäletavad, mis tunne on ühte või teist laval nähtavat materjali puudutada. Lavaaja piiratuse tõttu on välja jäänud üsnagi mahukas osa raamatust, mis samuti materjalide ja nende sensuaalse retseptsiooniga tegeles – nimelt kirjeldus Doriani kollektsionääri-tegevusest, mille käigus jõudis tema kätte kõige imelisemaid kangaid, vääriskive ja mineraale ning kunstiteoseid. Ühtlasi on see osa raamatust, mis tegeleb mitte kogemise, hedonismi ja moraali, vaid esteetikaga, mis Wilde´i on vähemalt sama oluline kui kolm eespool nimetatut. Kollektsionäär-Dorian esindab teadmistele, maailma süstematiseerimisele ja tüpologiseerimisele suunatud karakteri poolust, kelle juures kogemise ja kogemuste jahtimisega ühineb pühendumine, intellektuaalne pingutus ja objektide mõtestamine nende ainelistest ja esteetilistest kvaliteetidest lähtuvalt. Antud tasakaalustatum, luksuslikum ja intellektuaalsem eluepohh jääb laval kujutamata; laval on vähem ainelist rikkust, luksust ja glamuuri, aga ka ühe iseloomutahu võrra vaesem Dorian.

Veel enam Dorian Gray tegelaskujust on mind isiklikult alati paelunud lord Henry Wotton. Andres Roosileht mängib Henry Wottoni luust ja lihast inimeseks – Wotton ei ole teravmeelsuste kuuldavale toomise masin, vaid päris inimene oma temperamendisööstude ja äärmuslikkusele vaatamata sümpaatse olemisega. Dramatiseerimise ja teksti tihendamise tõttu on juhtunud, et peaaegu iga lause, mille Roosileht Henryna kuuldavale toob on teravmeelselt filosoofiline torge või seltskondlik kalambuur. See paneb aga näitleja mõnevõrra tänamatusse olukorda – tema tegelaskuju on see, kelle sõnade küljes publik peaks rippuma, pahaselt pead raputama või lõbustatult muigama; kelle sõnades õigupoolest peitub kogu teose idee, aga vaatajate vastuvõtuvõime ületav tekstitihedus ei lase Henry tegelaskujul vajalikul määral särama pääseda. Kui iga lause oleks väärt püüdmist ja memoreerimist, siis annab publik ühel hetkel alla ega püüa enam ühtki pärlit, mis nende pihta suunatakse. See ei ole näitleja süü, kes minu meelest annab Henry Wottoni kohalolekule soliidse ja veenva kuju, vaid dramatiseerimis- ja lavastamistehniline asjaolu, millega on soovitud küll vaatajani tuua võimalikult palju materjali teravmeelsust, vastolulisust ja sisulist essentsi, kuid mis etenduse jooksul hakkab terviku vastu töötama.

Henry Wottoniga seostub lavastuses üks tõlgendusotsus, millega ma põhimõtteliselt nõus ei ole. Raamatus on lord Henry oma väljaütlemistes rõhutatult ja suureliselt paheline, oma tegelikus käitumises aga üsna keskpäraselt korralik, et mitte öelda pisut igav. Oma abikaasat võib ta ju erinevate sõbrataride ja näitlejannadega petta, jääb oma patukestega aga seltskonnas aktsepteeritud piiridesse ning on revolutsionäär ja hedonismi apostel pigem filosoofilisel tasandil, sõnades. Henry sõnad võivad olla Doriani (ja ilmselt teistegi oma lähikonna isikute) pahesid käimalükkavaks jõuks, lord Henry ise jääb aga pigem passiivseks tegelaskujuks, kelle puhul on huvitav jälgida just eelkõige sõnamängulist külge: kui kaalukaks võivad kellegi teise elus osutuda sõnad, millele nende väljaütleja mingit olulist väärtust ei omista. Mitte kusagil Wilde´i teoses ei mainita, nagu oleks lord Henry saatnud Dorian viimase seiklustel elu hämarpoolele. Henry mängumaaks jäävad turvalised klubi, teater ja seltskonnadaamide elutoad, kus suurimaks patuks on lasta võõrustajal igavleda. Lavastuses on otsustatud lõhkuda Wilde´i teose loogikat ja tegelaste vahelist tasakaalu näidates lord Henryt Dorianiga koos bordellistseenis teravaid elamusi otsimas. Kui Doriani karakterist oli maha vaikitud uuriv-intellektuaalne tahk, siis lord Henry iseloom on juurde saanud aktiivsust ja julgust, mida selles osavasti sõnu seadvas filosoofilises teravmeelitsejas algselt ei ole olnud.

