Unistuses elamisele ei saa hinnasilti külge panna

Eesti Draamateater. 10. oktoober 2009.

P. Quilter “Hiilgav”.

Lavastaja: I. Vihmar, kunstnik: R. Degtjarenko. Osades: I. Ever, J. Uuspõld, G. Kangur, Ü. Kaljuste, B. Vahur, M. Klenskaja.

Draamateater on lavale toonud 2005. aastal rambivalgust näinud lõbusa ja liigutava loo Florence Foster Jenkinsist, lauljast, kellel puudus rütmitunne, hääle kõla, viisipidamine ja üldse lauluoskus, kuid kes julges võtta oma unistuse lauljaks saamisest ja seda unistust täiel rinnal elada. Vaataja ees kulgeb lugu täis värvikaid karaktereid, kustumatut usku ja elurõõmu, head huumorit ja halba soololaulu 🙂 See on lugu elamisest ja unistamisest teiste inimeste ja nende arvamuse kiuste, lugu endasse uskumisest ka siis, kui teised sinusse ei usu, lugu ebatäiuslikkusest, aga seda soojemast inimlikkusest, mis sütitab armastust, imetlust ja lugupidamist. “Hiilgav!” on ehk tõesti lihtne, ilma sügavama poliitilise ja sotsiaalse sõnumita, kuid väga võluv oma positiivsuses, siiras ja pretensioonitus soovis inimesi rõõmustada ja nende õhtusse midagi helget tuua ning sellisena tõsiasjalikus ja karmtöises maailmas igati teretulnud.

Jäägitu lugupidamine ja austus peaosatäitjale Ita Everile, kelle osatäitmist, laulu ja tantsunumbreid jälgida on hämmastav ja lummav. Kanda sedavõrd kõrges vanuses terve täispika näidendi peaosa – hiilgav! Võttes arvesse, et Ever teeb väiksemaid rolle veel mitmes praegu mängukavas olevas lavastuses tuleb tõdeda, et näitleja on lihtsalt  imelises vormis. Jenkinsi osatäitmises on meeletult elujõudu ja tegutsemistahet. Kui kummardama tulnud peaosatäitja näol ka on väsimuse märke, siis etendus tuuakse vaatajateni ilmse mängulustiga. Ever on kõhklematult näitleja, kes meenub, seostub ja samastub eesti teatriga ka teatrikaugema inimese meeles. Ja selle eesti teatri tugisamba lavavõlust osa saamine on sõnatuksvõtvalt imeline.

Jan Uuspõld teeb võluva toetava rolli pianist Cosme McMoonina. Alguses jõhkralt ausaid (ja paraku õigustatud) märkusi püüdlikult irooniliste, kuid lõbustavate kommentaaridega varjutav, haarab teda etenduse edenedes üha enam lauljanna soojus ja sarm ning lõpuks on skeptilisest McMoonist saanud Jenkinsi isiksuse siiras austaja.

Guido Kangur Jenkinsi vitaalse ja valjuhäälse eluteekaaslase St Clairina on laia joone, kuid nappide võimalustega näitleja-elumees, kes naudib napse, kauneid naisi ja imetleb kogu hingest oma jumalannat. Ülle Kaljuste kehastada on asjalik osavate näppude ja imelise organiseerimisvõimega seltsidaam ja sõbratar  Dorothy. Värvi ja vürtsi (millega võiks kas või kahvlitelt roostet eemaldada 😛 ) lisab temperamentne mehhiklannast teenianna Maria Britta Vahuri kehastuses. Maria Klenskaja roll muusika kaitsjana on igati kohaselt ja pühendunult esitatud, aga jääb ülejäänud hullude seas varju ja teiseneb teisejärguliseks vastuseisuks üldises ovatsioonide ja aplauside maailmas.

Jenkins ei kuulnud mõnitamist ja naeru, vaid ainult aplausi. Draamateatri publik naerab, aga see on sõbralik naer. Ja aplodeerib seistes. Pole paha ühe komöödia lõpetamiseks ja elamiseks.

Published in: on 11. okt. 2009 at 00:03  Lisa kommentaar