Kust see rätik siia sai?

Mõned mõtted:

* Naised teevad koostööd. Mehed peavad läbirääkimisi.

* Mehed räägivad päevas 2000 sõna. Naised räägivad 7000 – you do the math.

* Mehed on kütid. Naised on korilased.

* Naisi juba loogika ei takista.

* Oli aeg, mil mehed ja naised austasid üksteist…aga see oli väga ammu.

Jutt käib muidugi Rob Beckeri näidendist “Ürgmees” Mati Undi ja Andrus Vaariku lavastuses ja kelle muu kui Jan Uuspõllu esituses. Nähtud 28. oktoobril 2009.

Lavastus keerleb naiste ja meeste käitusmismallide erinevuste ümber, mis on meisse sisse kodeeritud juba ürgajast peale, mil mehe eesmärk oli pidada jahti ja kaitsta territooriumit ja naiste ülesanne hoida koobas korras ja korileda. Aga ürgmees ei olnud mitte jõhker ja vägivaldne koopaelanik – temalgi olid tunded. Välja joonistuvad seosed, kuidas küttimine ja korilus mõjutavad tänapäevani meie käitumist näiteks ostude sooritamisel või seltskondlikul suhtlemisel – ja uskuge, mõjutavad 😀 Olukorrad on tuttavad ja tabavad; igapäevased, aga mitte kulunud ega igavad. Nalja saab nii meeste kui naiste üle, seejuures ei muutu tekst ega näitleja mäng kordagi labaseks või piinlikuks. Kõike hoiab koos muhe ja sõbralik meeleolu.

Ühe lennu poisid Teplenkov, Sukk ja Uuspõld on kindlustanud oma koha koomilisel laval. Ja õnneks mitte ainult seal. “Ürgmeest” läbib mingi sarnane soojus ja sümpaatia, mis oli omane Uuspõllu tegelaskujule ka väga heas toetavas kõrvalosas “Hiilgav!-as”. Varasem rabedus, oht ülemängimisele on kadunud/kadumas, näitleja mängu iseloomustab küll hoog ja mängulust, aga samas ka mingi seesmine selgus ja tasakaalukus, mida Uuspõllu varasemaid “seiklusi” arvestades on väga hea täheldada. Mõlemad hiljuti nähtud mononäidendid “Kõik on täis” ja “Ürgmees” üllatasid positiivselt ja rõõmustasid oma särava ja täpse, labasusteta teksti ja osatäitmisega. Peaaegu ütleksin, et “Ürgmees” on veel kraadi võrra softim ja peenetundelisem. Publik samastub ja leiab olukordade koomika isegi üles ilma, et uuspõld peaks sea liialdustesse kaldumisega rõhutama. 

Mulle pakkus “Ürgmees” väga hea elamuse ja andis põhjust loota, et ka eestis võiks kujuneda midagi sakslaste Quatsch Comedy Clubi laadset.

Aga siiski: 

Kõik mehed on… Või äkki ei ole…?

Published in: on 29. okt. 2009 at 13:25  Lisa kommentaar  

kasin a la carte

“Sekstett a la carte”. Neil Simoni komöödia Jüri Lumiste lavastuses. Osades Hannes Kaljujärv, Indrek Taalmaa, Jüri Lumiste, Helena Merzin, Külliki Saldre, Liina Tennosaar. Lavakujundus Marge Martin, kostüümid Ene-Liis Semper.

26. oktoober 2009 külalisetendus Draamateatri suures saalis.

Kui Claude Pichon (Kaljujärv) esimese vaatuse alguses ümbrust avastab, ukse pauguga sulgeb, mille peale dekoratsioonisein rõõmsalt värisema hakkab, siis siin peitub metafoor kogu ülejäänud etenduse suhtes – see on sama tüüpiline ja vähe üllatav kui mustrilise tapeediga dekoratsioonseinad ja sama vähe kandev.

Ma olen tavaliselt üsna sõbralik vaataja-kommenteerija. Lähen teatrisse pigem positiivse meelestatusega ja siiralt usun, et igas etenduses leidub midagi head ja õnnestunut, mida otsida, märgata ja kiita.

Eelnevast tulenevalt on “Sekstetist” kaunis keeruline kirjutada.  Neil Simoni nimi tõstis ootused komöödia suhtes üsna kõrgele, laval pakuti aga vaid väsinud näitemängu, mis polnud isegi naljakas. Ja ometi publik rõkkas naerda, kohati kostus isegi käteplakse. Korraks mõtlesin, et äkki ma ei saa naljast aru, sest pole abielus. Aga siis ma mõtlesin teise lahutust puudutava lavastuse “Minu oivaline lahutus” peale, mille leidsin väga lõbusa, samas sisuka olevat. Kuulasin hoolega teksti ja kuulatasin, milliste kohtade peale publik naerab: peamiselt naerutasid väga lihtsad, otse ja üheselt  väljendatud stereotüüpsed komöödiafraasid. Ei mingit (enese)irooniat, ei mingeid finesse – ühemõtteliselt lajatatakse nii teksti kui näitlejatööga. Karakterid on üheplaanilised, näitlejatöö poolest selgelt, aga igavalt lahendatud. Teistest enam jäi silma Indrek Taalmaa, pigem küll sellega, kui väga ta rassis ja pingutas, et ikka õige koha peal publikult naerupahvak välja pigistada. Naistest jättis iseenesest sümpaatse mulje Liina Tennosaar. Mina, kellele tundub naisnäitlejate mäng sageli väheke võlts ja kergelt hüsteeriline, nägin lõpuks näitlejannat, kes suudab laval väga rahulikult, pingutuseta mängida. Loodan, et see mängumaneer ei tulenenud ainult rolli iseloomust, vaid on omane Tennosaare osatäitmistele laiemaltki, sest sel juhul võiks temast saada mu lemmikumaid naisnäitlejaid. Kogu trupi mängu kohta võib öelda, et kui ikka tükk ei kanna, siis ülemängimine asja paremaks ei tee. Trafaretsusesse ja kulunud naljadesse kalduv komöödia muutub lõpuks sentimentaalseks-moraliseerivaks – hullemat kooslust pole nagu kohanudki.

“Sekstett” on ilmekas näide, et igal asjal (ka etendusel) on oma eluaeg. Kui nädalapäevad varem nähtud “Minu oivaline lahutus” mõjub veel pärast ligi 4 aastat laval värske ja tempokana, siis esmaspäevane “Seksteti” etendus oli väsinud, tempo ja energia ammu kaotanud. Viimaseid üritati siis võimendatud mänguga esile manada, aga mis läinud, see läinud. Jäi väga tugevalt tunne, et isegi kui “Sekstett” veel rahva saali toob, oleks õigem tükile ja näitlejatele sellest juba puhkust anda.

Kiita saan kava kujundajat Epp Kaaveret – must ja kuld on turvaline valik salongikomöödia puhul, aga mõjuvad just nii glamuurselt ja muretult, nagu tükk vajab. Kahjuks ainult elegantse kavakujundusega etenduses puudu jäävaid kvaliteete ei korva. Kostüümid rõhutasid veelgi tegelaste karaktereid, mis mõjusid juba niigi etteaimatavate ja nämmutatutena, aga L. Tennosaare musta kleidi ja peene kontsaga kingade eest annan selle tavalisuse andeks 🙂

Võib-olla 4 aastat tagasi laudadele jõudes oli see natuke särtsakam ja värskem lavastus. Võib-olla tookord näitlejad püüdsid oma tegelaskujusid varjundirikkamaks mängida. Võib-olla esitati teksti peenemate rõhuasetustega. Tahaksin väga loota, et nii see oli. Võib-olla ei ole ma selle etenduse sihtgrupp. Ja tahaksin väga loota, et esmaspäevane publik leidis enda jaoks sellest loost midagi rohkemat, sest siis leiduks mingigi õigustus inimeste nii laval kui kohvikunurgas tehtud tööle.

Published in: on 29. okt. 2009 at 00:29  Lisa kommentaar