On veel teinegi tegelane, kellega ei ole just kõige õiglasemalt ümber käidud või kelle roll on lavale jõudnud oluliselt lihtsustatud kujul võrreldes raamatuga – Gladys. Ainuke naine, kellel tõepoolest on midagi öelda ja kes suudab pakkuda ligilähedaseltki samaväärset vaimunõtkust lord Henry mõttemängudele on lavastuse muudetud seksobjektiks, kellel lubatakse küll küsida paar enam-vähem adekvaatset küsimust, aga kelle nutikad märkused ja lord Henryga peetud sõnavahetused on välja kärbitud. Gladyse roll raamatus on lord Henryt tasakaalustav, nende partnerluses nähtub, et mõtlemine ei ole ainuliselt meeste maailm ja lord Henry hedonismi tase ei ole väljaspool vabama meele ja ärksama mõttega seltskonna taluvuspiire, vaid talle leidub võrdväärseid vastuvaidlejaid ja/või mõttekaaslasi. Ja Kaisa Selde Gladysena kantav kostüüm oma polstri ja patjadega ületab kaugelt groteski ja naeruväärsuse piiri ning muudab kogu stseeni Herny, Doriani ja Gladysega nihestatuks nagu Alice Imedemaal.

Kui ka kogu ülejäänud rollisooritus kõrvale jätta, siis ühe, iseenesest lihtsa liigutusega on Mart Müürisepp suutnud edasi anda kogu Doriani karakteri muutumise: liigutus, millega ta esimeses vaatuses õlgadele heidetud karusnahka kohendab on lihtne, funktsionaalne, pisut ettevaatlik; teises vaatuses, oma enesehävituse ja hedonismi tipul on sama liigutus meelas, rõhutatult hoolimatu, teadlikult elegantselt lohakas. Poisikeselikkus selle natuke naiivses ja südimatus vormis lööb Müürisepa mängust mitut puhku läbi ja paneb isegi peaaegu soovima, et Doriani jaoks võiks eksisteerida mõni teistsugune lõpp kui see, mille poole mäng traagilise paratamatusega liigub.

Lõpetuseks veel paar tsitaati, et meil ei läheks meelest, et „Kunst on alati abstraktsem, kui meie seda kujutleme. Vorm ja värv räägivad meile ainult vormist ja värvist – see on kõik“, „Inimsugu võtab end liiga tõsiselt. See on maailma pärispatt“, „Igaühel meist on Taevas ja Põrgu südames“.

„Dorian Gray portree“ NUKU
Dramatiseerija ja lavastaja Vahur Keller. Kunstnik Britt Urbla Keller. Helilooja ja –kujundaja Liina Kullerkupp. Valguskujundaja Madis Kirkmann. Videokujundaja Kristin Pärn. Koreograaf RenateKeerd.
Osades: Mart Müürisepp (Dorian Gray), AndresRoosileht (Henry Wotton), Tarmo Männard (Basil Hallward), Jaune Kimmel (Sibyl Vane), Ringo Ramul (James Vane), Liivika Hanstin (proua Vane), Riho Rosberg (Alan Campbell), Kaisa Selde (Gladys), Lee Trei (sadamanaine), Are Uder (Romeo), Riho Tammert (amm).

Esietendus Heliose kinos 14. juunil 2015. Nähtud etendus 26. juunil 2015.

Published in: on 28. juuni 2015 at 20:47  Lisa kommentaar  

The URI to TrackBack this entry is: https://susapesa.wordpress.com/2015/06/28/igasugune-kunst-on-taiesti-kasutu/trackback/

RSS feed for comments on this post.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: