üks ära rüüstatud kirsiaed

Võrreldes lavastajapoolset tutvustust teatri kodulehel Draamateatris värskelt lavalaudadele tulnud “Kirsiaia” kohta oma muljetega 21. märtsi etendusest hakka või arvama, et ma vaatasin mingit teist etendust – sedavõrd erinevad muljed kirjutatust. Ei leidu lavastusest mainimisväärselt huumorit, võimsaid rollilahendusi ja teine vaatus mõjub 2/3 ulatuses nagu kunstlikult liiga pikale venitatud jumalagajätt ehk just selline tundlemine, mida lavastaja sõnul vältida on püütud.

Kui parim aspekt lavastuse juures on selle kunstiline lahendus, siis on kusagil midagi põhjalikult valesti läinud. “Kirsiaia” puhul see aga täpselt nii on – lavakujundusest saab iseseisev meedium, korraga väljendaja ja väljendatav, mis näikse elavat oma iseseisvat ja paiguti oluliselt kõnekamat ja sügavamat elu kui tegelaskujud. Ervin Õunapuu on siin tõeline kunstnik-lavastaja, kelle mitmetasandilised ja -tähenduslikud lahendused pakuvad oluliselt rohkem ning komplekssemaid tõlgendusvõimalusi kui osalahendused. Kas või mäng tasanditega – platvorm, mille värisemine märgib lõbusasti hommikukohvi joova seltskonna maailmatalade vankumist; millega noored idealistid unistuste kõrgusesse tõstetakse; millega saab laguneva maailma ja segilöödud sotsiaalsete suhete rägastikus sebivatest tegelaskujudest kõrgemale tõsta vana toapoisi, tõstes selle pühendunud, truu ja oma aukoodeksi järgi talitava vanamehe kõrgemale peale trügiva maailma muudatustest, andes talle auga välja teenitud rahu sellest kõigest kõrgemal. Või ligi sajandivanune raamatukapp sisaldamas isadeaegseid nahka köidetud väljaandeid vana maailma vanade väärtuste kohta. Raamatukapiga räägitakse kui kaduva maailma viimase esindajaga ja tema suhtes näidatakse üles solvumist, kirjanduse pakutavast eskapismist on mindud samm edasi ja pandud Margus Prangeli kehastatav Gajev kapis elama. Kapi otsalaudadele kujundatud ikoonilaadsed maalingud tõusevad lavapimedusest esile kummalise pühalikkuse ja rangusega sundides tegelaskujude väärtushinnangute ja valikute üle järele mõtlema hoopis laiemal skaalal ja sügavamalt – ühe usu, elulaadi ja maailmakorra kontekstist lähtudes; lähtudes sellest, mida tähendas olla aadlik, mida tähendas olla truu teener ja mida tähendasid Jumala seadused.

Kõnekas on esemete ja inimeste maha libisemine dekoratsioonilt – haakumatus. Õitsev kirsioks ei haaku enam hästi vana maailma parimaid väärtusi peegeldava interjööriga, sest selle maailma ja õige peatselt ka kirsiaia enda eksistentsi aeg on otsas. Mõisa ja kirsiaia omanikuks saanud Lopahhin libiseb samuti interjööri kujutavalt dekoratsioonilt maha – ei võta see vana maailm, aadlimaailm, kuhu kuulumise nimel ta nii palju pingutanud on, teda omaks, olgugi ta nüüd selle mateeria tõeline jõukas omanik, aadellikku moraali ja väärtushinnanguid tal pole ega saagi olema.

Majanduslik kitsikus on üks näidendi märksõnu ja sellisena kõnekas ka tänases päevas. Aga materjali kunstlik tänapäevastamine on lavastusele pigem karuteene teinud. Ei ole suurt midagi säilinud ajastuloolisest kontekstist, ei ole laval toimuv ka päriselt tänapäevane; sündmustik paigutud mingisse abstraktsesse aega, mida ei seo reaalse maailma ja ajalooga enam miski. Aga ajalooline kontekst on möödapääsmatult oluline selle  näidendi (ja laiemalt vene 19. sajandi kirjanduse) mõistmiseks. Nihestatud aegruumis jääb suhteliselt selgusetuks, miks need tegelaskujud sellest kirsiaiast nii palju räägivad, miks see nii oluline oli, mida selle aia kaotamine ja omandamine tegelikult tähendas toonase menatliteedi ja väärtushinnangute süsteemis. Tšehhovi lugemine/vatamine ei ole kunagi ainult väikeste inimeste igapäevastele muredele kaasa elamine – see on retk ühe kadunud maailma ja selle esindajate hingesügavustesse. Me võime rääkida Tšehhovi kaasaegsusest või üle aegade ulatuvast väärtusest, aga samavõrra tuleb ka tõdeda, et Tsehhov on väga omas ajas; tema tegelased ei ole kangelased, vaid tavalised murede,rõõmude ja vigadega inimesed nagu meie; ja samas üldsegi mitte nagu meie oma usulise ja seisusliku tausta tõttu. Võiks saada üle valehäbist teha midagi klassikalist ja traditsioonilist, sest just traditsioonid on üks tolle maailma keskseid väärtusi ja nende laval taasesitamine seega igati omal kohal.

Lavastuslikult üks õnnestunumaid lahendusi on Šarlotta Ivanovna (Harriet Toompere) tegelaskuju sisse toomine sedavõrd jõuliselt. Mustkunstitrikke tegev guvernant liidab kogu lavastuse tervikuks, tema selge ja isikupärane roll mõjub värskendavalt ja veenvalt ülejäänud rollide markeerivas kaoses. Koos Jepihhodoviga (minu nähtud etenduses Ivo Uukkivi) on nad lavastaja poolt ilmselt mõeldud moodustama narride-veiderdajate paari. Väikse annuse teatriajaloolist hõngu nad sellega lavastusse ju isegi toovad ehkki ühte veiderdajate identiteedi üliolulist osa ja suurt vabadust pole neile ette nähtud – õigus ja võimalus kuulutada tõtt. Võib-olla mõjub Jan Uuspõld selles rollis rohkem külaullikesena, Ivo Uukkivi kehastatud Jepihhodov mõjus pigem donquijoteliku kurva kuju rüütlina ning oli üks vähestest, kelle isiklik ja inimlik traagika skemaatilisusest kaugemale on arenenud ja ka vaatajani jõuab. Šarlottaga ja tema teatava narrifunktsiooniga seoses veel üks tähelepanek: stseen, kus ta pakub vaipa müüa ja vaiba langedes on ise veranda all samas, kui kõrgel verandal troonib peretütar Anja. Stseen mõjub otsekui kroonitaks uus narride kuningas, kellel on õigus tõde kuulutada. Ja seda tõde (või vähemasti unelmat sellest) saame me kuulda blondi idealistliku neiu suu läbi, kes kuulutab paremat elu ja õnne, isegi armastust ja lunastust (kõlan siinkohal ehk pisut dostojevskilikult ja liiga suureliselt, aga las jääda) läbi töö. Kui tahta kusagil leida komöödiat, siis näiteks säärased magusnukras stseenis – kui tragikoomiliselt peaks mõjuma aadlipreili kõne töötegemisest kontekstis, kus see oli selge märk allakäigust ja kus võrduse ja vabaduse ideed peagi verre uputatakse.

Tšehhovis on oma koomiline element. Nagu eluski. Toompere lavastuses näivad koomilised momendid aga sunnitud ja tehislikud samal ajal, kui tekstis tõelikult sisalduv huumor läheb kaduma materjali ajastu kontekstist välja rebimisega ja laval tormamisega. Sebimist on üldse liiga palju, see ei lase tekstil kõlama jääda ja üldises melus lähevad kaduma mitmed tekstiliselt olulised ja pingestatud näidendi tragikoomilised sõlmmomendid.

Esimese vaatuse päästab suuresti Merle Palmiste Ranevskaja osatäitmine. Edvistav, veidi tormakas ja pealiskaudne on temas siiski tunda seda daami, kes Ranevskaja olema peaks. Teatav välistele vahenditele toetumine on rolli juures õigustatud kuivõrd aadellik käitumismaneer oli nagunii kõike muud kui loomulik ja seega teatav teatraalsus igati omal kohal. Vaiksematel meeleheitehetkedel muutub see elus mitte kõige õigemaid valikuid langetanud daam väga liigutavaks. Teises vaatuses suudab midagi psühholoogilisele veenvusele lähenevat ilmutada Lopahhin. Mait Malmsteni kehastuses ei ole see ärimees päris nii matslik ja tõusiklik kui näidedni tekstist mäletan, Malstenis endas lihtsalt on liiga palju härrasmehelikkust ja väljapeetust selle rolli mängimiseks. Psühholoogilises plaanis on üldse üks lavastuse veenvamaid stseen pärast oksjonit, kui Lopahhin teatab kirsiaia ostmisest – tema kõnes aimdub nii süümepiinu Ranevskaja kurvastamise tõttu, omanikuuhkust kui poisikeselikku enesekehtestamisvajadust. Emotsioonid jäävad siiski üsna pinnaliseks. Pisema, aga intrigeeriva rolli teeb tõusikliku toapoisi Jašana Hendrik Toompere jr jr – tema dändilik olek ja üleolev suurlinnahärrase suhtumine on läbi mõeldud ja huvitavalt väljendatud, paneb ennast laval jälgima.

Toompere jr õnnestuvad nii lavastaja kui näitlejana suurepäraselt materjalid, kuhu on sisse kirjutatud annus sürrealismi, nihestatust, kus aeg ja rum on mõnes mõttes vähem olulised ja tõlgendusruumi materjali siseselt vabamalt käes. Sellised on näiteks tema lavastustest “Grönholmi meetod”, kus tõde ja tõelisus lüüakse mingil hetkel erineva tasandi valedega lootusetult paigast. Või Boulgakoff – vapustav kirjanikuportree natuke unenäolises maailmas. Neid kahte julgen endiselt vägagi soovitada, “Kirsiaeda” kahjuks mitte.

Anton Tšehhovi “Kirsiaed” Eesti Draamateatris

Lavastaja Hendrik Toompere jr, kunstnik Ervin Õunapuu, muusikaline kujundaja Anrdeas W. Osades: Merle Palmiste, Mari-Liis Lill, Kersti Heinloo, Margus Prangel, Mait Malsten, Kristo Viiding, Raimo Pass, Harriet Toompere, Ivo Uukkivi või Jan Uuspõld, Britta Vahur, Lembit Ulfsak, Hendrik Toompere jr jr

Esietendus 7. veebruar 2010

Published in: on 22. märts 2010 at 10:27  Lisa kommentaar