kangelaslikkusest ja humaansusest

Erkki-Sven Tüüri ooper „Wallenberg” jõudis maailma esmaettekandeni 2001. aastal Dortmundis. Kui täna on pigem tavapärane, et helilooja valib ise alusteksti ja koostab (sageli abstraktse ja üldistava sisuga) libreto ise, siis sakslasest libretisti Lutz Hübneri ja E.-S. Tüüri ühistöös sündinud lavateose valmimisprotsess järgis parimate libretist-helilooja tandemite koostöötraditsioone. Tulemuseks on mõttetihe, paiguti lükeste lööklausetena mõjuv teks, mis oma fragmenteerituse ja kordustega arvestab helilooja loomeprintsiipidega ning hoolimata kõrgest kirjanduslikust tasemest saavutab maksimaalse väärtuse just sõltuvuses muusikast, sellega koostoimes.

„Wallenbergis” puudub igasugune romantilisus ja lüürilisus: kui iga mõtiskletud ja uneletud minut tähendab kaotatud inimelusid, siis pole aega pikkadeks emotsionaalseteks muusikalis-vokaalseteks soolodeks. Eriti asise ja asjalikuna mõjub esimene vaatus oma lineaarselt kulgeva narratiiviga. Nii muusikaliselt kui näitlejatehniliselt iseloomustab dramaatilisemaid stseene pigem teatav vaoshoitus, väljenduse lakoonilisus, mis rõhutab erakordselt sobivalt ajaloolise tegelikkuse õudust ja paratamatust, aga samas ka suurimate emotsionaalsete õuduste tuimestavat mõju inimesele. Samas ei puudu tegelaskujudes ja muusikas teatav tragikoomiline, groteskselt humoorikas nüanss – näiteks Saksa ohvitseri etteastetes, mida saatev muusika mõjub konteksti arvestades jaburalt lustakana või teise vaatuse alguses sekretäride trio. Vokaalselt väga tugeva ja ühtlase trupi ansamblitunnetus on samuti suurepärane – tegelaskujud tõepoolest suhtlevad ja suhestuvad laval üksteisega. Näitlejameisterlikkuse osas tuleb eraldi  kiita Priit Volmerit, kelle Eichmann – loo kontekstis läbini negatiivne ja põlastusväärne tegelaskuju – on esitatud sellise elegantsiga, et muutub isegi omamoodi kütkestavaks. Sellega loob Volmeri esitus muidu ehk liiga üheplaanilisele tegelaskujule tänuväärse teise plaani. Lavastuslikult üks mõjuvamaid momente on Wallenbergi ja Eichmanni tantsustseen – tants suurte ideoloogiate pilli järgi, mille lootusetust rõhutab visuaalselt veelgi Wallenbergi kohmakus ning Rauno Elpi ja Priit Volmeri kasvuvahe. Eriti terviklikuna mõjub muusika ja lavalise tegevuse seos etenduse alguses ja lõpus juutide koori stseenides – värelevad küünlad ja muusika loovad koos tugeva tunde tuuletõmbest, mida on peaaegu füüsiliselt võimalik tunnetada.

Tegelaskujudest kahtlemata kõige mitmeplaanilisemalt kujutatud ongi nimitegelane Raoul Wallenberg – rootslasest kosmopoliit, kes 1944. aastal Ungaris Saksa repressioonide eest ligi 100000 inimest päästis. Kui esimeses vaatuses näeme kõhklematult tegutsevat meest, kes küsib vähe, aga tegutseb seda palavikulisemalt, kaotades on inimliku personaalsuse muutudes pigem üleelusuuruse missiooni hammasrattaks, siis teine vaatus tõstatab üha tugevamalt probleemi kangelase identiteedist – kas kangelane on inimene nagu teised? kellele on teda vaja pärast kangelastegude sooritamist? kes tuleb appi hätta sattunud kangelasele? Nägemuslik-unenäoline teine vaatus toob publiku ette kolm Wallenbergi: surmani väsinud ja identiteedi kaotanud endise tegutseja, kes hõljub kusagil eksistentsi ja mõistuslikkuse viimasel hapral piiril; ekstsentrilise kangelas-Wallenbergi, legendi/müüdi lihava kehastuse Elvise kostüümis ning viimaks vaikiva, saatuse keerdkäikude ja rõhuvuse all väänleva inimese. Kui otsida kirjanduslikke paralleele, siis võiks teist vaatust ja peategelast selle raames kõrvutada Kafka väikese lõksu jäänud inimese kujuga. „Ei mäleta,” kostab vangis virelev Wallenbergi kõigile küsimustele oma mineviku kohta. Mida tähendab tuhandete teiste päästmine inimesele, keda ennast ei tule päästma enam keegi? Milliseid omadusi kleebib kollektiivne mälu külge oma kangelastele?

Väga suur roll lavastuse terviklikkuse ja mõjuvuse saavutamisel on kahtlemata kunstnik Ene-Liis Semperil, kellest olude sunnil (lavastaja Dmitri Bertmanil ei olnud poliitilistel põhjustel võimalik Eestis viibida ja lavastamine toimus kaugjuhtimise teel) on saanud kunstnik-lavastaja. Lavateosele, mis oma tekstirohkuse ja kordustega läheneb vaat et oratooriumile, annab tõeliselt ooperliku tegumoe kahtlemata jõuline kujundus. Kusagil esimese vaatuse keskel avastan, et olen võimeline igale kujunduselemendile leidma vähemalt kolm tähendusvälja pööramata muusikale samas vähimatki tähelepanu. Kõlab uskumatult – kuidas saab ooperit jälgida ilma muusikat märkamata? Kunstiajaloolase professionaalne kiiks ja visuaalsusele orienteeritus. Semperi kujundus pakub aga ohjeldamatult seoseid ja tähendusi, mida avastada ja tõlgendada – materjali jaguks siin mitme semiootikaalase diplomitöö jagu.

Erinevalt Dortmundi 2001. aasta kujundusest, mis olevat silma torganud oma jõuliste ja otseste sümbolitega, aga samas poliitilise korrektsusega, on Semperi lähenemine pigem üldistav ja markeeriv – konkreetsete univormide asemel on abstraktselt militaarse välimusega rõivad, koori riietus vilets ja arhaiseeritud, lippude ja käepaelte asemel iseloomulik koloriit punased palakate ja mustade laudlinadega. Laval on postmodernism oma täies hiilguses – rokokooparukatest latekskostüümide ja juutide traditsioonilise rõivastuseni, neoonmõõkadest kuldse lauagarnituurini, Elvisest Minni Hiire ja Kristuseni – kõike, korraga ja rohkem. Kogu see värvikirev seltskond saab laval kokku grand finales mõjudes grotsekse unenäo või deliiriumina; võigasjabur hullumeelne dadaistlik kabaree, kus kõrvuti on massimeedia kangelased, rahvuslikud sümbolid ja ideoloogia esisõdurid – kõik ühtmoodi satiirilise muigega nähtud. Kaldu seatud lavapind viitab jõuliselt viltuvajunud maailmakorrale, haakumatusele ja elulavalt libisemise ohule; sunnib tegelaskujusid selles kallutatud maailmas mingit tasakaalu otsima.

Erkki-Sven Tüüri “Wallenberg” on terviklik ja viimse detailini lihvitud lavastus, provokatiivne ja mõtlemapanev, dünaamiline ja leidlik, tohutult visuaalne ja väga muljetavaldav.

“Wallenberg” 26. märtsil 2010 Estonia teatris.

Lavastuse idee Dmitri Bertman, lavastajad  Dmitri Bertmann ja Neeme Kuningas, muusikaline juht Arvo Volmer, kunstnik-lavastaja Ene-Liis Semper, valgusmeister Neeme Jõe.

Osades: Rauno Elp (Wallenberg), Priit Volmer (Eichmann), Mati Turi (Wallenberg 2), Jassi Zahharov (Saksa ohvitser), Väino Puura (Reagan), Vahur Agar (Wallenberg 3); Teele Jõks, Mart Laur, Mart Madiste, René Soom, Helen Lokuta, Juuli Lill jt.

Published in: on 28. märts 2010 at 21:34  Lisa kommentaar