ükski heategu ei jää karistamata

Ma ei teagi kuhu ma jõudsin

Ma ei teagi mis inglist sai

(L. Ojamaa)

“Püha Tõnu kiusamine”

Stsenarist-režissöör Veiko Õunpuu. Operaator Mart Taniel. Kunstnikud Markku Pätilä ja Jaagup Roomet. Helikujunduse autor Janne Laine. Nimiosas Taavi Eelmaa, teistes osades Tiina Tauraite, Hendrik Toom­pere, Ravšana Kurkova, Harry Kõrvits, Sten Ljunggren, Denis Lavant, Rain Tolk, Juhan Ulfsak, Taavi Teplenkov jt

“Püha Tõnu kiusamise” kohta võib öelda, et see on film juhtivtöötaja Tõnu Ploomipuust, kes, püüeldes headuse poole, kaotab vara, pere ja selge mõistuse – see võtab kokku kõik ,ütlemata samas mitte midagi. Õunpuu film pole niivõrd lugu (faabula) kui kogum motiive ja sümboleid, mille seostamine ja tõlgendamine sõltub rohkem vaataja religioossest/kunstilisest/filmiloolisest ettevalmistusest kui otseselt ekraanil nähtavast.

Pildiliselt on tegu absoluutselt ja jäägitult lummava filmiga. H. Matisse seadis maalikunsti eesmärgiks olla väsinud vaimuga vaataja jaoks sama, mis pehme mugav tugitool füüsiliselt väsinule.Kummalisel ja kummastaval kombel omab sarnast mõju Õunpuu loodud filmimaailm, mis haarab oma sametisesse, kuid raudsesse embusesse ja hoiab vaataja masohhistliku naudinguga jälgimas õõvastavaid, samas visuaalselt imekauneid kaadreid. Et teatud kaadrite puhul võib märgata peaaegu üks-ühest seost Rammsteini viimase albumi “Liebe ist für Alle Da” kujundusega, tekib küsimus: ons mingi õõva esteetika üleüldisemalt ja internatsionaalsemalt õhus?, on vastav esteetika universaalne? või on kunstfilmis koha leidnud (sel juhul, kas iroonilises võtmes?) mainstream ettekujutus hukutavast hedonismist? Kiire on tekkima seos ka P. Lauritsa “Mullatoidu restoraniga”. Kui viimase puhul räägiti, et tegu ei ole mitte niivõrd fotodega, kui ülesvõtetega, lõikude ja kristalliseerunud stseenidega lavastusest/filmist/videost, siis “Püha Tõnu” puhul on olukord pöördvõrdeline – tegu ei ole niivõrd filmiga, kui filmilisse seosesse asetatud maalide ja fotode, märkide ja kunstiliste sümbolitega. Osalt just maalilisuse tõttu mõjub must-valge ainuvõimaliku lahendus antud filmi puhul: võimenduvad valguse ja varju vahekorrad, mõjule pääsevad kaadrite kompositsioonilised struktuurid (paljuski just kompositsiooni selgema loetavuse huvides kasutab tänanegi kunstiteadus sageli maalide mustvalgeid reproduktsioone). Iseenesest hakkan nähtud kaadreid lugema-tõlgendama  (religioosse!)maalikunsti analüüsimise võtetega. Nii näiteks hõljuv naine, kaelas suur pead ja kaela eraldav krae, samastub omal moel Ristija Johannesega, kelle pead kandikul kujutatakse. Või viimase osa õgimisstseen, mis näib tegevat äraspidise ja grotseskse viite kümnetele ja sadadele kunstiteostele, mis kujutavad viimast õhtusöömaaega, mis omakorda seostub armulaua ja transsubstantsiatsiooniga (oblaat kui issanda ihu ja vein kui tema veri). Nadežda (lootus) ihu söömine omakorda võib kõige muu kõrval viidata ka teooriale kannibalismist kui ülimast armastuse vormist, mille puhul inimest ihaldatakse nii väga, et ainus viis seda iha rahuldada, on teist inimest tarbida. Kirjandust abiks võttes – Das Goldene Zeitalter pole ju muud kui Wolandi ball “Meistris ja Margaritas”, samas ka sodiaakide hukk ehk tähtede allakukkumine Johannese Ilmutusraamatus, või tagasihoidlikumas võtmes tõlgendatuna mistahes pidu katku ja hävingu ajal kas või Remarque’i korduvates restoranistseenides.    

