5. oktoober 2009. Eesti Draamateatri suur saal. Rakvere teatri külalisetendus. “Cyrano de Bergerac”. Lavastaja: K. Komissarov, kunstnik: K. Tool. Osades: Ü. Saaremäe, M. Grosnõi, M. Mägi, T. Suuman jt.
5. oktoobri etendus oli minu jaoks kolmas kohtumine (varem 2. veebruar ja 21. märts 2009) härra Cyrano ja 17. sajandi keskpaiga Pariisi seltskonnaga. Kui esimesel kohtumisel olin pisarateni liigutatud ja lummatud loost ja tegelaskujudest, teisel kohtumisel jälgisin hoolsamalt näitlejate mängu, siis nüüd jagus silmi ka seni märkamata jäänud detailidele ja nüanssidele. Sest tõsi on, et kui emotsionaalne reaktsioon lavastuse korduval vaatamisel muutubki ehk hillitsetumaks, siis tähelepanu- ja analüüsivõime lasevad märgata üha peenemaid pisiasju ja erinevusi etenduste vahel.
Teatrisaalis hõljus kaduviku hõngu – oli ju tegu “Cyrano” lavastuse viimase etendusega Tallinnas – mängukavast läheb tükk maha koduteatri saalis 14. novembril. Nii et üksjagu kurb, aga pidulik. Või õigemini pühalik, sest nii selgelt ei olegi vist varem teatri kaduvust, selle kunsti siin-ja-praegu olemust, õhtust õhtusse korduvat ainukordsust tajunud. Õhus oli õhtu erilisust ja sellest sai osa kogu publikum, kelle hulgas olid ka eelmise lavaversiooni Cyrano (R. Baskin) ja Roxane (Ü. Kaljuste), lisaks mitmeid teisi näitlejaid ja kriitikuid. Leidis aset teatriSündmus.
Saal pimeneb, eesriie avaneb, etendus algab…ja mind tabab esimene ehmatus – tempo on täiesti paigast. Pilkeid, nöökeid ja vaimukusi mitte ainult ei pilluta nagu kuulipildujast, vaid seda tehakse tempoga, milles ei lähe kaotsi ainult mõte, vaid ka sõnalõpud ja diktsioon. Teravuse ja täpsuse poolest nõudlik elegantne ballaadi- ja floretiduell vuhiseb üle lava ning mõõk on seekord paraku täpsem kui sõna, mis kohati hääbub kaoseks juba huultel. Teksi vuristamise patust pole puhas keegi meestetuumikust, vahest kõige vähem tuleb seda ette poeedist pagari Ragueneau kehastamisel (E. Salmistu).
Kui teksti tempo loksub tasapisi paika, siis enesehävituseni tugev elamiskirg ja põletav hoog jäävad kestma läbi etenduse. Kui esimeses etenduses oli Cyrano küps ja tundepeen romantik, teises kirglikum aga samas kainem-kalkuleerivam, siis viimases etenduses mõjus Cyrano enneolematult noore ja tormakana. Kogenud vaprusest saab pöörane uljus, mõttefiligraanseid torkeid asendavad ühemõtteliselt selged sarkasmid (intonatsiooni erinevus), ajastuomast peenust on vähem ja tulisust rohkem. Le Bret (T. Suuman) viha- ja manitsuspursked on meeleheitlikud, sest tema sõbra tormilisust ei paista miski peatada suutvat. Kui etenduses kõlavad sõnad “armastus ei rüüta end espriiga”, siis seekordses etenduses oli Cyrano varasematest silmatorkavamalt eelkõige armastaja, läbinisti ja pigem romantik, kui eluhuumorist ja liidriloomusest kantud “soneti ja floretimees, filosoof ja füüsikus”. M. Mägi kehastatud Roxane jääb kapriisitariks, lapsnaiseks, keda võluvad komplimendid ja kaunid sõnad, kuid kes ei tõuse päriselt kunagi meie poeedi vaimu- ja sõnapeenuse tasemeni. Mis puutub kokkupuudetesse Roxane’iga, siis pole Saaremäe kehastatud Cyrano eelnevalt nähtud etendustes olnud nii (noorukilikult) ebakindel, kartlikki. Ta mitte ainult ei ahmi endasse igat puudutust ja sõna armastatult, vaid ei suuda nagu üldse uskudagi, et need on võimalikud.
Saaremäe näis püüdvat rõhutada-võimendad selle herolise komöödia koomilist poolt (Kuu pealt kukkumine) mängides näidendi nukkernaljakatele elementidele ja olukordadele (kas vastureaktsioonina viimase pealinnaetenduse publiku nukkernostalgilisele meeleolule-eelhäälestusele?). Dramaatilisematest stseenidest tõusid esile I vaatuse kahekõne Le Bret’ga – siin on Cyranos küpsust ja alandlikkust. Esmakordselt märkasin, et poeet jätab siin välja ütlemata oma tõelise südamesoovi (võita armastus – kõlanuks see siis nii naeruväärselt?) ja hetkelise vaikuse järel vastab isegi oma lähimale sõbrale eesmärgi olevat võita imetlust. Või peened intonatsiooni ja miimikanüansid, kui Roxane tsiteerib peast Cyrano kirju – mitte ainult luuletajauhkus kuuldes oma ridu lausutavat, vaid selge imetlus naise vastu, kelle huulile need sõnad nii soravalt tõusevad ja sobivad. Finaalis jäävad Cyrano ja Roxane emotsionaalselt kaugeks, kuristik nende vahel üha kasvab Cyrano hääbudes. Küll saavutas uskumatu läbitunnetatuse, jõulisuse ja sisendavuse poeedi lahkumismonoloog.
Milline siis oli Saaremäe Cyrano? Hoogne nii mõõga kui värsirea käsitsemisel, põikpäisuseni ebakindel ja eneseirooniline, üksik, aga mitte raskemeelne. Vaimult vaba ja hingelt alandlik. Aga ennekõike, algusest kuni lõpuni ja sealt veel edasi, Poeet.
Mul oli au, monsieur de Bergerac.
(Pealkiri võetud laenuks L. Priimäelt).
Susapesa's Weblog 