kui sa saaksid teha elus mida tahes, mida sa teeksid?

“Kaks armukest” (Two Lovers, R. James Gray. O: Gwyneth Paltrow, Vinessa Shaw, Joaquin Phoenix) on vastakaid emotsioone tekitav film – ühest küljest nagu meeldiks väga, teisalt tundub uskumatult naiivne ja nõrk

Visullaselt on lugu väga kaunilt vormistatud. Meeldib see filmi läbiv hall toon: hallid majad, hallid tänavad, piimjashall talvevalgus, hõõglampidest valgustet toad, mille nurkadesse ja diivanitagustesse jääb ometi hämarust (nagu nende tubade elanike eludessegi), must-valged fotod (mille eelistamine pole lihtsalt showoff nagu on vihjanud ühe kultuuriväljaande kriitik, vaid mida hinnatakse tänaseni näiteks kunstiteaduses, sest must-valgel pildil on kompositsioon väljendusrikkam ja kergemini loetav). Meeldis kaameratöö, see, kuidas mulle üsna aeglaselt liikuvas pildikeeles antud lugu jutustatakse.

Lugu ise ja tegelaskujud on psühholoogiliselt uskumatult pealiskaudsed ja naiivselt käsitletud. Kerge depressiooniga inimene ei teeks korduvaid enesetapukatseid, kaskmise ja raske depressiooniga inimene jällegi eemaldub seltskonnast täielikult ja alanenud libiido vaevalt et innustaks kahe naisega sebima. Jõukate ja edukate meestega on reaalses elus paraku nii, et kuigi mõned seda teevad, siis rõhuv enamus neist ei jäta noore blondiini pärast oma perekonda lõplikult maha (armukest võib muidugi pidada, aga naine ja lapsed on tagala ja osa usaldusväärsest kuvandist, mida juba niisama heast peast ei lõhuta). On väga armas, kui naine ütleb, et tahab mehe eest hoolitsed, aga on väga vähe inimesi, kes tõesti kogu elu suudaksid kellegi eest hoolitseda ja nende heaolu eest vastutada, ilma väsimata, ilma pettumata, ilma varem või hiljem süüdistusi esitamata.

Olen kohanud arvamust, et filmi lõpp on lootusrikas. Olen kohanud ka arvamust, et kurvemat lõppu annab otsida. Omajagu nii üht kui teist. Alati jääb võimalus, et vaikse hella hoole all muutub Mees taas elurõõmsamaks ja nad elavad rahulikult ja harmooniliselt elupäevade lõpuni. Alati jääb võimalus, et Naine ja Mees lasid käest selle “suure armastuse”, mis võib tuua nii õnne kui hävingut ja mis on toonud palju kirjandus- ja muusikateoseid.

Ise leian, et Mees võinuks üksi ära sõita, sõrmuse maha müüa, vanematele oma asupaigast teada anda ja natuke elu ja ilma vaadata (vähem ekstreemne – üritada kodulinnas iseseisvalt hakkama saada). Katsuda iseendaga sõbraks saada ja hakkama saada enne, kui asuda suhtesse kellegagi, kes võib küll tahta ja lubada Mehe eest hoolitseda, aga kes ju ometi isegi hoolitsust ja tähelepanu vajab.

Pealkirjas oleva küsimuse esitas Naine Mehele metroos. Kui ka kõik muu kõrvale jätta, siis ainult selle küsimuse meelde tuletamise ja  taas tõstatumise pärast tasus antud film ära vaadata.

Published in: on 7. sept. 2009 at 19:23  Lisa kommentaar  

The URI to TrackBack this entry is: https://susapesa.wordpress.com/2009/09/07/kui-sa-saaksid-teha-elus-mida-tahes-mida-sa-teeksid/trackback/

RSS feed for comments on this post.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: