lavastus, mis meeldiks Shakespeare’ile

Ma olen näinud väheseid NO teatri lavastusi (aga tegelen selle vea parandamisega). Siiski tekib nähtust kirjutades taaskord kergelt kahestunud tunne: ühelt poolt ei haaku minu maailma-, elu- ja teatrinägemus ilmselgelt lavastaja (Ojasoo) omaga; ma saan heal juhul analüütiliselt mõeldes aru, miks see trupp ühte või teist asja laval teeb, aga ma ei suhestu nende püüdluste ja ettevõtmistega. Teisalt, isegi mina tunnen seejuures ära pühendumuse, tugeva töö ja kindla visiooni väljenduse. Lisada siia mõni geniaalne lavastuslik võte ja kas või üksainus tõeliselt särav kujunduslik lahendus, ning ma võtan kübara peast ja tunnistan oma sügavat lugupidamist teatri ja trupi omanäolisuse püüdesse ja oma liini ajamisse.

Aga seekord siis “Perikles”.

On 1. märts 2010. Lavastus on laudadel olnud 15. märtsist 2008. Vähem kui kahe nädala pärast võetakse see mängukavast maha. Vaadates puupüsti täis saali tekib ilmselgelt küsimus – miks? Ma usun, et leiduks veel palju rõõmsalt elevuses ja hiljem garderoobisabas tohutult positiivset retseptsiooni pakkuvat keskkoolipublikut (nagu külastatud etendusel). Kindlasti ei saa küsimus olla etenduse füüsilises pooles – ühtki füüsiliselt lihtsat etendust NO-s nagunii ei ole ja ma millegipärast arvan, et need tantsud pole teps mitte kõige hullemad katsumused. Aga kui küsimus peaks olema mingis põhimõttes a la “mängime teatud aja ja võtame maha, kui publiku isu veel üleval”, siis praegustes, ikka veel masu või mõne muu seisundi tingimustes, tunduks see veidi lühinägelik ja ka publiku suhtes ülekohtune. Mul puudub kahjuks võrdlusmoment mõne varasema “Periklese” etendusega, aga mingeid tüdimuse ilminguid (isegi kui need trupi sees olemas on) vähemalt publikusse küll ei paistnud. Mängu käivitav vedru – mängulust – on ilusti keerdus ja pinges ning näitlejad näivad paiguti mänguga kohe väga kaasa minevat (kalurid, bordelliseltskond).

“Periklest” on peetud Shakespeare’i mitte kõige tugevamaks teoseks. Selles on palju üsna võrdse kaaluga tegevusliine, loo kandvad stseenid ja sõnum tervikuna on mitmeti tülgendatavad. Muinasjutuline hõngus on teoses eneses olemas, NO on seda omakorda tugevasti võimendanud. Selles üle võimendatud muinasjutulisuses, mis väljendub eriti just kujunduslikus küljes ning muusikalistes lahendustes, läheb kaduma see vähenegi filosoofiline sisu, mis Shakespeare teosesse üldse pannud on – mis mind aga just kõige rohkem huvitanud oleks. See on lugu hirmust, armust ja tohutu suurest ja ilusast vaprusest; need on tegelased, kes on suuremad kui elu – aga miks ja kuidas? See, mis tegi ühest kangelasest kangelase ja miks ta sageli hämmastavatesse olukordadesse sattus, on peidus antiikmaailma väärtushinnangutes; just neid mikse, olgugi humoorikas kastmes, sooviksin mina laval rohkem näha. Ehkki, ma arvan, et praegune lahendus oleks ilmselt Shakespeare’le endale meeltmööda – ta on mulle alati tundunud hea huumorisoonega mehena ning arvestades ajaloolist teatrit, siis peaks värvikirev ja küllalt füüsiline teater talle üsnagi arusaadavad olema 🙂