Must-valge koloriidiga lugu ise ei ole kaugeltki must-valgelt tõlgendatav. Leidub kõvera naeratusega iroonilisi pilke kaasaegsele Eesti ühiskonnale: moodne maja kesk tühermaad alles valmimisjärgus uues prestiižikas piirkonnas; edukas peoseltskond, kes asotsiaali nähes pilgu ära pöörab ja loodab, et olukord laheneb iseenesest; teater, kus needsamad jõukad ja edukad rahulolevalt toolidel tukuvad samal ajal, kui laval mängitakse teiste teenimist, kuuletumist ja lunastust käsitlevat klassikalist näidendit (viited annavad alust uskuda, et tegu on “Onu Vanjaga”, aga kuna peast ei tea ja näidendit käepärast pole, et üle kontrollida, siis kindlalt öelda ei julge, kas oli tegu Tšehhoviga või filmi autori osava vimkaga). Samas oleks liigne lihtsustus taandada kogu film valitsevate ühiskondlik-sotsiaalsete olude kriitikaks – antud teos on kaugelt mitmekihilisem (kihid ja sfäärid nagu Dante “Jumaliku komöödia” – millest ju laenatud filmi moto –  põrgus ja taevas).

Nii ei ole ju peategelane Tõnu Ploomipuu kaugeltki halb inimene, vastupidi – ta püüdleb igati headuse poole, jäädes samas ikka (pudu)kaupmehe hinge ja mentaliteedi kehastuseks. Stereotüüpne kaupmees on aga juba nii üdini mäda ja rikutud inimene, et teda tõrjub ohutava liigutusega isegi kirikuõpetaja, kes, mõjudes küll Kristusega kehastusena, ei kutsu siiski patust mitte enda juurde, vaid ajab endast ära. Või ons tegu üldse jumalasulasega – õige ja hea tee otsijate teele satub/saadetakse ikka valeprohveteid ja mööda seina üles kõndiv preester võib olla nii kurjast vaimust vaevatu kui ise issandast lahti ütelnu (preestri sõnad valguse ja lunastuse mitte nägemise kohta võrdluseks Juuda sõnad millega reedab Jeesuse). Sama küsitavus kerkib lunastuse puhul – saab “kaupmehe hingega” Tõnu lunastatud? Valge puhas lumeväli, mis peategelase endasse haarab, valge lume alla maetud must koer – kas saatana sümbol? (ilmus ju Mefistofeles ja mäletamist mööda vist ka Woland musta koera kujul) – annavad alust seda oletada. Tõlgendades maagilist realismi ja nägemuslikkust peategelase ümber kui mõistuse hägustumist, siis eks ole seegi üks lunastuse vorme – mõistuse kaotus kui seisund mitte enam tajuda maailma ebaõiglust ja mitte olla sunnitud selle üle juurdlema ja selle pärast kannatama.

Näitlejatööde osas erilisi üllatusi ei esine (aga kogu muu erilisuse kõrval oleks seda juba ka palju tahta): Tauraite kehastab ilusat tüdinud abielunaist, kelles seekord on küll rohkem selgroogu ja isemõtlemisvõimet kui “Sügisballi” sarnases karakteris. Eelmaa mängu puhul võlub just teatav sordiini all mängimine, napp, aga täpne miimika. Vahvad väikesed karakterosad teevad Puustusmaa ja Volkonski filosofeeriva aiapaigaldusmeeskonnana. Traditsiooniliselt head on Toompere ja Teplenkov.

Teadlikuna autori soovimatusest anda vaatajale valmistõlgendusi ja tähendusi tundub siiski, et mõningad kommentaarid ja selgitused oleksid vajalikud – need aitaksid tähelepanu juhtida detailidele, mida võib-olla muidu ei märkaks ega oskaks seostada ja treeniksid vaataja silma edaspidiseks tähendusvarjundite märkamiseks.

Nii või teisiti – kunstiline elamus on garanteeritud!

Published in: on 19. okt. 2009 at 09:46  Lisa kommentaar