kas te saaksite, palun, oodata…

26. september. Eesti Draamateater. Väike saal. Becky Mode, Priit Pedajas, Riina Degtjarenko.

Ja loomulikult Taavi Teplenkov.

Mis muud, kui “Kõik on täis”.

Läksin etendust vaatama vastuoluliste kommentaaride pagasiga ning kõrgete ootustega – Teplenkov on rollidega “Voldemaris”, “Lõputus kohvijoomises” ja, üllatus-üllatus, “Õnne 13-s” jätnud väga sümpaatse ja anderikka mulje. Ei pidanud nähtus pettuma seegi kord.

Lugu viib eksklusiivse restorani telgitagustesse, kus näitlejaks õppinud Sam teenib leiba reserveeringuid vastu võttes ja ülemuse kapriise täites. Lakkamatult helisev telefon, pidurdamatu nõudmiste ja pretensioonide tulv. Mure prooviesinemise ja jõulunädala graafiku pärast. Kollased post-it kleepsud ja kaos.

Ligi 40 rolli restorani töötajatest Barbara Streisandini x üks näitleja laval x peaaegu poolteist tundi = karakterite tulevärk.

Ühelt karakterilt teisele vahetumise kiirus ja täpsus on imetlusväärsed! Sellise teen-ise-kõiki-hääli-ja-nägusid-one-man-show puhul on oht muutuda võtetes üheplaaniliseks ja halvemal juhul  labasekski. Teplenkov suudab kõik eripalgelised karakterid luua pigem nappide vahenditega ja liialdustesse kaldumata. Võrdselt teravmeelselt on parodeeritud nii 85-aastane prouake kui näitleja omaealised mehed (viimaseid olevat näitleja sõnutsi kõige raskem huumorivõtmes kujutada).Eredamalt jäid karakteritest meelde prantslasest maitre d’ (võrratu arrogantsusnoot) ja Naomi assistent( kiisuke!:P).

Lugu pole muidugi teab mis keeruline ega intellektuaalne. Ka karakterid on küllalt stereotüüpsed. Kui lavastusele on ette heidetud tegelaste võõrapärasust ja tundmatust, siis mind see ei häirinud – pole ju erilist vahet, mis nime vip kannab, kui on igast silbist ja intonatsioonist aru saada kuivõrd tähtsaks ta ennast peab. Nii et ses osas on “Kõik on täis” suhteliselt universaalne. Haaravaks muudabki selle loo ehk just igapäevasus ja tuttavlikkus, elulisus. Minule tulid igatahes meelde kõik need korrad, kui telefon heliseb vahet pidamata, kohvi joomiseks leidub hetk alles siis, kui kohv ammugi külmaks läinud ja ülemusel on vaja oma küsimusele vastust nüüd ja kohe (toast to jobs that pay the rent). Võimalik, et minu jaoks töötaski lavastus just läbi nende nii tuttavate olukordade ja emotsioonide. Muidugi oli naljakas, aga halenukralt naljakas – nagu elus sageli. Rohkem kui korra avastasin end saalis mitte publikuga kaasa naermas, vaid kaastundest ohkamas. Ja olen rahul (natuke naiivse ja liiga ilusa) lõpplahendusega, mis lubab Samil jõuludeks isa juurde minna ja kauaoodatud näitlejatöö saamist eeldada.

Kuigi “Kõik on täis” puhul on tegu igati korraliku, kõrgel tasemel tehtud meelelahutusega, mis kahtlemata esitab näitleja meisterlikkusele teatud aspektides kõrged nõudmised, tundub mulle see tükk ressursside raiskamisena. Teplenkov vääriks ammugi kandvat osa mõnes psühholoogiliselt mitmeplaanilises (klassikalises) draamas – ta on selleks suurepärases vormis. Loodan väga, et teda õnnestub mõnes sellises rollis peagi näha.

Published in: on 26. sept. 2009 at 22:43  Lisa kommentaar