kasin a la carte

“Sekstett a la carte”. Neil Simoni komöödia Jüri Lumiste lavastuses. Osades Hannes Kaljujärv, Indrek Taalmaa, Jüri Lumiste, Helena Merzin, Külliki Saldre, Liina Tennosaar. Lavakujundus Marge Martin, kostüümid Ene-Liis Semper.

26. oktoober 2009 külalisetendus Draamateatri suures saalis.

Kui Claude Pichon (Kaljujärv) esimese vaatuse alguses ümbrust avastab, ukse pauguga sulgeb, mille peale dekoratsioonisein rõõmsalt värisema hakkab, siis siin peitub metafoor kogu ülejäänud etenduse suhtes – see on sama tüüpiline ja vähe üllatav kui mustrilise tapeediga dekoratsioonseinad ja sama vähe kandev.

Ma olen tavaliselt üsna sõbralik vaataja-kommenteerija. Lähen teatrisse pigem positiivse meelestatusega ja siiralt usun, et igas etenduses leidub midagi head ja õnnestunut, mida otsida, märgata ja kiita.

Eelnevast tulenevalt on “Sekstetist” kaunis keeruline kirjutada.  Neil Simoni nimi tõstis ootused komöödia suhtes üsna kõrgele, laval pakuti aga vaid väsinud näitemängu, mis polnud isegi naljakas. Ja ometi publik rõkkas naerda, kohati kostus isegi käteplakse. Korraks mõtlesin, et äkki ma ei saa naljast aru, sest pole abielus. Aga siis ma mõtlesin teise lahutust puudutava lavastuse “Minu oivaline lahutus” peale, mille leidsin väga lõbusa, samas sisuka olevat. Kuulasin hoolega teksti ja kuulatasin, milliste kohtade peale publik naerab: peamiselt naerutasid väga lihtsad, otse ja üheselt  väljendatud stereotüüpsed komöödiafraasid. Ei mingit (enese)irooniat, ei mingeid finesse – ühemõtteliselt lajatatakse nii teksti kui näitlejatööga. Karakterid on üheplaanilised, näitlejatöö poolest selgelt, aga igavalt lahendatud. Teistest enam jäi silma Indrek Taalmaa, pigem küll sellega, kui väga ta rassis ja pingutas, et ikka õige koha peal publikult naerupahvak välja pigistada. Naistest jättis iseenesest sümpaatse mulje Liina Tennosaar. Mina, kellele tundub naisnäitlejate mäng sageli väheke võlts ja kergelt hüsteeriline, nägin lõpuks näitlejannat, kes suudab laval väga rahulikult, pingutuseta mängida. Loodan, et see mängumaneer ei tulenenud ainult rolli iseloomust, vaid on omane Tennosaare osatäitmistele laiemaltki, sest sel juhul võiks temast saada mu lemmikumaid naisnäitlejaid. Kogu trupi mängu kohta võib öelda, et kui ikka tükk ei kanna, siis ülemängimine asja paremaks ei tee. Trafaretsusesse ja kulunud naljadesse kalduv komöödia muutub lõpuks sentimentaalseks-moraliseerivaks – hullemat kooslust pole nagu kohanudki.

“Sekstett” on ilmekas näide, et igal asjal (ka etendusel) on oma eluaeg. Kui nädalapäevad varem nähtud “Minu oivaline lahutus” mõjub veel pärast ligi 4 aastat laval värske ja tempokana, siis esmaspäevane “Seksteti” etendus oli väsinud, tempo ja energia ammu kaotanud. Viimaseid üritati siis võimendatud mänguga esile manada, aga mis läinud, see läinud. Jäi väga tugevalt tunne, et isegi kui “Sekstett” veel rahva saali toob, oleks õigem tükile ja näitlejatele sellest juba puhkust anda.

Kiita saan kava kujundajat Epp Kaaveret – must ja kuld on turvaline valik salongikomöödia puhul, aga mõjuvad just nii glamuurselt ja muretult, nagu tükk vajab. Kahjuks ainult elegantse kavakujundusega etenduses puudu jäävaid kvaliteete ei korva. Kostüümid rõhutasid veelgi tegelaste karaktereid, mis mõjusid juba niigi etteaimatavate ja nämmutatutena, aga L. Tennosaare musta kleidi ja peene kontsaga kingade eest annan selle tavalisuse andeks 🙂

Võib-olla 4 aastat tagasi laudadele jõudes oli see natuke särtsakam ja värskem lavastus. Võib-olla tookord näitlejad püüdsid oma tegelaskujusid varjundirikkamaks mängida. Võib-olla esitati teksti peenemate rõhuasetustega. Tahaksin väga loota, et nii see oli. Võib-olla ei ole ma selle etenduse sihtgrupp. Ja tahaksin väga loota, et esmaspäevane publik leidis enda jaoks sellest loost midagi rohkemat, sest siis leiduks mingigi õigustus inimeste nii laval kui kohvikunurgas tehtud tööle.