Nii nagu tegelased peavad olema natuke suuremad kui elu, on seda – nii otseses kui kaudses mõttes – ka kujundus: üleelusuurused kostüümid, meetrite kaupa värvikirevaid kangaid, litreid ja tikandeid, aga ka kilekotte ja kiirnuudleid – viimaseid rohkem kui isegi vaene tudeng unistada julgeks. Kostüümidest avaldasid enam muljet Kleoni (Sergo Vares) ja Dionysa (Marika Vaarik) skulpturaalsed rüüd, loomulikult Simonides (Andres Mähar) oma vetruvatel jalavarjudel, omamoodi võluv oli Marina (Mirtel Pohla) süütult roosa kahar kleidike ja kõike muud kui süütu moega lakknahast kõrgekontsalised kingad seal all. Ja kui tuua välja see üks lavastuslik võte, mis mulle etenduses tõesti meeldis, siis on selleks kahtlemata etenduse algus – näitlejad istuvad laval ja joovad kohvi. Vaatavad kogunevat publikut. Kes pingsamalt, kes väheke veiderdades. Joovad ja jälgivad. Ja korraga on publik nagu vaateaknal välja pandud. See pole otseselt meeldiv tunne, see pole isegi midagi väga uudset, aga omal kombel see toimib, häälestab. Omal kombel on tegu kõige mõttetihedama, kontseptuaalsema hetkega kogu rohkem kui 3-tunnises etenduses.

Näitlejatest jättis selles kirjus ja keerlevas Bollywoodlikus segasummasuvilas absoluutselt kõige parema mulje Andres Mähar: hea miimika, pilkudega kõnelemine, väljendusrikas intonatsioon, mõned väikesed, aga tegelaskujule tervikuna olulised žestid, täpne ja mitte ülepingutatud huumoritaju nende küllalt karikeeritud tegelaste kujutamisel. Väga meeldivalt üllatas Marta Laan oma lavalise jõulisusega – ta oli kohal ja pani ennast jälgima. Lisaks on tal ju super hea hääl nagu etenduses ilmnes (Sergo varese kõrval tegelikult ainus, keda laulma usaldada võib). Tambet Tuisku oli ka hea vaadata – seekord tundus ta etenduses “kohal” olevat ja oli väga võluv oma sügaval sisimas õrnahingelise bordelliteenrina. Teised näitlejad ei tõusnud nii selgelt esile, mõned ongi lõksu jäänud oma maneeri või teatud võtetesse, mille märkamine iga uue rolli juures mõjub nukrakstegevalt ja mannetult. Risto Kübara kehastatud Perikles polnud rollina iseenesest paha, aga ma ei suuda aktsepteerida vigast diktsiooni ega asjaolu, kui teksti jälgimine lisaks veel sihilikult muusika ja taustahelidega raskemaks muudetakse.

Kogu selle tegevuse ja melu juures, mis laval toimub, olin isegi üllatunud, kui sageli ma etenduse ajal kella vaatasin. Tundub natuke sedamoodi, et olles kord ära jaganud, kuidas NO teatris asjad käivad ja et alati keeratakse vähemasti üks kord vint üle, siis sa juba mingites olukordades tead, et ahah, siin annab veel 3 minutit asja äärmuslikumaks ajada enne, kui edasi minnakse. Sa tead, et see üle võlli moment tuleb niikuinii ning ei jää muud üle, kui see (kerge tüdimusega) ära kannatada.

See on huvitav teater.

Aga see ei ole teater, millest mina ennast vaimustunult kohvikulaua taga muljetama unustaksin. Keegi teine kindlasti 🙂

W. Shakespeare “Perikles”

Lavastaja Tiit Ojasoo, dramaturg Eero Epner, kunstnik-lavastaja Ene-Liis Semper, koreograaf Jüri Nael.

Osades: Risto Kübar, Marta Laan, Rasmus Kaljujärv, Mirtel Pohla, Tambet tuisk, Inga Salurand, Gert Raudsep, Andres Mähar, Sergo Vares, Marika Vaarik, Kairi Mändla.

Published in: on 2. märts 2010 at 00:46  Lisa kommentaar  

The URI to TrackBack this entry is: https://susapesa.wordpress.com/2010/03/02/lavastus-mis-meeldiks-shakespeareile/trackback/

RSS feed for comments on this post.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: