roiskunud suhted mädakuu lämbuses

19. märtsi õhtul Eesti Draamateatri suures saalis aplodeeris publik seistes. Põhjusega. Mind aga saadab sest peale tunne, et olen ära näinud 2010. aasta kõige mõjuvõimsama lavastuse.

Tracy Letts’i kirjutatud ja Priit Pedajase lavastatud “Augustikuu” peaks olema tänuväärne materjal, millest kirjutada: värvikad karakterid, suurepärased näitlejad, intriigid kuni lõpustseenini. Ometi on nähtu kajastamine ootamatult raske, sest mida iganes ma selle etenduse kohta ka ütleks, jääb kommentaar lootusetult kahvatuks selle emotsionaalse ja näitlejameisterlikkuse tulevärgi kõrval, mis laval aset leiab. Juba ammu pole ükski teatrietendus mind emotsionaalselt sedavõrd haaranud, et oleksin vaat et võimetu sellele analüütiliselt ja deskriptiivselt lähenema. “Augustikuu” tegi seda – pakkus minu jaoks teatriimet, mille kõrval soov ja vajadus muljet kuidagi struktureerida ja verbaliseerida kaotavad igasuguse lootuse ja võimaluse. See, mis oli ja loodetavasti veel pikaks ajaks jääb, on tunne.

Tracy Lettsi kaasaegne perekonnadraama “Augustikuu” viib vaataja avarasse maamajja Oklahoma lähistel, kuhu pereisa kadumisest kuuldes sõidab kohale suur ning üksteisest võõrdunud perekond. Ühe katuse alla sunnitakse kokku väga erinevad isiksused, kel kõigil on oma saladustekoorem kanda. Luukered nihelevad kappides ja tuuakse sealt suurema või väiksema dramaatilisusega lagedale. Autori huumorisoon balanseerib väga musta huumori ja kuiva kibeda küünilisuse piiril, nähes perekonnadraama ja selle tegelaskujude kogu tõsidust läbi postmodernistlikult nihestatud kergelt iroonilise pilgu. Ühte põimitakse suur traagika ja elu veidrused, situatsioonikoomika ja hingemattev ah(a/i)stus.

Pille Jänesel kohe on soont rikkalike lavakujunduste peale, kus iga detail, näiliselt pooljuhuslik vidin omandab tähenduse (semiootik nagu ta ise on). Lavale konstrueeritud maamajas annab kerge hooletuse, laokile jäetuse tunne edukalt edasi tegelaskujude hajevil ja laokil olemist muutunud perekonnasuhetes ja isiklikes eludes. Objektide arvukus lubab huvitavaid liikumisskeeme, eseme/probleemi ümber keerutamist, näilist ühtekuuluvust jagatud ruumiosa läbi jms. Neljas sein on kogu aeg nagunii olemas, lisaks veel markeeritud raamatukuhjadega – võimalus end kehtestada ja kirjanduslukku kinnistada, aga ka märk eskapismist ja vihje, et ehk küll realistlik, on tegu siiski kirjanduslike tegelaskujude eludega. Valgus ja muusikaline kujundus rõhutavad võõrandumisefekti – soe valgus asendub õõvastavalt külma kumaga, meeleolult ja valjususelt kohatu muusika annab stseenidele groteskse lisavärvingu.

Nutikas ja teravkeelne intriigidest kubisev lavalugu paelub oma mitmeplaaniliste tegelaskujudega. Siin pole ühtegi teisejärgulist rolli ega väheolulist karakterit. Kõigil tegelaskujudel on oma selgelt tajutav teine plaan, minevik ja iseloom, mis muudab nauditavaks ka kõrvaltegelaste jälgimise. Iga tegelaskuju on isiksusena põhjalikult ja põhjendatult läbi komponeeritud ja absoluutselt vajalik loo kui terviku huvides. Aga suurepäraselt konstrueeritud rollidest ei piisa, kui pole üksikisikuina säravate, aga ansamlina terviku loovate näitlejate kooslust. Antud lavastuse puhul on Draamateatris õnnestunud kokku panna ilmselt parim võimalik näitlejaansambel. Sama oluline kui iga üksik rollilahendus on koosmängus sündiv pinge. Ja pingestatus on etendust läbiv tundmus, mis hoiab vaatajat kindlalt peos ja kannab kuni viimase stseenini.

Lavastuslikult võiks “Augustikuud” iseloomustada kui voolavat ja orgaanilist. Rütm pinge tõusude, kulminatsioonide ja languste vahel on väga dünaamiline, situatsioonide üksteisest välja kasvamine äärmiselt loogiline ja sujuv. Iga pisimgi detail ja väljenduslik nüanss näib olevat äärmise hoolikusega läbi mõeldud ja valitud.. Tulemuseks on erakordne terviklikkus: karakterite eluline terviklikkus, nende omavaheliste suhete läbimõeldus emotsionaalses ja reaalses ruumis. Oma osa sellel, et kõik rollid võrdselt oluliseks on kasvanud võib olla ka suurepärasel näitlejavalikul. Kui vaieldamatult suurepäraselt lavastatud “Meie, kangelased” Linnateatris vaadates tundsin otsekui oleks need võrratud näitlejaisiksused marjonettidena lavastaja kõikemäärava taktikepi all tegutsenud, siis “Augustikuu” puhul on kogumulje vastupidine – on saavutatud selline loomulikkuse ja läbimõelduse aste, et tundub, nagu rulluks lugu laval lahti iseenesest, ilma peale surutud struktuuri, tempo ja liikumisskeemita; see, mis toimub, näib olevat ainuvõimalik konkreetsete näitlejate jaoks antud rollides; antud karakterite jaoks selles olukorras. Läbipõimitus, terviklikkus on absoluutsed.

Perekonnadraama keskne figuur ja tegelik käivitaja on ema Violet, kelle suhted pereliikmetega on pehmelt väljendudes komplitseeritud. Ehk küll isa kadumise tõttu vanematekoju kohale tormanud, on just ema see, kellega kõigil pereliikmetel tegelikult suhteid klaarida on ning kelle tegude või tegematajätmiste tõttu lähedased kõige enam kannatanud on ja seda edaspidigi teevad. Ita Ever teeb haigusest vaevatud medikamentidisõltlasest emana jõulise rolli. Psühholoogiline ja emotsionaalne realism on veenvad ja täpsed nii elujõulisemates stseenides kui ravimitest tingitud mõistuse hämarolekus. Teravus, millega ema oma küünilisi märkusi teeb on jahmatamapanev. Seda on ka küpses eas teatri esileedi liikuvus füüsiliselt nõudlikus rollis, vitaalsus, mida temast kui näitlejast tulvab. See, mida tegelaskuju oma laste vastu tunneb, ei ole nimetatav armastuseks (või kui, siis selle kõige ekstreemsemas ekstsentrilises vormis. Aga sel juhul võiks ka kannibalismi armastuse vormiks nimetada) – pigem on see omanditunne, üleolek, suhtumine, et nad on tema omad ja ta võib nendega käituda, kuidas soovib – tõeliselt õõvastav suhtumine praeguses pehmeid väärtusi rõhutavas ühiskonnas. Hirmutav on ka selle pool aega uimas viibiva naise läbinägelikkus, teadlikkus absoluutselt kõigest, mis tema perekonnaliikmete elus aset leiab.

On imeline ja paratamatult natuke hirmutav vaadata Everit selles 3-tunnises vaimselt ja füüsiliselt raskes lavastuses – siiraim imetlus ja memento mori korraga.

Võrdväärse rolli teeb Ülle Kaljuste vanema tütre Barbara osas. Mänginud narkosõltuvuses ema O’Nelli “Pikas päevatees…” ja domineerivat emafiguuri “Sügissonaadis” on nüüd huvitav jälgida nende kahe rolli kogemustest kasvanud Barbarat, keda jälitavad süümepiinad perekonnast võõrandumise ja omaenese perekonnaga mitte toimetuleku pärast, põhimõtteline püüd pere riismeid koos hoida ja annus käegalöömist, mis selles emotsionaalselt kurnavas ja hukule määratud ürituses on kiire tekkima. Ehkki mineviku varjud jälitavad kõiki kolme tütart, laseb Barbara kogu oma tugevuse ja iseseisvuse juures endaga ka kõige rohkem manipuleerida, vanematekodu ebatervel õhustikul ennast mürgitada.

Kaie Mihkelsoni kehastatav Ivy on suurema osa elust vanemate läheduses püsinud ja selle kohusetundlikkusega võtnud endalt võimaluse õnnelik olla. Mihkelsoni tõlgends Ivy’st on mitte kibestunud, vaid elu paratamatustega leppinud ja teatava tasakaalu saavutanud naine, kes tundub olevat – nii palju, kui tema võimuses – vanematele, õdedele ja iseendale möödunut andestanud…või vähemasti finaalini, mil perekonnasaladus kogu ta tuleviku peapeale pöörab. Karen paistab õdedest kõige enam olevat vanematekodu ahistavast atmosfäärist pääsenud. Tema teatav isikuomaduslik pealiskaudsus, koosluses siirusega lubab tal näidata üles õelikku armastust, tundmata samas tõeliselt süüd, et ta pole perekonnaga rohkem suhelnud.

Tegelikult piisaks köitvaks ja mõjuvaks suhetedraamaks ka vaid ühe õe ja ema suhete vaatlemisest. Kolme erineva loo, isiksuse ja saatuse kajastamine muudab materjali äärmuseni küllastunuks ja kujutab vaatamisel väljakutset, et kõigi kolme tütre ja ema suheterägastikku maksimaalselt hoomata.

Nagu ühe pereliini suhtesegadusest veel vähe oleks, lisandub Violeti õde Mattie Fay, kellel on nii oma kui teiste perekondade kohta oma selge ja artikuleeritud arvamus. Maria Klenskaja teeb Fayna stereotüüpselt näägutava ema rolli. Perekonnasaladuse ilmsiks tulles, milles ta ise on üks võtmefiguure, jätab kaose ja rusud aga süüdimatult Barbara hallata. Taavi Teplenkovil tulevad hästi välja sellised natuke äpud meestegelased, kelle hulka ka Mattie Fay poeg Charles kahtlematult kuulub. Või tont seda teab, kas ta nii äpu olekski, kui ta kõrval kogu aeg käsutamas-kamandamas-halvustamas poleks olnud sedavõrd domineerivat ema. Edasi võib siit arutleda, kas ema suhtumine pojasse oli sedavõrd negatiivne ema süükoorma tõttu oma ametliku mehe ja oma õe ees, kellele ta oma käitumisega ülekohut tegi. Oma teispoole lakkamatut kriitikatulva üritab leevendada Ain Lutsepa kehastatud isa Charlie – rahulik, põhimõttekindel, südamlik. Toetava ja tasakaalustava jõuna mõneti sarnane roll “Sügissonaadi” abikaasafiguurile.

“Augustikuu” on lavastus, mis haarab oma täpsete osatäitmiste ja suurepärase ansambli kokkumängu lummusesse. Selleks aga, et jälgida iga üksiku näitleja mängu selle terviku sees, ei piisa ühest vaatamiskorrast; esimene vaatamine annab maigu ja loob kindla teadmise, et avastada on selles lavastuses veel palju. Ehk nagu minu etendusekaaslane sõnas: “Ma tahan seda veel vähemalt kaks korda näha”. Esireast – lubatagu mul juurde lisada.

Tracey Letts “Augustikuu” Eesti Draamateatris

Lavastaja Priit Pedajas, kunstnik Pille Jänes, valgus Kaido Mikk. Osades: Ita Ever, Lembit Ulfsak, Ülle Kaljuste, Tõnu Oja, Marta Laan, Kaie Mihkelson, Hilje Murel, Maria Klenskaja, Ain Lutsepp, Taavi Teplenkov, Viire Valdma, Martin Veinmann, Anti Reinthal

Published in: on 21. märts 2010 at 22:44  2 kommentaari